Välimusest ja ilust/ Kui sa aastate jooksul mõistad, et aeg on välimusele keskendumine lõpetada (või pigem enda maailmanabaks pidamine lõpetada)

Olles siin mitmeid blogisid lugenud, kus viimasel ajal just välimusest kirjutatakse, tahaksin ka paar sõna sekka öelda. Minu üleüldine arvamus välimusest on aja jooksul väga palju muutunud. Seda nii meeste kui naiste puhul.

Kunagi ma kirjutasin postituse sellest, et kui ma olin 16, siis tuli Beatrice minuga ühel üritusel rääkima ja kutsus mind enda modelliagentuuri, sest siis olin ma veel pealtnäha täiega sale neiu (eks mingi kõhupekk oli ikka, aga riiete alt seda polnud näha). Siis lendasid mulle kurjad kommentaarid peale, et miks ma sellisest asjast üldse kirjutan, et tahan uhkustada sellega või. Ma enda arvates rääkisin lihtsalt mingit minevikulugu, aga jah. 16-aastaselt ei huvitanud mind tegelikult absoluutselt modellimaailm, aga eks teismelise minapilt on ikka natuke teistsugune – ma olin siiski kõrvust tõstetud, et mind ise kutsuti (sest tol ajal oli tema agentuuri koduleheküljel kirjas, et ilusad tüdrukud ei tule end pakkuma, nendega tullakse ise rääkima – ja selline asi mõjub teismelise enesehinnangule alati hästi).  Ja kuigi ma teadsin, et Beatrice kohtleb oma modelle nagu kõntsa (vähemalt tol ajal kohtles, sest mu klassiõde töötas seal, kes valas Beatrice inetute kommentaaride pärast ikka palju pisaraid ja pidi räigelt alla võtma veel, kuigi oli juba megapeenike, lisaks ei tahtnud Beatrice oma telefoniarvet kunagi algatate modellide peale raisata – nemad pidid talle ise tagasi helistama… kas tõesti olid 12 aastat tagasi telefonikõned nii palju kallimad või? Ju siis natuke olid, sest mu sõbranna pidi alati Beatricele tagasi helistama, sest ta lihtsalt ei tahtnud oma raha raisata).

Ja kuigi ma teadsin kogu seda informatsiooni ja ma teadsin ka seda, et minust ei saaks iial modelli, sest ma vihkan kõrgeid kontsi, ma oleksin pidanud ilmselt veel alla võtma, mind ei huvita mood jne, ma ikkagi kirjutasin Beatricele. Me vahetasime paar meili ja me leppisime isegi kokku, et me saame Tallinnas kokku (oli koolivaheaeg ja ma olin siis parasjagu nagunii Tallinnas, sest mu tolleaegne kallim Esimene elas seal). Siis hakkasin ma järjest enam mõtlema, et mille krdi pärast mul seda jama vaja on, kui see pole mind kunagi ju huvitanud. Lisaks oli mul siseinfot selle kohta, kuidas Beatrice oma modelle (vähemalt algajaid küll) kohtleb ja see ei olnud mitte teps ilus käitumine. Miks ma siis üldse hakkasin neid kirju vahetama jne? Sest ikka oli tore tol ajal ju teada, et näed, sa isegi ei tahtnud ju tegelikult sellest maailmast midagi teada, aga sulle ikkagi pakuti. Samas kui paljud unistasid sellest ja iial selleni ei jõudnud, et neid kuhugi kutsutakse. Väga nõme mõttemaailm minu poolt, aga mis sa ära teed, kui sa lihtsalt oled kohati nii tropp, nagu mina siis olin.

Päev enne minekut sain ma siiski aru, et see kõik pole minu jaoks ning ehk ma saatsin Beatricele kirja, et ma siiski ei tule. Aga võis ka nii olla, et ma lihtsalt lasin ta üle. Ma enam ei mäleta. Ma ei kahetsenud seda otsust mitte kunagi, ma kahetsesin seda, et ma üldse sellele kutsele kuidagigi reageerisin, oleks võinud lihtsalt rahulikult edasi elada.

Vot see oligi eellugu sellele, kuidas miski võib sind nii ära pimestada ja sa võid isegi selle ära unustada, mida sa tegelikult nagunii tead… Et modellindus ei huvita sind tegelikult ja sa ei tahaks, et sind nii halvasti koheldakse, nagu mõnel inimesel tol ajal oma modelle kombeks oli kohelda. Kusjuures seesama klassiõde, kellel Beatrice tõmbas täielikult vaiba alt, läks mõni aasta hiljem Hispaaniasse ja sai seal üpriski normaalselt modellindusega seotuid tööpakkumusi. Et kui inimese unistus on reaalselt sellega tegeleda, siis ei tohiks pärast algset äraütlemist kindlasti alla anda, vaid kindlasti peaks edasi üritama.

Ka mehed on mind elus palju pimestanud. Just välimuselt siis (maitsed on muidugi erinevad, aga mina räägin sellest, mida mina tol ajal ilusaks pidasin). Pruunid silmad, üle 190 cm ja veel parem kui 2 meetrit, nii armas naeratus – “ülihea” pakett ikka tuleviku jaoks, eksole? Aga milline see iseloom siis on? Ah, keda huvitab – vähemalt on ilus vaadata. Ja nii juhtubki, et sa oled neli kuud koos inimesega, kes ei tööta ega õpi ega isegi plaani ühte ega teist niipea tegema hakata, kellel elu põhieesmärk on endale uusi kingi sebida ning naistel sukkpükse katki rebida. Võib vaid õnne tänada, et see kestis kõigest neli kuud, mitte neli aastat, eksole. Kuid ometi leian ma nüüd, et kogu see eelnev jutt ei tähenda, et inimene ei võiks muutuda või siis nagu öeldakse – iga pott leiab oma kaane. Ehk siis tegemist ei ole halva inimesega, lihtsalt mõned inimesed ei sobi omavahel. Ja kogu lugu.

Mida aeg edasi on läinud, seda rohkem olen ma hindama hakanud teisi väärtusi. Nii meeste puhul kui ka üleüldises maailmas. Ma olen end alati enam-vähem suhteliselt vinks-vonks naiseks välimuselt pidanud. Mis ei ole iseenesest üldse halb asi, aga sa pead teadma, kust see see piir jookseb. Mina minevikus ei teadnud. Kui 20-aastaselt üks tüüp mind kaks korda kahe erineva naise pärast pikalt saatis, kes tollel ajal olid mõlemad minu nägemuse järgi liiga palju ülekaalulised ja matsakad, siis ma olin küllaltki šokis, et kuidas saab selline asi üldse minusuguse naisega juhtuda, kes ma siis olin peenike ja vastasin nendele ilustandarditele, mille maailm loonud oli (jah, vbl ma ei osanud neid külgi esile tuua, see pole kunagi mu suurim pluss olnud). Aga ma ei taibanud esiteks kunagi seda, et kui mees su üks kord teise pärast kukele saadab, siis ta teeb seda tõenäoliselt ka uuesti, seega vana suppi ei maksa üles soojendada. Ja mis veelgi olulisem – ma ei taibanud seda, et neil naistel võis olla midagi sellist, mida minul selle mehe jaoks ei olnud – suured rinnad, lühem kasv, ilusam naeratus, äkki suudlesid paremini või mida iganes. Või mis hoopiski kogu sellest välimuse tavaarist olulisem – äkki nende iseloom oli lihtsalt parem. Või siis kõige tõenäolisem – kogu kompott meeldis rohkem. Tol ajal ei mahtunud see minu peakesse, et selline stsenaarium üldse võimalik oleks. Aastad on mind targemaks teinud.

Meil kõigil on vigu. Meist keegi ei ole täiuslik. See ei tähenda, et see oleks halb. Kuid siiski- igal kommenteerimisel peaks olema kuskil mingi piir. Sellepärast ajabki näiteks Marimellide ülbus paljusid närvi, et nad kommenteerivad enda maitsele vastavalt inimesi ja nende kehakaalu negatiivses võtmes, kuigi ise… saate aru ju küll. Selline käitumine on igas mõttes ebaviisakas. See oleks sama hea, kui mina hakkaks pikki naisi lipumastideks kutsuma või olematute ripsmetega naisi solvama (sest ma ise vastan nendele omadustele). Kuid selline käitumine on nagunii ebaviisakas, lihtsalt nende puhul riivab see eriti silma, sest nad ise ei vasta absoluutselt nendele omadustele, mida nad teiste puhul nii ülimalt kritiseerivad (ja tegelikult see polegi oluline, sest selline käitumine on nagunii inetu). Ja keegi polegi ju öelnud, et nad peaksid nendele omadustele vastama, elagu nii nagu ise tahavad – lihtsalt tuleks teiste kritseerimise puhul natukene rohkem suud koomal hoida. Võib-olla siis ei märkaks ka teised seda õelust nii palju, kui nad ise kritiseeriks vähem.

Ma ei hakka siin mingit suurt märtrit ja maailmaparandajat mängima – ma ise olen ka suur kritseerija olnud. Ka teiste välimuse, nagu ma ennist ka kirjutasin. Ja eks ikka me vahel mõtleme omi mõtteid, aga kõike ei pea ka kohe välja ütlema või kirja panema. Aja jooksul tuleks pigem õppida teiste käitumist ja iseloomu hindama või kritiseerima. Aga kui sa kritiseerid kogu aeg teisi ja just nimelt nende välimust (mitte nende käitumist – sest on ju ilmselge, et näiteks roolijoodikute käitumist tulekski taunida ja kritiseerida), siis millise inimese see sinust endast kujundab? Millise minapildi see sinust endast kujundab? Suhteliselt õela, ma ütleksin.

Me ei tohiks hinnata teisi nende välimuse põhjal, vaid nende tegude põhjal. Vot aga siin tekibki see asi, mis tegelikult inimesi koledaks võib muuta. Nende õel suhtumine sellesse, kuidas nad inimeste välimust alati kritiseerida võtavad. Ja vot sellepärast ei nähtagi ka nendes inimestes enam ilu, sest nad ise ei näita seda oma käitumisega maailmale, nad näitavad ainult seda halba külge endast.

Ka mina olen ühe väga suure asjaga oma elus ämbrisse astunud. Ka siin blogis. Kunagi päris algusaegadel oli mul kombeks siin blogis kekata sellega, et mu elus on alati mingid mehed ümber tiirelnud, et polegi sellist aega täiskasvanuelus olnud, kus poleks tähelepanu saanud jne. Mis see kõik mulle kokkuvõttes andnud on? Olen ma suutnud mõne inimesega kauem kui kaks aastat koos olla? Ei. Korduvaks kippuvaks mustriks on ju ikka olnud see, et mehed võisid küll minusse kiiresti armuda, aga sama kiiresti tuli ka see, et sorri Jaanika, me ikka pikemas perspektiivis ei klapi, tunded kadusid nagu vits vette – ehk esmane armumine läks üle. Või siis ka see teine variant, et minu tunded kadusid. Või siis see kõige hullem näide, kus vägivaldne inimene tüütab sind veel sõnumite ja kirjadega päris pikalt pärast seda, kui te olete lahku läinud. Igatpidi jama värk, seega see nii-öelda tähelepanu saamine, millega ma kunagi siin blogis nii väga kekkasin, ei andnud mulle seda, mida inimene tegelikult pikaks ja õnnelikuks suhteks vajab – stabiilsust.

Kuigi stabiilsuse mõttes olen ma siiski tänulik ka Romantikule ja Härrale. Need ei olnud mingid ülipikad suhted küll ja me tõesti ei sobinudki omavahel, aga need olid üldiselt üpris rahulikud suhted. Need ei olnud küll jätkusuutlikud suhted pikas perspektiivis, aga need siiski andsid aimu sellest, et see oleks võimalik. Ka minu puhul. Et selles mõttes ei ole mul suurt midagi nende viimastele suhetele ette heita. Sai palju õppida, just eriti suhtes Härraga, mis on ka mu kõige pikem suhe üldse olnud. Eks mingid käitumismustrid ikka olid, mis ei meeldinud, aga me kõik eksime. Ja võrreldes sellega, millseid suhteid mul enne seda oli, on vahe ikkagi mäekõrgune.

Kallima puhul on see, et me oleme hetkel kõigest kolm kuud koos olnud – seega ülilühikest aega, aga väga stabiilne aeg on olnud. Me õpime iga päevaga teineteist rohkem tundma 🙂

Aga mul on hea meel, et jõuan vaikselt oma elus sinnani, kus ma ei pea ennast sellepärast ilusaks, et mehed mulle ehk natuke tähelepanu on elus pööranud; kus ma ei hinda inimeste välimust nii oluliseks; kus ma ei ole ennast printsessistaatusesse asetanud ega pea ennast maailmanabaks; kus mind ei pimesta puhtalt välimusega seotud asjad, mis mind tegelikult pole kunagi huvitanud; kus minu jaoks on olulisemad hingelised väärtused ja inimeste iseloom ning käitumine kui nende välimus. Mul on hea meel, et aja jooksul suudan ma näha inimeste käitumist ja tabada ära nende iseloomu ning selle põhjal otsuseid teha, mitte sellepärast, et nad on pikad ja pruunide silmadega. Ma olen õnnelik, et ma olen leidnud endas selle poole, kus ma tahangi enda jaoks oluliste inimeste hingemaailma rohkem uurida. Ja ma tahan mõista ka teisi inimesi rohkem, kes pole minu jaoks ehk nii lähedased.

Ma pean ennast nüüd ilusamaks ja paremaks inimeseks, sest ma ise tunnen, et ma olen natuke hoolivam inimene. Parem inimene oma lähedastele, parem inimene iseendale, sest ma olen natuke rohkem mõistma hakanud, mis siin elus tõeliselt loeb. Eks see on kõik alles teekond ja see ei tähenda sugugi, et ma nüüd ainult lilledest ja liblikatest blogima hakkan ja mitte kunagi kellelegi midagi halvasti ei ütle. Kuid vähemalt on mul mingidki paremad prioriteedid elus paigas 🙂

Advertisements

6 thoughts on “Välimusest ja ilust/ Kui sa aastate jooksul mõistad, et aeg on välimusele keskendumine lõpetada (või pigem enda maailmanabaks pidamine lõpetada)

  1. Printsid valgel hobusel reaalselt ei ole huvitatud sellisest tüdrukust kes terve oma elu letti laob, lisaks veel pehmelt öeldes kummalisi pilte ja veel nii lugematul arvul. Eriline ämber on seda teha inimesega, keda niimetad “kallimaks”, aga küll ka see su “kaunisse” peakesse varsti kohale jõuab ja palju kiiremini kui oskad loota ja arvatagi. Kahju muidugi.

    • Aga mis mul neist printsidest, sest ega ma polegi printsess ju 😀 See et bloginimi selline on, on lihtsalt niisama 🙂

      Mina printsi ei tahagi, keskmine eesti mees sobib ka 🙂 Nii et jätan kõik printsid valgel või mustal hobusel sulle 🙂 Aga ühte ma sulle ütlen – nii kibestunud inimest nagu sina ei taheta ka – veel vähem sellist targutajat 😉 Seega edu sulle nende printside leidmisel, sest sul läheb seda ilmselt rohkem vaja kui mul 😀

      • Armas taevas,kui palju tigedust ja õelust! Saa ometi üle,aastad lähevad ju. Kui kriitikat või erinevaid arvamusi ei talu, ega siis “targutamine” ei aita jah.Aga ära teinekord nii paugust vastama jookse või jäta üldse vahele, siiralt ütlen

      • Loe oma esialgne kommentaar läbi, see oli hoopis õelam. Seega sama vastus sulle – kui õelaid vastuseid ei talu, siis ära õelalt kommenteeri 🙂

        Miks ma peaksin oma blogis mitte reageerima idiootsustele ja neid lihtsalt niisama lugema? 😀 Idioodid tuleb kohe paika panna 😉 Kui ma kriitikat ei taluks, siis ma ei laseks üldse su lollusi läbi või jätaks vastamata. Aga eks sinusugustel peab ju ka oma tähetund olema – kus nad mujal ikka särada saaksid 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s