Lugu sellest, kuidas minust vegan ei saanud (ega saa ka kunagi!)

Viimasel ajal avan ma blogisid väikse hirmuga. Nimelt selle hirmuga, et jälle on keegi otsustanud veganiks hakata. Et kõigepealt võtab väikse sammu taimetoitluse suunas, aga millalgi tahab täiesti veganiks muutuda. Ja ma iseenesest ei tee seda ideed maha, inimesed ja nende valikud, las olla. Mis mind aga imestama paneb, et kuidas kõik nii ühel ajal selleni jõuavad? Kas viimasel ajal on mingi massipsühhoos lahti läinud või? Ma saan aru, et inimene teebki oma valikud mingil põhjusel, aga nii ühel ajal? Minu meelest on see nii trendivärgiks saanud, et kui sa vegan pole (või vähemalt poolel teel sinna pole), siis sa oled nagu rongist maha jäänud. Mina olen ilmselgelt sellest rongist maha jäänud ja üliõnnelik selle üle.

Jah, ma tean, et muidugi ei tohiks loomi süüa. Elus ei tohiks palju muid asju ka teha, aga ikka tehakse. Mina söön liha ja jään seda igavesti sööma. Ma võiksin seda ka mitte süüa, kui ma tahaksin, aga ma ei taha. Jah, kui mul endal oleksid mingid tervislikud põhjused või allergiad, miks ma seda teha ei võiks, siis ma jah  seda ei teeks. Kuna mul seda aga pole, siis teen.

Ehk siis see on postitus sellest, kuidas minust veganit ega taimetoitlast ei saa. Mitte iial.

Tervitustega Jaanikalt ehk lihasööjalt, kes ei plaani mitte kunagi taimetoitlaseks hakata ega isegi sellele mõelda.

Advertisements

Sain südamelt ära :)

Ma tegelikult umbes 30 sekundit mõtlesin, et kas ma peaks sellise postituse kirjutama, sest tegelikult on see selline “pole minu asi” värk, aga kui mina juba tahan midagi kirjutada, siis on mind vist raske tagasi hoida. Ehk siis lugesin Malluka postitust (http://www.mallukas.com/2016/06/13/stiilitus-ja-koledus-ja-muu-selline) ja seal jäi mul silma üks selline kommentaar kellegi Beeta poolt:

Mina kahjuks olen natukene selline kriitiline inimene 😦 
ja ei saa sinna mitte midagi parata. Riided on üks osa
mis kaunistab inimest ja riietega saab kas inimene
ennast muuta väga koledaks vöi maitsetuks või jälle
väga ilusaks ja silmapaistvaks. No mul on üks
töökaaslane naine kes muidu on täitsa kena naine,
otseselt pole tal häda midagi, aga no ma lihtsalt ei saa
tema riietuse kohta muud mõelda kui et ta näeb nii
kaltsakas välja. Kannab selliseid nõmedaid kotitavaid
riideid ja absoluutselt igavaid riideid ja soengud on tal
ka tihti sorgus ja see lisab veel täiega seda kaltsakust
juurde. Mul hakkab kohe fantaasia tööle, et oi mida
kõike see inimene saaks oma välimuse heaks teha ja ta
näeks no võib olla nii püss välja kui veidike vaataks
mida selga endale topib. Aga noh…ta ei peagi tahtma
püss välja näha 😀 ma ise olen siuke idealist enda
välimuse suhtes et ma tunnen isegi kodus üksi olles
ennast paremini kui ma näen lihtsalt kena välja mitte
mingi prügikoll mis siis et ma olen üksinda 😀 ma olen
üritanud sellest kriitilisusest üle olla, aga kuidagi raske
on et kui ikka paned tähele kedagi ja siis tulevad igast
mõtted pähe. Peaks ka tegema proovi kui ma käin ringi
ilma tilgagi meigita ja panen mingid suvakad riided
selga, et mismoodi minusse suhtumine on, nagu
sotsiaalne eksperiment. Kuigi ma imestasin täiega
selle üle ükskord et ma läksin ühte sellisesse kohta kus
ma ei pannud üldse tilkagi meiki peale (põhiline mul
ripsmetušš) ja olingi reaalselt jumala tühi näost siis
sõbranna kutt ja ta sõber viisid ära mind sinna ja sain
veel komplimendi ka et tõeliselt kaunis inimene. Siis
ma pidin küll pikali kukkuma 😀

Aga see sinu sõbranna. Nagu misasja??? Kes ütleb
sellele naisele kole??? Ääretult ilus inimene ju 🙂 no ma
ei kujuta ette mis sel naisel viga oli kes talle nii ütles.
Kadedusest äkki. No ma olen üldse nii kõrge
enesehinnanguga, et kui keegi naine tuleks ütlema,et
ma olen kole siis mind ei morjendaks see üldse, sest
ma tean tegelt kui ilusa ma olen.

Ja jätsin sinna siis vastuseks sellise kommentaari:

Kõrge enesehinnang ei saa kohe kindlasti olla inimesel, kes teisi kogu aeg maha teeb ja kes ilma meigita kuhugi minna ei suuda,
lihtsalt mõtlemiseks 🙂  Ju siis ikka enesehinnanguga on mingid probleemid.

Ja Beeta siis vastas:

Ja jah. Sina tead minu enesehinnangu määra
kõige paremini 😉 ja kas ma olen öelnud, et ma ei
suuda ilma meigita kusagile minna? Suudan
absoluutselt ilma silma pilgutamata värvimata
silmadega välja minna, aga kompliment tuli
üllatusena. Ära mõtle asju välja eks. Noh ja sina
😀 oh jah. Sa oles vist üldse üks kõige
maitsetumaid naisi keda ma tean. Inimene kes
oskab ennast teha inetumaks kui ta tegelikult on.
Vot see on ka üks kunst, oma ilu esile tuua või
seda pigem varjata. Ja see kui ma kõiki inimesi ei
hinda absoluutselt ühtemoodi ilusaks siis ei pea
see tähendama enesehinnangu probleeme.

Muide, meeste puhul ma ka ei mõtle,et kõik
mehed on ühtemoodi kenad. Suht nõme
oleks kui keegi sunniks mind mõtlema inetu
nehe puh, et jah ta on tegelikult nägus mees
kui ta seda ei ole 😀 miks ma peaks siis
naiste puhul seda tegema? Solidaarsusest?
Lihtsalt loomulikult ei lähe ma seda
kellegile ütlema, oma peas mõtlen, aga ega
ma ei suhtu selle pärast halvemini. Kui tema
suhtub minusse hästi siis mina samamoodi
vastu ja olen sõbralik. Lihtsalt tundub jabur
sundida ennast mõtlema, et kõik inimesed
on ilusad ja head. Ei nad ei ole seda.

Ja mina siis vastasin:

Beeta, sa vist ei oska lugeda. Ise sa ütlesid esimeses lauses, et sa oled kriitiline. Võtsin sõnasabast kinni. Ja sinu pilti pole ma näinud, seega ei hakka hinnangut andma. Ja Beeta, kopeerin su jutu: “ma olen
üritanud sellest kriitilisusest üle olla, aga kuidagi raske
on et kui ikka paned tähele kedagi ja siis tulevad igast
mõtted pähe. Peaks ka tegema proovi kui ma käin ringi
ilma tilgagi meigita ja panen mingid suvakad riided
selga, et mismoodi minusse suhtumine on, nagu
sotsiaalne eksperiment. Kuigi ma imestasin täiega
selle üle ükskord et ma läksin ühte sellisesse kohta kus
ma ei pannud üldse tilkagi meiki peale (põhiline mul
ripsmetušš) ja olingi reaalselt jumala tühi näost siis
sõbranna kutt ja ta sõber viisid ära mind sinna ja sain
veel komplimendi ka et tõeliselt kaunis inimene. Siis
ma pidin küll pikali kukkuma”

Järelikult kui pidid pikali kukkuma, et keegi sind ilma meigita ilusaks pidi, siis peadki ennast ainult meigiga
ilusaks. Nii lihtne see ongi 🙂 

Ehk siis ÜKS KORD läksid ilma meigita. Sellest võtsingi kinni, ju siis enamasti ikka ei käi ilma meigita.

Ja kui inimese jaoks on suvadressides kuhugi minek sotsiaalne eksperimenteerimine, siis millest me siin
räägime:D 😀 

See et mind maitsetuks jne peetakse, pole mulle mingi uudis. Selles mõttes on elu mõne võrra lihtsam ka, sest saad vabalt pohhuistlikult elada jne, mida mina kogu aeg teinud olen. Et ma selles suhtes ei hakka üldse vastu vaidlemagi, mingi stiiliguru pole ega saa ka kunagi olema. Mis mind selle kommentaari juures hämmastas oli hoopis see, et naine räägib pika jutu sellest, kuidas ta on kõigi ja kõige suhtes marukriitiline ning üks kord siis julges ilma meigita kuhugi minna ning pidi pikali kukkuma, kui keegi talle ütles, et ta on väga ilus… Ja sama kommentaari lõpus mainib seesama Beeta, et ta on väga enesekindel inimene, kuigi on kogu tekst on olnud selle kohta, et dressidega poodi piima järgi minemine võrduks nagu sotsiaalse eksperimendiga. Ma siis lihtsalt kirjutasingi lühikese kommentaari, et neiu, äkki su enesehinnanguga pole ikka kõik nii okei, kui sa ÜKS KORD elus julgesid kuhugi ilma meigita minna. Et nagu mõtlemisainet või nii. Ja siis läks auväärt Beeta närvi ja nähvas mulle kohe, et ma olen kõige maitsetum inimene, keda ta elus näinud on. Mina heast südamest annan inimesele lihtsalt mõtteainet, aga jah… oh seda loomaaeda küll 😀 Aga võib-olla ma tõesti ei saanud tervest kommentaarist aru, sest nii palju komasid oli puudu, aga ise ju mainis, et ta mitte kunagi mitte kuskil ilma meigita ei käi, järgmine kommentaar oli kohe, et käib ikka küll. Saa sa siis aru, mida selle all mõeldud oli 😀

Sain südamelt ära ikka, ilusat õhtut 🙂

Milline oli minu gümnaasium? /Räägin hispaania keeles (video)

Kuna ma eile kribasin oma põhikoolist, siis mõtlesin, et täna võin oma gümnaasiumist kirjutada. Sellesse gümnaasiumisse läksingi ma hispaania keele pärast, sest seal sai seda õppida, kuigi see kool oli prantsuse keele erikool. Mõned olidki prantsuse keelt juba teisest klassist õppinud, aga oli ka neid, kes seda teinud polnud – seega neile algas kohustlik prantsuse keel kümnendas klassis täiesti nullist (aga kõik pidid seda siis õppima). Lisaks valisin ma veel endale itaalia keele, seega õppisin ma samal ajal korraga kolme romaani keelt. Muidugi olid mu hispaania keele mõjud kõige suuremad, sest ma kasutasin nii itaalia kui ka prantsuse keeles alati just españoli. Prantsuse keele õpetaja mainis mulle 11-ndas klassis, et Jaanika, aasta on mööda läinud, aga prantsuse keeles sa hääldad tu nagu tü, mitte tu nagu sina seda teed, sest see pole hispaania keel 😀

Meil oli selles mõttes omapärane kool, et meil oli ainult üks suur 10. klass – ehk siis meid oli kokku 72 õpilast. Kuidas see on võimalik? Ühes tunnis meid muidugi nii palju kunagi ei olnud, kui klassijuhatajatund välja arvata, sest meid oli jagatud humanitaarainetes kahte suvalisse rühma, reaalainetes olid paremad ja nõrgemad (pole vist raske arvata, kummas ma olin – ja isegi seal olin ma meganõrk :D). Meil oli lausa kaks klassijuhatajat, sest nii suure klassi puhul poleks üks olnud mõeldav. Ehk siis koolisüsteem oli selline ameerikalik, mul oli klassikaaslasi, kelle puhul ma teadsin, et nad mu klassis käivad, aga mul polnud nendega mitte ühtegi tundi koos, sest nad olid teistes rühmades. Inkas oli meil näiteks neli rühma ja ma olin kõige tugevamas rühmas, aga ma olin seal suhteliselt nõrk. Siis oli veel eraldi hispaania keele suund, sotsiaal – ja informaatikasuund. Hispaania keeles oli lausa kaks eraldi rühma, sest enamik tüdrukuid tahtsid just seda õppida. Meil oli selles mõttes ka veel naljakas klass, et tüdukuid oli 50 ja poisse 22 😀

Hispaania keeles lasin ma oma “vana rasva” ehk seebikarasva peal liugu umbes aasta, kus ma reaalselt mitte ühekski tunnikontrolliks ega kontrolltööks suurt midagi õppima ei pidanud. Meil oli hispaania keel ainult 10-ndas ja 11-ndas klassis, 12-ndas enam ei olnud. Sain vist kahe aasta jooksul ühe nelja, aga noh… mul oli pagas nagunii all ju, sest seal algas õppimine täiesti nullist ju. Tegin ka hispaania keele koolieksami, mis läks mul okeilt – sain 98 punkti 100-st. Aga ütlen ausalt, et seal oli väga palju valikvastuseid, sest minu jaoks on hispaania keele grammatika osaliselt siiski keeruline. Näiteks on hispaania keeles kaks olema tegusõna, ühte kasutatakse siis, kui mõeldakse, et see tegevus on igavane (ser) ja teist siis, kui mõeldakse, et see on hetkeline (estar). Aga nende tegusõnadega on veel see asi, et on umbes sada miljon erandit, kus ühe tegusõna kasutamine võib muuta täiesti kogu tähendust. Ja siis veel näited, kus inimene võib ise mõelda, et kas tahab seda öelda seri või estariga. Näiteks meile õpetati, et kui inimene ütleb: Yo estoy soltera (ma olen vallaline), siis ta mõtleb ja loodab, et see on hetkeline seisund – ehk siis mingi prints veel valgel hobusel tuleb (soltera naissoost inimese kohta, soltero oleks mehe kohta). Aga kui ta ütleb, et yo soy soltera (ma olen vallaline), siis kuna ta on kasutanud seri, siis järelikult on ta kas penskar, kes enam armastust ei loodagi leida… või on ta armastuses nii pettunud, et ei tahagi seda leida. Nii et jah- keeruline värk sellega 😀 Ja need kurikuulsad indefinido või imperfecto minevikus, kus inimene peab mõtlema, et kas see tegevus toimus korduvalt või ainult ühe korra jne. Mul on need segamini nagu puder ja kapsad 😀 Ja tihtipeale ei tea hispaania keelt emakeelena rääkivad inimesed ise ka, kumb õigem oleks, vaid kasutavad seda, mis tundub paremini sobivat 😀 Aga enne Mehhikosse minekut oli väga hea, et sain kaks aastat gümnaasiumis hispaania keelt rääkida 🙂

Ka gümnaasiumis olin ma harju keskmine. Aga matemaatika oli mu õudusunenägu, sest ma jäin selles 10-ndas klassis suvetööle. Puhtalt mu enda süü, sest enam ei õnnestunud mul teistelt maha teha. Ja ehk see oligi mu karma, sest põhikoolis ma just seda teinud olingi. Selle sain häda pärast tehtud, aga jah – viskasin matemaatikaõpikut mitu korda vastu seina 😀 11-ndas suutsin end kuidagi suvetööst päästa ja 12-ndas tuli meile uus õpetaja, kes oli parem, siis oli mul mata kogu aeg kolm, ei olnud kahe ega kolme vahel. Tõenäosuse ja statistika kontrolltöö sain 12-ndas klassis isegi oma aruga täiesti viie, mu ainuke viis matas, mis ma gümnaasiumis sain 😀 Järgmise kontrolltöö sain nelja, aga siis sain jälle kahe – seega kokku oli kursus ikka kolm. Geomeetria oli õudusunenägu 😀

Tubli olin ma eesti keeles ja kirjanduses, meil oli muideks eraldi õpsid seal. Eesti keele õpetaja oli nii karm, et eesti keel oli neli, aga meil oligi vist üks viis ainult klassis. Mu kirjandeid vahel ikka loeti ette, oli lausa eraldi selline aine nagu tekstiloome. Eesti keele tund oli gümnaasiumis vist ainuke, kust ma kunagi poppi ei julgenud panna.

Kui nüüd rääkida sellest, kuidas ma teistega läbi sain, siis mul oli oma seltskond, kellega ma suhtlesin. Ja nagu ikka, oli inimesi, kellega ma läbi ei saanud. Ma eelmise aasta aprillis kirjutasin ka natuke sellest, kopin selle oma postitusest:

Hiljuti sain ma Facebooki ühe kõige omapärasema kirja ühelt vanalt klassiõelt, kellega ma gümnaasiumis läbi ei saanud. Tähendab, alguses saime, aga siis lõi see sama klassiõde mulle julmalt noaga selga (siis ma olin veel eriti usaldav inimene).

Nüüd on sellest mitte läbisaamisest juba oma üheksa aastat möödas ja ma olen selle ammu unustanud (sest kooliajal saime me suureks ja hiljem lihtsalt enam eriti ei suhelnud). Kiri ise ja minu vastus oli selline (muutmata kujul):

“Jaanika, olen sulle ammu tahtnud kirjutada. Meie vahel oli gümnaasiumis miskisugune blokk mingi hetke. Vist peale seda, kui leidsin omale “uued ja lahedad” sõbrannad ja siis otsustasin sind mõnitama hakata, arvates et olen siis ise cool. Tegelikult aga on hetkel reaalsus see et loen hoolega su blogi ja olen KADE.. Kade mille peale? Selle peale, et sa oled NII JULGE, nii enesekindel ja nii seksikas naine.”

“Oh sa issand. Poleks seda kirja osanud oodata. Aga aitäh. Kuigi kade ei maksa küll olla, eks ma olen end ajapikku blogis tagasi ka tõmmanud. Kirjutan ikka, aga nüüd vähe teistmoodi.”

“seda küll, aga siiski imestan kust oled saanud sellise julguse, ükskõiksuse ja enesekindluse, need on üöimalt head iseloomuomadused. oleks ma grammivõrdki nii ensekindel kui sina.”

Hiljem läks teema juba muudele asjadele, aga päris omapärane oli sellist kirja saada. Nagu ma juba mainisin, siis 10-ndas saime me alguses väga hästi läbi, aga siis läksime ikka räigelt tülli (öised msnisõjad olid ikka põhiteema. Mu klassiõde lausa kommenteeris Rates Esimese ja minu koos pilti ja seda väga inetult, aga Esimene pani ta oma vastuses paika). Hiljem me lihtsalt ei suhelnud selle klassiõega enam.

Ma mingit viha vms ei pea, olin selle juba ammu unustanud. Ma ei ole üldse pika vihaga inimene ka.

Ühe praeguse parima sõbranna sain ma ju ka gümnaasiumist. Ja siis lisaks geisõbra Truu, kes hetkel Islandil elab. Ja üks tolleaegne parim sõbranna oli veel, kellega elu meid küll kahjuks lahku viis. Ja mõned sõbrannad veel, kes Eestis ei ela. Nii et gümnaasium oli minu jaoks palju parem kui põhikool. Kuigi ma nägin matemaatikaga palju näguripäevi, aga see oli mu enda süü, et ma ise põhikoolis nii looder olin, et mul mitu aastat auke jäänud oli.

Gümnaasiumis ma koolivälisel ajal nii agar ei olnud, mu klassiõed tegid küll koolilehte, aga mina seda siis enam ei teinud. Siis vahel jäi neil tühja ruumi üle ja nad pidid selle millegagi sisustama  – ehk siis mu luuletused läksid jälle loosi 😀 Kuna mul oli põhikooliajast esinemisest kopp ees, siis ma gümnaasiumis üritasin igati viilida sellest – seega mind enam laval ei näinud. Tegelikult mulle ei meeldi kuskil laval esineda, sest otsene kontakt publikuga on minu jaoks hirmuäratav, põlved hakkavad värisema. Kui üheksandike lõpuaktusel luuletust lugesin (käisin ise siis kaheksandas), siis ime, et ma ära ei minestanud. Siinkohal ütleksid mõned küll, et kas teles saatejuhina töötamine ei võrdu siis samaga, aga no kus ta siis võrdub, sest mina ju neid inimesi ei näe, kellele ma parasjagu “esinen” 😀 Ma tean, et nad on olemas, aga mina neid ei näe – ehk siis hoopis teine teema.

Panen siia lõpetuseks ka video, kus ma hispaania keeles räägin. See on tehtud novembris 2015 ja ma tahtsin seda uuesti koos subtiitritega üles panna, aga ma lihtsalt ei suutnud neid õigesti jooksma saada, seega jäi see kahjuks ära – eks ma kunagi mõne uue puhul üritan rohkem. Põhimõtteliselt räägin ma videos sellest, kust minu armastus hispaania keele vastu alguse sai; miks ma just Mehhiko hispaania keelt nii palju armastan –   ja sellest, miks Hispaanias kõneldav hispaania keel mulle nii väga ei meeldi. Räägin ka sellest, kuidas mul hetkel pole hispaania keeles nii palju praktikat kui kunagi, et just selle tõttu on see ka natuke roostes.

 

Milline oli minu põhikool?

Mu eelmise postituse alla tuli küsimus, et kas ma ei võiks oma põhikooliajast kirjutada. Ja kuna ma seda vist eraldi teinud polegi, siis ikka võin. Ehk millalgi teen eraldi postituse ka oma gümnaasiumist ja kutsekast, aga see konkreetne postitus keskendub ainult põhikoolile. Kuna ma nagunii vahetasin gümnaasiumis kooli, sest selles põhikoolis, kus ma käisin, puudub keskkool.

Et jõuda põhikooli juurde, peaksin alustama sellest, et minu algklassid möödusid ühes Tartumaa alevikus – Puhjas. Tegelikult peaaegu, sest ma vahetasin kooli neljandas klassis, aga poole aasta pealt – ehk mu perekond kolis siis Tartusse.

Puhjas elades oli kõik ülilihtne: mu ema töötas aleviku kaupluses ning kõik teadsid kõiki. Kui lapsed said oma riided kaltsukast, siis see polnud mingi häbiasi, mida tunnistada ei saanud. Samuti polnud imelik see, et lapsed seebikaid vaatasid või tegelikult mitte miski polnud veider, sest meil oli tegemist väga ühtehoidva klassiga.

Kui mu vanemad mulle siis mainisid, et me hakkame varsti Tartusse kolima, siis minu jaoks tuli see suure šokina – ma ei tahtnud ära minna. Kuna ma pidin kooli vahetama poole aasta pealt, siis see oli minu jaoks veelgi hirmutavam. Sain endale koha ühes inglise keele eriklassis, mis oli minu jaoks väga jube, sest mina olin õppinud inglise keelt Puhjas alates kolmandast klassist, nemad aga alates teisest. Ma mäletan seda, et pidin mingi testi ka tegema, et sinna kooli sisse saada, kus see inglise keel oli minu jaoks nagu hiina keel, aga lisaks küsiti seal veel eesti keelt, matemaatikat jne. Ju siis päris võssa see test ikka ei läinud, sest sinna klassi ma igal juhul sisse sain.

Kuna ma tulin maalt ja veel poole aasta pealt, siis algus oli üliraske. Lisaks juhtusin ma üpris rikaste võsukeste klassi, kus oli häbiasi mainida, et sa oma riideid kaltsukast/turult ostad. Mina seda muidugi ei teadnud ja kui mu klassikaaslased minult küsisid, et kus mingi konkreetne riie pärit on, siis ma ütlesingi, et vot, turult või kaltsukast ostsin. Kuna Puhjas sellele halvasti ei vaadatud (seal ostsid teised ka), ei kujutanud ma reaalselt ette, et linnakoolis võib see tekitada mingit sellist reaktsiooni, et oled vaene jne. Ehk siis sain endale üsna ruttu sildi külge – vaene maakas. Meie klassis oli veel üks imelik asi – nimelt seebikate vaatamine oli tabu, kuigi kõik teadsid, et a la Fernando ja Luisa eelmises osas abiellusid, aga avalikult mainida, et sa seebikaid vaatad – see võrdus suhteliselt sotsiaalse enesetapuga.

Minu läbisaamine klassikaaslastega oli seega nii ja naa. Alguses tundusid kõik tüdrukud nii toredad, aga mida aeg edasi läks, seda rohkem ma mõistsin, et linnakoolis on mingid eraldi kambad, et pole võimalik kõigiga hästi läbi saada, sest sa said ainult omadega suhelda. Poistega ei saanud ma üldse läbi, eks mind ikka narriti ka alguses, hiljem enam mitte nii palju, aga ma ei hakanud kunagi oma klassivendadega läbi saama.

Tegelikult oli ka väga toredaid klassiõdesid, kellega ma hakkasingi rohkem suhtlema. Ja siis jäid need klassiõed, kellega sai alati mingeid sõdu peetud, küll pinaleid ja päevikuid kuhugi ära peidetud jne. Klassivendadega ma ei hakanud kunagi läbi saama. Minu probleem oli selles, et ma olin alati mina ise, sest ma polnud kunagi osanud kedagi teist mängida (siiani ei oska kusjuures). Meie klassis oli veel inimesi, kes ostsid oma riideid kaltsukast, aga nad valetasid selle kohta, kuigi need narrijaid said nagunii aru, et nad iba ajavad. Minu puhul ajas inimesi närvi pigem see, et ma ei valetanud. Ka siis mitte, kui mind sellepärast edasi narriti – ma siiani imestan, kus mul see julgus oli, aga ju see kõik on mind ka mu praeguses elus edasi aidanud.

Mingil ajal hakati ühte mu pinginaabrit ja klassiõde narrima, sest arvati, et tal on paelussid. See info ei osutunud aga õigeks, kuid mulle öeldi, et ma ei tohiks temaga suhelda, kui ma ei taha, et mind ka (veel rohkem) narritaks. Enamik läksid seda teed, et ei suhelnud temaga, aga mina siiski suhtlesin edasi, sest minu meelest oli juba siis kole, kui kedagi niimoodi kiusati. See osutus juba siis probleemiks, sest ma ei kuulanud neid populaarseid, tegin ikka niimoodi, nagu ise tahtsin. Eks see ajas neid muidugi veel rohkem närvi.

Õnneks selle narrimisega ei kaasnenud kunagi mingit füüsilist vägivalda – ja mida aeg edasi, seda vähemaks jäi ka narrimist. Kõige hullem aeg oligi vist 4-6 klass, pärast seda oli niimoodi, et oli inimesi, kellega ma lihtsalt ei suhelnud ja kogu moos, ka poisid tõmbasid end tagasi. Ju saadi aru, et mis sellest Jaanikast ikka narrida, nagunii teeb niimoodi nagu ise tahab, et las olla omaette. Võib-olla aitas ka see kaasa, et kui üks klassivend viiendas klassis minuga kobisema tuli, siis ma lihtsalt lõin ta prillid katki. Kuna ta oli varem ka kobisenud, siis see oli talle paras, teine kord mölisegu vähem. Õpetajalt ma selle eest pahandada eriti  ei saanud (kuigi mu õde käis koolis küll, aga ta seletaski mu klassijuhatajale ära, et Jaanika ainult kaitses ennast mingite nõmeduste eest ja mu õde on selles mõttes selline naine, keda kuulavad küll vist kõik inimesed, tema sõna maksab igas olukorras, sest ma pole veel näinud inimest, kes minu õega tahaks tülli minna :D). Kuigi alguses oli jutt, et ma pean ta prillid kinni maksma, aga kuna see klassivend mulle nende eest arvet ei esitanudki, siis jäi seegi ära. Kuigi alguses oli nagu WTF effekt ka – sest ma kartsin, et sellel klassivennal läks klaas silma, aga õnneks seda ikka ei juhtunud. Siis oleks mul vist täbaramalt läinud (ning jah, mul polnud temast kahju, vaid mul oleks olnud kahju endast, et siis oleks mul mingi suurem probleem tulnud, kuna tema mind ju ei löönud, vaid ainult sõnadega narris).

Ehk siis jah – põhikool oli kohati nagu elukool. Kuid õnneks oli ka neid toredaid klassiõdesid, kellega sai suhelda, muidugi kui jälle keegi midagi kobisema hakkas, siis nemad mind kaitsma ei hakanud – ja ma saan neist ka aru, teismeliste maailm on julm, sest siis võid ise ju endale jama kaela saada. Nagu ma ka mainisin, siis kuskil seitsmendast klassist läks asi juba paremaks, üheksandas enam peaaegu üldse ei narritud, ma lihtsalt ei suhelnud nende inimestega, kes seda teinud olid.

Kui nüüd tulla selle teema juurde, milline õpilane ma põhikoolis olin, siis täiesti harju keskmine. Mul olid targad pinginaabrid, kelle najal sain ma vist enamik matemaatika ja füüsika kontrolltööd tehtud. Füüsikas oli mu pinginaaber vabariigi füüsikaolümpiaadil teise koha saanud tüdruk, seega jah 😀 Eks see mulle hiljem gümnaasiumis matemaatikas kätte maksiski, et ma põhikoolis seda üldse ei õppinud, sest keskas ma ei saanud enam teiste pealt maha teha.

Oli aineid, milles ma olin suhteliselt hea – eesti keel näiteks. Kui ma oma esimese kolme eesti keeles sain (kuuendas klassis), siis ma hakkasin nutma 😀 Rohkem kolmesid ma põhikoolis eesti keeles ei saanud ka. Gümnaasiumis õnnestus mul vist veel paaril korral eesti keeles mõni tunnikontroll kolmele teha ja isegi üks kirjand läks mul nii nirult, aga ülejäänud hinded on mul emakeeles alati neljad-viied olnud. Ja seda kogu aeg.

Inglise keeles olin ma põhikoolis ka päris hea ja seda täiesti oma aruga (kuni kaheksandani alati viieline, aga siis tuli teine õps, kellega sain selle nelja). Ja naljakas lugu sellega ongi see, et kui ma alguses ju sinna kooli läksin, olin ma neist aasta maas, minul oli Puhjas inkat olnud kolm korda nädalas, neil oli kogu aeg viis korda. Ma ei saanud mitte midagi alguses aru, aga siis kuidagi suutsin end kõigega kurssi viia. Mul on kahju sellest, et ma gümnaasiumis enda inka nii käest ära lasin… Nüüd ma parem seda kellelegi ei maini, et ma olen põhikoolis lausa inglise keele eriklassis käinud, sest mu inglise keel on suhteliselt keskmine 😀 Nüüd ehk isegi natuke halvem juba. Hakkama muidugi saan selle rääkimisega, aga jah…

Meil olid põhikoolis üldse omapärased õpetajad. Nimelt oli meil selline füüsikaõpetaja, kes rääkis, et ta oli ostnud endale koju valge nahkdiivani, kus ta kogu aeg paljalt istus – nii mugav ju! Aga siis sai ta naine vihaseks, sest kui ta meheraas palja pepsiga seal diivanil istus, siis esiteks kleepus ta sinna naks ja naks kinni, aga lisaks kartis naisuke, et ta mees määrib oma tagumendiga selle diivani ära 😀 Ja neil olidki sellised peretülid kogu aeg. Ja siis sama õps rääkis, kuidas ta noorena Puhja kolhoosis käis. Siis oli meil kuuendas klassis üks eesti keele õpetaja, keda meie klass suutis alati nutma ajada. Ta läks vist koolist minema just nimelt meie klassi pärast, sest me olime jubedad. No mina mitte, aga need, kellele siis kõiki kiusata meeldis, ka õpetajaid.

Koolivälisel ajal tegelesin ma koolilehega – kirjutasin sinna artikleid. Seitsmendas saatsime selle kuhugi võistlusele ka, kus me saime viienda ehk viimase koha 😀 Nimelt ainult viis lehte osaleski ja me olime ainukesed põhikoolikad, kes kandideerisid, ilmselgelt ei saanud me Hugo Treffneri ega Miina Härma gümnasistide vastu. Aga see oli huvitav aeg, sest oli mingi periood, kus ma olin selle lehe ainuke tegija, seega olid kõik artiklid minu kirjutatud 😀 Meil oli ka eraldi kujundaja, sest minul tollel ajal oli kodus ainult rootsikeelne arvuti, mida ma eriti ei kasutanud. Nii et tihti jäi selle kujundaja ülesandeks ka mu artiklid arvutisse ümber trükkida 😀 Kui ma muidu ehk ei oleks viitsinud igasuguseid kooliüritusi väisata, siis kuna ma pidin neist artikleid kirjutama – pidin ma end ikkagi kohale vedama. Polnud mul mingit diktofoni ega midagi, kribasin kõik vastused endale megakähku vihikusse, pärast pidin sellest siis artikli kokku klopsima. Käisin ka meedialaagris kaks korda (seitsmendas ja kaheksandas klassis), kus minu artiklid pääsesid ka alati ajalehte, mis siis laagri lõpuks valmis tehti. Kui koolilehed valmis said, siis olin mina ka see, kes neid teistes klassides müümas käis, üks maksis kolm krooni! Ja selle lehe nimi oli Ninatark. Tegelikult mina ja mu üks klassiõde hakkasimegi seda uuesti tegema, sest vahepeal oli mitu aastat vaikust, kus keegi seda teha ei viitsinud. Võtsime seitsmendas selle enda õlule. Alguses oli sellel ajalehel teine nimi, aga me muutsime selle Ninatargaks 🙂

Lisaks esinesin ma alati aktustel oma luuletustega, sest meie klassis oli üheksa tüdrukut ja 14 poissi, aga kuna need viimased ei teinud mitte midagi, siis keegi pidi neidudest selle enda peale võtma. Ja kui ma ühe korra juba sõrme andsin, siis jäingi alati esinema. Käisin luulevõistlustel ka, kus ma vahel mingi äramärkimise sain, aga ei midagi nii erilist. Oma koolis olin alati kuldne teine, sest see sama klassiõde, kes oli füüsikas geenius, kirjutas ka megahäid luuletusi ja oskas neid väga hästi lugeda (tema oli üldse selline klassiõde, kes oli igas aines geenius, temaga hakkasime ka kooliajalehte uuesti tegema).

Tegelikult olid meie klassis päris tugevad õpilased, sest 23-est õpilasest läksid viis Treffnerisse ja kolm Härmasse – seega päris hea tulemus ju. Ma muidugi käisin katsetel, aga ilmselgelt ei saanud sisse, sest minu jaoks olid need ülirasked. Miina Härma inglise keel võttis küll jalad alt ära 😀

Vot selline mu põhikool siis oligi. Kohati oli raske ka, eriti just see kõige algus, kui ma just Puhjast tulnud olin. Teismelised võivad ikka õelad olla. Ja kuna ma ei kuulnud ühtegi gruppi, ei olnud ma populaarne, ei olnud nende hulgas, kes kogu aeg popitasid, ei olnud suitsetajate kambas jne, siis olingi kohati erak, sellepärast narriti ka. Ning kuna ma riideid kaltsukast ostsin ja vaene maakas olin.

Milline oli teie põhikool? 🙂

Küsimused ja vastused :) (video)

Laupäev möödus rahulikult, tegime Härraga Emajõe ääres ühe väikse pikniku 🙂 Ja siis tuli selline idee, et Härra küsib niisama lambist minult erinevaid küsimusi, aga ilmselgelt talle selline asi ei meeldi 😀

Kuna mina oma tööelus olen harjunud inimesi erinevate küsimustega pommitama, siis kui me oleks vastupidi teinud, oleksin ma ilmselt rohkem püstolreporteri mõõdu välja andnud! 😀 Kui ma Härra septembris saatesse kaasa võtsin (olime siis kolm nädalat kõigest koos olnud), siis ma panin ta selles mõttes proovile, et küsisin temalt igasuguseid asju – ta vist siiani pole mulle seda andeks andnud 😀 Aga kasutasin olukorda ära, sest otse-eetris inimene ei hakka ju ütlema, et tead, Jaanika, ma ei vasta. Ja veel eriti siis, kui nii värske suhe on 😀

Me muidugi tegime selle pikniku just siis, kui oli kõige jahedam ilm, sest eile oli Tartus kõigest 17 kraadi. Ja uskumatu, et saab öelda kõigest, sest ilm on meid viimasel ajal ära hellitanud. Kuigi mulle selline palavus eriti ei meeldinudki, mis siin vahepeal oli, 20 kraadi on minu jaoks täiesti normaalne.

Ning jah, käisingi eelmisel nädalavahetusel esimest korda elus kalal, aga minu meelest oli see ikka meeletult igav. Ja see õng on ikka kuradima raske!

Mida mina beebiblogidest teada olen saanud?

Ma olen avastanud, et tänu paljudele beebi-ja pereblogidele tean ma mitmeid väljendeid, mis raseduse/imetamise/lastega jne seostuvad. Ma olen üsna veendunud, et kui ma aastaid tagasi esimest korda lühendit LA mõnes beebiblogis lugesin, mõtlesin ma umbes midagi sellist, et rase naine käis ruttu Los Angeleses – voh, kui vinge! Hiljem sain aru, et selle all mõeldakse vist ikka midagi muud – ehk siis looteanatoomiat 😀 Kui väljendit KV lugesin, mõtlesin, et ilmselt ei saa tegemist olla kinnisvaraga – ja tuligi välja, et tegemist on kuklavoldiuuringuga (?) – no midagi sarnast. RPA puhul ma isegi vist sain suht kohe aru, et tegemist on rinnapiimaasendajaga.

Kuna ma olen nii palju blogisid lugenud, kus käsitletakse rasedust, sünnitust, kõike beebidega seonduvat, siis eks mõned lühendid/väljendid on ikka meelde jäänud. Ja lugedes blogijate sünnituslugusid, siis kuigi paljud sõnad on minu jaoks sama tundmatud kui ükskõik millised hiinakeelsed väljendid (ma nüüdseks tean, mis on epiduraal, enne beebiblogisid lugedes polnud ma seda sõna kuulnudki), on neid ikkagi päris huvitav lugeda. Kas või juba sellepärast, et nendes postituses on tihti selliseid sõnu ja väljendeid, mille puhul ma pean mõtlema, et mida need tähendavad. Õnneks aitab selle puhul see, et mõtled, mida see selles kontekstis tähendada võiks (või siis googeldad!). Ja kuna ma nüüdseks olen nii palju samu väljendeid kohanud, siis hakkab vaikselt meelde jääma, mis on mis. Võinoh, umbkaudselt siis vähemalt. Kui beebiblogisid ei oleks olemas, siis mul poleks ilmselt aimugi, et pärast sünnitust veel mingid emakakokkutõmbed tekkima hakkavad, mis pidavat kohati veel hullemad kui sünnitus ise olema(?). Enne beebiblogide lugemist teadsin ma umbes midagi sellist, et on rasedus, veed ja tuhud ning veed ja tuhud… and thats about it 😀 Nüüd ma isegi tean, et on olemas selline asi nagu limakork. Ja ma tean, et Tallinnas on üks väga hinnatud imearst, kes liiga vaikselt räägib, aga muidu on väga hea naistearst 😀

Nende raseduspostituste vms asjadega on selline teema, et kui ma muidu ka loen seda blogi, siis loen ma neid postitusi samuti siis edasi; vahele ei jäta, sest minu jaoks on kellegi blogi lugemine nagu raamat, mille puhul oleks natuke veider ju osadest kohtadest üle hüpata. Muidugi alati oleneb, sest kui postituses on liiga palju väljendeid, millest ma ööd ega mütsi ei jaga, siis ma need võin vahele ka jätta, aga üldiselt siiski pigem mitte. Näiteks enne beebiblogisid olin ma suht veendunud, et iga laps hakkab kohe pärast meie maailma jõudmist väga lihtsalt rinda imema, aga siis sain aru, et vahel see ei käi ikka nii kergelt, et peab ikka mingeid teatuid tehnikaid teadma – ja et on olemas lausa imetamisnõustajad. Ja ma olin üsna kindel, et pea igal naisel on rinnas piima, aga siis sain lugedes aru, et päris kõigil ikka pole ka. Ja lapsevankritest on meelde jäänud see, et Emmaljunga on üks, mida väga kiidetakse, aga paljude arvates on see lihtsalt liiga ülehinnatud. Siis on vist veel pöörlevate ja mittepöörlevate ratastega vankrid (sellel oli veel mingi erinimetus?), aga seda enam nii hästi ei mäleta 😀 Ja mähkmete puhul pidi Pampers kõige vähem nahasõbralikum olema vist? Ja siis on olemas veel näputoit, mida lapsele teatud kuude vanuses rinnapiimale lisaks hakatakse andma. Kas see on vist mingi pehmeks keedetud kaalikas/porgand vms? 😀 Et pakendites on mingid lastele mõeldud püreed, mida saab anda, aga neid võib ka ise muidugi teha.

Kui ma alguses neid postitusi lugema hakkasin, siis ma küll mõtlesin, et kuidas on võimalik nendest asjadest nii palju teada, sest minu jaoks tundus kõik nagu tuumafüüsika. Kuid siis ma sain aru, et loogiline ju, et need inimesed seda teavad, sest nad ise on rasedad/sünnitanud/neil on lapsed. Kuid neid asju ja veel paljusid asju ei teaks ma üldse, kui ei oleks olemas inimesi, kes sellest kõigest blogivad, sest ma ise ilmselt niisama googeldama ei hakkaks. Seega mul on hea meel, et ma tean teatuid asju ka valdkonnast, millest ma muidu ilmselt kolme sõna teaksingi 🙂

Kuidas teiega lugu on? Kui teil pole lapsi, kas loetud beebiteemalisi postitusi? Ja kui teil on lapsed, siis kas siis lugesite, kui teil neid veel ei olnud?