Naljakas, et kui sa midagi nii väga tahad ja sellesse kogu oma hinge paned, siis kõik arvavadki, et sa selle nagunii saad (sest varemgi ju mitu korda samamoodi olnud). Pealegi, kui sul on nagunii teatavad eeldused olemas (konkreetse olukorra puhul keeleoskus), siis arvatakse seda enam. Ja kui sa ise ka südamest loodad, et see niimoodi läheb (kuigi otsustasid kandideerida alles viimasel hetkel) ja tõesti sellesse kogu oma hinge panid, siis usud sa isegi, et niimoodi läheb! Aga kui ei lähe? Kukkumine oleks sellisel juhul valus, ma ütlen teile. Kuid vastuse saame teada alles uuel aastal pärast teatavaid muid pingutusi ka 🙂 Kui ei lähe niimoodi nagu vaja, siis ju polnudki niimoodi määratud. Kuigi mu enesekindlus saaks siis paraja hoobi, aga neid hoope on ka varem olnud (Kuigi projektide puhul mitte eriti). Kuid minek oleks sellisel juhul alles aprillis nagunii 🙂 Vastuse saab vast jaanuari lõpuks või veebruari alguseks kätte 🙂
Sest kes ei riski, see šampust ju ei joo? 😉 Nagu ka selle kandideerimisega. Ma alguses ei olnud sellest nii vaimustuses, sest mõtlesin, et ma ei viitsi neid asju sel korral ajada. Kuid… siis tuli jälle see hetk, see mõistmine, et kui ma nüüd ei kandideeri… Aga mis siis oleks saanud, kui ma oleksin saanud? Ning see jäigi hinge närima. Nüüd on vähemalt proovitud 🙂 Kui ma nüüd ei saa, siis tean, et andsin endast parima ja ju siis ei olnud ikkagi piisavalt sobilik kandidaat. Aga ütleme ausalt – ma olen harjunud, et mul sellised asjad õnnestuvad. Kuid iga konkreetne olukord on ju siiski erinev 🙂
Hehe, üsna varsti saan 22 🙂 Öeldakse, et 22 – viimane taks, 26- võimalus uus 😀 Mäletan, kui ma 14 olin ja siis tundus 18 juba nii täiskasvanud. Hetkel tunnen, et olen veel nii noor, nii kogenematu, nii palju asju on veel ees ootamas. Maailmapilt on veel täiesti väike. Nii palju on veel õppida, sest õpitakse ju terve elu.
Head ööd! 🙂
minumoodimaailm 