Miks ülekaaluline Marimell teisi inetuteks sõimab ja miks kaltsakas ning maitsetu Eveliis kellelegi moepolitseid tahab mängida?

On olemas kaks blogijat, kes suudavad mind vahel oma postitustega närvi ajada. Ja seda just sellepärast, et nad kritiseerivad alati teiste inimeste välimust, kuigi ega neil endal ka eriti tegu ega nägu pole.

Esimene neist on Marimell. Juba mitu kuud tagasi suutis selle blogi meespool, kes on ju”sekspomm” ja “sajaprotsendiliselt hetero” kirjutada, kuidas ilublogijad peaksid ilusad olema. See postitus küll kustutati, kuid juba siis ma mõtlesin, et mis õigusega tuleb mingi mees naisi ja just nimelt ilublogijaid kritiseerima? Ja veel mees, kelle puhul pole üldse kindel, kas ta reaalselt isegi hetero on. Ja ei, mul pole geide vastu midagi, aga minu kogemuse kohaselt peaksid nemad just eriti tolerantsed olema. Vbl kapigeid seda tõesti pole. Nüüd kirjutas selle blogi naispool sellise postituse, kus ta tõi jälle välja selle, et ilublogija peaks täiega ilus välja nägema, arvestamata üldse seda, et see konkreetne blogija tunneb isegi oma akne pärast end väga halvasti – ja et just raseduse tõttu on see tal nii tugevaks läinud. Mul on sulle üks tasuta soovitus, armas Marimell, äkki võtaks kõigepealt mõned kilod alla (nii umbes 20 oleks miinimum) ja siis tuleks kobisema, kes on ilus ja kes mitte? Lisaks sellele jäävad Marimellile kogu aeg ette Evelin Ilvese pekised käsivarred, kuigi tema enda pekivolte võib ta piltidelt küll alatihti imetleda – siis pole aga probleemi ju! Ma ei tea – ehk Marimell tõesti arvab, et tema fotograafist mees suudab tema pekivoldid ära varjata ja ta oskab end vastavalt niimoodi riidesse panna, et need näha ei jää – aga tegelikkus on ikka see ju, et ei suuda! Kuigi kurb uudis on see, et isegi kilosid kaotades ei suuda oma sisemust iialgi ilusamaks teha, nii et ega erilist vahet vist pole.

Teine blogija, kes mul vahel närvi mustaks ajab, on Eveliis. Kui ta esimest korda kirjutas, et peab end stiiliseks ja maitsekaks naiseks, siis ma mõtlesin, et küll sellel proual on ikka hea huumorimeel 😀 Kuna aga neid postitusi hakkas üha enam tulema, siis sain aru, et ta tõesti peabki end stiiliseks ja maitsekaks naiseks. No las aga peab, kui tahab. Aga järjest enam tegi ta maatasa teisi inimesi nende maitsetuse pärast –  nüüd lausa võttis ette tulevase presidendikandidaadi, kellele moepolitseid mängib. Eveliis, sa ei pea muretsema, kui Kersti Kaljulaid peaks presidendiks saama, siis küll ta vastavad stilistid saab, aga sina võid ju oma kaltsud seljast võtta ning lõpuks ka reaalselt stiilseid riideid kandma hakata, aga näed ikka 45 välja 🙂 Seda viimast ei saa aga öelda Kersti kohta, kes on 47-aastane, aga näeb Eveliisist oma 10 aastat noorem välja. Minu esimene mõte oli kunagi ammu Eveliisi blogi lugedes, et nii tore, et 45-aastased ka sünnitama on hakanud 😀 Siis sain aru, et naine on napilt üle 30ne ja mõtlesin, et oi, mõnel pole ikka geenidega vedanud. Ehk siis – kui Eveliis üks kord tõesti need maitsekad ja stiilised riided selga paneb, mida ta endal kogu aeg arvab olevat, siis oma geenide suhtes ei saa ta nagunii midagi ette võtta 🙂

Minu postituse point on see, et ajab ikka sita keema, kui ülekaaluline Marimell teisi inetuteks sõimab ja maitsetu ning kaltsakas Eveliis kellelegi moepolitseid tahab mängida. Neil kummalgi pole ju piisavalt nägu ega tegu, et teisi kogu aeg niimoodi maha teha (ja kui ka oleks, siis see ei õigustaks sellist käitumist ikkagi!). Ja see viimane pole üldse oluline tegelikult, sest üldiselt mulle nende blogid meeldivad, aga närvi ajavad need postitused, kus lihtsalt valimatult teistele midagi sellist soovitatakse, millepoole ise aga üldse ei küündi.

Advertisements

Millistel juhtudel ma vilistaksin selle peale, kui keegi minult paluks, et ära sellest blogi, millistel juhtudel ma aga seda kuulda võtaksin?

Lugedes Merje postitust sellest, miks need blogijad peavad kõigest kirjutama, jäin ma mõtlema hoopis sellele, kuidas mina käituksin, kui inimesed paluksid mul teatud asjadest mitte kirjutada. Kuna mina keskendun oma blogis üldiselt enda elule, siis on mul seda viimast asja tulnud ainult maksimaalselt viis korda elus ette – ja sedagi rohkem minevikus mõne mehe puhul, kes ei ole tahtnud, et ma temast kirjutaksin. Ja selline mõtlemine viis mind teemani, et millistel juhtudel ma võtaksin seda inimest kuulda, kes mul paluks mingil teemal mitte kirjutada; millistel juhtudel ma aga sellise palumise peale vilistaksin.

Millisel juhul ma jätaksin blogis mingist teemast kirjutamata, kui keegi minult seda paluks? (ja vahel pole isegi seda palumist vaja, vaid ma lihtsalt ei kirjutaks sellest, sest see pole minu asi; pole minu jaoks piisavalt huvitav jne).

a) Kui see teema ei puudutaks otseselt mind, aga tekitaks siiski parajalt kõmu. Mul on nende blogiaastate jooksul tulnud ette, et ma olen saanud midagi teada mõnede teiste blogijate kohta, mis võiks ilmselt blogimaailmas paraja skandaali tekitada, aga kuna see info pole kuskil avalik, siis pole mina ka kohe kindlasti see inimene, kes sellest kirjutama hakkaks. Hiljuti on ka üks selline näide tuua, kus üks blogija mulle ühte teatud asja rääkis, mis mind tõesti üllatas ja üllataks ilmselt teisigi lugejaid veel rohkem (ehk isegi šokeeriks), aga kuna see pole informatsioon, mida see inimene tahaks avalikult teistega jagada, siis jumala eest – las nii ollagi. Inimesed ei pea kõike oma blogis jagama, nad võivad ise valida, millest nad kirjutada tahavad. Ja isegi siis, kui mulle ei mainitaks, et kle, Jaanika, palun ära kirjuta sellest, siis ma üldiselt nagunii ei kirjutaks, sest see pole minu asi. Teine asi on muidugi siis, kui inimene ise seda oma blogis kajastab ja mul tekib selle postitusega mingi oma mõte, millest ma tahan kirjutada. Siis pole selles midagi halba, sest siis on see teema juba ilmavalgust näinud.

b) Kui mõni väga lähedane inimene paluks, et ma jätaksin mingil teemal kirjutamata, mis temaga otseselt seostub. Ma üldiselt olen oma blogi suhtes väga isekas ja ma tahan kirjutada nii nagu heaks arvan, aga kui oleks mingi teema, mis tõesti kedagi mu lähedastest väga häiriks, siis ma jätaksin sel teemal kirjutamata.

c) Kui ma vahel saan mingi eriti halva teeninduse osaliseks, siis ma vahetult pärast seda mõtlen, et ma nüüd lähen blogisse ja kirjutan sellest nii sitasti, kui vähegi võimalik on! Tavaliselt ununeb see mul aga hiljem ära, sest ma üldiselt olen selline inimene, kes ei ole väga kapriisne klient. Ja ilmselt nii halba teenindust ma veel kohanud pole, mis mul harja nii punaseks ajaks, sest ma üldiselt mõtlen alati, et võib-olla oli just sel hetkel teenindajal halb päev  jne. Sellised väiksed asjad nagu liiga pikk toidu ootamine jne ei aja mul peaaegu kunagi harja punaseks, sest ma saan aru, et vahel lihtsalt juhtub niimoodi. Pealegi on mul Tartus oma kindlad kohad, kus ma alati käin – ja millega ma üldiselt väga rahul olen.

d) Kui on mingi teema, mis küll seostub minuga, aga puudutab ka kedagi teist piisavalt palju, siis ma jätaksin sellel teemal kirjutamata, kui see inimene minult seda paluks. Muidugi kehtib see siis, kui see inimene on minu jaoks piisavalt lähedane.

Nüüd siis aga need olukorrad, mil ma vilistaksin, kui keegi paluks mul sel teemal mitte sõna võtta.

a) Kui inimene ajab mul enne oma käitumisega harja punaseks, saab hiljem teada, et ma olen blogija ja siis palub, et ma sellest oma blogis ei kirjutaks. Ei, kulla inimene, kui sa juba ajasid mul sita keema ja hiljem tuled paluma, et ma sellel teemal ei kirjutaks, siis see pole enam minu probleem. Näite võib tuua Härra kunagisest boonustega sõbrannast, kes terve bussisõidu Tartust-Tallinnasse mulle igasugust jama kokku rääkis, natuke enne Tallinnasse jõudmist sai teada, et ma olen blogija ja palus, et ma sellest ei kirjutaks. Mida mina tegin? Läksin koju ja kirjutasin sellest kohe postituse 😀 Sellistel puhkudel ma vilistan sellele, mida inimene soovib. Ehk siis blogijat ei maksa närvi ajada 😀

b) Kui keegi ajab mul sita keema ja siis ütleb vihaselt, et raudselt sa lähed sellest kohe blogima! Vahel lähen, vahel ei lähe – see kõik sõltub aga sellest, milline mu enda tuju on. Kui ma ei taha sel teemal blogida, siis ma ei tee seda; kui ma aga tahan, siis ma blogin. Nii lihtne see ongi. Ka sellisel juhul on mul kama kaks, mida see inimene tahab või ei taha.

c) Kui keegi tuleks minult reaalselt paluma, et ou kle, Jaanika, äkki sa kustutaksid teatud postitused oma minevikust ära, sest noh… ma nüüd olen suhtes selle kutiga, kellest sa seal nii avameelselt kirjutanud oled… Ma küll reaaselt ei kujuta ette, et keegi seda paluma tuleks, aga ma olen üsna veendunud, et ma vilistaksin selle soovi peale, sest 1) see oli enne sind 2) ma pärisnimesid ei kasutanud, kui inimesed tunnevad ära, kellega on tegu, siis kurb lugu küll 3) ma kustutan oma blogis ainult neid postitusi, mida ma ise tahan. Kuigi ma reaalselt ei kujutaks ette, et keegi üldse seda paluma tuleks, sest noh… tundub ebaloogiline 😀

Üldiselt inimesed ei tule minult väga paluma, et ma neist ei kirjutaks, sest ma enamasti kirjutan asjadest/olukordadest, mis puudutavad mind. Või mu lähedased inimesed ehk teavad, et ma kirjutan nagunii blogis sellest, millest ise tahan – ehk siis mõttetu paluda 😀 Või siis nad teavad, et ma päris kõigest nagunii kirjutada ei viitsi.

Kuidas teil selle kirjutamisega on – mis teemad te jätaksite kajastamata, kui keegi seda teilt paluks? Millistel juhtudel teil oleks aga sügavalt kama kaks, mida keegi teine tahab?

Üle pika aja peol nädalavahetusel/ Niisama mõned pildid

Ma käisin reedel üle pika aja peol. Ja seda siis niimoodi, et sai sõbrannaga käidud Armastuses, Zavoodis ja Trepis. Ma isegi ei mäleta seda viimast korda, kui ma niimoodi pidutsesin, et sai nii mitmes kohas käidud. Kui suvel on Tartu suhteliselt välja surnud, siis sügisel on raske endale kohta leida. Zavood oli siiski üsnagi tühi, sest me jõudsime sinna suht varakult – kuskil 23.30, mis on Zavoodi mõistes väga vara, sinna jõuavad inimesed ikka kuskil 03.00-04.00 ajal hommikul. Seal oli mingi eriti jommis tüüp, kes lisaks sellele, et ta ei suutnud väga püsti seista, lausa haises. Ta üritas mitmeid kordi meiega rääkima tulla, aga me ütlesime talle, et tõmmaku kohe uttu. Lõpuks ütlesin talle, et ta kui veel meid segama tuleb, siis valan talle oma õlu pähe. Kes mind tunneb, see teab väga hästi, et ma olen selleks vabalt võimeline 😀 Õnneks pärast seda see tüüp tõmbaski leebet ning läks teisi inimesi tüütama. Ei tea, kas hakkaski kartma, et pärast valangi selle õlle pähe 😀

Trepis oli juba palju rohkem rahvast, aga me saime siiski istuma. Seal nägime korraks ka Romantikut, kes  meid hetkeks tervitama tuli. Selleks ajaks olin ma ära joonud kaks pokaali veini Armastuses, ühe õlle Zavoodis ning nüüdki oli üks õlu ees, aga seda ma enam ära ei juua ei jaksanud 😀 Koju jõudsin kuskil kell 02.30, Härra magas sel ajal juba õndsat und. Kui laupäeval üles ärkasin, siis oli ikka päris kõva pohmakas, kuigi eriti palju ei joonudki. Mul on tunne, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma joon – ja seda rohkem annab see järgmisel päeval tunda 😀

Laupäeval käisime Härraga jalutamas ja läksime Armastusse kakaod jooma. Mulle Armastuse kohvik on alati meeldinud, sest minu meelest on see selline õdus koht. Kui   hakkasime juba koju jõudma, meenus Härrale, et ta jättis oma seljakoti sinna. Õnneks seal küll midagi nii vajalikku polnud, et kohe eile õhtul ei pidanud tagasi minema, seega käisime sel täna järel (sai eile helistatud ja öeldud, et homme tuleme järele). Ma ise võin küll olla maailma kõige suurem tuulepea, aga mul pole elus mitte kunagi juhtunud seda, et ma oma käekoti või mobla kuhugi jätaksin või kaotaksin (ptüi-ptüi, eksole!). Aga eks tal oli ehk see asi, et tal enamasti pole seljakotti kaasas, aga nüüd oli. Minu jaoks on käekott nii loogiline, et kui ma vahel olen ilma selleta kuhugi läinud, siis mu esimene mõte ongi see, et äkki ma olen midagi maha unustanud.

Lõpetuseks mõned pildid ka tänasest:

20160925_185705

Uued saapad, uued püksid, uus mantel. Sügismantel ainult 16 euroga kaltsukast 🙂

20160925_154049

Emajõe paadisillal sügist nautimas 🙂

20160925_150347

Tuled minuga ülbama või? 😀

Niisama mula /Millised postitused mind blogijate puhul tõesti üllataksid?

Üks asi, mis mulle kohe mitte teps ei meeldi, on shoppamine. Riiete puhul ei meeldi mulle see proovimine ja sellepärast ma alati mõtlen, et on ju ka olemas naisi, kes käivad niimoodi shoppamas, et proovivad ja proovivad – ning lõpuks siis ei ostagi mitte midagi, sest äkki leiab homme kuskilt hoopis veel parema variandi. Mina lähen ainult niimoodi shoppama, kui ma tean, et ma selle vajaliku asja ka ära ostan. Niimoodi, et ma täna otsin ega leia – ning et homme tulen uuesti sama tiiru tegema – no ei. Sellisel juhul ma pean leidma, sest kui ma olen juba nii palju närvirakke kulutanud, siis ma ilma selleta poest ka ei lahku, mida ma otsima tulin. Sellepärast ma kaltsukates riideid eriti selga ei proovigi, sest ma ei viitsi. Kui mingi asi ka ei sobi, siis seda viit eurot taga nutma ei hakka (mõnel juhul isegi paari eurot). Muude poodide puhul kahjuks päris niimoodi ei saa, sest nii palju raha mul kahjuks pole 😀

Ega jalanõude ostmine ka alati kõige kergem pole, kui su jalanumber on 41-42 – ja sa oled naine! Kui mõned baleriinad on veel sellised, mis isegi number 40 jalga lähevad, siis ketsid või saapad seda pole. Talvesaapad on mul enamasti üldse 42, sest muidu lihtsalt on jalg nii vastas, et kõndida ei saa.

Igal juhul käisin ma täna Lõunakeskuses veidike shoppamas ja kui ma parasjagu ootasin, et Härra loomapoest kilpkonnale head ja paremat ostaks (istusin seal lähedal pingil, sest mul pea juba valutas sellest ringitiirutamisest), siis ma nägin ühte tuttavat naist. Ma alguses mõtlesin, et kust ma teda üldse tean, sest nägu tundus nii tuttav, aga kohe ei meenunudki. Ja siis taipasin – Babuulja! Tema vist mind ei märganud, aga kui oleks näinud, siis ei tea, kas oleksime teretanud? 😀 Ilmselt mitte. Ma olen teda ju ainult ühe korra elus näinud ja kuigi ta inimesena mulle väga meeldis, siis meie suhtlus katkes ju hoopis teiste põhjuste pärast. Mäletan veel neid aegu, kui ma Babuulja blogi lugesin ja mõtlesin, et ei tea, milline see inimene iseloomult on jne (siis ma ise veel ei bloginud). Ja aastaid hiljem juhus viiski ju selleni, et ma hakkasin temaga suhtlema (tema oli ju see, kes mind Henry Westonsi eest hoiatas). Eks see olukord on mulle õpetanud, et mõnikord võiks teisi inimesi ka kuulata! 😀

Mul on üldse blogidega selline teema, et ma tihti oma peas mõtlen või kujutan ette, et milline see blogija iseloomult võiks olla. Üks asi on ju see, et mida me blogidest loeme – paljudel juhtudel on see vaid väike osa kogu sellest, milline blogija tegelikult on. Näiteks Tikri blogi lugedes ei teki ju kellelgi kahtlust, et sellele naisele meeldib koristada ja kraamida ning tegemist on ühe ontliku pereemaga (ja seda mitte üldse halvas tähenduses!). Kuid need, kes tema vanu postitusi on lugema juhtunud, teavad ka seda, milline oli Tikker kunagi. Ja see osa võib küll üllatada, mind vähemalt küll üllatas, kui ma umbes neli aastat tagasi neid  vanu postitusi lugema juhtusin. Nüüd see mind enam ilmselt eriti ei üllataks, sest ma olen nende aastate jooksul õppinud, et see on loomulik eluprotsess, et inimesed muutuvad. Siis olid need postitused vist veel parooli all, aga nüüd peaksid kõigile loetavad olema. Me siis vahetasime Tikriga mõned meilid ja ta jagas oma vanade postituste parooli. Mina olin siis muidugi veel lihtsalt Printsess 😀 Aga kui Tikker hakkaks nüüd kirjutama, kuidas tal pikka aega on juba kodu koristamata ning nõudekuhi on laeni, siis see lihtsalt ei oleks temalik. Blogimaailma mõttes see ei oleks temalik.

Või võtame näiteks Ebapärlikarbi. Tema postitusi lugedes oleme me harjunud, et kui tuleb mingi teema, kus keegi temaga ei nõustu, siis võib Ebapärlikarbilt päris kõvasti puid alla saada 😀 Seda, kas ta päriselus ka selline on, oskavad ju ainult need inimesed öelda, kes teda isiklikult tunnevad. Samas kui olla mingi blogi püsilugeja, siis on ilmselt lugejad ka juba harjunud, et see niimoodi on. Et kui nüüd hakkaks Ebapärlikarp vikerkaarest ja sellest kirjutama, kui roosa ja nunnu on maailm, siis see lihtsalt poleks temalik; või kui ta ei teeks tuupi neile inimestele, kes temaga eriarvamusel on. See poleks lihtsalt temalik, vähemalt blogimaailma mõttes mitte.

Lõpetuseks võibki lisada postitused, mis mind blogijate puhul tõesti üllatuksid. Tikrit ja Ebapärlikarpi ma enam näitena ei kasuta, sest neid sai juba kasutatud.

a) Kui Britt kirjutaks sellest, kuidas tal nädalavahetus käest ära läks – ehk siis ta jõi end täiesti kapsaks, oksendas põõsasse (või üldse oksendas pärast alkoholi joomist :D) ja hommikul ärkas tuumapohmelliga. Just praegune Britt, mitte mineviku oma.

b) Kuigi mingist vanast Madikeni postitusest (vist? ma polnud selle blogi püsilugeja, aga no kuskilt on midagi meeles) tuli välja, et nii Miiul kui ka Madikesel oli vägagi tormiline minevik ja noorus(mitte et nad hetkel vanad oleksid :D), siis ma arvan, et mitte ükski lugeja ei ootaks seda, et Miiu hakkaks oma blogis seda kirjutama, et teate, kulla lugejad, veel seitse aastat tagasi oli lugu selline, et… lõpu võite ise sinna otsa mõelda 😀 See lihtsalt ei läheks selle kõigega kokku, millest Miiu tavaliselt kirjutab. Ehk siis selline postitus tõesti üllataks mind Miiu puhul.

c) Kui Merje kirjutaks, kuidas ta kõiki ja kõike enda ümber armastab ning jumaldab – seda ilma sarkasmita! Vot seda postitust mina lugejana ei ootaks – mind üllataks see päris kõvasti! 😀

d) Kui trennihull Rents kirjutaks, et ta ei tee enam kunagi trenni. Ma kontrolliksin igaks juhuks kalendrist üle, et ega tegemist esimese aprilliga ole 😀

e) Kui Gätlin ei kirjutaks enam sellest, miks ta elatist ei nõudnud, samuti jätaks ta kirjutamata, kui raske on kahe lapsega rahaliselt hakkama saada. See mind üllataks!

Tegelikult neid üllatuspostitusi oleks veel, aga tõin need välja, mis kohe pähe torkasid. Lihtsalt lugejana me juba enam-vähem teame, milliseid postitusi/vastukaja kommentaaridele blogijalt võib oodata, mis ei ole tegelikult ju sugugi halb 🙂 Ja kõik, mis kaldub sellest tavapärasest natuke välja, tekitaks üllatusmomendi. Kas hea või halva üllatusmomendi – see pole aga üldse enam oluline.

Nädalavahetus Põltsamaal/ Tülid teiste juuresolekul/ Omapärased sõnumid

Nädalavahetusel sai üle pika aja niimoodi Põltsamaal käidud, et jäime sinna lausa ööseks. Härra unustas oma telefoni koju ja talle meenus see alles poolel teel olles, aga kuna tal seda otseselt vaja ei läinud, siis me sellele järele ei hakanud sõitma. Põltsamaal olles mainis Härra ema, et Härra naaber ja lapsepõlvesõber on ka kodulinnas (elab ka muidu mujal), sest nad olid poes trehvanud. Kuna Härral jäi telefon maha, siis esialgse variandina me mõtlesime, et lähme astume lihtsalt sealt läbi (elab üle tee), aga kuna mul on ju nüüd nutitelefon, siis läksin Facebooki, kust Härra oma sõbrale kirjutas ja minu numbri andis. Härra sõber siis helistaski talle ja meil tekkiski idee – minna tema juurde saunamajakesse istuma, kus me siis selle sõbra pruuti ka näeme. Kuna nad on üsna hiljuti tutvunud, siis pole Härra teda ka näinud.

Nii me siis tegimegi. Võtsime šampuse ja mõned õlled kaasa ning läksimegi sinna õhtut veetma. Lisaks oli meiega veel Härra sõbra õde, keda mina samuti varem näinud ei olnud. Ja kui meie suhtes olen mina see, kes rohkem räägib, siis Härra sõbra ja tema kallima puhul on just vastupidi – mees räägib kõvasti rohkem kui naine.

Õhtu sujus väga hästi, kuni selle ajani, mil me Härraga tülli läksime. Tülli ehk ei olegi õige sõna, sest me hakkasime vaidlema nii lollidel teemadel, et lõpuks oli ülejäänud kolmel inimesel ka piinlik. Ma polnud päris pikka aega tülitsenud ega vaielnudki, aga nüüd juhtus see seltskonnas olles. Mina, kes ma olen minevikus alati draamasid armastanud, neist lausa toitunud… ütlesin Härrale, et pole õige, et ta purjus peaga hakkab teiste nähes tülitsema (ja ma olin ise ka purjus). Tema väitis, et tema ei hakanudki seda tegema, aga sel korral oli tema küll algataja. Lõpuks läks Härra sõbra õde minema, siis väsis vist Härra sõber ka sellest ära – ja me jäime kolmekesi, Härra sõbra pruut jäi ikka koos meiega, aga üsna varsti saime me ise ka aru, et on targem Härra lapsepõlvekoju ära minna.

Laupäeval olime mõlemad suhteliselt vaiksed, Härra hakkas muru niitma ja mina lugesin raamatut. Päevasel ajal pikutasime veel natuke edasi ja arutasime selle üle, et miks me niimoodi üldse tülli läksime. Mina võin vabalt teiste ees ka tülli minna, kui nad on minu inimesed – ehk siis on mu pisaraid varem näinud. Aga üks asi, mida ma silmaotsaski ei salli, on see, kui mu pisaraid näevad inimesed, keda ma näen esimest korda elus. Ja just seda Härra sõbra pruuti ja Härra sõbra õde ma ju esimest korda elus nägingi. Kui oleks ainult Härra olnud, siis mul oleks poogen olnud, Härra sõbra suudaks ka veel üle elada, sest ma olen teda varem mitmeid kordi näinud (aga meeldiv ikka pole tema ees pisaraid valada), aga just see, et ma näen kahte inimest esimest korda elus ja siis mingi lolli asja pärast juhtub see, et tekib mingi olukord, kus ma hakkan pisaraid valama. Tegemist ei olnud olukorraga, kus kumbki meist oleks kellegi peale armukade olnud vms.

Igal juhul me leppisime ära. Või me pigem rääkisime, miks me niimoodi üldse käitunud olime. Ja õhtul enne Tartusse tulekut käisime korra Härra vanaema juurest läbi ja viisime talle lilled, sest pühapäeval oli vanavanemate päev. Ja pärast mainis Härra ema, et vanaema oli talle helistanud ja öelnud, et küll need Härra ja Jaanika on ikka südamlikud inimesed  – see oli nii armas 🙂 Härra vanaema oli peaaegu pisarateni liigutatud, et me talle lilled viisime.

Pühapäeval käisime Härraga Tartus jalutamas. Lausa nii pika tiiru, et oma 10 km sai küll kõnnitud. Mõned pildid sai ka Anne kanali juures tehtud (lisan postituse lõppu). Istusime hiljem Härraga Emajõe paadisillal, kus on tegelikult märk, et niisama viibimine on seal keelatud, aga teised tegid sedasama. Pealegi nii ilus õhtu oli, et oleks lausa patt olnud seal mitte istuda 🙂

Kui koju jõudsime, siis olid mu jalad pikast jalutamisest ikka üpris väsinud. Laadisin pildid oma arvutisse ja siis andsin oma telefoni Härrale, et ta saaks ka fotod enda läpakasse laadida.Ise uuendasin samal ajal oma Facebooki profiilipilti.

Istusin samal ajal Härra kõrval, kui mu telefonile tuli sms (natuke pärast Facebooki profiilipildi muutmist). Nutitelefonidega on ju see teema, et selle smsi algust on näha, kui see saabub. Mul tuli tundmatult numbrilt sõnum: “Vau Jaanika. Sul on super keha, kas tead :)!” Kuna kõik mu numbrid läksid pärast nutitelefoni saamist kaduma (need olid mul ilmselt vanasse telefoni salvestatud ja neid oleks saanud küll üle tuua, aga ma isegi ei uurinud seda varianti), siis ongi mul hetkel  umbes 15 telefoninumbrit mobla mälus – ehk siis ainult need numbrid, mida ma reaalselt kasutan. Härra nägi ka seda sõnumit ja küsis, et kes see on. Ütlesin, et ma ei tea, ega ei teadnud ka, sest mul pole kellegi number peas. Saatsin siis vastu, et kes sa oled, Härra oli ka kõrval ja samal ajal tuli vastus ka: “… olen :D”. Seal sõnumis oli mu jaanuar kuni juuli 2015 boonustega sõbra nimi, kellest Härra ka kuulnud on (see, kes kitarripildi alla Facebookis kommentaari pani). Ta on mul Facebooki sõbralistis ja kuna ta seda uut Facebooki profiilipilti ka laikis, siis ilmselt sellepärast see sõnum ka tuli. No ütleme niimoodi, et päris piinlik ja veider olukord. Härra mainis vaid, et saadaks talle ka mõned eksid selliseid smse – ja et ju see tüüp siis mõtleb mulle . Mingit draamat sellest ei tekkinud. Ma jäin mõtlema, et kuidas mina vastupidise olukorra puhul käitunud oleksin 😀 Härra jaoks on kõik tüübid, kellega mul elus midagi on olnud, mu eksid 😀 Seal reedeõhtusel üritusel Härra sõbra juures tuli jutuks ka see, et mina olen pidanud kahe naisega samas seltskonnas olema, kellega Härra on maganud, tema on pidanud ühe mehega samal üritusel olema (mitte sellepärast ei tekkinud tüli, polnud üldse mingite teiste naiste ega meestega seotud). Kui mu sõbranna raamatu välja andis, siis käis Romantik ju selle esitlusel. Ainult et Härra arvas, et ta on mehhiklane, mitte kolumbialane 😀

20160911_201346

Selle pildi panin Facebooki profiilipildiks ka 😀

20160911_201521

Jõunaine Jannu 😀 Kui vaid oleks muidugi 😀

 

 

 

Flirtic versus Tinder – kumb on teie meelest parem?

Mu üks naissoost tuttav palus täna hommikul Facebookis, et äkki ma võiksin Flirticu ja Tinderi erinevustest kirjutada, et kuna mul on nende asjadega rohkem kogemusi. Ma ausõna oleksin oma abikäe osutanud, aga mul on kogemused ainult Flirticuga, Tinderit pole mul iialgi olnud. Kui ma veel vallaline olin, siis mul mul polnud nutitelefoni ja Tinderit saab ju ainult moblas kasutada? Või olen ma millestki valesti aru saanud? Või saab arvutis ka? No igal juhul mina arvasin siis ja arvan nüüd ka, et seda saab ainult moblas kasutada, sest selle jaoks see ju loodud ongi, et saaks oma matche kiiresti leida. Et vastavalt siis sellele, kui suure kilomeetrite raadiuse paned, et ta siis näitab sulle neid inimesi, kes samas piirkonnas hängivad. Ja et selleks, et üldse rääkimist alustada, peab kõigepealt match tekkima. Nii palju olen mina sellest kurikuulsast Tinderist kuulnud. Lisaks tean ka, et välismaal on see kõvasti populaarsem, tean mitut enda tuttavat, kes sellega igal pool mujal deite ja seksi skoorivad. Ja välismaal on see vist rohkem üheöösuhete otsimise jaoks loodud? Meil kasutatakse ka suhte leidmiseks. Kuna ma ise seda kasutanud pole, siis ma ei tea kaasa rääkida, seega inimesed, kes te nii Flirticut kui Tinderit kasutanud olete, siis kumb teie meelest parem on? Minu loogika ütleb, et kui Flirticust on veel lootust suhet leida, siis Tinder tundub jah selline seksipõhisem (mitte et Flirtic seda muidugi poleks). Aga samas ei pruugi niimoodi üldse olla.

Härra on Tinderit vallalisena kasutanud. Aga mehi ja naisi ei saa samasse patta panna, sest naistel on palju kergem tutvusi leida. Mehed peavad nagunii rohkem vaeva nägema ja rohkem kirjutama, et naised neile üldse reageeriksid. Tinderis on vist see ka, et mõned inimesed lihtsalt saavad neid matche kogu aeg, aga mingit suhtlemist ega kirjutamist ei jätku. Härra kommentaar oli, et Flirtic on parem ja seal on ilusamad naised (haha, muidugi, minuga tutvus ta ju Flirticus :D). Kuid ma tahaksin asja hoopis naiste vaatenurgast näha – ehk siis teada saada, kuidas seal meestega tutvumine on.

Kui Tinderi suhtes ma kaasa rääkida ei oska, siis Flirticu suhtes küll. Minu kogemus Flirticuga on see, et igal juhul on tutvused olnud paremad, kui mees on mulle ise esimesena kirjutanud. Need mõned korrad, mis ma ise olen meestele esimesena kirjutanud – kõik on päris kiiresti vastu taevast lennanud! (Võrratu, Salapärane näiteks) 😀 . Samas kaudselt sain ma Flirticu kaudu endale uue sõbranna, sest Võrratu eksiga saan ma nüüd ülihästi läbi. Kui ma poleks Võrratuga tutvunud, ei oleks ma ilmselt kunagi endale uut sõbrannat saanud. Jah, elu on ikka kummaline vahel 😀

Flirticuga on mul veel üks kiiks. Iga kord, kui mõni naistuttav mulle mainib, et ta tutvus sealt mõne mehega, siis mõtlen ma umbes sellist asja: “Jumal, palun tee niimoodi, et ma ei oleks selle tüübiga deidil käinud, suudelnud ja mis kõige olulisem –  maganud! Kui deitimine ja suudlemine on ikka liiga keeruline ülesanne, siis palun tee nii, et ma ei oleks temaga maganud vähemalt.” 😀 Kuna mõni näide on ette tulnud, kus just nii on olnud, siis kunagi ei või teada. Sest ma olen Flirticus tutvunud nii paljude meestega, et ma ei jõuaks iial neid kokku lugeda. Suudelnud olen ikka vähematega ja maganud veel vähematega, aga siiski – Eesti ja eriti Tartu on nii väike!

Aga naised, kes te olete nii Flirticut kui ka Tinderit kasutanud – kumb siis teie meelest parem on? Ja üldiselt oleks ka tore teie kogemustest Flirticus/Tinderis lugeda.

Kas teie magate alasti?

Kui ma vahel igasuguseid artikleid lugema juhtun, kus soovitatakse naistel öösel igasuguseid erineveid öösarke kanda, siis mu esimene mõte on kohe, et need on soovitused vallalistele neidudele. Miks nii? Sest mina ise olen selline naine, kes magab  peaaegu alati alasti, kui mees kõrval on (no päevade ajal päris alasti ei maga, aga ülejäänud aja küll – ja see on lihtsalt looduse poolt nii määratud). Üksinda elades ei kandnud ma ka üldse öösärki, vaid mingit maikat vms, aga mehega koos magades olen alati alasti! Ma olen tihti mõelnud, et kui sa oled püsisuhtes ja sa magad kogu aeg pidžaama või öösärgiga, siis peab põhjuseks olema see, et toas on lihtsalt 10 kraadi sooja, sest miks jumala pärast, ei taha inimesed alasti magada? 😀

Mina olen oma elus olnud suhtes selliste meestega, kes on ka alati alasti maganud. Vähemalt minu kõrval küll. Nojah, Esimene küll välja arvata, aga siis me olime nii noored ja siis ei maganud mina ka veel päris alasti. Kuid kuskil alates 20-aastaselt on see küll kuldne reegel, mida ma kunagi ei riku. Ja siinkohal ma mõtlen ikkagi suhet, mitte seda sebimisperioodi, kus niisama kaisutatakse, aga asi seksini veel jõudnud pole – siis on targem tõesti riided selga jätta, et asi kohe käest ära ei läheks 😀

Võtame kas või selle seksivärgi. No palju parem ju seksutada, kui juba ollakse alasti ja öösel hull kihk peale tuleb. Olen kuulnud, et on olemas ka paare, kes muidu magavad riietega, seksivad ära ja siis panevad oma hõlstid uuesti selga tagasi. Mis jama see on? 😀 Miks te niimoodi teete? 😀 Seletage mulle see asi ära! Rääkimata siis sellest, et see otsene nahakontakt kaisus olles on ikka miljon korda parem, kui riietes kaisutada. Jah, muidugi siis on arusaadav, kui ööbitakse kuskil kohas, kus on veel teisi inimesi toas, et siis võiks ju viisakuse pärast mõned hilbud selga jätta, aga vastasel juhul mina erilist pointi selles küll ei näe.

Kuidas teil sellega lugu on – kas  magate alasti, öösärgis või pidžaamas? Ja kui just üleliigne külmus pole põhjuseks, siis miks inimesed üldse riietega magada tahavad, kui neil kallim/abikaasa kaisus on? 😀