Kelleks ma lapsena tahtsin saada?

Tänase postituse idee sain omakorda sellisest postitusest:

http://kusonkiiver.wordpress.com/2011/12/19/ajakirjanik-kui-avaliku-elu-tegelane/

Ehk siis tahan kirjutada sellest, kelleks ma kogu oma mineviku jooksul saada olen tahtnud. No kui ma viieaastane olin, siis unistasin seebikastaariks saamisest, haha 😀 Aga ma olin veendunud, et pean seal halba mängima, sest peategelased nutavad liiga palju, mis on aga meeletult igav. Ma usun, et sealt algaski mu armastus hispaania keele vastu. Umbes kuueaastaselt tahtsin firmajuhiks saada, aga ma polnud endale veel paika pannud, et millega see firma üldse tegeleda võiks. No siis algkoolis tulid need tavalised ametid: õpetaja, lasteaiakasvataja jne.

Põhikoolis olin pikalt veendunud, et tahan ajakirjanikuks saada. Seitsmendas klassis saatsime teiste koolilehe tegijatega oma “suurepärase väljaande” mingile konkursile, kus saime viienda koha (selgituseks olgu märgitud, et ainult viis kooli saatsidki :D). Nojaa, teised võistluses osalenud kooliajalehed olid kõik gümnaasiumi õpilaste suurepärased väljaanded, seega võis tol korral selle viienda kohaga vist isegi rahul olla 😀 😀 Mäletan, et käisime kuskil autasustamisel isegi kohal ning Priit Pullerits oli seal õpetusi jagamas, meie saime neid muidugi kõige rohkem, aga samas hinnati ka seda, et üldse sellisele konkursile enda koolilehe julgesime saata.

Siis mingil hetkel jõudis mulle pärale, et kirjutamisannet mulle küll nii palju antud pole, et ajakirjanikuks saada. Gümnaasiumis ma sellega enam ei tegelnud, siis mõtlesin, et seon oma tuleviku hispaania keelega. Samas olen ma selline inimene, kellele ei meeldi keelt ülikoolis õppida(sest grammatika pole mu tugevaim külg), seega pärast gümnaasiumi lõpetamist jätsin aasta vahele ning olin natuke aega Prantsusmaal ning Hispaanias (Viimane koht meeldis mulle rohkem, sest juba siis oskasin natuke hispaania keelt, prantsuse keelega on nukrad lood, kuigi ma peaksin teoreetiliselt seda ka oskama.). Kõige tugevama põhja aga panigi hispaania keelele alla see, et olin pool aastat Ladina-Ameerikas ning nüüd armastan just seda hispaania keelt, mida selles Ladina-Ameerika riigis räägitakse(Kuigi saan Hispaanias kõneldatavast ka väga hästi aru, lihtsalt teatud väljendid pole üldse nii omased). Nüüd üle pika aja olen jälle hispaaniakeelsete raamatute lugemise ette võtnud, viimati tegin seda kaugel maal ära olles. Keel ei ole kindlasti nii tugev enam, aga õnneks saan ikkagi mingisugust praktikat, sest suhtlen Skype abil sealsete sõpradega. Selles mõttes on kahju, et ma Guapoga enam ei suhtle(tema ei taha minuga enam suhelda, sest olen ju nüüd hõivatud), selle suhtluse abil sain päris palju praktikat juurde.

Pärast Ladina-Ameerikast tagasitulekut vaatas mulle paar nädalat tühjus vastu, aga siis mõtlesin minna õppima eriala, millele ma nii väga varem mõelnud polnudki. Kuid kindel on see, et selle eriala juures tulevad erinevad keeled kindlasti kasuks, sest tulevikus hakkab see hõlmama piisaval hulgal reisimist. Tegelikult ei pruugi, aga võib. Hetkel ei tea seda veel nii lubada, sest võimalusi on palju. Teoorias peaksin ma suutma end väljendada prantsuse, itaalia, saksa, inglise, hispaania ja soome keeles, sest olen neid kõiki keeli mingil perioodil õppinud(mõnesid neid õpin hetkelgi). Kuid praktikas suudan seda teha ainult inglise ja hispaania keeles, neile vist järgneb saksa keel, siis soome keel ja siis kas itaalia või prantuse keel, need kaks viimast on ikka väga mööda. Kuid mu kõige lemmikum on nagunii hispaania keel. Mul on veel palju õppida, sest kunagi tahan seda veel paremini rääkida. Aga hetkel nean küll end maapõhja, et ma prantsuse keelt paremini selgeks ei saanud, kuigi olen seda nii õppinud kui ka Prantsusmaal natuke elutsenud. Lihtsalt omal ajal (haha, nagu ma hetkel mingi meeletult vana inimene oleksin, kõigest 21-aastane, varsti küll juba 22ne :D) ei tahtnud ma prantsuse keelt üldse õppida, kogu tähelepanu sai endale hispaania keel, aga kuna prantsuse keel tuli nii-öelda komplektiga kaasa, siis pidin seda õppima. Kuigi mu prantsuse keele ja ka itaalia keele õpetaja ütlesid mulle kogu aeg, et ma räägin nende tundides hispaania keelt 😀 Kohe näha, mis keele mõju on alati kõige suurem olnud. Vastupidist juhust polnud mitte kunagi.

Hispaania keel on alati kuidagi lihtne tundunud, samas kui prantsuse keel üsna ilmvõimatu. Kuid seda oleks super osata!

Ehk siis kaldusin teemast juba kõrvale, aga tahtsin mainida seda, et hetkel olen rahul sellega, mida õpin. Eks ainult tulevik näitab, kas ka sellesse valdkonda lõplikult jään, aga hetkeseisuga tahaks loota küll 🙂 Ning oma iseloomu teades elan kindlasti tulevikus mingi aja välismaal. Hispaania keel hakkab selles mõttes juba igavaks muutuma, et kui sa juba oskad, siis tahaksid midagi muud. Elada kuskil, kus keelt veel nii hästi ei oska, panna end proovile. Kui ikka aastaks Prantsusmaale koliksin, siis saaksin keele küll palju paremini suhu 🙂 Ja siis oleks juba päris äge 🙂 Ka Venemaa oleks mulle paras katsumus, sest vene keelt ma pole õppinud 😀 Ja seega ei räägi mitte sõnagi, mis on tegelikult miinus, sest minu erialal on seda kahjuks või õnneks ka siinmail vaja. Väga paljudel erialadel, kus tuleb erinevate klientidega suhelda, on seda vaja. Üldse oleks seda hea osata, aga omal ajal sai saksa keel valitud.

Kuid nüüd ma küll lõpetan! 🙂

Head ööd! 🙂

Advertisements

Jubedad hirmud

Täiesti jube, mis hirmud meil olla võivad… Aga need on põhjendatud, kui oled kord midagi sellist juba läbi elanud. Näiteks minu ja minu õdede kõige suurem hirm on see, kui isa telefonile ei vasta… Sest kui ema viimasel korral telefonile ei vastanud, oli ta kolme päeva pärast surnud… Ja siis helistab üks õde teisele ja uurib, miks isa telefonile ei vasta. Enamasti ta lihtsalt ei kuule või siis nagu täna oli mingi Tele 2 viga, mis tegelikult polnud üldse mu isaga seotud (ja mis ka ära lahendati).

Samuti on mul suur reisimishirm, sest pärast seda jubedat reisi kardan ma alati, et midagi juhtub, kui ma olen ära. Kuigi ma olen pärast seda ka reisinud ja teen seda üsna varsti jälle (ja veel samal marsuudil, mis tol korral). Oeh jah… Nii jube on sellele kõigele mõelda.

Need on esimesed jõulud… ilma oma kalli emata 😦 😦

Võimalustest tuleb kinni haarata! Kas või viimasel minutil! Kui kõik ei lähe plaanipäraselt, siis ju see polnudki niimoodi määratud! ;)

Naljakas, et kui sa midagi nii väga tahad ja sellesse kogu oma hinge paned, siis kõik arvavadki, et sa selle nagunii saad (sest varemgi ju mitu korda samamoodi olnud). Pealegi, kui sul on nagunii teatavad eeldused olemas (konkreetse olukorra puhul keeleoskus), siis arvatakse seda enam. Ja kui sa ise ka südamest loodad, et see niimoodi läheb (kuigi otsustasid kandideerida alles viimasel hetkel) ja tõesti sellesse kogu oma hinge panid, siis usud sa isegi, et niimoodi läheb! Aga kui ei lähe? Kukkumine oleks sellisel juhul valus, ma ütlen teile. Kuid vastuse saame teada alles uuel aastal pärast teatavaid muid pingutusi ka 🙂 Kui ei lähe niimoodi nagu vaja, siis ju polnudki niimoodi määratud. Kuigi mu enesekindlus saaks siis paraja hoobi, aga neid hoope on ka varem olnud (Kuigi projektide puhul mitte eriti). Kuid minek oleks sellisel juhul alles aprillis nagunii 🙂 Vastuse saab vast jaanuari lõpuks või veebruari alguseks kätte 🙂

Sest kes ei riski, see šampust ju ei joo? 😉 Nagu ka selle kandideerimisega. Ma alguses ei olnud sellest nii vaimustuses, sest mõtlesin, et ma ei viitsi neid asju sel korral ajada. Kuid… siis tuli jälle see hetk, see mõistmine, et kui ma nüüd ei kandideeri… Aga mis siis oleks saanud, kui ma oleksin saanud? Ning see jäigi hinge närima.  Nüüd on vähemalt proovitud 🙂 Kui ma nüüd ei saa, siis tean, et andsin endast parima ja ju siis ei olnud ikkagi piisavalt sobilik kandidaat. Aga ütleme ausalt – ma olen harjunud, et mul sellised asjad õnnestuvad. Kuid iga konkreetne olukord on ju siiski erinev 🙂

Hehe, üsna varsti saan 22 🙂 Öeldakse, et 22 – viimane taks, 26- võimalus uus 😀 Mäletan, kui ma 14 olin ja siis tundus 18 juba nii täiskasvanud. Hetkel tunnen, et olen veel nii noor, nii kogenematu, nii palju asju on veel ees ootamas. Maailmapilt on veel täiesti väike. Nii palju on veel õppida, sest õpitakse ju terve elu.

Head ööd! 🙂