Jah, vägivallatsejad on prügikastikaup!

Kristallkuul on üks blogija, kelle postitused mulle väga meeldivad. Ma enamasti nõustun tema postitustega, aga ühes asjad lähevad meie arvamused küll väga lahku – nimelt vägivalla teemal.

Kui Kristallkuul leiab, et vägivaldsed inimesed väärivad teist võimalust, siis mina niimoodi ei arva. Mina tõesti arvangi, et vägivaldsed inimesed on prügikastikaup ja mul on ülimalt poogen, kas sellised inimesed elavad või surevad. Nagu ma ka sealses kommentaariumis ütlesin, siis kui sellised kõrvad pea alla panevad, siis ongi kõntsa maailmas vähem. Maailm on niigi ülerahvastatud – las siis surevad pigem sellised tõprad kui heatahtlikud tavainimesed, kes vääriksid siin maailmas elamist. Ma olen märganud, et teatud asjades olen ma ikka päris radikaalne, ma nimelt pooldan ka surmanuhtlust (olen sellest ka kunagi kirjutanud). Aga see ei ole hetkel teema, millest ma kirjutada tahan.

Kui see Kunnuse teema aktuaalne oli ja ma selle tema elukaaslase vabandavat kirja sel teemal lugesin, kus ta üritas seda meest õigustada, siis ma tahtsin oksendada. Esiteks sellepärast, et meie maailmas tõesti leidub naisi, kes arvavadki, et sellised mehed väärivad teist võimalust (või ka kolmandat, neljandat, seitsmendat, kümnendat…). Ja teiseks, sest paljud naised kommenteerisid ning ütlesid selle naise kirja kohta, et nad pole mitte kunagi midagi nii ilusat lugenud, et andestamine on tugevate omadus jne. Ma sel hetkel tundsin, et meie maailm on hukas, kui naised niimoodi mõtlevad. Ning tahtsin veel kord oksendada.

Kui Kunnus “Radaris” rääkis, et tahab muutuda jne, mida tavaliselt sellised mölakad ikka räägivad, läks mul süda pahaks. Sest ma taipasin, et paljud usuvadki seda jama. Ja oletame, et on tõesti 10 protsenti inimesi, kes tahavad muutuda, lihtsalt oletame. Mina leian, et see muutumine oleks ehk sel juhul võimalik, kui minnakse Prantsuse Võõrleegioni (sai ju selles karmis prantsuse armees endale uue identiteedi võtta, eks?) ning pärast seda kolitakse teise riiki elama. Koos uue nime ja kõige muuga. Ning pärast ei näidata enam iial nägu kodumaale. Ehk siis on muutumine tõesti võimalik, sest sellisel juhul ei pea need, kes enne selliste inimeste vägivalla all kannatasid, neid enam mitte kunagi taluma (ega neist enam mitte midagi kuulma). Kuid kõige parem muutumine oleks see, kui sellised inimesed otsejoones türmi saadetakse (või maha lüüakse, mul kama kaks – siis ei oleks vanglad vähemalt ülerahvastatud). Ning samuti ei peaks mõtlema, kuidas neid aidata.

Jah, tihti tuuakse vabanduseks seda, et mehe (räägin hetkel sellisest poolest, kus mees on vägivallatseja, on ka muidugi vastupidiseid näiteid) lapsepõlv oli raske, vanemad olid joodikud jne. See ei ole vabandus! See on ju sama hea, kui tuua näide naisest, kes ei saa lapsi, aga läheb röövib kelleltki beebi, sest noh – ta ju ise ei saanud! Seega on see lapsepõlvetraumade näide vaid selleks, et teistelt haletsust saada. Minuga igal juhul selline asi läbi ei lähe, mind ei pannud selle Kunnuse elukaaslase kiri, mis meest õigustas, talle kaasa tundma, vaid see pani mind hoopis aru saama, et meie ühiskond on ikka perses.

Mina arvan, et ei peaks sentigi kulutama sellele, kuidas vägivallatsejaid tagasi ühiskonda integreerida, vaid peaks hoopis veel tõhusamat tööd tegema selle nimel, et naised läheksid selliste meeste juurest kohe minema, kui esimene hoiatav märk aset leiab. Ükski inimene ei tohiks raisata oma aega ja enesekindlust sellele, et mingit mõttetut tõbrast aidata (ja ise samal ajal kannatades). Elu on rohkem väärt, kui hakata otsima vabandusi mehe minevikust, miks ta nii munnilt käitub. Neid vabandusi ei ole! See mees ongi lihtsalt munn. Ja muud pole vaja teada.

Mina arvan, et kõige kurvem selle asja juures ongi see, et me tunneme sellistele inimestele kaasa. Et me otsime vabandavaid tegureid, kui neid tegelikult ei ole.

Ehk siis jah – vägivallatsejad on prügikastikaup. Tegelikult lausa vangla oma.

Advertisements

Eneseimetlusest. Ausalt.

Mulle on siin blogis aastate jooksul ikka öeldud või ka ette heidetud, et miks ma selline eneseimetleja olen. Ka eelmise postituse alla tuli taoline kommentaar koos sellise küsimusega, et kas ma olen mingi eneseimetleja. Ja ma ausalt vastasingi, et olen küll, sest nii see ongi.

Mina leian, et eneseimetluses pole midagi halba. Seda aga sellisel juhul, kui sellega ei kaasne teiste halvustamist või mõtlemist; et kõik mehed (naiste puhul siis) tahavad mind, sest ma olen nii ilus. Ma olen selle viimase perioodi ka oma elus läbi teinud ja vastu näppe saanud, aga ometi ei ole minu eneseimetlus vähenenud, sest ma olen mõistnud, et kõigile ei saa nagunii meeldida. Ja seda nii välimuselt kui sisemuselt. Ega peagi.

Loomulikult on ka minul asjad, mis mulle enda puhul vahel ei pruugi meeldida, aga ma pole mitte kordagi pärast 15-aastaseks saamist mõelnud, et ma olen kole. Ka siis mitte, kui ma kaalusin 85 kg (ehk siis 20 kg rohkem kui praegu – see oli siis Mehhikost tulles). Ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, kuidas ma olen suutnud tänapäeva maailmas, kus naistel on tihtipeale kombeks end alati maha teha, selle lollusega mitte kaasa minna, aga samas olen ma alati oma veendumustes väga kindel olnud. Kas või siis, kui teismelisena suitsu pakuti ning sellest loobumine tähendas, et sa olid automaatselt imelik – olin mina alati see, kes seda teha suutis. Ka siis, kui kaltsukatest riiete ostmine tähendas seda, et sa olid vaene (minu põhikoolis just nii mõeldi), siis julgesin ma alati selle välja öelda, et olen oma riided just sealt ostnud. Ka 11-aastaselt, kuigi teadsin, et mind võidakse pärast seda viltu vaadata (ja vaadatigi). Meil oli klassis teisigi, kes tegelikult kaltsukast või turult riideid ostsid, aga nad häbenesid seda, sest kartsid põlu alla sattuda. Minul seda hirmu ei olnud. Ka teismelisena mitte, kuigi just siis on see vanus, mil inimesed on kõige haavatavamad.

Mul oli gümnaasiumis kaks sõbrannat, kellele meeldis peegli ees end maha teha. A la üks ütles, et ta on paks ja teine ütles, et tal on kole nina… siis jälle esimene ütles, et tal on koledad silmad, teine lisas, et tal on kole suu jne. Tegelikult olid nad mõlemad modellikehaga neiud, kellel polnud mitte midagi häda. Kui järg minuni jõudis, olin ma vait, sest minu meelest polnud ma paks (kuigi ma ei olnud sellise modellikehaga nagu mu sõbrannad), mu nina polnud kole, mul polnud koledad silmad jne.

Ja ehk selle tõttu ongi tihti arvatud, et ma pean end maailmanabaks, sest ma julgen ausalt välja öelda, et ma pean ennast ilusaks naiseks. Ehk on mõni ülbeks pidanud ka seda, et kui keegi mulle mingi taolise komplimendi teeb, siis ma vastan tihti: “Ma tean seda. Aga aitäh.” Nüüd ehk lihtsalt tänan, aga kunagi käis see esimene lause minuga tihti kaasas – järelikult võisingi tunduda arrogantse naisena, kes julgeb ise ka väita, et ta on ilus. Tänapäeval, kus naised justkui võistlevad selle nimel, kes enda välimuse juures kõige rohkem vigu leiab, on see ehk tõesti omaette fenomen.

Tihti ma kuulen või loen naiste kohta, kes ütlevad enda kohta, et nad ei leia endale meest, sest nad on koledad. Et ükski mees ju nagunii ei taha neid. Ma ütlen teile ühe saladuse – niikaua, kuni te peate ennast koledaks või mõttetuks naiseks, te ei leiagi. Meestele meeldivad naised, kes peavad ennast ilusaks; kes teavad ise ka, et nad on ilusad. Tegelikult ka. Muidugi võib hiljem välja tulla, et omavahel ei sobitagi jne, mis on normaalne nähtus, aga kui naine endast alguses juba nii halvasti arvab, siis ei jõua asi sinnamaanigi.

Ma leian, et naised peaksidki rohkem end imetlema. Mõnikord ma mõtlen, et mehed on selles mõttes palju paremad – nemad imetlevadki ennast rohkem. Nad küll ei tee seda avalikult vms, aga nad ei kritiseeri end kunagi nii palju. Jah, neil on muidugi lihtsam ka sellepärast, et ühiskond ei suru neid kindlatesse normidesse nagu naisi, kuid siiski.

Nii et naised – pidage end ilusaks, imetlege ennast, sest te olete seda kõike väärt. Ja kui keegi ka peaks leidma, et see on alusetu või nimetabki teid eneseimetlejaks, siis naeratage ja öelge, et just seda te oletegi 🙂 Sest eneseimetlejatel läheb kõvasti paremini kui neil, kes arvavad, et ennast tohib ainult koledaks pidada.

Niisama suvakad klõpsud

Kuna ma siin eile panin moblast pildid arvutisse, siis mõtlesin, et jagan blogis ka mõned suvakad klõpsud ära. Sain nutitelefoni endale alles eelmise aasta augustis, seega on kõik pildid tehtud vahemikus august 2016 – veebruar 2017.

20160907_164205

Suvakas selfi 😀

20170222_190051

 Jah, ma tean, et pildilt võib tunduda, et pigem nagu šokolaadipudi, aga tegelikult on pisikesed tükid 🙂 90 protsenti on veel alles, aga küll ma ära söön!

20160918_173244

 September 2016 🙂

20160918_174102

Poose vol 2 🙂

20160918_174220

Ja vol 3, kus tundub, nagu mul oleks puus paigast nihkunud, sest olen end kuidagi imelikult ühele jalale toetanud 😀

14702290_10210769747143497_6705745876542798927_n

Oktoober 2016 triibulises pluusis stuudio ukse ees 🙂

20161104_162834

Suvakas selfi

20160911_201346

Anne kanali ääres september 2016 – seljas veel dekolteed avardav pluus, mida ma tihti saates kandsin (selle pluusi ma jätsin alles, sest see meeldib mulle!).

20160925_185705

Millalgi sügisel Jaani kiriku juures 🙂

20161213_161543

Eelmise aasta lõpus lugesin “Bullerby lapsed” uuesti läbi! Endiselt parim lasteraamat maailmas! Kes nostalgitseda tahab, see kindlasti lugegu see veel kord läbi.

16681850_10212050006429179_5252885348645715357_n

Valentinipäev 2017 🙂

Tõsielusaadetest/ “Reisile sinuga” uusversioon ja “Prooviabielu”

Pole vist eriline uudis, et mulle meeldivad tõsielusaated. Just eestimaised, sest olen neid juba teismeeast peale vaadanud  – alustades siis “Õige valikuga” ja lõpetades kas või “Maamees otsib naisega.” Lisaks veel “Tenerife”, “Robinsonid” jne. Eriti meeldivad mulle tutvumissaated ja kui paar aastat tagasi jooksis Tallinna TV-s “Reisile sinuga” uusversioon (mida juhtis Anu Saagim), siis ma vaatasin neid alati Youtubest järele. Kuna see oli alati laupäeval nii imelikul ajal, siis ma unustasin seda lives vaadata, aga hiljem sai Youtubest järele vaadata (või oli asi hoopis selles, et ma avastasin selle saate hiljem ja siis vaatasin vanu osi järele – vist oligi nii). Kui tahate naerda, siis kindlasti soovitan neid klippe vaadata! Anu lisab oma repliikidega ikka parajalt vürtsi juurde.

Tol ajal olin mina ka vallaline ja nii mõnedki soovitasid mul sinna “Reisile sinuga” saatesse minna. Kuigi mulle tähelepanu meeldib, siis sellistes saadetes ei osaleks ma mitte kunagi. Ja mitte sellepärast, et ma arvaksin, et appi, mis kuulsuse sealt külge saab (haha, kui ma seda arvaks, siis ma oma blogi ei peaks), vaid need lihtsalt ei ole minu jaoks. Oli see vist märts 2015, kui mulle hakkas sealt Tallinna TV “Reisile sinuga” saatest üks tüüp meeldima (kes seal lausa kaks korda käis, sest ta kutsuti sinna uuesti tagasi – selle info sain pärast temalt endalt, et ta oli produtsendile silma jäänud) ja kuna naine teda sealt ei valinud, siis ma kirjutasin talle Facebooki. Tal oli nii spetsiifiline eesnimi, et oli kerge üles leida. Me käisime paar korda väljas, aga midagi meist ei saanud, sest see suhtlus vajus lihtsalt ära. Tema oli oma eksis veel kinni ja mina olin tegelikult ühest tüübist sisse võetud, kes Eestis ei elanud, vaid korra kuus käis(see, kellega ma tutvusin selle saate kaudu, mida ma ise öösiti juhtisin). Aga see oli mu esimene kogemus kirjutada kellelegi niimoodi, et jou, kle, ma nägin sind seal saates, täitsa kena oled 😀 Pärast seda hakkasin mõistma ka neid noormehi, kes mulle kirjutasid, kui ma veel saatejuht olin 😀

Okei, üks asi on tõesti kuskil 15 minutit küsimustele vastata (“Reisile sinuga”), teine ja hoopis erinev oleks osaleda mingis sellises saates nagu “Abielus esimesest silmapilgust” või “Prooviabielu”. Nende saadete puhul on ju loogiline, et kunagi ei tea, kuidas need kokku monteeritakse, et ainult rohkem skandaali tuleks. Ja mulle absoluutselt ei meeldiks, kui minu koju tullakse filmima, sest mulle tunduks see privaatsuse rikkumine. Jällegi vastuolu minu enda puhul, sest ma ise ei ole alati privaatne inimene, aga see kaamerate olemasolu kodus mulle ei istuks.

Vaatasin ka eile seda “Prooviabielu” ja tõesti – naerda sai kõvasti! 😀 Kõige suurema üllatuse osaliseks sain pärast saadet, kui sain teada, et Helen on selle maapoisiga ikka koos (kes lausa vangiski hiljuti mõned kuud istus). Eks tõsielusaadete puhul on ikka see, et kui sa usud poolt, mida sa teleekraanilt näed, siis isegi sellisel juhul oled sa petta saanud, aga Facebookis vbl ikka pada ei aeta (kuigi kes teab?). Olen ka Heleni blogi lugenud ja siinkohal tekib ainult üks küsimus – kui sa oled juba korra osalenud tõsielusarjas (“Abielus esimesest silmapilgust”), siis ei saa ju sulle uudis olla, et need monteeritakse niimoodi kokku, et aina rohkem kõmu saaks? Või kellele see üldse uudis olla saaks? Või inimene naiivselt arvabki, et sellises saates näevad teda kõik kui tarka ülikoolineiut? Lubage naerda palun 😀 Selle saate formaat ei ole selleks mõeldud, sest see ei kütaks kirgi. Kõmu ja skandaal on see, mis inimesed seda vaatama paneb.

Ka Liisa blogile viskasin pilgu peale. Tema mõtted tundusid selle saate (ja üldse selle kohta, miks ta erinevates saadetes osaleb) kohta kuidagi vahetumad ja paremad – Helen hakkas end alati liiga õigustama. Minu meelest ongi niimoodi, et kui sulle meeldibki telesaadetes osaleda, siis mis selles halba on, tee seda! Aga siis ära vingu kogu aeg, et appi, miks mind ikka nii lolliks peetakse, et ma selliseid asju teen. Või et äkki mind nüüd peetaksegi nii lolliks, kui telekast paistab? (Helen just sellise teema ühes oma blogipostituses tõstataski).

Aga mulle sellised saated igal juhul meeldivad! Ja “Prooviabielu” vaatan juba sellepärast, et huumorit on rohkem kui rubla eest.

Lõpetuseks hoopiski videoklipp uusversiooni “Reisile sinuga” ühest saatelõigust. Ning ei, seal saates see mees ei osalenud, kellele ma kaks aastat tagasi kirjutasin 😀 Aga sealt kõrvalt saate ka täispikki saateid vaadata, seega kui naerda tahate, siis kindlasti soovitan. Anu Saagim oskab ikka saatele vunki juurde lisada. Kahju, et uut hooaega tulnud pole 😀

Kuldne Trio – blogijad Eveliis& Ebapärlikarp ja nende ustav lugeja Agnes…

Tegelikult ma täna ei plaaninudki blogida, sest ma alles harjun tööeluga – ehk siis õhtuti vaatan oma seebikaid salvestusest. Õnneks hõlmab mu töö ka suurel määral kirjutamist, küll hoopis tehnilisemat laadi, millega ma alles vaikselt harjun, aga eks kõik tule aja jooksul. Ma tean kahe päevaga nii palju väljendeid, millest mul enne õrna aimugi polnud – ja ometi tean ma heal juhul umbes 1 protsenti sellest, mida mul veel vaja läheb. Kuid nagu öeldakse – kõik tuleb kogemuse käigus. Ja see muudab targemaks ka.

Kuid mind ja minu suurt suud… Kes juba peakirjast ära aimas, siis ma tahan kirjutada Kuldsest Triost. Mitte sellest heast bändist (jah, ma tean, et paljude jaoks – ilmselt ka tänases postituses mainitud peategelaste jaoks – on see üks mõttetu süldibänd, mida ainult matsid kuulavad, aga mulle see meeldib).

Kuldsesse Triosse kuuluvad siis blogijad Eveliis, Ebapärlikarp ja lugeja Agnes, kellel küll mingi blogi oli, aga ma ei suuda seda hetkel üles leida. Mis nende ühine joon on? Vahet ei ole, mis teemal Eveliis või Ebapärlikarp arvamust avaldavad, on Agnes nendega alati samal nõul. Vahet ei ole, mis teemal Ebapärlikarp kirjutab, noogutavad Agnes ja Eveliis alati kaasa. Ja veel vähem on vahet, mis skandaalse postitusega Eveliis jälle hakkama saab – ikka on Ebapärlikarp ja Agnes platsis. Küll on teised matsid, sest teavad kunstist/kirjandusest/keeltest jne liiga vähe (Eveliis), küll ei oska ülejäänud inimesed riietuda (Ebapärlikarp), küll ei tea teata ajaloost ega ühiskonnast mitte essugi (Agnes).

Ja oi, mis kisma lahti läheb, kui mõni kommenteerijatest julgeb Eveliisi või Agnest parandada asjades, milles nad end geeniusteks peavad (Ebapärlikarbi puhul ma nii hullu näidet vist märganud pole). Kõige hullem tundub neist olevat lausa kahepalgeline Agnes, kes oma ühes postituses kirjutas, et ta ei hakka kunagi mõistma neid blogijaid, kes oma pere- ja seksielu teistele lugemiseks ette laotavad – ta lihtsalt peabki end sellistest inimestest paremaks, sest ta ongi neist parem (ma ei leia ta blogi enam, kas pani parooli alla?). Ei peagi mõistma, aga ometi kõigest paar aastat tagasi kirjutas ta mu väga seksi täis postituse alla sellise kommentaari:

“Appi-appi, mis kommentaare ma siit loen… Seks on muidugi vaid pimedas teki all harrastamiseks ja ainult ovulatsiooni ajal, soovitatavalt kord aastas, et ikka rasedaks jääks. Nautida seda ei tohi, siis tuleb saatan ja viib põrgusse. Johhaidii, kust sellise mõttemaailmaga inimloomad küll tulevad. Inimesed kipuvad kõik peale tutvumist suhteid liialt sildistama ja nii lööb ühel või teisel poolel piltlikult öeldes põhja alt ja sinna see “suhe” jääbki. Miks mitte lihtsalt teineteist nautida ja edaspidi vaadata, mis elu toob või ei too. See püsisuhte vajadus, oskamatus üksi olla ja iseenda seltskonda nautida on natukene kurb ja teeb inimesi hoopis õnnetuks. Aga sina ela nii nagu oskad ja tahad ja teised elagu enda elu.”

Ja meenutame nüüd, et Agnes on üks neist inimestest, kes alati kritiseerib kõike. Kõigest paar aastat tagasi kirjutas ta mu blogisse sellise kommentaari:

Absoluutselt tõsi, inimene peab end ise hindama. Mitte ilu ei ole see, mis inimesi ligi tõmbab vaid enesekindlus, mis tuleb just nimelt sellest, et inimene end ilusaks ja ligitõmbavaks peab. Võib olla kui tahes ilus, aga samal ajal ise mõeldes, et oled inetu ja väärtusetu, oled ebakindel ja teised inimesed käivad sellistest mööda suure kaarega. Tean seda omast kogemusest ja võin täiesti kätt südamele pannes kinnitada, et olen ilus, ka teiste inimeste meelest. Lihtsalt ise ma seda väga kaua aega ei tundnud ja olin äärmiselt ebakindel. Tumedad kulmud ja mitte välja kasvanud juuksejuured ei tee kedagi ilusaks. Nagu ei tee kedagi ilusaks ka teisi halvustav jutt. Oluline on sisemine sära, aga seest mäda inimene ei saa särada. 

Viitame just kahele viimasele lausele. Eriti see: “Nagu ei tee kedagi ilusaks ka teisi halvustav jutt”. Ja nüüd on just nimelt Agnes see, kes alati arvab, et teised teavad liiga vähe. Või Agnes, äkki on asi selles, et kuna sa minevikus olid pigem ebakindel, siis see annab sulle siiani tunda?

Ja kes mind vähegi teab, saab aru ka sellest, et mina ei ole mingi Malluka fänn. Ma loen ta blogi, aga see ei tähenda sugugi, et ma temaga alati nõustuksin. Jah, see tänane teema on tuletatud Eveliisi postitusest Malluka vastu, aga tekitas minus hoopis teise küsimuse – ma saan aru jah, et bestikad hoiavad kokku, aga minu meelest on juba veidralt naljakas selle Kuldse Trio ühtehoidmise kommentaare lugeda 😀 Või mida teie arvate? Ma usun, et ma pole ainuke, kes sellist fenomeni nende kolme puhul märganud on. Nad arvavad, et kuuluvad nii-öelda eliitblogijate hulka.

Ma olen nii mitmeski blogi kommentaariumis öelnud, kui mulle miski kellegi käitumises ei meeldi. Seda nii Malluka, Eveliisi või ükskõik kelle käitumise puhul. Ja teen seda nüüdki/jään alati tegema. On imekspandavalt veider, kuidas teisi elama õpetavad need inimesed, kes seda isegi teha ei oska. Mina neid kolme ülitarka naist elama ei hakka õpetama, me oleme juba niigi aru saanud, et nad on liiga geeniused sellise asja jaoks.

Kujutan ette, et üks neist kolmest kirjutab nüüd postituse või vähemalt chatib Facebookis, et mida see stiilitajuta ja ajudeta Printsess nüüd endast arvama on hakanud. Laske aga käia, bestikad 😉 Ja Agnes veel paar aastat tagasi ei tundnud häbi, kui minu seksi täis postitust niimoodi kommenteerida julges. Naljakas, kuidas inimesed moraalijüngreid mängivad, aga on unustanud selle, millised nad ehk kunagi ise olid /või millisel arvamusel nad olid.

Koomiline on lihtsalt jälgida seda, kuidas Kuldse Trio “eliit” alati end nii targaks peab (ka siis, kui kommenteerijad teevad selgeks, et ehk nad polegi nii intelligentsed)…  Samas – ma ise loen ju nende blogisid – ju siis meeldib ka 😀 Aga vbl mulle meeldibki nende blogide puhul see, kuidas kaks ülejäänud lõukoera esimesele appi tormavad, kui tuleb arvamust kaitsma hakata. Sest see on lihtsalt halenaljakas 😀

Ja kui nüüd keegi mainib kommentaariumis, et ma olen ikka nõme inimene, et teisi solvan – siis kes vähegi mu blogi lugenud on, see teab, et ma olengi selline. Varem tegin ma seda isegi rohkem, aga nüüd teen siis, kui midagi imelikku/naljakat/veidrat/kahepalgelist/idiootset jne silma jääb. Kuldse Trio fenomen hõlmab neid kõiki aspekte. Teisi ma ei õpeta elama, sest ma tean, et mul pole selleks piisavalt pädevust. Neil kolmel pole ka, aga nad arvavad millegipärast, et neil on seda 😀

Kuldse Trio terviseks 😉

 

On põhjust rõõmustamiseks :)

Sõbranna käis täna külas. Ta polnud veel kahetoalises käinud ja mainis ka, et meil on siin ju ikka kõvasti rohkem ruumi kui eelmises korteris. On tõesti. Kusjuures üks hea asi, mida meil vanas elamises polnud, on meil nüüd ka – Telia kanalid ja salvestamine. Ma tean jah, et see kõlab nii tavaliselt, aga eelmises kohas olid meil vabakanalid ja kuna TV3 samuti nägi veel sealt, siis ei tekkinud isu ka rohkemate kanalite jaoks. Aga nüüd tekkis isu nende järele ja eriti hea on see salvestamine, sest siis saab just sel hetkel saateid/sarju järele vaadata, kui endal tuju on (lisaks veel Telia tasuta filmiriiul, kust ma juba kolm filmi olen ära vaadanud). Eriti nüüd, mil ma enam kogu aeg kodus pole.

Esmaspäevast saab minust jälle kontoriinimene. Väga suur elevus on sees, sest ma nii tahtsin seda töökohta, olin nii elevil, kui sinna CV ja motivatsioonikirja saatsin. Ja mind kutsuti vestlusele ja ma ise tundsin ka, et mul läks ülihästi – üle tunni aja sai räägitud. Kuid siiski ei tahtnud ma nii palju loota. Reedel mulle siis helistatigi ja öeldi, et lõpuks jäi neil nendest, kelle nad vestlusele kutsusid, kaks sõelale, aga nad otsustasid minu kasuks, sest nende meelest on just minul need vajalikud iseloomujooned olemas. Ma olen nii õnnelik 🙂 Ja esmaspäeval siis juba alustangi. Eks alguses on palju uut, sest ma konkreetselt ei ole selle valdkonnaga nii palju kokku puutunud, aga ma olen nii motiveeritud.

Tundub, et aasta 2017 on mulle naeratama hakanud, sest mäletan ju isegi, et 2016 lõpp oli natuke muserdav.

Kuidas teie 2017 on alanud? 🙂