2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The Louvre Museum has 8.5 million visitors per year. This blog was viewed about 130,000 times in 2013. If it were an exhibit at the Louvre Museum, it would take about 6 days for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Advertisements

Miks inimesed ei peaks uusaastalubadusi andma?

Naljakas, et enne uue aasta tulekut on kõik nii veendunud selles, et 1.jaanuari hommikul oleme me kõik palju paremad inimesed, sest me oleme andnud ju lubaduse… Või võiks pigem öelda, et lausa 30000000000000000 lubadust, et uuel aastal oleme me ilusamad, targemad, sportlikumad, tublimad, paremad – ja seda kõike ühel väga lihtsalt põhjusel – sest aastaarv muutub! Kes hakkab korralikult trennis käima, kes õpib söögitegemise ära, kes läheb mehele, kes võtab naise, kes otsustab lõpuks oma kallima maha jätta, sest viimane on üks krdi tõbras või totaalne bitch. Ja nii siis tehaksegi endale nimekiri asjadest, mida peaks uuel aastal muutma. Kuigi sama hästi võiks eelmise aasta nimekirja üles otsida… või siis üle-eelmise või veel vanemagi, sest nagunii pole vahepeal soovid muutunud. Ja täitunud need ka pole, vbl paariks päevaks või nädalaks küll, aga rohkem mitte.

Miks siis? Sest kui sa siiani pole viitsinud oma perset trenni vedada või pole söögitegemist ära õppinud (Jah, need viimased asjad käivad ka minu kohta), siis on naiivne arvata, et esimesel jaanuaril säutsub akna taga inglitiibadega olend, kes sinust nüüd maailmaparandaja teeb. Nojah, parem sõna oleks vist eneseparandaja… Sittagi, ma ütlen teile! Just sellepärast andsingi ma oma viimase eduka uusaastalubaduse 14-aastaselt, milleks oli krõpsudest loobumine, suutsin seda peaaegu kolm aastat pidada, aga siis sai kõrini. Hiljem olen paar korda küll mingeid taolisi lubadusi andnud, aga halvemal juhul olen ma need juba kohe unustanud… Ja paremal juhul olen neid paar päeva suutnud pidada. Seega ei viitsi mina enam neid anda, sest kui inimene tahab muutuda, siis ta teeb seda ise, mingi krdi numbri muutumine ei tee kuradit ingliks. Ega ka vastupidi.

Näiteks nagu paljud naised kuskil kobaras istuvad ja üks siis suu lahti teeb: “Ma loodan, et uuel aastal leian endale just sellise mehe, kellega saaksin kogu elu koos veeta, ma loodan, et ta armastab mind ja mina teda, samuti ma tahaksin, et ta ei petaks mind mitte kunagi… Ja noh, ta võiks kena välja ka näha. Ning tal võiks hea ja kindel töökoht olla, samuti võiksid talle lapsed meeldida. Ta ei tohiks liiga armukade olla…. ”

See nimekiri on nagunii lõpmatu, aga mitte see pole hetkel oluline. Oluline on hoopis see, et mille krdi pärast sa arvad, et kui 2013-ndast saab järsku 2014 (Siia võib ka tegelikult ükskõik millise aastavahetuse panna), siis nagu võluväel muutuvad su siiani vaid unistusteks olnud asjad/inimesed reaalseks. Ja kui sa nagunii iga päev soovid, et selline mees su ellu tuleks, siis võid ju sama hästi kogu aeg seda soovida. Kui hästi läheb, siis vbl millalgi tulebki. Kui ei lähe, siis ega vanatüdrukuks jäämine ei saa ju ka nii hull olla. Mõtle, muidu peavad 60-aastased kogu aeg sama nägu vahtima (Kui ikka 30-aastat abielus on oldud, siis kaua sa ikka viitsid voodis veel tiigrit mängida, peaasi et saaks õhtul norinal voodis peeru lasta ning külge keerata), aga sina võid ka siis hullu panna. Ja noh… öösel üksinda jäätist süües nutta, et elu on ikka pees küll, sest kõigil sõbrannadel on juba lapselapsedki tulemas, aga sina jäid kahjuks rongist maha ning nüüd pead pealt vahtima, kuidas kõik ümberringi rõõmsalt vanaemaks saavad.

 

Täna me räägime energiavampiiridest

Eks me kõik oleme elus kokku puutunud selliste inimestega, kelle puhul tahaks juukseid kitkuda, sest nad on lihtsalt nii tüütud! Ja kõige hullem selle asja juures on see, et nad ei saa sellest ise aru, sest nad arvavad, et nad on toredad inimesed. Tegelikult ega nad ei pruugigi halvad olla, aga nad mõjuvad niimoodi, et sul tekib selline meeletu põgenemistunne. Ükskõik kuhu, aga eemale! Sest täpselt selline tunne tekib, et kui sa pead veel paar sekundit sellise inimese seltskonnas olema, siis sa kas virutad talle millegagi vastu pead… või siis lööd end uimaseks, et mitte seda meeletut jutuvada kuulata, mille puhul sa heal juhul 20 minuti jooksul ühe sõna saad sekka öelda. Ja enamasti sa ei tahagi midagi öelda, vaid soovidki, et see inimene lihtsalt vait jääks. Poole tunni jooksul oled sa ilmselt kuulnud terve tema eluloo ära ja seda tuleb veel ja veel… Muidugi on 95 protsenti tema jutust läinud ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest su ainuke mõte on: “Palun vaigistage see inimene! Palun!”

Jah, ma enamasti üritan selliseid inimesi oma elus vältida, aga alati pole se kahjuks võimalik. No loogiline on, et kui juhtud esimesele deidile sellise noormehega, siis teist korda seda enam taluma ei pea, sest selleks ajaks oled sa kõik suhtlusvahendid temaga juba katkestanud (Jah, las ta arvab, et vahepeal on UFO-d su röövinud). Aga kahjuks ei ole alati kõik nii lihtne.

Näiteks kooliajal olid mul mõned sellised klassiõed, kelle puhul alguses tundus kõik väga okei olevat. Mingil hetkel olid nad aga sellised takjad, et kui oleks saanud, oleks kohe jalga lasknud. Ja selle asja juures on kõige naljakam see, et nad tegelikult ei ole halvad inimesed, aga nendega koos olles sa lihtsalt tunned, kuidas kogu su energia on ühe hetkega röövitud – ehk siis nad on osavad energiavampiirid. Tavaliselt on inimestega suheldes ikka niimoodi, et sa saad sellest parajalt positiivse laengu, sest me kõik oleme sotsiaalsed olendid ning vajame kommunikatsiooni. Nende puhul on aga asi vastupidi – nad võtavad kogu su energia ära ja imevad su täiesti tühjaks, oledki nagu tühjakspigistatud sidrun.

Mina olen üldiselt alati suur suhtleja olnud. Mulle meeldib uute inimestega tutvuda, juttu rääkida jne. Muidugi alati oleneb ka, sest mõned inimesed muudavad mu tagasihoidlikuks ning võõras seltskonnas tunnen minagi end kohati ebamugavalt. Aga neil energiavampiiridel vahet ei ole, mis seltskonnas nad on, peaasi et saaks ikka inimestele pinda käia! Kusjuures nad mõjuvad ka teistele inimestele niimoodi, seega pole viga minus. Kui olen teistega neist rääkinud, kes ka peavad nende inimestega mingil põhjusel suhtlema, siis on lugu täpselt sama  – ehk siis kui need energiavampiirid vaid mõistaksid, et mul on jumala pohhui, mida nad mulle öelda tahavad, sest ma nagunii lasen kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Üldiselt olen ma selline inimene, kes taoliste energiavampiiridega lihtsalt ei suhtle. Kui alguses juba tundub, et selle inimesega suheldes ei saa mina mingit positiivset laengut, siis ma ei viitsi oma aega tema peale kulutada. Ma päris otse vast ka ütlema ei hakka, aga lihtsalt väldin seda inimest. Enamasti see mõjub (Kuigi alguses võib päris keeruline olla, sest tema ju ei mõista, mida ta halba on teinud. Tegelikult ta polegi, aga lihtsalt tema olek on selline, mis võtab minult kogu energia ära ja kuna elu on piisavalt lühike, siis ma tahan seda ikka nende inimeste peale kulutada, kellega mul on hea suhelda). Aga elu ei ole alati nii lihtne, sest vahel lihtsalt peab ka selliste inimestega suhtlema. Ja vot siis näete seda kahepalgelist Printsessi, kes naeratab ja jääb mulje, et tegelikult on kõik vägagi korras, aga kui ainult võimalus oleks, siis ta põgeneks kohe! Ning kui lõpuks see võimalus tekib, siis on täpselt selline tunne, nagu keegi oleks viis tundi sind näkku peksnud – sa oled nii läbi omadega lihtsalt.

Tegelikult on viga ilmselt ka minus, et ma ei oska sellest tundest üle olla, aga kui mõni inimene lihtsalt vaimselt nii väsitab, siis tundun mina kohati eriline bitch, et ma niimoodi mõtlen. Sest see inimene tahab ju ainult suhelda! Aga kui muud olukorrad on meid kokku viinud, siis see ei tähenda, et ma reaalselt tahaksin kõiki su muid muresid kuulata. Õnneks on viimasel ajal neid energiavampiire vähemaks jäänud, vahepeal oli täiesti vaikus, aga nüüd on mõned uuesti päevakorda kerkinud. Ja nende vastu aitab see, et kui tõesti nendega peab suhtlema, siis pärast seda suhtled mõne inimesega, kelle puhul sa tunned, et temaga rääkimine annab sulle nii palju energiat juurde. Ja nii saadki asjad jälle tasakaalu 🙂