Milline on minu kõige suurem hirm?

Blogiväljakutse mingi päeva teema on kirjutada oma suurimast hirmust. Ma need igapäevased hirmud jätaksin siinkohal välja, millega inimene tavaliselt võitlema peab –  a la ämblikud, kõrgus jne (ka mina kardan neid, aga need pole mu suurimad hirmud). Minu suurim hirm on seotud surmaga. See on mind piinanud pärast seda, kui mu ema ära suri. Ehk siis – kui keegi lähedastest ei vasta telefonile väga pikalt ega helista ise tagasi, siis ma lähen paanikasse. Ka mu õdedel on ilmselt sama hirm, sest detsembri alguses olin ma ühe päeva telefonist täiesti eemal – mu vanem õde oli mulle kaks korda helistanud, sõnumi saatnud ning lõpuks kirjutas Härrale Facebooki, et kas minuga on ikka kõik korras, sest tavaliselt ma nii pikalt tagasihelistamisega ei jokuta. Ja see hirm on loogiline, sest kuna meie perekond on kellegi juba niimoodi kaotanud, et alguses ta lihtsalt ei vastanud telefonile… Seega on üsna tõenäoline, et kui mu isa terve päeva kõnedele ei vastaks, läheksime me isakoju (nii minul kui mu õdedel, ka sellel, kes Inglismaal elab – meil kõigil on olemas isakodu korterivõti) vaatama, et kas kõik on ikka korras.

See surmahirm on mul tegelikult enda puhul ka. Aastal 2013 olid mul meeletud peavalud ja doktor Google abil olin ma endale juba ajukasvaja diagnoosinud – seega lõpuks arsti ukse taga vastuseid oodates olin ma veendunud, et mulle öeldakse, et mul on maksimum kolm kuud elada, et kuna on jaanuar, siis ma ei jõuagi ju langevarjuhüpet ära teha (asi, mida ma kindlasti teha tahaksin millalgi, koos instruktoriga muidugi!). Mulle öeldi, et ju see on stress, sest minuga oli kõik korras. Ju see seda oligi, sest just tol perioodil oli mu elu nii vaikne, aga mina vana draamaprintsessina polnud sellega harjunud. Ja pärast seda, kui ma sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid peavalud ära. No kõrget vererõhku küll kahtlustati, sest mõõtmise hetkel hüppas see lakke… Pidin siis kontrolli mõttes 24-tunniks selle aparaadi endale külge panema, mis iga poole tunni tagant vererõhku mõõdab,  aga nii kõrge see siiski õnneks ei olnud, et oleks pidanud mingid ravimid peale panema. Õnneks.

Ka sel suvel valutas mul vasakult poolt alakõhu juures (ja mitte päevade ajal, vaid ikka niisama ja väga tihti). Mina muidugi arvasin jälle, et ju ma kohe suremas olen, käisin arstil ja lasin kõik analüüsid teha – kõik oli tibens-tobens, ka günekoloogi juures oli kõik korras. Ma olin muidugi ette kujutanud, et ju mul mingi vähk on. Aga kui sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid valud vähemaks kuni kadusid täiesti.

Nii et lisaks sellele, et ma kardan, et keegi mu lähedastest sureb ära, on mul ka hirm, et ma ise kõrvad pea alla panen. Ja seda veel eriti siis, kui kuskilt peaks midagi valutama- siis ma alati luban endale, et ma ei hakka googeldama, sest sellisel juhul tuleb nagunii vastuseks, et mul ongi mingi surmahaigus kallal. Ma kujutan ette, et kui mul see köha varsti ära ei lähe, siis ma olen juba jälle arsti ukse taga, peas mõtted käimas, et ju see on tegelikult midagi kohutavat. Mõnes mõttes on see hirm ka hea, sest see paneb samuti oma üldist tervist rohkem kontrollima (günekoloogi vähemalt iga-aastane visiit on minu jaoks aamen kirikus juba 17-ndast eluaastast), sest muidu niisama vist perearstile ei roniks (kuna ma olen nagunii üliharva haige). Ja konkreetselt see surmahirm algaski siis, kui mu ema suri, enne seda ma ei olnud selliste asjade suhtes nii paaniline.

Samas õnneks ei ole see hirm nüüd nii kohutav, et see mul üldse elada ei laseks, aga vahel annab tunda küll. Rohkem, kui reaalselt vaja oleks.

Mida teie kõige rohkem kardate?

Advertisements

Issand, kui väike on maailm! (väga kurvas mõttes!) :(

Issand… Mu hispaanlasest sõber Jalgpallifänn hakkas minuga täna rääkima. Me polnud vist pool aastat küll Facebookis kirjutanud, viimati vist siis, kui talle abiellumise puhul õnne soovisin. No ta siis kirjutas, et ta on väga masenduses. Kui ma küsisin, et miks, siis eeldasin, et ehk ta läks naisest lahku vms. Ja kui ta mulle siis ütles, et ta parim sõber (keda mina ka tean väga hästi, nägin teda viimati novembris 2013, kui ta korraks Eestis käis. Kui Barcelonas 2009 olin, siis käisime paljudel pidudel koos ja 2012 ka, kui Jalgpallifänni Barcelonas külastasin, siis nägin ta parimat sõpra ka. Mu õde ja parim sõbranna teavad ka seda sõpra, sest õde käis septembris 2013 Barcelonas nendega väljas ja mu parim sõbranna ööbis ka Jalgpallifänni juures, kui kunagi Barcelonas viibis – siis nägi ta parimat sõpra ka) oli selles lennukis, mis eile Barcelonast Düsseldorfi suundus, ja mis alla kukkus. Jube 😦

Olin šokis sellest kuuldes. Vaene Jalgpallifänn, nad olid terve elu parimad sõbrad. Helistasin oma õele ja sõbrannale ka kohe, andsin neile sellest teada. Küsisin siis Jalgpallifännilt, et millega seoses ta sõber pidi Saksamaale lendama, ta mainis, et ta viimasel ajal käiski tööasjus iga kuu Saksamaal.

Mul ka mitmeid fotosid enda Facebooki Hispaania albumis, kus ma Jalgpallifänni ja ta sõbraga koos pildil olen. Hakkasin meenutama neid aegu, mil 2009 koos väljas käisime – ja kui ma neid ühel õhtul pärast pidu “Juulikuu lund” laulma panin – just tema sõbral tuli see kõige paremini välja.

Kui ma sellest lennuõnnetusest lugesin, siis kahju oli loomulikult, aga siis ma veel ei aimanud, et selles lennukis oli keegi, keda ma isiklikult teadsin.

Puhka rahus, Pájaro! (Pájaro oli ta hüüdnimi, tähendab lindu hispaania keeles).

Pihiisa kirjutab: “Kas sul on juba keegi?”

Mäletate seda, kui ma mainisin, et Pihiisa kirjutab mu blogisse ühe külalispostituse? Nüüd ta siis seda tegigi. Nagu ikka, on kogu tekst muutmata kujul.

Kas sul on juba keegi

Minult aega ajalt ikka küsitakse, et kas sul on juba keegi? Miks sa üksi oled? Või siis imestatakse, et „Kuidas sa küll suudad üksi olla…“ nagu see oleks mingi hirmus piin ja maailma lõpp. Tavaliselt tahaks vastata, et aga miks mitte? Või miks peaks keegi olema? Küsijatest tuleb muidugi aru saada, suhe ja pere on enamus inimese jaoks sama elementaarne elu osa nagu tööl käimine või viisakas inimene olemine.

Naljakas on see, et hoolimata ühiskonna kiirest arengust, elatustaseme tõusust, mugavustest, pole väärtushinnangud ja ellu suhtumine inimestel palju muutunud. See on täpselt samasugune nagu siis kui inimesed karjana koopas elasid, eesmärk on saavutada stabiilsus ja turvalisus, et elu kestaks!

Tänapäeva ühiskonnas on ikka veel täiesti ootuspärane, et inimesed loovad perekonna, teevad lapsi, kasvatavad neid, käivad tööl, maksavad pangalaenu ära ning panevad kõrvad pea alla – elu hästi elatud, edasi antud! Nagu oleks mingi reaalne oht, et teisiti elades läheb kogu maailm katki.
Õnneks on ka erandeid, mõni tahab reisida, maailma näha, mõni karjääri, firmat teha, aga enamasti on 30+ eluaastaks need hullud mõtted peas alla surutud või tehtud ning siis jõuavad kõik ringiga pere loomise ja lasteni tagasi, mis tähendab kohe stabiilset tööl käimist, pangalaenu maksmist ning muud selle kõigega kaasnevat.

Aga on ka teine grupp inimesi, kes pole ka 40’selt peret loonud ega kavatsegi seda teha. Nad naudivad elu, teevad karjääri, reisivad, suhtlevad inimestega, tegelevad heategevusega, proovivad erinevaid ameteid, hobisid, riskivad valikutega rohkem. Nad ei ole peret loonud ning nad ei ole seetõttu kuidagi teistest kurvemad või õnnetumad, veel vähem halvemad, aga tundub siiski, et seda osa inimestest ei mõisteta hästi. Ikkagi kummaline, miks tal pole peret või suhet, mis tal viga on?!

Reaalsus on see, et tänapäeval on raske üksi olla. Meid ümbritsevad tavaliselt paljud inimesed, pere, sõbrad, kolleegid ja internetiski saab piiramatult suhelda. Füüsilise läheduse leidmine ei ole ka mingi probleem, mooduseid on mitmeid, ainult vali ja tegutse. Üksi polegi võimalik olla.

Inimesed, kes on valinud endale suhte- või perevaba elu teevad seda kindlas teadmises, et nad tegelikult pole üksi. Nö traditsioonilise suhte loomiseks piisab ainult tahtmisest ja piltlikult käe välja sirutamisest. Miks seda siis ei tehta? Vastu võiks küsida, et mida annab suhe? Mis on see kasu, mida osapooled suhtest saavad?

Teoreetiliselt pakub suhe teatud sorti vaimset rahulolu, kindlustunnet, sul on keegi, kes sind armastab (eeldatavasti), kellega jagada oma muresid ja rõõme, kes lohutab kui vaja ning rõõmustab kui vaja, kellega jagada elu üheskoos.

Praktikas, kui vaadata inimeste erinevaid suhteid, siis see ideaalilähedane periood lõpeb kõikidel kiirelt ära ning see mis jätkub, ei ole enam nii rahuldustpakkuv. Lausa rusikareegel on see, et suhted lähevad lõpuks lahku, asi muutub lausa inetuks, solvatakse, tehakse haiget, saadakse haiget. Väga väike osa suhetest kestavad pikka aega ja veel vähem osa suhteid lähevad mõistlikult lahku. Nagu Louis CK ütleb, kõige „positiivsem“ stsenaarium suhte lõpule on, et üks teist sureb ära. Kasvõi vanadusse.

Suhtevaba elu on teadlik valik, see on valik suhtega kaasnevate miinuste ja suhtes mitte olemise plusside vahel. Ja see on tihti parem valik kui inimesed oskavad arvata. Ka ilma suhteta võib nautida lähedaste toetust, murede, rõõmude jagamist, kindlustunnet ja ka füüsilist lähedust.
Tähendusrikka suhte loomine pole lihtne, mõni leiab selle alles kõrges vanuses, elu loojangul ning see seab kogu eelnenud elu perspektiivi.
Pigem peaks inimestes küsimusi tekitama kiire suhete loomine, kokku kolimine, laste tegemine, abiellumine ning siis traumaatiline lahkuminek. Lisaks on kõrvalisi kannatajaid sellisel puhul kordades rohkem kui tollel üksi olijal. Võib lausa öelda, et suhtes olijad on isekamad, teiste suhtes hoolimatumad, kogu energia läheb ära oma suhte ja kaaslase peale.

Järgmine kord, kui keelel kibeleb küsimus „kas sul juba on keegi“ tuleks järele mõelda, äkki hoopis üksi olemine on see „õige“ elamise viis ja suhetest-suhetesse elamine see „vale“ variant?
Head nuputamist!

Lugeja kogemus: “Lugu sellest, kuidas ma PUA-ga kohtusin.”

Mulle kirjutas üks lugeja, kes hiljuti puutus kokku ühe eestlasest PUA-ga (kes ei mäleta, siis tegemist on pick-up artistiga, ka minul õnnestus suvel ühe sellise otsa komistada, küll välismaalase, aga siiski). Shaasha (kuna ta kommenteeris mu blogi just sellise hüüdnimega) kogemus oli selline (kiri on muutmata kujul, mille ta mulle saatiski, et ma saaksin selle blogisse üles panna):

Kirjutan nüüd uuesti oma kogemuse 🙂

Jalutasin paar päeva tagasi linnas, kui minu juurde tuli rääkima üks noormees. Küsis midagi stiilis, kas mul on hetk rääkida, ütlesin, et no ikka on. Seejärel uuris, kas ma olen sõbralik tüdruk? Esimese hooga arvasin, et tegu on mingi Emori uuringuga sellest, kui sõbralikud Eesti inimesed on 🙂 Aga siis hakkas rääkima, kuidas ta ikka juba kaugelt vaatas, et tundun tore tüdruk jne jne. Kuna mul tegelikult oli kiire ühele teisele kohtingule (noormehele valetasin küll midagi kokku, et käin apteegist läbi ja lähen koju ära), siis pakkusin välja, et kui ta soovib edasi suhelda, võime numbreid vahetada. Ta andis enda telefoni nr ja ütles, et ma saadaksin sõnumi oma ees- ja perekonnanimega talle SMS-ina. Ma küll ei kuulanud täpselt, miks see vajalik oli, aga see ilmselt pole ka siinkohal oluline.
 
Mõtlesin õhtul veel selle asja peale ning otsustasin temaga ühendust võtta. Saatsin SMSi – küll mitte sellise, mida tema soovis. Samas hakkas ikkagi kahtlane tunduma, et mis mõttes kaine eesti mees tuleb niimoodi lampi tänaval lähenema? 🙂 Kahtlane tundus ka see, et algselt oli ta koos mingi teise tüübiga (pärast selgus, et see wingman siis ilmselt?), aga kui ta minu juurde juttu tuli ajama, siis see teine tüüp läks täiesti omasoodu minema. Sel hetkel meenus see sinu kirjutatud blogipostitus PUA-dest ning kuna ma olen ikkagi paras skeptik, siis otsustasin selle foorumi uuesti üle tšekata. No ei pidanudki kaugelt otsima – noormehed on teinud seal lausa eraldi teema “Otsime Tallinnas Wingmane” vms, kus siis oma eesnimesid ja telefoninr jagatakse. Leidsin ka tema oma kohe üsna algusest ja asi oli selge – tegu on ühe meeleheitel PUA-ga 🙂
 
Two can play this game 😉 Oli täitsa põnev mõelda, et mina tean tema kohta midagi sellist, mida ta üldse ei eeldaks ilmselt, et ma tean. Või tegelikult – oleks päris huvitav teada statistika mõttes, kui paljud naised sellest aru saavad, kellega nende meeste puhul tegu on? Pärast põgusat suhtlemist pakkus ta välja, et saame laupäeval kokku ja lisaks, et pean kaasa võtma 2xA4 paberit. Tundus täitsa huvitav, et mis mängudega mind siis üllatatakse? 😀 Mõtlesin alguses, et lähen kohale ja ei tee teist nägugi, et ma midagi tean. Seda kuni päev enne kohtingut. Kuna siis pakuti üks palju põnevam plaan laupäevaks välja, sain aru, et tegelikult mul ju huvi täielikult selle PUA vastu puudub. Esiteks muidugi see PUA scam, aga teiseks ei olnud ka tema isiksus ja välimus päris see, mis minus suuremat huvi tekitaks, nii palju, kui selle põgusa jutuajamise jooksul selgeks sai. 
 
Kuna tõesti huvi ta vastu oli üsna jahe, et mitte öelda olematu, siis otsustasin, et veedan oma laupäeva tehes midagi kasulikumat ja seetõttu pidin talle ära ütlema. Saatsin talle reedel SMSi “Hei, sorry, mul tekkisid homseks siiski teised plaanid. Aga teinekord äkki?” Aimasin, et sealt tuleb vastu mingi korralik alandamine ja sõimamine, nagu nende “vaimsed juhid ja liidrid” seal foorumis õpetanud on, kuid kus sa sellega, väga lühike ja lakooniline vastus tuli: “Nope.” Ilmselt loodeti selle peale vastuseks, et mida? Saame ikka kokku, mis mõttes ei saa? Kuid vastasin hoopis nii: “Mis mõttes nope? Oleksid pidanud ikka enne korralikult solvama mind jms 🙂 aga edu sulle su mängudes, xxx xxx ;)” (tema kasutajanimi seal foorumis). Siis oli hetk vaikust, ei tea, kas noormees pidas oma “juhtidega” nõu, mida vastata ja kuidas endast siiski “playing it cool” mulje jätta või mis toimus. Ilmselt ka väike üllatus, et keegi tema plaanidest teab ning hiljem vastas ta: “Tarvis, edu sullegi, xxx (minu nimi), tugevat tervist! :D”
 
Ühesõnaga, kui mul alguses tekkis huvi ikkagi kohtama minna, et rohkem teada saada PUA mängudest ja tegevusest, siis tegelikult kadus see huvi sootuks, kui üks normaalsem noormees välja ilmus 😀
 
Siit loo moraal meestele: nende mängudega ei jõua te mitte kuskile, teete end vaid narriks. Ka see antud isend oli seal foorumis kirjeldanud, kuidas tal ikka väga hästi ei lähe, et vaid 2 naist on voodisse saanud vms. Täitsa kahju kohe. Ja naised, kui teile läheneb kesklinna kandis mõni “äge” noormees oma originaalsete pick-up-line’dega, siis tasuks mõelda – kas soovite seda üheöösuhet (+ ilmselt pärast kogemuse täpset kirjeldust seal foorumis) või on see teie jaoks liiga labane, [kuna üsna suure tõenäosusega võib olla tegu PUA-dega]
Minu arust on see labane ja jätab inimesest väga meeleheitel mulje. Selline tunne, nagu mingi mustlaste kogukond, kellest nüüd eemale tuleb hakata hoidma 🙂
Mina ise pole eestlaste PUA-de otsa sattnud (vähemalt ma ei tea, et oleksin), aga kui Shaasha mainis, et ta peaks kohtingule kaks A4 paberit kaasa võtma, tekkis mul huvi, et miks sellist asja vaja on. Küsisin Valijalt, sellelt kanada tüübilt Facebookis, et mis värk selle A4 paberiga on (tema oli siis see tüüp, kelle otsa ma suvel komistasin). Tema ei teadnud sellest ei ööd ega mütsi, aga vastas mulle hoopis niimoodi:
In society there is a lot of pressure put on men, and men’s rights get overlooked. Men are taught to be feminine, and this causes women to loose attraction. Pick up artists help men find girlfriends who were never able to do so. There’s a wrong perception, it’s all about helping men loose their fear of approaching women. It’s about social development, and it’s about changing a geek, who has trouble finding a girl, to changing these anti-social men into more sociable men who can learn how to find a girlfriend.

It’s about learning the social skills that mothers and fathers can’t teach, because if they attempted to, it wouldn’t work and it would be weird.

Need PUA-d on ikka soojad peast 😀 On üsna suur tõenäosus küll, et eesti PUA-d loevad mu blogi, sest sealses foorumis jagati suvel mu postitust -sealt tuli väga palju vaatamisi (küll kinnise teema alt, seega ma ei näinud, mida kirjutati).

Rents on neist ka ühe päris põneva postituse kirjutanud:

 http://rameshwar.wordpress.com/2014/11/14/miks-mind-need-naisterebimise-opetused-narvi-ajavad/

 

Malluka iluõhtu

Kui Mallukas mind kuskil paar nädalat tagasi enda korraldatud iluõhtule kutsus, siis mu esimene küsimus oli see, et ega ma ometi sellele hiljem oma blogis reklaami ei pea tegema. Kuna kõik, kes mu blogi loevad, teavad, et ma enda blogisse pilte ei lisa (kui päise pilt välja arvata), siis on see üsna loogiline küsimus. Kui sain vastuseks, et ei pea, siis mõtlesin, et võib ju minna, sest noh… ma olen meikimises nagunii võhik ja suitsusilma tegemisest tean ma sama palju kui tuumafüüsikast – ehk siis mitte kui midagi 😀

Nagu korralik koolijüts muistsel aal, jõudsin ma üritusele megavara kohale, lisaks minule olidki kohal Mallukas, ürituse korraldaja koos oma sõbrannaga ning fotograaf, lisaks istus seltskonnas ka Eveliis (Diipi omanik ja samuti blogija). Nojah, pool tundi enne ürituse algust ei ole eriti tavaline kohale jõuda, aga kuna ma peaaegu alati jõuan igale poole varem, siis mis seal ikka – pealegi ma arvasin, et ehk ma ei leia Diipi üles, aga leidsin (ma olen Tallinnas päris kehv orienteeruja, kuigi ma olen siin juba 1,5 aastat elanud).

Nagu ma alati öelnud olen, siis uues seltskonnas olen ma väga tagasihoidlik ning seal üritusel nägin ma kõiki esimest korda elus.

Üritus ise oli tore, ma seda ümber jutustama ei hakka, sest seda saab lugeda nii mitmestki teisest blogist, aga ma olin meikimises tõesti päris koba, mis minu jaoks muidugi uudis ei ole 😀 Aga meikar tuli ja aitas, tegi mu ühe silma normaalseks, siis ütles, et ehk ma saan teise samamoodi teha 😀 No läks juba natuke paremini, aga sama tulemust ma ikkagi ei saanud, siis tuli Maret (oli vist Maret?) ja aitas mind uuesti (ehk siis üritas siluda seda, et ma selle silmameigi suht pekki ise olin keeranud :D). Tegelikult oli idee küll selles, et me pidime paaridesse võtma ja oma paarilisele meigi tegema, aga me (mina ja mu paariline) leidsime, et mõttekam on siiski endale teha, sest seda me ju ka õppima pidime. Kõigepealt näitas meikar Malluka peal ette, kuidas seda teha – ja siis hakkasid kõik ise oma paarilisele (või siis ka endale) seda tegema.

Hiljem sai veel veini juua ning süüa – ja kui üritus Diipis läbi oli, otsustasime me viiekesi Chicagosse edasi istuma minna. Lisaks Mallukale, minule ning Kätlinile (kes on ka blogija, Tursaplika peaks vist blogi olema, kuna ma pole püsilugeja, siis ei mäleta) oli veel ürituse korraldaja ning tema sõbranna. Nagu naiste puhul ikka, siis juttu jätkus kauemaks. Mallukas ja Kätlin ei mõistnud eriti, kuidas saab veel maailmas olla inimesi, kellel pole nutitelefoni, aga näed – täiesti saab, mina näiteks 😀 Õnneks oli meie seltskonnas ka minuga sarnane inimene, kellel samamoodi oli igivana telefon, millega saab ainult lutsu visata; kes oli samamoodi lastetu ning vallaline;  – ehk siis samal ajal, kui teised oma lastest ning sünnitusvaludest rääkisid, saime meie viimase asja puhul vaid kaasa tunda. Mitte et see kõik oleks oluline olnud, aga alati on tore, kui seltskonnas on vähemalt keegi, kes veel ei oska lasteteemal mitte midagi kaasa rääkida 😀

Kui see üritus ka läbi sai, siis pidin ma tööle minema. Mallukas tuli minuga kaasa ja veetis tunnikese Night Chati eetris- ja siis läks koju ära. Kuna ta on varemgi nii mitmeski saates kaasa löönud, siis eetrihirmu tal loomulikult ei olnud.

Petmisest oli meil ka väga erinev arusaam, Malluka jaoks suudlemine ei ole petmine, seega selle ta andestaks, samas minu jaoks suhtes olles kellegi teisega suudlemine on juba petmine. Kuid noh, see kõik on selline teoreetiline jura, sest ma tegelikult ei ole mitte kunagi olnud sellises situatsioonis, kus ma peaksin mõtlema, kas ma andestan või mitte. Ehk ühel päeval olen ja andestan veel teistega magamisega – ja sedagi korduvalt, ma ei oska öelda. Kuid ma siiski loodan, et seda ei juhtu. Never say never, öeldakse muidugi selle kohta.

Ahjaa, sealt iluõhtult saime lauvärvide paleti kaasa, mida on nii krdi raske avada, et ma olen loobunud 😀 Ilmselt on asi ainult minus, aga mul läheb selleks nii palju jõudu vaja. No nõrgukeste teema, eksole.

Oleks nõuannet vaja :)

Ma endast kirjutan varsti, aga mu heal geisõbral Truul on üks mure, seega ta palus minult, et ma seda oma blogis kajastaksin, sest ta tahab kuulda täiesti erapooletute inimeste arvamust. Hetkel elavad nad paar kuud oma välismaalasest kallimaga (Jutukas, olen kunagi ka teda siin blogis maininud, kui koos väljas käisime) teises riigis. Kuid mure on selline (Truu kiri on täiesti muutmata kujul):

Mina ja Jutukas oleme olnud suhtes pea viiamsed 5a, sellest viimased 3a otsustasime avatud suhte kasuks, kuna mina pole olnud monogaamne ning tema samuti mitte. Avatud suhte reegliks sai ainult see, et kui mingi kõrvalhüpe on siis räägime sellest.
Reaalsus aga näeb välja selline:
Truu- vahel lõbutseb teistega, enamus seiklustest ei räägi, mõndesest mainib.
Jutukas- lõbutseb samuti, mainib ka mõnesid üksikuid, aga teeb väga suure draama kui Truu mõne teise mehega magab. Ähavardab maha jätta, ei suuda mõista,miks on vaja teiste meestega magada ning väidab, et on ise maganud ainult 2-3 mehega suhte jooksul.(Erinevate allikate poolt in mul kindlaks tehtud, et see number on kordades suurem)

Probleem/dilemma/küsimus, mille kohta ma tahaksin objektiivsete ja asjasse mittepuutuvate inimeste arvamust.
Tahan minna Pariisi nädalaks ajaks ning kavatsen ööbida ühe tuttava juures, kes oli minu kodulinnas Eestis aasta aega. Sai temaga magatud ning Jutukas sai sellest teada. Lisaks ei meeldi talle, nimetagem teda Konnaks, konn üldse, sest jutuka arvates on tegu iseka sitapeaga. Ma ise ei nõustu/ aga ei lükka ka ümber, sest ta on tõesti väga teistsugune inimene, minul isiklikult, aga pole probleemi temaga kunagi olnud.
Kolmas vestluses mainitu on konn nr 2, kes tuli pärast esimest konna, kellega jutukas magas, sai väga hästi läbi ning keda mina ei salli silmaotsaski, mitte armukadedusest, aga tema kommentaaride tõttu minu  pihta ning mida ta minu kohta on öelnud.

Vestlus siis oli selline:

Jutukas: I would not be aggravated by this situation…if you would say besides hide things am not that aggravated about you staying with him……then of the point never saying….asking if I would care…etc the relationship like I said there

Truu:

  • What would it have changed? You would never ask my permission if u were gonna stay with guy1-guy2-guy3-guy4 or whoever else u have slept with. I dind’t tell you that cause I knew how u feel about him and why make things more irritated for you. And I’m sorry but I do take the eye for an eye approach in this matter. What u do with ur frog or with who else is your business and your business only. Just don’t force me to be in the same room with him. And thats the exact approach I take with you. Just because YOU don’t like him doesn’t mean I can’t see him or stay with him. I would never invite him to hometown or stay with us or anything like that cause i know how u feel about him Unlike u did with your frog nr 2 and then gave me a whole lot of attitude when I made it very clear I have no desire to see him and then blamed me for 100 things which was mostly connected: he didn’t do anything to you, why don’t u ask how is he doing, whats he up to” and etc etc The only reason that was Ok with you was because he was YOUR friend so tell me where did the relationship came first then?

    Jutukas:

    and you are inconsiderate we are in a relationship so stop acting like you aren’t unless you don’t want to be and that is how I feel things should be I have been saying this now for months and am quite tired of saying it…….. I don’t see a relationship nor how you contribute sometimes you are here? so what? if it was not for me, you would not be here…and you are not here for me, you are here for money you just dont get it

Rohkem ma ei hakka teemasse laskuma ja detaile rohkem välja tooma, aga kõikide arvamused mõlema osapoole käitumise/lähenemise kohta on teretulnud. Mina ei arva olen isekas olnud, kuna kirjast on tulnud välja, et vastupidine olukord mind ei häiri. Veel vähem saab mind nimetada isekaks, kuna ma olen talunud ja alla neelanud lugematul hulgal solvanguid, robustseid olukordi, kommentaare ja draamat kui jutukas on end purju joonud.
Jutukas nimetab mind pidevalt isekaks sitapeaks, kes mõtleb ainult iseendale ja ei huvitu millestki muust.
Nii et teie nõuanded on oodatud, olen ka Truule maininud, et kui niimoodi küsida, siis peab kriitikaga nagunii arvestama, ta teab seda 🙂

Võimalustest tuleb kinni haarata! Kas või viimasel minutil! Kui kõik ei lähe plaanipäraselt, siis ju see polnudki niimoodi määratud! ;)

Naljakas, et kui sa midagi nii väga tahad ja sellesse kogu oma hinge paned, siis kõik arvavadki, et sa selle nagunii saad (sest varemgi ju mitu korda samamoodi olnud). Pealegi, kui sul on nagunii teatavad eeldused olemas (konkreetse olukorra puhul keeleoskus), siis arvatakse seda enam. Ja kui sa ise ka südamest loodad, et see niimoodi läheb (kuigi otsustasid kandideerida alles viimasel hetkel) ja tõesti sellesse kogu oma hinge panid, siis usud sa isegi, et niimoodi läheb! Aga kui ei lähe? Kukkumine oleks sellisel juhul valus, ma ütlen teile. Kuid vastuse saame teada alles uuel aastal pärast teatavaid muid pingutusi ka 🙂 Kui ei lähe niimoodi nagu vaja, siis ju polnudki niimoodi määratud. Kuigi mu enesekindlus saaks siis paraja hoobi, aga neid hoope on ka varem olnud (Kuigi projektide puhul mitte eriti). Kuid minek oleks sellisel juhul alles aprillis nagunii 🙂 Vastuse saab vast jaanuari lõpuks või veebruari alguseks kätte 🙂

Sest kes ei riski, see šampust ju ei joo? 😉 Nagu ka selle kandideerimisega. Ma alguses ei olnud sellest nii vaimustuses, sest mõtlesin, et ma ei viitsi neid asju sel korral ajada. Kuid… siis tuli jälle see hetk, see mõistmine, et kui ma nüüd ei kandideeri… Aga mis siis oleks saanud, kui ma oleksin saanud? Ning see jäigi hinge närima.  Nüüd on vähemalt proovitud 🙂 Kui ma nüüd ei saa, siis tean, et andsin endast parima ja ju siis ei olnud ikkagi piisavalt sobilik kandidaat. Aga ütleme ausalt – ma olen harjunud, et mul sellised asjad õnnestuvad. Kuid iga konkreetne olukord on ju siiski erinev 🙂

Hehe, üsna varsti saan 22 🙂 Öeldakse, et 22 – viimane taks, 26- võimalus uus 😀 Mäletan, kui ma 14 olin ja siis tundus 18 juba nii täiskasvanud. Hetkel tunnen, et olen veel nii noor, nii kogenematu, nii palju asju on veel ees ootamas. Maailmapilt on veel täiesti väike. Nii palju on veel õppida, sest õpitakse ju terve elu.

Head ööd! 🙂