Uskumatu – mul on laps, kes magab terve öö! Elistvere loomapark/ Ma olen juba kaheksa raamatut sel aastal lugenud!

See nädalavahetus oli meil päris tegus – käisime laupäeval rongiga Tartus. E polnudki varem rongiga sõitnud ja ta pidas hästi vastu. Lausa nii ideaalselt, et jäi rongis hoopis magama. Arusaadav ka – kell oli kaheksa hommikul, endalgi tuli uni peale. Olime terve päeva mu isa juures ja tulime õhtul rongiga tagasi. E lõunaunest ei tulnud küll midagi välja, sest ta ei maga kuskil peale kodu. Kui rongile jalutama hakkasime õhtul, siis jäi kohe vankris tuttu. E ei saanud ilmselt isegi aru, et rongile läksime, magas kogu sõidu maha ja ärkas alles Põlvas üles.

Eks kogu päev oli tema jaoks mürgeldamist täis, selle tõttu ehk ei tahtnudki isakodus magama jääda. Küll aga oli tal laupäeval lausa kaks lõunaund (no tegelikult juba õhtuund ajaliselt) – seega ööuni tuli alles 23.45. Muidu läheb E kuskil 22.00-22.30 magama, mis on paljude jaoks kindlasti ülihilja laste jaoks, aga ta ärkab ka kuskil kell 10.00 -11.00 vahel.

Et mul on tõesti endalgi raske uskuda, et E on laps, kes magab kogu öö ilusti ilma kordagi ärkamata. Tundub lausa sürreaalne, sest veel mõned kuud tagasi tundus see nii kauge ja helesinise unistusena, mida veel niipea ei juhtu. Pärast adenoidi eemaldamist läks E magamine kõvasti paremaks ja kui rinnast sai ka võõrutatud, siis sai ühest-kahest ärkamisest öö jooksul laps, kes ei tõusegi üles kordagi enne hommikut. Kaks ja pool kuud tagasi oli tavaline öö nii, et E ainult rinna otsas rippuski ja magas ainult meie voodis. Nüüd pärast imetamisest võõrutamist magab ta alati ainult enda voodis.

Eile käisime perega Elistvere loomapargis, mis oli tore elamus! Ma vist polnudki seal varem käinud, vähemalt ei mäleta küll, et oleksin. Just selline parajalt suur, et lastega oleks mugav ringi liikuda. Kõige ägedam oli ikka karu nii lähedalt näha – see mõmmik oli nii armas 🙂

E kõndimisega on nüüd ka kõik enam-vähem korras, see tekitas pikalt parajat peavalu, sest ta hakkas ju nii hilja ilma toeta käima. Meil on veel mõned füsioterapeudi külaskäigud tulemas, aga see on nii palju kaasa aidanud. Kui kõik korrad on käidud, siis teen ühe kokkuvõtva postituse sel teemal.

Kuna E magab nüüd väga hästi, olen ise ka palju produktiivsem. Olen sel aastal juba kaheksa raamatut läbi lugenud (alustasin 9.jaanuaril ehk siis lugesin esimese). Ma oma Instagramis kajastan neid, aga panen siia postitusse kolme oma lemmiku Instagrami viite. Fredrik Backmanist olin ma nii palju head kuulnud – ei pidanud pettuma ka. Lugesin esimesena “Britt-Marie oli siin”, mis oli väga hea raamat, aga plaanin teised teosed Backmanilt ka läbi lugeda. Üheks mu uueks lemmikraamatuks on alles sel aastal eesti keeles ilmunud Ashley Audraini “Kahtlus”, mis hoiab kogu raamatu vältel pinget üleval. Nii head lugemiselamust pole ammu olnud. Ma täiega naudin seda, et olen jälle ilukirjanduse maailmas tagasi, sest lugemine on mulle ju alati meeldinud. Vahepeal olin lihtsalt natuke võõrdunud sellest, eriti ilukirjanduse mõttes.

2021 on igal juhul hästi alanud!

Imetamisest prii! / Mina ja raamatud

Hei! Enam vist head uut aastat soovida ei tohi, sest muidu peab šampusega ukse taha tulema, aga ilusat seda aastat! Kuidas teil 2021 alanud on? Minul üpriski hästi – E on rinnast võõrutatud! Isegi rindu ei pea praegu üldse pigistama – ei mingit raskustunnet enam. Seda pidin tegema umbes nädal aega. Oli raske teekond, mis oli täis palju pisaraid ja loobumisvõite, aga lõpuks sai see tehtud. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis vana hea sinep oli meie teekonna eduvõtmeks. Pärast imetamise lõpetamist magab E veel paremini kui enne, mis on super. Vahel on tal küll natuke keeruline uinuda, aga see on köömes sellega, mis varem toimus. Minu jaoks on see olnud imeline võit, ma ütlen ausalt. Mul endal on palju enam energiat ja tahtejõudu muude asjadega tegeleda ning üldse tundub maailm kuidagi helgem! 🙂

Mina olen tõesti selline inimene, kes uueks aastaks mitte kunagi lubadusi ei anna – minu jaoks on see sõna kuidagi mannetu. Ilmselt selle tõttu, et iseendale lubaduste andmine ja kui tõesti peaks midagi halvasti minema, siis nende murdmine tundub valus protsess olevat. Selle tõttu armastan rohkem kasutada sõna eesmärgid. Kõikidest ma täna rääkima ei hakka, aga üks neist on armastus lugemise vastu tagasi saada. Seda eriti just ilukirjanduse suhtes. Olen küll eelmisel aastal jälle natuke rohkem lugema hakanud (kuid siiski vähem kui võiks), mis on ainult tervitatav nähtus, kuid žanriks on ikka olnud valdavalt eluloo-suhte-reisiraamatud. Või siis psühholoogia. Toredad raamatud kõik, aga tahaks nii väga vaheldust. Tahaksin jälle unustada end raamatute sekka ja nautida nende lõhna… Mis aga peamine – lasta kujutlusvõimel peas ringi käia – just nii nagu varem.

Kes ei tea, siis ma olin kooliajal suurem lugeja – seda nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Kutsekas enam mitte nii väga ja Tallinnas elades lugesin mõnikord ainult paar raamatut aastas! Häbematult vähe! Eelmisel aastal lugesin 19 raamatut, mida on ka tegelikult ülivähe – seega aastaks 2021 on eesmärk lugeda vähemalt 25 raamatut. Ideaalis tahaks loomulikult rohkem, aga ei hakka kohe väga suurt numbrit ka välja hõikama. Usun, et see on teostatav, sest kooliajal sai ikka aastas 50-60 ja rohkemgi raamatuid loetud, üks kord oli lausa 80. On muidugi neid, kes loevad aastas 110 ja enam raamatut (näiteks blogijatest Tikker, mu kiidusõnad sulle!)

Nii et võitegi mulle häid ilukirjanduslikke raamatuid soovitada! Ma pigem eelistaksin lugeda uuemaid – sobivad nii eesti kui ka välismaa autorid. Reedel tellisin endale juba mõned uued ära (all Instagrami postituse viites on info olemas, mis raamatud ma teisipäeval peaksin kätte saama, aga neid on veel). Oma Instagrami storydes või feedis hakkan vahel kokkuvõtteid ka tegema – seega, kes tahab rohkem kursis olla, siis võib mind seal kanalis samuti jälgida. Blogisse jõuab ehk ka mõni, aga sinna kindlasti rohkem.

Vot sellised lood siis hetkel! Kas te olete suured lugejad? Ma kunagi olin suur lugeja, siis vahepeal ei olnud üldse, nüüd hakkan vaikselt tagasi sadulasse saama. Ilukirjandusest olen tõesti natuke võõrdunud, aga nüüd olles juba kahte teost lugenud hiljuti, siis hakkab meelde tulema see armastus, mida ma raamatute vastu kunagi tundsin. See vana hea Jaanika, kes unustas lugemise ajal kogu ümbritseva maailma… Ta on küll natuke roostes, aga uuesti tagasi! 🙂