Pole ammu siia jõudnud. Mul on siin muud asjad käsil olnud, millest kuulete ehk kunagi hiljem, aga täna tahaksin hoopis sellest rääkida, et meil sai Hendrikuga 22.oktoobril kolm aastat tutvumisest! Esimesest kohtumisest siis, kui täpne olla. Andsime E Hendriku emale hoida ja ise sõitsime Tartusse – kõigepealt käisime Armastuses söömas ja siis jalutasime niisama ringi. See oli väga hea õhtu meile kahele, mida meil pole ammu olnud – viimati juulis pulmas käies.
Ma vahel ikka mõtlen, kui palju konni ma pidin suudlema, et lõpuks oma printsini jõuda – aega läks, aga asja sai! 😀 Tegelikult pole ükski abielu ega suhe puhas idüll – ka meie vahel tülitseme, oleme väsinud ja kurnatud, sest lapsevanema elu on mõnikord keeruline, kuid see kõik on kukepea võrreldes sellega, mis suhtemustreid ma minevikus olen läbi teinud. Ja nüüd ma vaatan oma abielu Hendrikuga ja E-d ning mõtlen – OMG, lõpuks olen ma seal, kus ma alati olla olen tahtnud, aga minevikus tegin selleks liiga valesid mehevalikuid. Õnneks oli mul vähemalt nii palju oidu peas, et mitte eelnevates suhetes lapsi saada, sest see oleks ilmselge katastroofiga lõppenud.
Ka mina pole mingi printsess, kuigi bloginimi just seda on. Kui ma peaks praegu selle nime valima, siis ma enam seda kasutajat ei võtaks. Küll aga on mul hea meel, et ma olen lõpuks suhtes, kus partner ei püüa mind muuta, vaid lepib minuga sellisena nagu ma olen. Armastab mind just minu endana – otsekohese Jaanikana, kes on vahel üpris laisk ja kannatamatu ning tulehark jne.
Miks ma seda kirjutan? Just sellepärast, et mul on olnud minevikus suhteid, kus taheti erinevaid asju – et ma meigiksin end rohkem, oleksin peenem (mis siis, et ma olin siis isegi mõned kilod alakaalus oma pikkuse kohta), teeksin trenni, kannaksin kontsi, oleksin malbem /naiselikum jne. Alati oli mingi häda. Ma ise tahtsin ka teisi inimesi muuta, aga niimoodi loojangusse oma partneriga ei purjeta. Sa ei saa teist inimest muuta – see on väga vale viis, kuidas suhet üles ehitada.
Ma ei ütle absoluutselt, et trenn, meik vms oleks halb – absoluutselt mitte. Trenn ei meeldi mulle endiselt, aga meikida vahepeal isegi meeldib. Kuid see teadmine ongi tulnud ise, ma olen ise tahtnud meigimaailma avastada ega pole seda teinud kellegi survel. Kui inimene tahab neid asju ise, siis ongi kõik jumala korras, aga kui seda tehakse ainult kellegi survel, siis see on nii mööda, kui üldse olla saab.
Kui ma oma eksist lahku läksin ja esimest korda elus Tinderi maailma avastasin, siis ma olin endale üsna täpse visiooni paika pannud, millist meest ma tahan. Ma jõudsin enne Hendrikuga kohtumist veel mõnel Tinderi deidil käia ja kui ma nägin omadusi, mis mulle ei sobinud, siis ma ei hakanud enam isegi mõtlema – ütlesingi kohe pärast kohtumist, et meie visioonid tulevikust on erinevad ning meil pole mõtet enam kokku saada. Seda tegin kahel korral, kui mind uuesti deidile kutsuti, üks Rapla tüüp lasi paar korda kohtumise üle ja sai kohe kõikjalt bloki, sest ma olin selleks ajaks aru saanud, et kui juba alguses on keegi tropp, siis mida siis veel oodata, kui inimesed on suhtes ja mugavaks muutuvad? Ma ei tahtnud enam idiootidega lolli mängida. Ühe tüübiga, kellega ma kaks korda kokku sain, oli see teema, et tal oli väidetavalt väga palju tööd – seega ma olin prioriteetide hulgas viimane. Kui vana Jaanika oleks seda jama uskunud, siis uus Jaanika ei tahtnud enam kloune oma ellu. Ehk siis jällegi delete kõikjalt. Ma olen vägagi nõus selle ütlusega, et kui sa kellelegi huvi pakud, siis ta leiab selle aja, et sinuga kohtuda. Ükskõik, kui kiire elu tal hetkel on. Küsimus on prioriteetide seadmises. Ja eriti leiavad selle aja mehed, kui nad on naisest huvitatud. Kahjuks on naised vahel sellised, kes on nõus langevarjuga hüppama mehe nimel, kes nende pärast isegi teise korruse aknast välja ei piiluks. Kurb, aga tõsi.
Ma olen minevikus nii palju vabandusi toonud meestele, kellel väidetavalt oli muud tegemist. Tegelikkus? Nad lihtsalt ei olnud piisavalt huvitatud. Ja ma olen olnud ka vastupidises olukorras – olen aru saanud, et keegi on minust väga huvitatud olnud ning olen seda enda kasuks ära kasutanud, et oma tahtmist saada. Inetu käitumine, ma tean.
Ja kuigi ma tean, et Tinderil ja saatusel on väga suur roll minu ja Hendriku kohtumisel, siis adun ma ka seda, et ma olin lõpuks 27-aastaselt jõudnud vaimselt sinna punkti, mis võimaldas mul aru saada, milline mees on nõus minu pärast nii-öeldes langevarjuga hüppama. Ja millise mehe pärast mina olen nõus seda tegema.
Ma kusjuures kirjutasin lausa paberile sügisel 2017, et ei mingeid töllmokke enam! Kas kõik või mitte midagi. Ja ma sain selle kõik, mida ma tahtsin. Kus ei pidanud tundma hirmu, et äkki sa ütled midagi valesti või kardad tulevikust rääkida, sest mees ei tunne sama. Või sa ise kahtled. Ma olime Hendrikuga vast umbes kolm kuud koos olnud, kui ma teadsin, et temast saab tulevikus minu laste isa ja abikaasa. Mul ei olnud mitte kunagi varem seda teadmist kellegi teise puhul olnud ja ma ei osanud seda endalegi seletada, aga ma lihtsalt teadsin. Hendrik on mulle maininud, et tema tundis samal ajal täpselt samasugust tunnet. Kuigi me ei olnud siis teineteisele isegi armastust avaldanud – seda tegime esimest korda siis, kui olime kuus kuud koos olnud.
Isegi blogi-Jaanika teadis seda kõike ette. Miks? Ma panin minevikus alati meestele hüüdnimed blogis, aga Hendrikule ei pannud. Jah, ma kutsusin teda kallimaks umbes seitse kuud siin blogis, aga siis tuli kohe Hendrik. Ei mingit küsimustki, et kas ikka peaks ta pärisnime siia panema.
See on olnud algusest peale suhe, kus ma olen mõistnud, miks need eelmised asjad ei saanudki pikemas perspektiivis toimida. Sest alati oli mingi kahtlus sees, alati. Et kas ma ikka tahan lapsi saada või abielluda? Äkki ma ei taha üldse lapsi saada? Tegelikult tahtsin alati mõlemat, aga mitte nende inimestega minevikus. Ja nemad ei tahtnud minuga ka. Hendrikuga rääkisime lapsest – ja võtsimegi vastu otsuse, et laseme tal tulla. Mina tegin ettepaneku, aga ma ei kahelnudki kordagi, et ta ei taha sama. Ma lihtsalt tundsin ja teadsin, et ta tahab seda. Abiellumisest rääkides kirjutas Hendrik järgmisel hetkel Põlva vallavalitsusse, et millal saaks pabereid sisse tulla andma. Kihlasõrmus tuli siis, kui abiellumiseni oli kaks nädalat aega – ehk siis ametlikku sõrmusega kihlumise aega oli üpris vähe. Avalduste sisse andmisest abieluni läks 31 päeva – kuna meil suurt pulma polnud plaanis, siis võtsimegi kohe esimese võimaliku kuupäeva (avalduse sisse andmise ja pulmakuupäeva miinimum vahe peabki olema vähemalt 30 päeva, rohkem võib alati olla, aga vähem ei või. nii jah ei saa, et täna annad avalduse sisse ja homme abiellud).
Mu kogu eelneva jutu point on lihtne – me kõik ilmselt kogeme elus suhteid, mis ei ole tegelikult isegi valed, sest need õpetavad meile nagunii midagi. Kas siis annavad kogemusi juurde või siis vähemalt tuleviku tarbeks tead, millest edaspidi eemale hoida. Ka need on eluks vajalikud asjad. Küll aga on nii mitme suhte puhul üsna ruttu aru saada, et see on ainult vahepeatus. Ja ka see ei ole sugugi halb, kui see ongi see, mida sa hetkel vajad. Või siis teine variant – sa ei ole oma eelnevaid suhteid piisavalt analüüsinud ega pole mõistnud, miks need ei toiminud.
Nüüd olles targem saan ma loomulikult aru, et kahemeetrine kutt võis ju korraks kena vaadata olla, aga mida sa teed mehega, kes on põhiharidusega töötu ega plaanigi kunagi tööle minna, kui isa kingade kollektsiooni täiendamiseks nagunii kogu aeg pappi viskab? Mida teha mehega, kes kaanib päevas kaheksa õlut? Või mehega, kes tahaks, et sa oleksid malbem/naiselikum ja keda häirib su otsekohesus? Jah, olen need vead läbi teinud ja nii mõnegi veel, mille puhul 30-aastane Jaanika saab kohe aru, et need olid vaid vahepeatused. 21-25 Jaanika veel sealmaal ei olnud, aga 27-aastane juba oli. Ja just siis mu ellu tuligi Hendrik!
Minu imeline abikaasa, kes tuli mu ellu just siis, kui ma teadsin, mida ma mehes tahan. Ja ma sain selle kõik ja enamgi veel. Nii tänulik selle kõige eest, mis meil Hendrikuga on! ❤
minumoodimaailm 