Jubedad hirmud

Täiesti jube, mis hirmud meil olla võivad… Aga need on põhjendatud, kui oled kord midagi sellist juba läbi elanud. Näiteks minu ja minu õdede kõige suurem hirm on see, kui isa telefonile ei vasta… Sest kui ema viimasel korral telefonile ei vastanud, oli ta kolme päeva pärast surnud… Ja siis helistab üks õde teisele ja uurib, miks isa telefonile ei vasta. Enamasti ta lihtsalt ei kuule või siis nagu täna oli mingi Tele 2 viga, mis tegelikult polnud üldse mu isaga seotud (ja mis ka ära lahendati).

Samuti on mul suur reisimishirm, sest pärast seda jubedat reisi kardan ma alati, et midagi juhtub, kui ma olen ära. Kuigi ma olen pärast seda ka reisinud ja teen seda üsna varsti jälle (ja veel samal marsuudil, mis tol korral). Oeh jah… Nii jube on sellele kõigele mõelda.

Need on esimesed jõulud… ilma oma kalli emata 😦 😦

2 thoughts on “Jubedad hirmud

  1. Tean täpselt mida sa tunned – peale oma isa surma on samuti minu tõsiseks hirmuks saanud see, kui keegi lähedastest ei võta telefoni vastu. Kord ei saanud ma oma lähedast terve päeva kätte (oleks mul auto, oleksin sõitnud vaatama, ühistranspordiga sinna raske pääseda) ja olin väga endast väljas, nutsin. Järgmise päeva hommikul helistas ta mulle ja ütles, et oli mobla autosse unustanud.. Teistel on kuidagi raske mõista, et kui korra juba kellestki ilma jääda, siis paneb kahtlustama juba ainuüksi see, kui telefonile ei vastata. Saan ju isegi aru, et alati ei pruugi telefon läheduses olla või muud sellist aga mingisugune paha aimdus on ikkagi kerge tulema..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s