Pidu Räpinas /Kulla “stiiliikoon” Marimell, Merka oleks sinust isegi siis seksikam, kui tal oleks seljas mõttetu kartulikott ja sinul megailus kleit, sest ta lihtsalt ongi sinust seksikam naine, lepi sellega!

Kuigi seda juhtub vahel ikka, et keegi googeldab “Kes on minumoodimaailma Jaanika”, siis ei tule seda enam ammu nii palju ette kui varem, kui ma veel  täiesti anonüümne olin  – siis küll googeldati, et kes on Printsess, sest keegi ei teadnud, kes ma olen (seda googeldades jõuavad nad jällegi minu blogisse ja selle tõttu näen ma seda otsingsõnade hulgas ka). Ilmselt on sellisel juhul tegemist mingi uue lugejaga, sest vanad lugejad peaksid küll kõik teadma, kes ma olen. Aga loodame, et sina, kes sa seda nii hoolega teada tahtsid, said ka lõpuks teada, kes ma olen 🙂 Olen enda arust täiesti tavaline 28-aastane neiu, kellele meeldib vahel lihtsalt oma mõtteid kirja panna. Vot nii 😀

Aga nädalavahetusest rääkides, siis reedel ei teinud me kallimaga suurt midagi, vaatasime niisama telekat. Laupäeval käisime saunas ja õhtul suundusime Räpinasse, sest mu kallima isa juubelit peeti seal pubis Turist. Olin seal juba käinud, sest seal oli ka kallima vanaema peielaud pärast matuseid (mis oli kuu aega tagasi). Läksime seltskonnaga ja kallima autoga, sest ta oli kaine autojuht.

Pidu ise oli vägev – kokku oli seal megapalju rahvast, kallima isa sünnipäeva seltskonnas oli kuskil 20 inimest, aga kogu pubi oli inimesi täis.  Sinu Naine esines ja kuigi ma olin suht veendunud, et kindlasti leidub mitmeid tantsijaid, siis poleks ma kunagi uskunud seda, et kui bänd peale tuleb, et siis esimese laulu ajal läheb juba nii palju inimesi tantsima, et väga palju ruumi liikumiseks ei jäägi 😀 Tartus on tavaliselt pubides ikka nii, et süldibändid koguvad enne hoogu ja siis hakkab alles möll peale 😀 Aga seal oli kohe möll peal 😀

Meie kallimaga tantsisime ka päris palju, aga kõige enam tantsis ikkagi kallima ema, kes oli täiega peohoos 😀 Minu meelest on see äge, kui keskealised inimesed endiselt lõbusalt aega veeta oskavad. Me ise hakkasime umbes kell 01.30  tagasi Põlvasse sõitma, kallima vanematel oli nagunii ööbimine Räpinas broneeritud. Ja kuigi meie algne plaan oli ka kallima vend peale võtta, kes koos meiega tuli, siis tema tahtis veel siiski edasi pidutseda ja jäi ka lõpuks Räpinasse hotelli ööbima. Seega kestis pidu ilmselt veel varajaste hommikutundideni edasi.

Täna tulime Tartusse, käisime mu isakodus, kallim nägi mu õde, kes on hetkel Inglismaalt Eestisse puhkama tulnud (ta elab muidu Inglismaal). Vot selline nädalavahetus siis 🙂

Veel kallima juures Põlvas, aga umbes 30 minuti pärast hakkasime ta isa juubelile minema 🙂

Kui nüüd muudest asjadest rääkida, siis lugedes seda, kui palju kriitikat sai Merka Marmelli blogis ja Facebookis oma riietuse pärast, mida ta EMA-l kandis (ma pole seda ise veel vaadanud, peakski millalgi järele vaatama), siis minu meelest nägi ta küll väga ilus piltidel välja. Ja ma olen teda päriselus ka suht lähedalt näinud, sest ta esines Põlva ööklubis Kino, kus ma suht esireas pidu panin. Ning ta on minu meelest üldse väga ilus naine ja täiega seksikas ka. Üks asi on öelda, et jah, mingi riietus vbl ei sobinud vms (kuigi minu meelest Merkale see küll sobis, aga siinkohal võivadki olla erinevad arvamused) ja teine asi on öelda seda, et kui niigi näed juba suht niru välja, siis (mida Marimell ju ometigi ütles?) peaks eriti riietusega ette vaatama. Kulla Marimell, kas sa ise oled peeglisse vaadanud? Kas sa oma apsakaid oled kokku lugenud, mida sa teinud oled? Ma polekski nendest kõigist ehk teada saanud, aga mul on hea meel, et Marimelli lugejad tema Facebookis suutsid need talle kõik meelde tuletada. Ja isegi, kui lugupeetud “stiiliikoon” Marimell näeks supermodell välja, siis selline käitumine oleks ikkagi inetu. Ning jah – ka mina käitun praegu inetult, kui ütlen selles postituses, et Marimell ei saaks ka maailma kõige uhkemas kleidis Merkale vastu isegi sellisel juhul, kui viimasel oleks lihtlabane kartulikott seljas, sest Merka on igal juhul seksikam. Hehe, saigi ära öeldud 😀 Sõnastasin ise ka veidike koledalt, aga ei tunne absoluutselt süüd, sest inimene, kes ise kogu aeg teisi niimoodi kritseerib, peaks teadma, et millalgi lendavad kriitikanooled ka tema pihta. Ja kritiseerida nii koledal kombel endast nii palju seksikamat, ilusamat, paremini riietuvat ja kindlasti ka palju heatahtlikumat inimest – see on isegi Marimelli jaoks labane käitumine. Aga kas muidu üldiselt Marimelli labane käitumine kedagi enam üldse üllatab? Ilmselt mitte, eksole.

P.S: Kas Merka artistinimi kirjutatakse üldse keskelt K-ga või C-ga? Ma ise täpselt ei tea ja googeldades annab mõlemaid variante.

Nädalavahetus on käes :)

Olen Põlvas ja naudin nädalavahetust. Kallim on veel tööl – hetkel vaatan telekat ja chillin niisama. Minu jaoks ongi ideaalne nädalavahetus selline, kus ma saan niisama olla ja chillida. Ma olen alati mõelnud, et on olemas inimesi, kes peavad kogu aeg midagi tegema, aga mina küll selline pole. Mulle meeldib päris tihti niisama logeleda ja olla, ilma midagi olulist tegemata. Kas siis niisama telekat vaadata või youtubereid jälgida vms.

Kuidas teil selle kõigega on? Kas alati peab olema midagi teoksil või suudate niisama ka aega surnuks lüüa? Ma olen selles viimases küll maailmameister 😀

Ma tean, et ma ei naerata kunagi hammastega, aga mul on need ausalt olemas 😀 Sellised keskmised hambad, ei midagi erilist, aga ei midagi hullu ka 😀 (minult on mitmeid kordi lihtsalt küsitud, et miks ma kunagi hammastega ei naerata :D)

Välimusest ja ilust/ Kui sa aastate jooksul mõistad, et aeg on välimusele keskendumine lõpetada (või pigem enda maailmanabaks pidamine lõpetada)

Olles siin mitmeid blogisid lugenud, kus viimasel ajal just välimusest kirjutatakse, tahaksin ka paar sõna sekka öelda. Minu üleüldine arvamus välimusest on aja jooksul väga palju muutunud. Seda nii meeste kui naiste puhul.

Kunagi ma kirjutasin postituse sellest, et kui ma olin 16, siis tuli Beatrice minuga ühel üritusel rääkima ja kutsus mind enda modelliagentuuri, sest siis olin ma veel pealtnäha täiega sale neiu (eks mingi kõhupekk oli ikka, aga riiete alt seda polnud näha). Siis lendasid mulle kurjad kommentaarid peale, et miks ma sellisest asjast üldse kirjutan, et tahan uhkustada sellega või. Ma enda arvates rääkisin lihtsalt mingit minevikulugu, aga jah. 16-aastaselt ei huvitanud mind tegelikult absoluutselt modellimaailm, aga eks teismelise minapilt on ikka natuke teistsugune – ma olin siiski kõrvust tõstetud, et mind ise kutsuti (sest tol ajal oli tema agentuuri koduleheküljel kirjas, et ilusad tüdrukud ei tule end pakkuma, nendega tullakse ise rääkima – ja selline asi mõjub teismelise enesehinnangule alati hästi).  Ja kuigi ma teadsin, et Beatrice kohtleb oma modelle nagu kõntsa (vähemalt tol ajal kohtles, sest mu klassiõde töötas seal, kes valas Beatrice inetute kommentaaride pärast ikka palju pisaraid ja pidi räigelt alla võtma veel, kuigi oli juba megapeenike, lisaks ei tahtnud Beatrice oma telefoniarvet kunagi algatate modellide peale raisata – nemad pidid talle ise tagasi helistama… kas tõesti olid 12 aastat tagasi telefonikõned nii palju kallimad või? Ju siis natuke olid, sest mu sõbranna pidi alati Beatricele tagasi helistama, sest ta lihtsalt ei tahtnud oma raha raisata).

Ja kuigi ma teadsin kogu seda informatsiooni ja ma teadsin ka seda, et minust ei saaks iial modelli, sest ma vihkan kõrgeid kontsi, ma oleksin pidanud ilmselt veel alla võtma, mind ei huvita mood jne, ma ikkagi kirjutasin Beatricele. Me vahetasime paar meili ja me leppisime isegi kokku, et me saame Tallinnas kokku (oli koolivaheaeg ja ma olin siis parasjagu nagunii Tallinnas, sest mu tolleaegne kallim Esimene elas seal). Siis hakkasin ma järjest enam mõtlema, et mille krdi pärast mul seda jama vaja on, kui see pole mind kunagi ju huvitanud. Lisaks oli mul siseinfot selle kohta, kuidas Beatrice oma modelle (vähemalt algajaid küll) kohtleb ja see ei olnud mitte teps ilus käitumine. Miks ma siis üldse hakkasin neid kirju vahetama jne? Sest ikka oli tore tol ajal ju teada, et näed, sa isegi ei tahtnud ju tegelikult sellest maailmast midagi teada, aga sulle ikkagi pakuti. Samas kui paljud unistasid sellest ja iial selleni ei jõudnud, et neid kuhugi kutsutakse. Väga nõme mõttemaailm minu poolt, aga mis sa ära teed, kui sa lihtsalt oled kohati nii tropp, nagu mina siis olin.

Päev enne minekut sain ma siiski aru, et see kõik pole minu jaoks ning ehk ma saatsin Beatricele kirja, et ma siiski ei tule. Aga võis ka nii olla, et ma lihtsalt lasin ta üle. Ma enam ei mäleta. Ma ei kahetsenud seda otsust mitte kunagi, ma kahetsesin seda, et ma üldse sellele kutsele kuidagigi reageerisin, oleks võinud lihtsalt rahulikult edasi elada.

Vot see oligi eellugu sellele, kuidas miski võib sind nii ära pimestada ja sa võid isegi selle ära unustada, mida sa tegelikult nagunii tead… Et modellindus ei huvita sind tegelikult ja sa ei tahaks, et sind nii halvasti koheldakse, nagu mõnel inimesel tol ajal oma modelle kombeks oli kohelda. Kusjuures seesama klassiõde, kellel Beatrice tõmbas täielikult vaiba alt, läks mõni aasta hiljem Hispaaniasse ja sai seal üpriski normaalselt modellindusega seotuid tööpakkumusi. Et kui inimese unistus on reaalselt sellega tegeleda, siis ei tohiks pärast algset äraütlemist kindlasti alla anda, vaid kindlasti peaks edasi üritama.

Ka mehed on mind elus palju pimestanud. Just välimuselt siis (maitsed on muidugi erinevad, aga mina räägin sellest, mida mina tol ajal ilusaks pidasin). Pruunid silmad, üle 190 cm ja veel parem kui 2 meetrit, nii armas naeratus – “ülihea” pakett ikka tuleviku jaoks, eksole? Aga milline see iseloom siis on? Ah, keda huvitab – vähemalt on ilus vaadata. Ja nii juhtubki, et sa oled neli kuud koos inimesega, kes ei tööta ega õpi ega isegi plaani ühte ega teist niipea tegema hakata, kellel elu põhieesmärk on endale uusi kingi sebida ning naistel sukkpükse katki rebida. Võib vaid õnne tänada, et see kestis kõigest neli kuud, mitte neli aastat, eksole. Kuid ometi leian ma nüüd, et kogu see eelnev jutt ei tähenda, et inimene ei võiks muutuda või siis nagu öeldakse – iga pott leiab oma kaane. Ehk siis tegemist ei ole halva inimesega, lihtsalt mõned inimesed ei sobi omavahel. Ja kogu lugu.

Mida aeg edasi on läinud, seda rohkem olen ma hindama hakanud teisi väärtusi. Nii meeste puhul kui ka üleüldises maailmas. Ma olen end alati enam-vähem suhteliselt vinks-vonks naiseks välimuselt pidanud. Mis ei ole iseenesest üldse halb asi, aga sa pead teadma, kust see see piir jookseb. Mina minevikus ei teadnud. Kui 20-aastaselt üks tüüp mind kaks korda kahe erineva naise pärast pikalt saatis, kes tollel ajal olid mõlemad minu nägemuse järgi liiga palju ülekaalulised ja matsakad, siis ma olin küllaltki šokis, et kuidas saab selline asi üldse minusuguse naisega juhtuda, kes ma siis olin peenike ja vastasin nendele ilustandarditele, mille maailm loonud oli (jah, vbl ma ei osanud neid külgi esile tuua, see pole kunagi mu suurim pluss olnud). Aga ma ei taibanud esiteks kunagi seda, et kui mees su üks kord teise pärast kukele saadab, siis ta teeb seda tõenäoliselt ka uuesti, seega vana suppi ei maksa üles soojendada. Ja mis veelgi olulisem – ma ei taibanud seda, et neil naistel võis olla midagi sellist, mida minul selle mehe jaoks ei olnud – suured rinnad, lühem kasv, ilusam naeratus, äkki suudlesid paremini või mida iganes. Või mis hoopiski kogu sellest välimuse tavaarist olulisem – äkki nende iseloom oli lihtsalt parem. Või siis kõige tõenäolisem – kogu kompott meeldis rohkem. Tol ajal ei mahtunud see minu peakesse, et selline stsenaarium üldse võimalik oleks. Aastad on mind targemaks teinud.

Meil kõigil on vigu. Meist keegi ei ole täiuslik. See ei tähenda, et see oleks halb. Kuid siiski- igal kommenteerimisel peaks olema kuskil mingi piir. Sellepärast ajabki näiteks Marimellide ülbus paljusid närvi, et nad kommenteerivad enda maitsele vastavalt inimesi ja nende kehakaalu negatiivses võtmes, kuigi ise… saate aru ju küll. Selline käitumine on igas mõttes ebaviisakas. See oleks sama hea, kui mina hakkaks pikki naisi lipumastideks kutsuma või olematute ripsmetega naisi solvama (sest ma ise vastan nendele omadustele). Kuid selline käitumine on nagunii ebaviisakas, lihtsalt nende puhul riivab see eriti silma, sest nad ise ei vasta absoluutselt nendele omadustele, mida nad teiste puhul nii ülimalt kritiseerivad (ja tegelikult see polegi oluline, sest selline käitumine on nagunii inetu). Ja keegi polegi ju öelnud, et nad peaksid nendele omadustele vastama, elagu nii nagu ise tahavad – lihtsalt tuleks teiste kritseerimise puhul natukene rohkem suud koomal hoida. Võib-olla siis ei märkaks ka teised seda õelust nii palju, kui nad ise kritiseeriks vähem.

Ma ei hakka siin mingit suurt märtrit ja maailmaparandajat mängima – ma ise olen ka suur kritseerija olnud. Ka teiste välimuse, nagu ma ennist ka kirjutasin. Ja eks ikka me vahel mõtleme omi mõtteid, aga kõike ei pea ka kohe välja ütlema või kirja panema. Aja jooksul tuleks pigem õppida teiste käitumist ja iseloomu hindama või kritiseerima. Aga kui sa kritiseerid kogu aeg teisi ja just nimelt nende välimust (mitte nende käitumist – sest on ju ilmselge, et näiteks roolijoodikute käitumist tulekski taunida ja kritiseerida), siis millise inimese see sinust endast kujundab? Millise minapildi see sinust endast kujundab? Suhteliselt õela, ma ütleksin.

Me ei tohiks hinnata teisi nende välimuse põhjal, vaid nende tegude põhjal. Vot aga siin tekibki see asi, mis tegelikult inimesi koledaks võib muuta. Nende õel suhtumine sellesse, kuidas nad inimeste välimust alati kritiseerida võtavad. Ja vot sellepärast ei nähtagi ka nendes inimestes enam ilu, sest nad ise ei näita seda oma käitumisega maailmale, nad näitavad ainult seda halba külge endast.

Ka mina olen ühe väga suure asjaga oma elus ämbrisse astunud. Ka siin blogis. Kunagi päris algusaegadel oli mul kombeks siin blogis kekata sellega, et mu elus on alati mingid mehed ümber tiirelnud, et polegi sellist aega täiskasvanuelus olnud, kus poleks tähelepanu saanud jne. Mis see kõik mulle kokkuvõttes andnud on? Olen ma suutnud mõne inimesega kauem kui kaks aastat koos olla? Ei. Korduvaks kippuvaks mustriks on ju ikka olnud see, et mehed võisid küll minusse kiiresti armuda, aga sama kiiresti tuli ka see, et sorri Jaanika, me ikka pikemas perspektiivis ei klapi, tunded kadusid nagu vits vette – ehk esmane armumine läks üle. Või siis ka see teine variant, et minu tunded kadusid. Või siis see kõige hullem näide, kus vägivaldne inimene tüütab sind veel sõnumite ja kirjadega päris pikalt pärast seda, kui te olete lahku läinud. Igatpidi jama värk, seega see nii-öelda tähelepanu saamine, millega ma kunagi siin blogis nii väga kekkasin, ei andnud mulle seda, mida inimene tegelikult pikaks ja õnnelikuks suhteks vajab – stabiilsust.

Kuigi stabiilsuse mõttes olen ma siiski tänulik ka Romantikule ja Härrale. Need ei olnud mingid ülipikad suhted küll ja me tõesti ei sobinudki omavahel, aga need olid üldiselt üpris rahulikud suhted. Need ei olnud küll jätkusuutlikud suhted pikas perspektiivis, aga need siiski andsid aimu sellest, et see oleks võimalik. Ka minu puhul. Et selles mõttes ei ole mul suurt midagi nende viimastele suhetele ette heita. Sai palju õppida, just eriti suhtes Härraga, mis on ka mu kõige pikem suhe üldse olnud. Eks mingid käitumismustrid ikka olid, mis ei meeldinud, aga me kõik eksime. Ja võrreldes sellega, millseid suhteid mul enne seda oli, on vahe ikkagi mäekõrgune.

Kallima puhul on see, et me oleme hetkel kõigest kolm kuud koos olnud – seega ülilühikest aega, aga väga stabiilne aeg on olnud. Me õpime iga päevaga teineteist rohkem tundma 🙂

Aga mul on hea meel, et jõuan vaikselt oma elus sinnani, kus ma ei pea ennast sellepärast ilusaks, et mehed mulle ehk natuke tähelepanu on elus pööranud; kus ma ei hinda inimeste välimust nii oluliseks; kus ma ei ole ennast printsessistaatusesse asetanud ega pea ennast maailmanabaks; kus mind ei pimesta puhtalt välimusega seotud asjad, mis mind tegelikult pole kunagi huvitanud; kus minu jaoks on olulisemad hingelised väärtused ja inimeste iseloom ning käitumine kui nende välimus. Mul on hea meel, et aja jooksul suudan ma näha inimeste käitumist ja tabada ära nende iseloomu ning selle põhjal otsuseid teha, mitte sellepärast, et nad on pikad ja pruunide silmadega. Ma olen õnnelik, et ma olen leidnud endas selle poole, kus ma tahangi enda jaoks oluliste inimeste hingemaailma rohkem uurida. Ja ma tahan mõista ka teisi inimesi rohkem, kes pole minu jaoks ehk nii lähedased.

Ma pean ennast nüüd ilusamaks ja paremaks inimeseks, sest ma ise tunnen, et ma olen natuke hoolivam inimene. Parem inimene oma lähedastele, parem inimene iseendale, sest ma olen natuke rohkem mõistma hakanud, mis siin elus tõeliselt loeb. Eks see on kõik alles teekond ja see ei tähenda sugugi, et ma nüüd ainult lilledest ja liblikatest blogima hakkan ja mitte kunagi kellelegi midagi halvasti ei ütle. Kuid vähemalt on mul mingidki paremad prioriteedid elus paigas 🙂

Nädalavahetus Põlvas ja Valgas / Ööklubis Kino retromuusika ja Nancy esinemine/ Käisin esimest korda elus kulme ja ripsmeid keemiliselt värvimas/ Ülihea muusikal “The Greatest Showman”

Pole jälle üpris kaua kirjutanud. Ma pikalt jahuma ei hakka, et aega pole või pole viitsinud, sest noh – see on alati ju suht klassika, mida öeldakse. Ma selle jätan hetkel vahele.

Alustan hoopiski sellest, et jõudsin just koju, kallim tõi mu Põlvast Tartusse ära. Käisime jälle saunas enne seda, juba pea iga pühapäevane traditsioon. Kui ma muidu kogusin suht julgust, et kuuma sauna minna (sest mulle pole kunagi saun väga südamelähedane olnud), siis nüüd mulle isegi meeldib. Just pärast sauna on nii hea tunne, täiega energiat täis tunne. Kallim ütles ka, et varsti nõuad ise juba saunas käimist 😀

Nädalavahetus oli tore – reedel oli kõigepealt ühe kallima sõbra juures istumine. Pärast seadsime Põlva ööklubisse Kino sammud, kus esines Nancy. Ma olen seal juba ühe korra käinud, kuu aega tagasi, kui sama seltskonnaga Mercat kuulamas käisime. Kuna enne Nancyt oli täiega hea retromuusika, siis mina teisel korrusel lauas ei istunudki, kus meie seltskond oli (enamus tulid alla tantsima Nancy esinemise ajaks). Mis mulle mu kallima juures ka meeldib, on näiteks see, et ta tuleb alati tantsima, et ei vaja selleks absoluutselt alkoholi nagu paljud teised mehed ehk (kui siiski tulevad). Ja ta oli täiesti kaine kogu õhtu jooksul, sest olime autoga (ta ise tahtis niimoodi, muidu oleks võinud ka taksoga minna, aga siis sai ta teistele minnes ja ka tulles kaineks autojuhiks olla). Ja siis tihti oligi niimoodi, et tantsisime sellises seltskonnas, et naised ja mu kallim, sest ükski teine mees ei tulnud enne Nancy esinemist esimesele korrusele tantsima (ja kahekesi tantsisime ka muidugi) 😀 Vahepeal käis mu kallim ka korraks istumas, aga ma ei läinud, sest kui 90-ndad tulevad, siis mina panen kas või üksi tantsu, sest see on nii hea muusika minu jaoks. Ja seda olenemata sellest, kas ma olen purjus või kaine. Mul on sellistes olukordades lausa tunne, et ma langen mingisse oma maailma, sest ma naeratan nagu mingi laps kommipoes, kes just maailma parimat maiust osta saab 😀 Sama lugu on peaaegu igasuguse hispaaniakeelse muusikaga. Ma kartsin, et laupäevaks pole mul häält ollagi, aga sel korral läks õnneks – hääl ei läinudki ära mu meeliülendavast lauludele kaasa karjumisest 😀

Nancy iseenesest oli tore, see naine näeb oma vanuse kohta ikka täiega hea välja 🙂 Siis tuli juba enamus seltskonnast tantsima ka. Vast mingi tunnike esines, pärast seda me läksimegi ära. Enamus jäid veel edasi pidutsema.

Laupäeval magasime suht kaua ja siis suundusime Valka, kus sõitsime niisama ringi, lisaks jalutasime ka. Näitasin kallimale ka seda kortermaja, kus kunagi mu vanaema elas. Selle ühetoalise korteri me müüsime pärast vanaema surma maha (sügisel 2014), sest mitte keegi meist ei oleks tahtnud sinna elama minna. Valgaga seoses on mul alati vastakad tunded – ühtpidi meenuvad mulle need nostalgilised vaheajad vanaema juures ja tema imemaitsevad pannkoogid(ja ka kõik muud söögid, mida ta valmistas!) ning tema imeilusad tikitud vaibad ja padjad ning kootud villased sokid-kindad-kampsunid jne, teistpidi meenub mulle see autoritaarne kord, mis tema juures alati oli. Ja muidugi see, kuidas ta mu ema alati halvustas, kuigi ei taibanud üldse seda, et mu isal oli kõvasti rohkem süüd selles, et me nii vaesed tol ajal olime (sest isa jõi palju oma palgast maha, kui ma väike olin). Aga nagu öeldakse – eks veri on ikka paksem kui vesi ja oma last näedki vbl teises valguses kui oma miniat (mitte et ma üldse sellist käitumist heaks kiidaks!). Mäletan neid suvesid, kus mind saadeti mitmeks nädalaks vanemate õdedega Valka, aga vanemad tulid alles hiljem järele (siis kui neil puhkus algus, mis kestis ju paar nädalat, aga minul ja õdedel oli terve suvi koolist vaba). Ja siis alati see, kuidas ma ootasin nii suure õhinaga, millal see rong tuleb, kus mu ema lõpuks ka Valka tuleb!

Kui mu vanaema ja ema olid ühes ruumis (jah, sellest ühest toast sai  magala, kui me kogu perekonnaga seal ööbisime!), siis nad ei öelnud ühtegi halba sõna teineteise kohta, aga kui mu ema oli eemal, siis vanaema alati kritiseeris teda. Kusjuures vastupidi ma ei mäleta, et oleks olnud, sest ju mu ema mõistis paremini, et laste kuuldes ei peaks küll selliseid asju rääkima. Mu vanaema oli elav näide sellisest inimesest, kelleks mina ei taha saada. Selliseks vanaemaks ja ka emaks, nagu ta mu isale oli. Mu vanem õde oli alati ta lemmik, sest temal oli suht varakult juba elu päris paigas (16-aastaselt leidis ta endale kallima, kellega oli üheksa aastat koos, siis nad läksid lahku ja mu õde abiellus aasta hiljem teise mehega, kellega tal nüüd kaks last on ja kellega ta siiani koos on). Kuna mina olin tol ajal veel laps, siis minust oli vanaemal suht kama, aga mu keskmine õde ei kuulunud ta lemmikute hulka, sest ta meenutas välimuselt ja hääle poolest kõige enam mu ema. Pealegi ei läinud mu keskmisel õel suhtevallas nii edukalt kui mu vanemal õel. Kui inetu võib olla ühe vanaema teguviis, kes niimoodi lapselapsi eelistab ja veel hullem – seda välja ka näitab, et keegi ta suur lemmik on? Mina ei kujutaks ette, et minul on lapsed või lapselapsed ja ma eelistan üht alati teistele. Jah, ilmselt võib olla mingeid markantseid näiteid, kus üks pereliige on mingi hull kriminaal, siis jah võib sellest eelistamisest ehk aru saada, aga tavaolukorras küll mitte. Kuna mu isa oli üksiklaps, siis seal ta ei saanud kedagi eelistada (kuigi mu isal oleks ka endast kolm aastat vanem õde olnud, aga ta suri juba üheksakuuselt). Just oma vanaema tõttu on mul hea näide olemas, milliseks emaks ega vanaemaks mina saada ei tahaks.

Vot ehk selle tõttu polegi ma kunagi suur Valga fänn olnud ja ma ei ole seda linna ka muidu teab mis armsaks kohaks pidanud, aga vahel võib ikka käia. Elada ma seal ei tahaks.

Eelmisel nädalavahetusel käisime kallimaga Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos. Teate, ma polnud seal varem kordagi käinud, aga see oli elamus omaette! Need mugavad toolid, mis on ainult kahele inimesele mõeldud! Ma avastasin enda jaoks täiesti uuesti mugava elamuse, millest ma varem küll kuulnud olin, aga ise proovinud polnud. Me käisime sellist filmi vaatamas nagu The Greatest Showman, mis oli megahea! Ma üldiselt pole suur muusikalifänn, aga no need laulud ning tantsud olid superhead! Lugu ise oli ka täiega huvitav – seega kindlasti soovitan. Pärast filmi vaatamist lugesin filmi kohta seda artiklit, mis tegi selle filmi minu jaoks veelgi paremaks 🙂 Ja teinekordki sean sammud just Apollo kinno, sest nii mugavad istmed ju 🙂

Teisipäeval kasutasin ära ka oma Dorpat Spa (nüüd vist juba Dorpat Tervis, sest nad vahepeal kolisid ja muutsid nime ka – mina käisin juba uues kohas) kinkekaardi, mille ma töölt jõuludeks sain. Lasin endale kaks asja teha – näohoolduse nimega Roosiõie värskus ning uskuge või mitte – ma lasin esimest korda elus kulme ning ripsmeid keemiliselt värvida (ning kulme korrigeerida ka)! Mina, kes ma meigin end üliharva, jäin selle tulemusega vägagi rahule, sest nüüd on mul tumedamad kulmud, mis jätavad kogu aeg mulje, et mingi õhkõrn meik on näos. Ripsmetest ehk nii suurt aru ei saa, sest nad on mul nagunii suht nirud, aga natuke tihedamad tunduvad nad küll (pikemaks see neid ju ei tee). Kuid jah – hakkan vist nüüd iga kuu käima, sest mulle meeldis tulemus 🙂 Ja pole üldse kallis lõbu ka, mida kord kuus välja käia –  19 eurot kulmude ja ripsmete eest kokku. Nüüd pidin ma ainult 8 eurot kolme  asja eest juurde maksma, sest kinkekaart hõlmas muu summa, aga igakuiselt ma vist näohooldusi tegema ei hakka 😀 Aga ripsmeid ja kulme ehk küll 🙂 Lisan postituse lõppu mõned pildid ka, kuigi nendest vist nii palju aru ei saa. Ma olen vist maamunal ainuke 28-aastane naine, kes polnud iial kulme ega ripsmeid keemiliselt värvida lasknud ega kulme korrigeerida? Või on mõni veel sama maalt ja hobusega nagu mina? Andke märku palun, kui on 😀

Tantsimas olen siin ikka käinud, kaks nädalat tagasi oli õpetajaks üks naine, kes näitas, kuidas salsas ja bachatas peaks kätehoid olema jne. Ma olen selles mõttes ikka suht vedel sült 😀 Nüüd kolmapäeval oli üle pika aja salsa, mida ma viimati tantsisin megaammu (sest vahepeal olid siin pühad ja enne seda jäi mitu korda trenn ära ka, sest küll pidi õpetaja mingeid jõulupeo asju ajama, küll pidin mina kontori jõulupeo asju ajama jne). Ja kui ma pikalt pole tantsinud, siis alguses on suht keeruline jälle hoogu sisse saada. Aga noh, vaikselt ikka tuleb 🙂

Täna just kallim mainis, et meil on väike tähtpäev – sest kolm kuud tagasi saime esimest korda kokku. Tegelikult kuupäeva mõttes küll alles homme (22.oktoober saime esimest korda kokku), aga just 12. nädalat tagasi pühapäeval nägime esimest korda. Mulle tundub vahel, et nagu pool aastat oleks sellest kõigest juba möödas.

Ahjaa, seda tahtsin ka veel lisada, et kui näohooldust saamas käisin, siis kosmeetik küsis, et ega ma ilmselt üle 22 pole 😀 Ma ütlesin, et võiksin muidugi mitte olla, aga tegelikult olen juba 28. Ta siis ütleski, et ei paistnud, et oleksin, aga kui olen, siis võib mingit silmaümbruskreemi vms ka panna, mida alla 22-aastastele ei lisata. Mida vanemaks naine saab, seda rohkem ta soovib ju, et teda nooremaks peetakse 😀

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingeid pilte – ja esimest korda panen siia blogisse fotosid ka koos kallimaga 🙂

Novembris 2017 Provintsi kohvikus Räpinas 🙂

Novembris kallima soolaleivapeol Põlvas 🙂

25.detsember 2017 Haapsalu restoranis nimega Villa & Restoran Soffa

Eelmisel nädalavahetusel, veits habetunud kallim. Nüüd ajas jälle habeme ära 🙂

Teisipäeval pärast ripsmeid ja kulme tehtud pilt kodus. Küll mustvalge, aga peaks aru saama küll, et veits teistmoodi on kulmud 🙂 Eriti võrreldes eelmise pildiga, kus ma veel kulme korrigeerimas ei olnud käinud.

Üleeile Valgas söömas. Siit ehk saab paremini aru, et kulmud tumedamad 🙂 Ripsmeid nii palju pildilt näha pole, aga muidu reaalses elus natuke märkab ikka erinevust.

Laupäeva õhtul Valgas.

Milline oli aasta 2017 minu jaoks? /Nädalavahetus Põlvamaal ja matustel käik…

Ja ongi hoogsalt kätte jõudnud aasta 2018! Kuna ma läksin 2.jaanuaril juba tööle tagasi pärast nädalast puhkust, siis nüüdseks olen juba enam-vähem sisse ka uuesti elanud. Ja ongi paslik aeg teha kokkuvõte sellest, kuidas aasta 2017 minu jaoks möödus.

2017 oli minu jaoks suur muutuste aasta. Täpselt aasta aega tagasi samal ajal olin ma teises suhtes, elasin teises korteris ja olin töötu. Jaanuari lõpus 2017 kolisime me siis veel koos Härraga sellesse kahetoalisse korterisse, kus ma hetkel üksinda elan. Kõigest nädal hiljem leidsin ma töö, mida ma ka praegu teen. Kuna ma tööteemadel olen ka natuke kribanud, siis ma hetkel sellel pikemalt ei peatuks. Tol hetkel tundus, et elu saab jälle jalad alla, sest kõik tundus enam-vähem paigas olevat.

Kuid tundub, et minu elu viskab alati mingeid vimkasid. Kui töö mõttes sujus kõik väga hästi, siis isiklik elu hakkas vaikselt käest ära minema. Umbes kevadel tundsin, et ma ei ole päris õnnelik selles suhtes, kus ma olen. Kuid ma lootsin, et ehk see tunne läheb üle, sest suhtes tuleb ju ikka sellliseid asju ette.

Ma ei süvenenud sellesse tundesse eriti ja kui Härra siis mai alguses tuli jutuga, et ta leiab, et me peaks lahku minema, siis see mõjus mulle raskelt. Ma olin juba vaikselt leppimas selle asjaga, kui Härra ütles, et ta mõtles siiski järele ja ta leiab, et me võiksime veel kord proovida. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma tahtsin uskuda, et me saame hakkama. Nüüd järele mõeldes oleks me pidanud juba siis lahku minema, aga eks oma vigadest õpitaksegi.

Vast kuuks ajaks läksid asjad natukene paremaks, aga tegelikult olime me mõlemad suhteliselt õnnetud. Mina olin õnnetu ka sellepärast, et ma tundsin, et ma olen jälle ämbrisse astunud, aga mul oli seda nii raske tunnistada. Eelkõige endale, aga teistele muidugi ka. Me olime iseloomult hästi erinevad ja just see tegi selle asja võimatuks. Mina tahtsin sügavamaid vestlusi, tema tahtis naist, kellega koos trennis käia. Ja nii see suhe terve suve vinduski. Me küll tegime väljasõite jne, aga vahel me läksime tülli või siis lihtsalt ignoreerisime teineteist. Härral oli tekkinud mingi komme alati mind teiste ees kritiseerida, just oma sõprade ees, aga vahel ka minu enda sõprade ees. Meil ei olnud seda harmooniat, mida ma nägin teistes paarides. Ning ei, ma ei mõtle siin seda, et mingi hull musitamine peaks olema teiste nähes, aga saate ju aru küll, mida ma silmas pean.

Ja septembris juhtuski siis see, et kui ta endale juba Tinderi tegi, siis oli teada värk, et pikka pidu sel enam pole. Ja ei olnudki, nädal aega kestis see veel edasi. See oligi minu jaoks esimene reaalsuskontroll, kus ma sain aru, et see on juba ammu hukule määratud asi, et sel ei tohi enam vinduda lasta. Teine reaalsuskontroll tuli minu jaoks siis, kui me veel koos käisime selles pulmas (Härra sõber abiellus oma kallimaga). Vot seal nägin ma seda imelist tunnet, mida kaks inimest võivad tunda… ja sain aru, et ma pean endale valetamise lõpetama. Et pigem juba üksinda kui sellises suhtes, mis mitte midagi enam ammu juba ei paku, vähemalt mitte selles mõttes, mida üks täisväärtuslik suhe peaks pakkuma.

Ja siis ma ütlesingi Härrale, et tal on kogu aeg õigus olnud, et me peame lahku minema, sest sel kõigel pole enam mõtet. Ja siis juhtuski niimoodi, et kõigepealt kolisin ma neljaks päevaks isa juurde, aga kuna Härra otsustas ise ühetoalise korteri kasuks, siis sain ma üsna pea uuesti siia korterisse sisse tagasi kolida. Ja nüüd elangi ma siin korteris üksinda( ja mu kallim käib siin tihti külas).

Härraga ma enam pärast lahkuminekut ei suhtle, ta kustutas mu Facebookist millalgi novembris ära vist (paar kuud pärast lahkuminekut). Mul on nimelt selline programm juba ammu peale pandud, et mul tuleb teade, kui keegi mu Facebookist ära kustutab – seega olen ma alati kursis sellega, kes mu FB-st elimineerib. See on väga hea asi, soovitan teile ka 😀 Sünnipäevaks ta küll soovis mulle Facebooki chatis õnne, aga ma vist isegi ei tänanud, sest neid soove tuli teisi ka, ei vastanud kõigile.

Ma vist juba ka mingis postituses kirjutasin, et ma olin alati enne lahkuminekut arvanud, et see saab raske olema, et ma täiega nutan jne. Tegelikult olin ma kõik pisarad juba mitu kuud varem ära valanud, sest seda lahkuminekut oli ette näha – seega oli see suur vabanemise tunne. Muidugi oli kahju, et nii läks, aga halvas suhtes olemine oleks nagunii hullem olnud, ma oleksin ikka täiega õnnetu olnud. Ja vallalisena olin ma üle pika aja hoopiski õnnelik!

Ja siis hakkasin ma esimest korda elus Tinderit kasutama. Sain mõnega kokku, üldiselt olid kõik üpriski toredad inimesed, mõni meeldis sisemuselt, aga välimuselt ei meeldinud, teise puhul oli lugu jälle vastupidine. Üks tundus igati okei, aga tema ajagraafik oli nii tihe, et sinna poleks ma küll mahtunud. No ma pigem küll arvan, et see oli lihtsalt ettekääne, sest kui keegi sulle huvi pakub, siis inimene leiab selle aja. Nii lihtne see ongi 🙂 Ning üks tüüp vedas mind mitu korda alt, lubas Raplast Tartusse tulla jne, aga iial ei tulnud (temaga ma suhtlesin päris pikalt telefonis, aga me ei saanud iial kokku). Ta tundus üldse hästi kahtlane ja ta Facebooki konto jättis mulle mulje, et ta võib-olla elab topeltelu. Ja ma ei viitsi selliste inimeste peale oma enerigat raisata, seega jätsin suhtlemise katki.

Ja siis juhtus see, et ma sain kokku ühe Põlva noormehega, kes mu Facebooki sõbralistis oli vist juba pea kuu aega olnud ja me olime alguses põgusalt suhelnud, aga ma ei osanud temast esialgu suurt midagi arvata. Ta ikka vahel kirjutas ja ma märkasin, et ta laikis mu pilte, aga kuna ma esimene kord ütlesin ära, kui ta mu välja kutsus (ta tegi seda veel Tinderis ja ma alati tahan inimestega enne Facebookis suhelda, kui ma nendega kokku saan), siis ta hiljem mind Facebookis enam mõnda aega välja ei kutsunud. Ja siis hakkas ta uuesti minuga suhtlema (mingi paus oli sisse jäänud) ja ma sain teada, et ta töötab ühes tootmisettevõttes, kuhu ma augustis meie müügimehe saatsin, aga nad ei olnud meie lahendusest huvitatud. Kuna ma tol hetkel otsisin just Põlvamaa tootmisettevõtteid, kuhu meie müügimeest saata (sinna ettevõttesse poleks enam mõtet olnud, kus ta töötab, sest hiljuti käidi seal), siis palusin tal mõned soovitada, mis veel Põlvamaal olemas on. Ta soovitaski, aga need olid meie kliendid juba 😀 Ja vot sellest suhtlusest juhtus see asi, et hakkasime rohkem kribama ja saime lõpuks ka kokku.

Ta tegelikult võlus mind esimesel kohtumisel natuke juba sellega, et ta tõi mulle lille. Ma tean, et kindlasti on naisi, kellele tuuakse esimestel kohtumistel lilli jne, aga minu internetideitide ajaloos on neid pigem vähe olnud. Ja juba järgmisel nädalavahetusel jäi ta minu juurde ööseks (seksini läks veel omajagu aega) ja nii see suhe meil arenema hakkas 🙂 Ma olen nüüdseks ta perekonda lugematul arv kordi näinud, tema minu isa küll ainult ühe korra, aga mina ei ole kahjuks ka oma perekonnaga nii lähedane. Mu tädi on ta kolm korda näinud küll, sest teda näen ma ise ka tihedamini.

Nüüdseks oleme koos olnud 2,5 kuud.Ülilühike aeg, ma tean, aga väga õnnelik aeg on olnud. Mulle meeldib temaga koos olla ja igapäevaselt aina uusi asju tema kohta avastada. 🙂 Selles mõttes oli vbl natuke nukker ka lugeda neid kommentaare mu mõne eelmise postituse all, kus mulle öeldi, et armumine on mu ajule jälle 1:0 teinud, et küll ma varsti oma pilve pealt alla kukun, sest selline on elu – karm reaalsus tuleb varsti nagunii mulle külla. Jah, vbl, ma ei tea iial, mis tulevik toob, aga kas keegi seda üldse reaalselt teab? Et siis kui ma kirjutan, et kõik on pekkis, et siis ma olen see täiskasvanulik Jaanika, aga kui ma kirjutan, et ma olen õnnelik, siis ma olen lapsik teismeline, kes ei tohiks oma rõõmu välja näidata? Kahju, et mõned nii arvavad.

Nüüd laupäeval oli mu kallima jaoks väga raske hetk, sest ta vanaema matused olid. Mina ei näinud ta seda vanaema kunagi, sest ta oli juba viimane aasta hooldekodus olnud (olen ta teist vanaema ja vanaisa mitmeid kordi näinud, kes elus on). Igal juhul ei eeldanud ma üldse, et ma sinna matustele lähen – ja et minuga üldse hiljem peielauas arvestatakse, sest ma olen kallimaga väga vähe koos olnud. Pealegi ma ei näinud tema vanaema kunagi isiklikult. Eelmisel nädalal, kui ma olin Tartus ja kallim oli Põlvas, siis ta helistas mulle ja ütles, et ta isa on ikkagi mind ka peielaua nimekirja arvestanud. Ma olin suht šokis, sest see tundus üliperekondlik asi jne. No ma siis küsisin kallimalt, et kas tema tahab, et ma ka läheksin ja ta ütles, et ta kindlasti sooviks, et ma matustele ning peielauda läheksin. Siis otsustasingi minna.

Matused toimusid Räpina kirikus, sest ta vanaema oli sealt lähedalt pärit. Võtsime hommikul Põlva lähedalt kallima teise vanaema-vanaisa ja ta venna ka peale ning läksimegi. Ma ise istusin tagaistmel, sest muidu oleks neil seal kolmekesi kitsaks läinud – lasin kallima vanaemal ees istuda.

Minu jaoks oli tegemist küll täiesti võõra inimese matusega, aga kuna ma nägin kirikus, kuidas mu kallimal on väga raske hetk, siis mul tulid endal ka peaaegu pisarad silma. Eks nad kõik olid ka arvestanud, et millalgi see juhtub, sest vanaema oli juba hooldekodus väga nõrk, aga ikkagi on selline asi alati raske. Kallim oli mulle ikka rääkinud, et tema ühed õnnelikumad suvevaheajad olid lapsena just Räpinas oma vanaema juures.

Hiljem oli peielaud ka, kus kallima ema rääkis mälestusi oma ema kohta. Kusjuures Räpinasse sõites tuli kallima vanavanematega ja vennaga jutuks ka minu ema matus, mis ilmselgelt on olnud mu elu kõige raskem hetk. Nüüd ma suudan sellest küll juba ilma pisarateta rääkida, aga see võttis omajagu aastaid aega, kui ma suutsin sellest kõigest üldse niimoodi vestelda, et ma nutma ei hakkaks. Mitte siis ainult matustest, vaid oma ema surmast üldse.

Et laupäev oli selline väga nukker päev. Pühapäeval käisime seal külas rohkem jalutamas, kus kallim ise oma lapsepõlves elas (kus ta vanemad hetkel elavad koos ta kõige noorema 11-aastase vennaga ja seal samas kohas, aga mõned kortermajad edasi elab ta teine vend ka, kes on 28-aastane). Ma olen seal külas lapsena aega veetnud, sest mu tädipoeg elab seal, aga kuna nii tihedalt ei suhtle, siis nüüd pole täiskasvanuna sinna väga palju juhtunud. Ja pigem selle küla teises otsas olen väiksena olnud, mitte seal, kus kallima lapsepõlv möödus. Et tal jah ülejäänud perekond elab selles külas, ta ise elab Põlvas. Ja ta vanavanemad elavad ühes teises külas Põlvamaal.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, käisin eile juba kolmandat korda saunas ja polnudki enam nii palav 😀

P.S: Ma just avastasin, et ma kasutasin postituses väga palju kordi ja siis juhtus see ja siis läksin sinna ja siis oli niimoodi jne, aga kuna armumine tegi ju mu ajuga väidetavalt 1:0, siis las olla 😀