Jah, vägivallatsejad on prügikastikaup!

Kristallkuul on üks blogija, kelle postitused mulle väga meeldivad. Ma enamasti nõustun tema postitustega, aga ühes asjad lähevad meie arvamused küll väga lahku – nimelt vägivalla teemal.

Kui Kristallkuul leiab, et vägivaldsed inimesed väärivad teist võimalust, siis mina niimoodi ei arva. Mina tõesti arvangi, et vägivaldsed inimesed on prügikastikaup ja mul on ülimalt poogen, kas sellised inimesed elavad või surevad. Nagu ma ka sealses kommentaariumis ütlesin, siis kui sellised kõrvad pea alla panevad, siis ongi kõntsa maailmas vähem. Maailm on niigi ülerahvastatud – las siis surevad pigem sellised tõprad kui heatahtlikud tavainimesed, kes vääriksid siin maailmas elamist. Ma olen märganud, et teatud asjades olen ma ikka päris radikaalne, ma nimelt pooldan ka surmanuhtlust (olen sellest ka kunagi kirjutanud). Aga see ei ole hetkel teema, millest ma kirjutada tahan.

Kui see Kunnuse teema aktuaalne oli ja ma selle tema elukaaslase vabandavat kirja sel teemal lugesin, kus ta üritas seda meest õigustada, siis ma tahtsin oksendada. Esiteks sellepärast, et meie maailmas tõesti leidub naisi, kes arvavadki, et sellised mehed väärivad teist võimalust (või ka kolmandat, neljandat, seitsmendat, kümnendat…). Ja teiseks, sest paljud naised kommenteerisid ning ütlesid selle naise kirja kohta, et nad pole mitte kunagi midagi nii ilusat lugenud, et andestamine on tugevate omadus jne. Ma sel hetkel tundsin, et meie maailm on hukas, kui naised niimoodi mõtlevad. Ning tahtsin veel kord oksendada.

Kui Kunnus “Radaris” rääkis, et tahab muutuda jne, mida tavaliselt sellised mölakad ikka räägivad, läks mul süda pahaks. Sest ma taipasin, et paljud usuvadki seda jama. Ja oletame, et on tõesti 10 protsenti inimesi, kes tahavad muutuda, lihtsalt oletame. Mina leian, et see muutumine oleks ehk sel juhul võimalik, kui minnakse Prantsuse Võõrleegioni (sai ju selles karmis prantsuse armees endale uue identiteedi võtta, eks?) ning pärast seda kolitakse teise riiki elama. Koos uue nime ja kõige muuga. Ning pärast ei näidata enam iial nägu kodumaale. Ehk siis on muutumine tõesti võimalik, sest sellisel juhul ei pea need, kes enne selliste inimeste vägivalla all kannatasid, neid enam mitte kunagi taluma (ega neist enam mitte midagi kuulma). Kuid kõige parem muutumine oleks see, kui sellised inimesed otsejoones türmi saadetakse (või maha lüüakse, mul kama kaks – siis ei oleks vanglad vähemalt ülerahvastatud). Ning samuti ei peaks mõtlema, kuidas neid aidata.

Jah, tihti tuuakse vabanduseks seda, et mehe (räägin hetkel sellisest poolest, kus mees on vägivallatseja, on ka muidugi vastupidiseid näiteid) lapsepõlv oli raske, vanemad olid joodikud jne. See ei ole vabandus! See on ju sama hea, kui tuua näide naisest, kes ei saa lapsi, aga läheb röövib kelleltki beebi, sest noh – ta ju ise ei saanud! Seega on see lapsepõlvetraumade näide vaid selleks, et teistelt haletsust saada. Minuga igal juhul selline asi läbi ei lähe, mind ei pannud selle Kunnuse elukaaslase kiri, mis meest õigustas, talle kaasa tundma, vaid see pani mind hoopis aru saama, et meie ühiskond on ikka perses.

Mina arvan, et ei peaks sentigi kulutama sellele, kuidas vägivallatsejaid tagasi ühiskonda integreerida, vaid peaks hoopis veel tõhusamat tööd tegema selle nimel, et naised läheksid selliste meeste juurest kohe minema, kui esimene hoiatav märk aset leiab. Ükski inimene ei tohiks raisata oma aega ja enesekindlust sellele, et mingit mõttetut tõbrast aidata (ja ise samal ajal kannatades). Elu on rohkem väärt, kui hakata otsima vabandusi mehe minevikust, miks ta nii munnilt käitub. Neid vabandusi ei ole! See mees ongi lihtsalt munn. Ja muud pole vaja teada.

Mina arvan, et kõige kurvem selle asja juures ongi see, et me tunneme sellistele inimestele kaasa. Et me otsime vabandavaid tegureid, kui neid tegelikult ei ole.

Ehk siis jah – vägivallatsejad on prügikastikaup. Tegelikult lausa vangla oma.

Advertisements

Eneseimetlusest. Ausalt.

Mulle on siin blogis aastate jooksul ikka öeldud või ka ette heidetud, et miks ma selline eneseimetleja olen. Ka eelmise postituse alla tuli taoline kommentaar koos sellise küsimusega, et kas ma olen mingi eneseimetleja. Ja ma ausalt vastasingi, et olen küll, sest nii see ongi.

Mina leian, et eneseimetluses pole midagi halba. Seda aga sellisel juhul, kui sellega ei kaasne teiste halvustamist või mõtlemist; et kõik mehed (naiste puhul siis) tahavad mind, sest ma olen nii ilus. Ma olen selle viimase perioodi ka oma elus läbi teinud ja vastu näppe saanud, aga ometi ei ole minu eneseimetlus vähenenud, sest ma olen mõistnud, et kõigile ei saa nagunii meeldida. Ja seda nii välimuselt kui sisemuselt. Ega peagi.

Loomulikult on ka minul asjad, mis mulle enda puhul vahel ei pruugi meeldida, aga ma pole mitte kordagi pärast 15-aastaseks saamist mõelnud, et ma olen kole. Ka siis mitte, kui ma kaalusin 85 kg (ehk siis 20 kg rohkem kui praegu – see oli siis Mehhikost tulles). Ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, kuidas ma olen suutnud tänapäeva maailmas, kus naistel on tihtipeale kombeks end alati maha teha, selle lollusega mitte kaasa minna, aga samas olen ma alati oma veendumustes väga kindel olnud. Kas või siis, kui teismelisena suitsu pakuti ning sellest loobumine tähendas, et sa olid automaatselt imelik – olin mina alati see, kes seda teha suutis. Ka siis, kui kaltsukatest riiete ostmine tähendas seda, et sa olid vaene (minu põhikoolis just nii mõeldi), siis julgesin ma alati selle välja öelda, et olen oma riided just sealt ostnud. Ka 11-aastaselt, kuigi teadsin, et mind võidakse pärast seda viltu vaadata (ja vaadatigi). Meil oli klassis teisigi, kes tegelikult kaltsukast või turult riideid ostsid, aga nad häbenesid seda, sest kartsid põlu alla sattuda. Minul seda hirmu ei olnud. Ka teismelisena mitte, kuigi just siis on see vanus, mil inimesed on kõige haavatavamad.

Mul oli gümnaasiumis kaks sõbrannat, kellele meeldis peegli ees end maha teha. A la üks ütles, et ta on paks ja teine ütles, et tal on kole nina… siis jälle esimene ütles, et tal on koledad silmad, teine lisas, et tal on kole suu jne. Tegelikult olid nad mõlemad modellikehaga neiud, kellel polnud mitte midagi häda. Kui järg minuni jõudis, olin ma vait, sest minu meelest polnud ma paks (kuigi ma ei olnud sellise modellikehaga nagu mu sõbrannad), mu nina polnud kole, mul polnud koledad silmad jne.

Ja ehk selle tõttu ongi tihti arvatud, et ma pean end maailmanabaks, sest ma julgen ausalt välja öelda, et ma pean ennast ilusaks naiseks. Ehk on mõni ülbeks pidanud ka seda, et kui keegi mulle mingi taolise komplimendi teeb, siis ma vastan tihti: “Ma tean seda. Aga aitäh.” Nüüd ehk lihtsalt tänan, aga kunagi käis see esimene lause minuga tihti kaasas – järelikult võisingi tunduda arrogantse naisena, kes julgeb ise ka väita, et ta on ilus. Tänapäeval, kus naised justkui võistlevad selle nimel, kes enda välimuse juures kõige rohkem vigu leiab, on see ehk tõesti omaette fenomen.

Tihti ma kuulen või loen naiste kohta, kes ütlevad enda kohta, et nad ei leia endale meest, sest nad on koledad. Et ükski mees ju nagunii ei taha neid. Ma ütlen teile ühe saladuse – niikaua, kuni te peate ennast koledaks või mõttetuks naiseks, te ei leiagi. Meestele meeldivad naised, kes peavad ennast ilusaks; kes teavad ise ka, et nad on ilusad. Tegelikult ka. Muidugi võib hiljem välja tulla, et omavahel ei sobitagi jne, mis on normaalne nähtus, aga kui naine endast alguses juba nii halvasti arvab, siis ei jõua asi sinnamaanigi.

Ma leian, et naised peaksidki rohkem end imetlema. Mõnikord ma mõtlen, et mehed on selles mõttes palju paremad – nemad imetlevadki ennast rohkem. Nad küll ei tee seda avalikult vms, aga nad ei kritiseeri end kunagi nii palju. Jah, neil on muidugi lihtsam ka sellepärast, et ühiskond ei suru neid kindlatesse normidesse nagu naisi, kuid siiski.

Nii et naised – pidage end ilusaks, imetlege ennast, sest te olete seda kõike väärt. Ja kui keegi ka peaks leidma, et see on alusetu või nimetabki teid eneseimetlejaks, siis naeratage ja öelge, et just seda te oletegi 🙂 Sest eneseimetlejatel läheb kõvasti paremini kui neil, kes arvavad, et ennast tohib ainult koledaks pidada.

Niisama suvakad klõpsud

Kuna ma siin eile panin moblast pildid arvutisse, siis mõtlesin, et jagan blogis ka mõned suvakad klõpsud ära. Sain nutitelefoni endale alles eelmise aasta augustis, seega on kõik pildid tehtud vahemikus august 2016 – veebruar 2017.

20160907_164205

Suvakas selfi 😀

20170222_190051

Härra tõi sel nädalal töölt 4 kg šokolaadi, seega nüüdseks on Jannu pikalt õnnelik! 😀 Jah, ma tean, et pildilt võib tunduda, et pigem nagu šokolaadipudi, aga tegelikult on pisikesed tükid 🙂 90 protsenti on veel alles, aga küll ma ära söön!

20160918_173244

Niisama “poseerin” Härrale valges ürbis, mis meenutab arstitädi riietust 😀 September 2016 🙂

20160918_174102

Poose vol 2 🙂

20160918_174220

Ja vol 3, kus tundub, nagu mul oleks puus paigast nihkunud, sest olen end kuidagi imelikult ühele jalale toetanud 😀

14702290_10210769747143497_6705745876542798927_n

Oktoober 2016 triibulises pluusis stuudio ukse ees 🙂

20161104_162834

Suvakas selfi

20160911_201346

Anne kanali ääres september 2016 – seljas veel dekolteed avardav pluus, mida ma tihti saates kandsin (selle pluusi ma jätsin alles, sest see meeldib mulle!).

20160925_185705

Millalgi sügisel Jaani kiriku juures 🙂

20161213_161543

Eelmise aasta lõpus lugesin “Bullerby lapsed” uuesti läbi! Endiselt parim lasteraamat maailmas! Kes nostalgitseda tahab, see kindlasti lugegu see veel kord läbi.

16681850_10212050006429179_5252885348645715357_n

Valentinipäev 2017 🙂

Kui motivatsioon on laes, sest sa tunned, et sa reaalselt arened/ Millises linnas ei tahaks ma mitte kunagi Eestis elada? / Pisike väljasõit Värskasse/ Modern Talkingu eri Star Café-s

Ja ongi pikk nädalavahetus läbi saamas! Nii ruttu läks see aeg. Neljapäeval olin ma juba 13.30 kodus ja mõtlesin, et jee, kolm pikka päeva saab puhata, aga nüüd on juba pühapäev käes. Kuhu see aeg küll nii kiiresti kaob? 😀

Nüüdseks olen ma kolm nädalat tööl käinud ja iga päevaga saan öelda, et hakkan üha enam sisse elama (ja harjuma ning targemaks saama). Et ma reaalselt õpin ja arenen ning saan teada valdkonnast, millest mul varem mitte üldse aimu polnud. Suhtlen äriklientidega teemadel, millest ma veel kuu aega tagasi poleks osanud sõnagi rääkida. Kirjutan uudiskirju väga tehnilistel teemadel jne. Esimest korda üle pika aja olen ma rahul, sest ma arenen, saan targemaks, olen motiveeritud. Ja kuigi õppida on veel palju, siis just see motiveeribki, sest ma ei seisa paigal. Saatejuhina töötades tundsin ma viimase aasta, et ma ei arene mitte kuhugi, sest ma olen rohkemaks võimeline. Et ma olen intelligentsem, kui lihtsalt niisama öö läbi mõttetut möla ajada. Ja just praegu ma seda tunnengi, et ma saan oma aju potentsiaali rohkem ära kasutada. Ning teate mis? See on imeline tunne, ma ütlen teile! 🙂 Siit ka õppetund teistele – ärge pange oma elu pausi peale, nagu mina seda tegin, lihtsalt sellepärast, et oli tore olla mugavustsoonis. Kui olete kuhugi manduma jäänud, siis on viimane aeg edasi liikuda! Ja uued väljakutsed elus vasta võtta (ning vanadel minna lasta).

Reedel käisid mu isa, tädi ning tema mees meil soolaleival. Isa polnud varem siin käinud, aga tädi ühe korra oli. Oli selline pisike istumine pereringis. Hiljem tekkis meil Härraga mõte niisama kuhugi sõitma minna, alguses mõtlesime, et lähme Räpinasse ringi vaatama, aga kui sinna jõudsime, siis see tundus läbi autoakna suht kole koht, kus niisama aega veeta (ei solva siin Räpina elanikke, see on mu isiklik arvamus). Sõitsime veel edasi ja jõudsime omadega Värskasse, kus käisime Hirve kohvikus söömas. Alguses mõtlesime, et jääme sinna ööseks ka (Hirve puhkemajja), aga siiski otsustasime tagasi tulla. Käisime niisama ka Värska sanatooriumist läbi, aga sinna ei jäänud. Hirve kohvikus ma avastasin, et Härra üks sõber on just end Värska sanatoorimisse Facebookis sisse reganud, aga kui Härra talle helistas, siis ta telefon oli väljas. Muidu oleks saanud trehvata, aga nüüd jäi siis ära. Tšäimaja oli selleks kellaajaks kahjuks kinni, aga seal ma olen kunagi käinud nagunii. Härra ei ole, seega on plaan millalgi tagasi minna, kui ilmad veits soojemaks lähevad, sest just tšäimaja ees on nii hea istuda ning veel paremaid suupisteid nautida! Aga see jääb siis tulevikumuusikaks 🙂

Tulles selle teema juurde korra tagasi, et millised linnad on Eestis need, kus ma kunagi elada ei tahaks (Räpina tundus ka selline, kus ise ei elaks) – siis on Valga esikohal! Mu vanaema nimelt elas seal ja alati, kui ma seal käisin, siis see tundus minu jaoks eriliselt pommiauk – ja nii kõle, et lausa kohutav… Kui pärast vanaema surma hakkas mu õde tema korterit müüma, siis viskas mu tädi nalja, et näed, Jaanika, sa saaksid ju nüüd ise Valka elama minna. Sellele ma vastasingi, et ma tõesti ei tea, kui palju mulle peaks keegi peale maksma, et ma oleksin nõus Valgas elama. Aga see summa peaks ikka pirakas olema, sest see linn on minu meelest üks eesti koledamaid. Ma pigem koliks vist isegi Narva kui Valka 😀 Kuid muidugi ei teeks ma seda viimast ka, aga jah – Valga lihtsalt ei meeldi mulle. Minu jaoks on Eestis elatavad linnad Tartu, Tallinn, Haapsalu (mu lemmiklinn peale Tartu! Haapsalus on minu jaoks lihtsalt midagi nii maagilist, mida ma ei oskagi sõnadesse panna…). Tallinn on seal nimekirjas lihtsalt sellepärast, et seal on enim töövõimalusi, aga üldiselt ma enam pealinnas elada ei tahaks. Võiksin elada veel Pärnus ja Põltsamaal (sest mulle meeldib Põltsamaa atmosfäär), Kuressaares ehk ka, sest see on ilus (aga samas Saaremaa ikkagi ei tõmba nii väga), aga muud linnad ei tuleks minu puhul eriti kõne alla. Näiteks Jõgeva tundub minu jaoks suht kohutav, Paide ka. Rakvere oleks vbl veel üleelatav… Ma selles mõttes olen ikka suht Tartu-mentaliteediga, et isegi need kolm aastat, mil ma Tallinnas elasin, olin ma veendunud, et see on ainult ajaküsimus, mil ma oma armsasse kodulinna tagasi kolin. Et mingi aja ehk suudaksin kuskil mujal elada, aga lõpuks viiksid kõik teed mind ikkagi tagasi Tartusse… Ning küsimusele, kas ma maal tahaksin elada, oleks vastus pigem eitav, sest ma olen nii linnainimene (maailma mastaabis oleks Tartu ju ka nagu küla, aga hetkel räägime siiski Eesti mastaapidest). Samas eks see kõik sõltub tõesti olukorrast. Aga pigem elaksin kuskil metsa sees, kus lähim maja on 10 km kaugusel kui Valgas 😀 Ehk siis vastus küsimusele, millises linnas ma mitte kunagi Eestis elada ei tahaks, siis vastus on ülekaalukalt Valga! Millis(t)es linna(de)s teie Eestis elada ei tahaks? Kas olete ise pigem maa-või linnainimene?

Laupäeval tuli mulle sõbranna külla ning tegime minu juures väikse veiniõhtu. Hiljem läksime sõbrannaga Atlantisesse, sest sealses retrosaalis Star Café oli Modern Talkingu eri! Ehk siis lasti väga palju Modern Talkingu laule. Kuigi alguses tuli väga palju eestikeelset retromuusikat, mis mu sõbrannale eriti ei meeldi, aga minule see täiesti sobib. Kusjuures Star Café-s oli tehtud selline reegel, et sinna saavad nüüdsest sisse inimesed, kes on 24+! Meilt küll eraldi seal ukse peal dokumente ei küsitud, aga paljudelt seda siiski tehti (nuuks-nuuks, järelikult ma näengi vanem kui 24 välja :D).

Peasaalis esines Respekt, kellest mu sõbranna üldse midagi kuulnud polnud. Mina olin, sest saatejuhina sooviti mult tihti just Respekti laule. Ja sellist huumorit pole ma ammu saanud kui nüüd, sest see meeslaulja oli lihtsalt nii naljakas! 😀 Ta oli megasärtsakas, mida üks artist nagunii olema peab, aga läks isegi veits üle võlli. Kui mingid erilised tantsuhitid tulid, siis ta hakkas oma puusi nii veidralt liigutama, et see mõjus nii koomiliselt. Ja tegi veel mingeid selliseid eriti seksi imiteerivaid liigutusi, kus just see strateegiline koht suures tantsuhoos oli 😀 Aga vbl oli see ainult minu ja mu sõbranna jaoks nii koomiline, sest me mõtleme alati vasakule. Kurat seda teab, eksole! Võib-olla keegi teine ei pannudki seda tähele.

Retrosaalis hakkas mingi tüüp minuga järsku rääkima ja kutsus mind nimepidi. Ta tundus mulle juba varemgi tuttav (läksin temast korra mööda), aga ma ei suutnud meenutada, kust ma teda tean. Siis tuli meelde, et ta oli suvel 2015 mõned kuud Tartus saatejuht olnud, mina tegin siis veel Tallinnast saateid. Me pidime ka ühe saate koos tegema, aga see jäi lõpuks siiski ära, aga korraks ma teda siiski nägin suvel 2015, sest ta andis mulle Tartu stuudio võtmed üle. Ta siis küsis, kas ma olen endiselt saatejuht, ütlesin, et lõpuks tulin mina ka ära 😀 Kusjuures ta sai mehe kohta ikka üllatavalt hästi  saadet juhtides hakkama. Hetkel on sellel öösaatel ka üks venelasest meessaatejuht (kes räägib hästi eesti keelt), kellel läheb väga hästi, ta oli juba sel ajal, kui mina ka veel olin.

Minu juurde jõudsime kuskil kell 03.45, käisime sõbrannaga veel enne Armastuses korraks istumas. Härra magas muidugi õndsat und, kui ma tema kaissu pugesin. Hommikul ärkas sõbranna elutoas üles ja mainis hiljem, et ei julgenud üldse diivanil jalgu sirgu ajada, sest meie kilpkonna akvaarium on just selle kõrval, ta kartis, et äkki ajab ümber 😀 Ma ise olen ka elutoas telekat vaadates diivani peale unne vajunud, aga vist ikka olen jalad sirgeks ajanud küll 😀 Meie armas ühe silmaga Island elas kolimise vapralt üle, sest akvaariumi lasime ju veest tühjaks, aga tulime siis autoga niimoodi, et kilpkonn oli ämbris koos veega. Ämber oli mul autos süles. Ma arvan, et ega ta eriti ehk aru ei saanudki, et me kolisime, aga ma kindel pole, sest ma pole kilpkonna hingeeluga üldse kursis. Aga ehk ikka sai, sest vanasti oli tal vaade kohe meie voodile, aga nüüd on ta elutoas, kus me ei maga ju. Ilmselt mõtlebki, et miks need tolad enam tema nähes akrobaatikat ei tee 😀 Aga üksikuna ei peaks ta end tundma, sest ma olen päeval alati elutoas (nojah, tegelikult nädala keskel õhtul, sest päeval ma olen tööl), magamistoas ma suht magan ainult. Mulle meeldib telekat vaadates internetis passida.

Kui me Härraga Värskasse minema hakkasime, siis läksime just minekul nii tülli, et Härra oli valmis Tartusse tagasi sõitma. Me olime vast kuskil 20 km Tartust väljas, kui Härra tegelikult pööraski auto ringi, aga ma ütlesin talle, et kui plaanid on tehtud, siis ma tahan minna – seega siiski koju tagasi ei läinud. Nääklesime ka mingite pisiasjade üle, mis 10 minuti pärast klaaritud said – nagu meil ikka. Hiljem oli juba rahu majas.

Ahjaa, seda tahtsin ka veel mainida, et kui peole minek oli, siis mul polnud enam mitte midagi selga panna. Nimelt ma viskasin pooled klubiriided minema, kui ma siia kolisin (mida ma varem saates kandsin, kus dekoltee oli suht märgatav). Olen nüüd rohkem selliseid konservatiivseid riideid juurde ostnud, mida on hea kontoris kanda. Sõbranna ka mainis, et varem mu riidekapis küll selliseid asju ei leidunud 😀

Lõpetuseks siis mõned pildid, mis Värskas tehtud said (Hirve kohvikus).

20170224_172414

Hirve kohvikus toitu ootamas 🙂

Tõsielusaadetest/ “Reisile sinuga” uusversioon ja “Prooviabielu”

Pole vist eriline uudis, et mulle meeldivad tõsielusaated. Just eestimaised, sest olen neid juba teismeeast peale vaadanud  – alustades siis “Õige valikuga” ja lõpetades kas või “Maamees otsib naisega.” Lisaks veel “Tenerife”, “Robinsonid” jne. Eriti meeldivad mulle tutvumissaated ja kui paar aastat tagasi jooksis Tallinna TV-s “Reisile sinuga” uusversioon (mida juhtis Anu Saagim), siis ma vaatasin neid alati Youtubest järele. Kuna see oli alati laupäeval nii imelikul ajal, siis ma unustasin seda lives vaadata, aga hiljem sai Youtubest järele vaadata (või oli asi hoopis selles, et ma avastasin selle saate hiljem ja siis vaatasin vanu osi järele – vist oligi nii). Kui tahate naerda, siis kindlasti soovitan neid klippe vaadata! Anu lisab oma repliikidega ikka parajalt vürtsi juurde.

Tol ajal olin mina ka vallaline ja nii mõnedki soovitasid mul sinna “Reisile sinuga” saatesse minna. Kuigi mulle tähelepanu meeldib, siis sellistes saadetes ei osaleks ma mitte kunagi. Ja mitte sellepärast, et ma arvaksin, et appi, mis kuulsuse sealt külge saab (haha, kui ma seda arvaks, siis ma oma blogi ei peaks), vaid need lihtsalt ei ole minu jaoks. Oli see vist märts 2015, kui mulle hakkas sealt Tallinna TV “Reisile sinuga” saatest üks tüüp meeldima (kes seal lausa kaks korda käis, sest ta kutsuti sinna uuesti tagasi – selle info sain pärast temalt endalt, et ta oli produtsendile silma jäänud) ja kuna naine teda sealt ei valinud, siis ma kirjutasin talle Facebooki. Tal oli nii spetsiifiline eesnimi, et oli kerge üles leida. Me käisime paar korda väljas, aga midagi meist ei saanud, sest see suhtlus vajus lihtsalt ära. Tema oli oma eksis veel kinni ja mina olin tegelikult ühest tüübist sisse võetud, kes Eestis ei elanud, vaid korra kuus käis(see, kellega ma tutvusin selle saate kaudu, mida ma ise öösiti juhtisin). Aga see oli mu esimene kogemus kirjutada kellelegi niimoodi, et jou, kle, ma nägin sind seal saates, täitsa kena oled 😀 Pärast seda hakkasin mõistma ka neid noormehi, kes mulle kirjutasid, kui ma veel saatejuht olin 😀

Okei, üks asi on tõesti kuskil 15 minutit küsimustele vastata (“Reisile sinuga”), teine ja hoopis erinev oleks osaleda mingis sellises saates nagu “Abielus esimesest silmapilgust” või “Prooviabielu”. Nende saadete puhul on ju loogiline, et kunagi ei tea, kuidas need kokku monteeritakse, et ainult rohkem skandaali tuleks. Ja mulle absoluutselt ei meeldiks, kui minu koju tullakse filmima, sest mulle tunduks see privaatsuse rikkumine. Jällegi vastuolu minu enda puhul, sest ma ise ei ole alati privaatne inimene, aga see kaamerate olemasolu kodus mulle ei istuks.

Vaatasin ka eile seda “Prooviabielu” ja tõesti – naerda sai kõvasti! 😀 Kõige suurema üllatuse osaliseks sain pärast saadet, kui sain teada, et Helen on selle maapoisiga ikka koos (kes lausa vangiski hiljuti mõned kuud istus). Eks tõsielusaadete puhul on ikka see, et kui sa usud poolt, mida sa teleekraanilt näed, siis isegi sellisel juhul oled sa petta saanud, aga Facebookis vbl ikka pada ei aeta (kuigi kes teab?). Olen ka Heleni blogi lugenud ja siinkohal tekib ainult üks küsimus – kui sa oled juba korra osalenud tõsielusarjas (“Abielus esimesest silmapilgust”), siis ei saa ju sulle uudis olla, et need monteeritakse niimoodi kokku, et aina rohkem kõmu saaks? Või kellele see üldse uudis olla saaks? Või inimene naiivselt arvabki, et sellises saates näevad teda kõik kui tarka ülikoolineiut? Lubage naerda palun 😀 Selle saate formaat ei ole selleks mõeldud, sest see ei kütaks kirgi. Kõmu ja skandaal on see, mis inimesed seda vaatama paneb.

Ka Liisa blogile viskasin pilgu peale. Tema mõtted tundusid selle saate (ja üldse selle kohta, miks ta erinevates saadetes osaleb) kohta kuidagi vahetumad ja paremad – Helen hakkas end alati liiga õigustama. Minu meelest ongi niimoodi, et kui sulle meeldibki telesaadetes osaleda, siis mis selles halba on, tee seda! Aga siis ära vingu kogu aeg, et appi, miks mind ikka nii lolliks peetakse, et ma selliseid asju teen. Või et äkki mind nüüd peetaksegi nii lolliks, kui telekast paistab? (Helen just sellise teema ühes oma blogipostituses tõstataski).

Aga mulle sellised saated igal juhul meeldivad! Ja “Prooviabielu” vaatan juba sellepärast, et huumorit on rohkem kui rubla eest.

Lõpetuseks hoopiski videoklipp uusversiooni “Reisile sinuga” ühest saatelõigust. Ning ei, seal saates see mees ei osalenud, kellele ma kaks aastat tagasi kirjutasin 😀 Aga sealt kõrvalt saate ka täispikki saateid vaadata, seega kui naerda tahate, siis kindlasti soovitan. Anu Saagim oskab ikka saatele vunki juurde lisada. Kahju, et uut hooaega tulnud pole 😀

Miks see Anastasia ohib kogu aeg, kui Christian läheduses on? (ehk siis lugu sellest, kuidas me “Viitkümmend tumedamat varjundit” vaatamas käisime) /Miks see Eesti Laul sel aastal nii surmigav on, et lausa unele ajab?

Sai täna Härraga (ajaliselt küll peaaegu juba eile) Big Benis söömas käidud. Pärast seda suundusime kinno “Viitkümmend tumedamat varjundit vaatama.” Kuna me oleme selle filmi esimest osa näinud, siis oli paslik ka teine ära vaadata. Ühtegi raamatut ma lugenud pole, sest ma ei viitsi. Filmid pole mulle nii hea muljet jätnud, et tahaks oma aega nendele raamatutele kulutada.

Härra oli üks vähestest meestest, kes seda üldse kinno vaatama oli tulnud (ja saal oli suht täis, esiread olid vabad ainult) 😀 Õnneks ma teda selleks sundima ei pidanud, ta tahtis ise seda näha, sest talle need filmid isegi meeldivad (või meeldivad talle pigem Anastasia tissid, sest ta ütles, et need on ilusad tissid, sest need meenutavad minu tisse :D). Mulle meeldivad need filmid sellepärast, et Christianit mängib välimuselt seksikas mees 😀 Ülejäänud värk on pullikaka, sest reaalses elus tähendaks Christani-suguse mehega suhtes olemine seda, et sa lasedki kõik oma põhimõtted WC-potist alla – ja oledki koos mehega, kellel on naise tunnetest suht poogen. Jaa, ma tean, et kogu see minevikuvärk peaks jätma Christianist ohvri mulje, aga no see pole mingi vabandus. Ja päris sadomaso see film nüüd küll ei kujuta, seega selle värgiga on nad ka mööda pannud. Ja üks asi jääb mulle alati mõistatuseks – ma saan aru jah, et Christian on kuum mees, aga see Anastasia lõugab juba siis mõnust, kui Christian alles 30 meetri kaugusel temast on (esimeses osas vähemalt küll oli niimoodi). Päriselus need asjad küll nii ei käi, no ei! 😀

Ma jäin juba teist nädalat Eesti Laulu poolfinaali vaadates magama (just tulemusi oodates siis, laulud jõudsin vaevu ära vaadata). No lihtsalt nii igavad laulud, et anna otsad. Täna oli enam-vähem Laura ja Koidu laul, eelmisel nädalal polnud ühtegi normaalset. Vanasti oli vähemalt üks või kaks laulu, mis meelde jäid, aga nüüd on ümmargune null. Nii et kogu sellest kammajaast ei oskaks ma küll võitjat valida.

 

Kui blogimine on ainult idiootidele, siis ma võin vabalt see idioot olla :D

Merje kirjutas postituse sellest, kuidas blogimine on idiootne. Et kuidas kõik blogid, mida ta loeb, on idiootsed. Et blogijatel on väga suur tähelepanuvajadus jne.

Selle viimasega olen ma kusjuures väga nõus. Blogijad, kes kirjutavad oma elust ja arvavad midagi, neil kindlasti on mingisugune tähelepanuvajadus – sest muidu nad lihtsalt ei kirjutaks. Või teeksid seda niimoodi, et avalikult neid ei saaks lugeda. Nagu mina aastatel 2007-2011 tegin. Siis said mu kinnist blogi lugeda Esimene (mu tolleaegne kallim) ja mu parim sõbranna. Seda kinnist blogi ei tooks ma iialgi avalikkuse ette, sest seal on kasutatud inimeste nimesid, isegi õpside nimesid 😀 Kuna ma siis käisin gümnaasiumis, siis võib eeldada, et ega ma neist viimastest alati hästi ei arvanud. Tol ajal ma veel ei uskunud, et kunagi pean avalikult blogi – veel vähem sellisel teemal, nagu ma alguses seda tegin (küll anonüümselt, aga siiski). Aga vahel on hea nostalgitseda, kui ma seda kinnist blogi loen. Sinna pole ma aastast 2011 enam mitte midagi kirjutanud, sest kui ma lõin Printsessi, siis ma ei viitsinud oma kinnisesse blogisse enam midagi lisada. Umbes kuu aega pidasin vist kahte paralleelselt, aga siis rohkem enam sinna blogisse midagi ei kirjutanud.

Mulle on tihti mainitud minevikus, et oma praeguse blogi pärast ei leia ma endale kunagi ei meest ega tööd. Et ükski mees ei suuda sellise minevikuga leppida, eriti kui see nii avalikult nähtav on. Ma olen alati arvanud, et kui mees ei suuda mu blogiga leppida, siis on see tema mure. Ja järelikult ei saaks ma olla koos mehega, kes mulle kogu aeg räägiks, et lõpeta see blogimine ära. Või vinguks, et palun pane see asi kinni. Kindlasti on neid mehi, kes ei suudaks selle blogiga leppida, aga sellistel polekski minuga asja. Sest minu blogi on üks osa minust. Jah, aja jooksul on see blogimine ehk muutunud, aga see ei tähenda, et ma seda ikkagi ei teeks. Härraga on selles mõttes hea, et ta ei loegi mu blogi,  sest tema jaoks on see informatsioon nagunii juba vana – ehk siis ta teab seda kõike juba nagunii 😀 Ja ta pole mulle kunagi maininud, et ma blogimise ära lõpetaksin. Sest ta teab, et mulle see meeldib.

Eks tööga on ka selline asi, et kindlasti võib olla kohtasid, kus selline blogi võiks pigem kahjuks tulla( a la mainekujundaks ma vist ei saaks hakata :D). Kuna minu praegune töö hõlmab suhteliselt palju kirjutamist – seda nii eesti kui inglise keeles, siis on mu blogi mulle pigem kasuks tulnud. Ja kes mu blogi kauem lugenud on, teab ka seda, et ma oma tööst kirjutan ma alati hästi üldiselt, sest minu jaoks jääb see koht siin alati selleks, kus ma oma isiklikku elu lahkan. Või niisama mingitel teemadel arvamust avaldan. Ehk siis neid kahte asja hoian ma alati lahus ja jään seda ka igavesti tegema.

Vahel on mindki blogimine ära tüüdanud. Siis olen siit mingil ajaperioodil eemal olnud (või pigem vaikne olnud), aga alati on miski, mis mu tagasi toob. Ka siis, kui ma olen mõelnud, et äkki ma olen sellest kõigest juba välja kasvanud. Tegelikult on ikka pigem niimoodi olnud, et ma olen tahtnud arvata, et ma olen sellest välja kasvanud – aga ju mulle ju ikka meeldib kirjutada (ja mitte lihtsalt kuhugi sahtlipõhja). Seega olen ma nüüdseks leidnud, et blogimisest ei peagi välja kasvama. Võib, aga ei pea. Ja kui oma blogi tõttu peaksin ma kellegi jaoks mõttetum olema, siis palun väga – mis minul sellest (ei vihja siin Merje postitusele, vaid räägin üldiselt) 🙂

Ma arvan, et osaliselt on seesama blogi mind teinud selleks, kes ma olen. Isegi minul, kes ma pean end kriitika mõttes suhteliselt tugevaks inimeseks (no eks aastatega on paks nahk ka kasvanud) on olnud kunagi hetki, kus mingi blogisse jäetud kommentaar on südamesse läinud. Mitte kunagi sellised mõttetud lahmimised stiilis sa oled inetu jne, aga sellised mõistlikumad, kus ehk mingi tõeteragi on sees olnud. Ja ma olen nõus ka sellega, et mõnikord võin ma oma postitustes päris salvav ja õel olla, kui miski mulle ei meeldi. Või miski mulle vale tundub. Sest selliste asjade puhul ei oska ma asju läbi lillede öelda – ikka otse 😀

Kui blogimine on tõesti ainult idiootidele, siis ma võin vabalt see idioot olla 😀

Kuidas teiega on – miks te üldse blogisid loete? Mis see teile annab? Või kui ise blogi peate, siis miks te seda teete? Mina ise olen ikka päris suur blogihull, ma isegi ei oska öelda, mitut blogi ma üldse loen. Väga paljusid igal juhul! 🙂