Ikka veel ühes tükis!

Arvake ära, kes on endiselt ühes tükis? 😀 Eks ikka mina. Ma olengi hetkel haiglas, Hendrik läks just mu õe perekonna juurde, kus ta ööbib, sest sünnituseelses palatis ei saa mees pärast kella 19.00 nagunii olla. Mis värk siis ka hetkel toimub?

Tulime hommikul kell 08.00 Tartusse ja siis hakkas üks pikk trall pihta – ootamine, KTG, ootamine, ultraheli, ootamine, uus KTG jne. Siin mõõdeti mu beebi kaaluks 4190 grammi ja otsustati ikkagi esilekutsumise kasuks kõigepealt. Kuna mul oli 1.5 cm avatust, siis paigaldati mulle emakakaela balloon, mis teoreetiliselt peaks sünnituse kiiremini esile kutsuma kui näiteks pulber. Pulbriga alustatakse nende puhul, kellel avatust üldse pole. Hetkel mul mingid üliõrnad valud on, aga isegi päevade ajal on hullemad – seega midagi ei toimu veel. Öeldi ka, et ilmselt enne homset ei hakka midagi toimuma, kui praegu kõik nii rahulik on. Homme hommikul võetakse balloon välja ja eks siis näis, kas pannakse uus või proovitakse mingit muud varianti veel.

Selle ballooni paigaldamisega oli ka omaette ooper – kaks korda see arstidel ei õnnestunud, proovisid veel kolmandat korda ja kui poleks siis ka õnnestunud, siis oleksin pulbri saanud kõigepealt. Mul endal tahtis pilt taskusse minna, kui seda paigaldati, anti nuuskpiiritust isegi igaks juhuks. Õnneks siiski seda vaja ei läinud, sest pilt ei läinud taskusse.

Muidu on siin tore, aga sünnitajaid on tõesti palju! Jagan sünnituseelset tuba ühe naisega, kellel tuleb kolmas laps, samuti ballooniga esilekutsumine, tal on natuke rohkem valusid, aga ka suhteliselt vaikne. Hästi tore vene naine on, rääkis oma eelmistest sünnituskogemustest (lapsed on vanuses 16 ja 8). Et oskab eesti keelt ka väga normaalselt ja saame suhelda.

Nii et jah – siin võib veel aega minna 😀 Pulbri kohta öeldi, et siis on esmasünnitajatel tavaline, et läheb vähemalt 2-3 päeva, ballooniga tavaliselt  hiljemalt teise päeva lõpuks sünnitatakse ära. Eks näis siis 🙂 Selle ballooni teised osad pandi kleeplindiga reie külge kinni, aga liikumist see õnneks üldse ei sega.

Kas ma olen nukker, et keisrit ei saanud? Hetkel mitte, sest valusid veel suurt pole, ma sellele oskan siis vastata, kui beebi lõpuks käes on 😀 Nad ütlesid, et kui neil oleks ultrahelis beebi üle 4500 grammi näidanud, siis oleks plaaniline keiser olnud esmavalik.

Muidu on siin suhteliselt tore, aga arstidel ja ämmaemandatel on väga kiire, hetkel on kõik perepalatid ka täis, aga ma ei usu, et mul enne homset midagi toimuma hakkab, vbl siis on teine olukord. Tean seda, et sünnitama minnes tuleb kohe mainida, et tahaks perepalatit. Õnneks on palatikaaslane ka väga tore naine, kellel kolmas laps tulekul ja kes on mulle rääkinud, et mis võib pärast sünnitust toimuda jne. Tal on ka esimene esilekutsumine, teised on loomulikul teel sündinud lapsed olnud.

Eilne öö oli mul suhteliselt hull – kõrvetised olid nii ägedad, et pidin tund aega öösel kodus üleval passima, sest pikali olles olid need eriti hullud. Et ma polnud hommikuks end välja puhanud, aga õnneks siin saan seda nüüd teha 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! Eks homme oleme jälle targemad 🙂

Advertisements

Beebi pole veel sündinud/ Mina platsentat ega nabanööri küll endaga koju kaasa ei hakka tassima, mõned asjad jäägu haiglasse…/ Kas teie olete sünnitusplaani endale valmis teinud? / “Loomuliku sünnituse teejuht” ei ole nii hea raamat minu meelest…

Olen veel ikka ühes tükis 😀 Käisime eile Tartus, aga meile öeldi, et tulge esmaspäeva varahommikul tagasi. Ehk siis seda me teemegi. Siis tehakse ultraheli, mille põhjal siis otsustatakse, mis saab edasi. Täna on mul muidu täpselt nädal tähtajani (17.august), aga tolleks ajaks on beebi kindlasti juba käes. Haiglakotid on muidugi kõik juba pakitud ja need olid meil ka eile kaasas. Nii et ma ilmselt enne esmaspäeva ei sünnita, kui just beebi ise nende kahe päeva jooksul ei otsusta tulla. Siiani pole ühtegi märki sellest, kõik on tavapärane. Aga no see võibki äkitselt peale hakata – ega seda ette ei tea ju 😀

Nüüd raseduse lõpus on kõrvetised ikka päris hulluks läinud, just öösiti (päeval neid eriti polegi). Varem olid ka rohkem öösiti, aga Rennie ikkagi leevendas. Nüüd enam mitte eriti… Ja kuigi kõhukinnisus on rasedatel tavaline, siis nüüd viimasel ajal on see ka ikka hullemaks läinud. Kuna enne rasedust pole mul iial sellega probleeme olnud, siis ütleme nii, et ega see tore pole 😀 Et teada on, et pole niimoodi, et korraks WC-sse ja asi tehtud nagu mul tavaliselt varem oli 😀 Läheb ikka kõvasti aega. Kas kellelgi teist veel samamoodi raseduse lõpus on olnud? Ma tean, et mõnedel on raseduse alguses juba see mure päris suur, aga mul nagu eriti palju ei olnud seda probleemi, pigem vähe. Ja keefir aitas ka, aga nüüd pole enam sellest tolku.

Teisipäeval käisime Hendrikuga Võrus Perekooli loengut kuulamas. Meid oli ainult neli ja Hendrik oli ainuke mees 😀 Et kuigi ma sünnitan Tartus, siis loengut kuulamas käisime Võrus. Väga kasulik oli – sünnituse erinevad etapid, tugiisiku roll sünnitusel ja ka keisri puhul jne. Hendrik ütles, et tema jaoks oli kasulik just see tugiisiku roll sünnitusel – et kus vajadusel mind masseerida, kuidas toeks olla, mida teha jne. Kui ma muidugi luban masseerimist, sest mõni naine jälle ei taha seda. Aga seda ette ei tea, sest kui ma ise sünnitan, siis selgub see siiski kohapeal. Ega enne ju oma käitumist ei oska planeerida.

Lisaks näidati meile kahte erinevat sünnitusplaani, mis naised olid endale kirja pannud. Mõlemad olid korduvsünnitajate omad, sest esmasünnitajad enamasti ei oska niimoodi määratleda, et mida nad täpselt tahavad. Üks sünnitusplaan oli pikem kui mu gümnaasiumi lõpukirjand 😀 (nimed olid loomulikult eemaldatud). Kas teie panite sünnitusplaani kirja? Minul seda pole. Seal ühes oli nii detailselt kõik kirjas, et a la missugune peab valgus olema kuni selleni välja, et millistes asendites on ta nõus ainult sünnitama. Loengus mainiti meile, et sünnitusplaani koostades peab iga naine arvestama sellega, et seda ei täideta peaaegu mitte kunagi 100-protsendiliselt, sest see lihtsalt pole võimalik.

Sünnitusplaanides küll seda kirjas polnud, aga nii mõnedki vanemad tahavad endale nii nabanööri kui platsentat mälestuseks – nii meile loengus räägiti. Nabanöörist saan ma veel aru, aga platsentast mitte. See näeb juba nii rõve välja, et minu pärast jäägu see heaga haiglasse, kus nad need ära põletavad (nii meile öeldi, kui perekond seda kaasa ei taha võtta). Mõni sööb ka seda platsentat hiljem, aga mul tuleb okse peale, kui ma sellele mõtlen. Mina ei taha ei nabanööri ega platsentat endale mälestuseks, mul pole nendega midagi teha. Ma ei taha kedagi siin solvata, aga minu jaoks isiklikult võrdub platsenta kojutoomine sellega, et ma oma beebi esimese kaka ka kuhugi hoiule paneksin, mida ma ilmselgelt ei tee. Nabanöörist saan ma veel aru, aga ma ei taha seda ka. Ja see ei tähenda, et ma oma beebit vähem armastaks, aga kõike pole vaja ka koguda. Et ma jah ei kujuta seda ette, et aastate pärast oma lapsele näitan – näe, siin on su nabanöör ja platsenta 😀 Või siis ütlen, et ma platsenta magustoiduks ära sõin 😀 No ei! Aga inimesed on erinevad ja kellele need variandid sobivad, siis palun väga.

Ma lugesin “Loomuliku sünnituse teejuhi” läbi, mida paljud rasedad oma piibliks peavad… Ma juba mainisin ka, et algus oli minu jaoks suhteliselt igav, sest need sünnituslood ei kõnetanud mind. Jah, need olid positiivsed ja toredad, aga minu jaoks isiklikult liiga lillehõngulised. Ma lihtsalt pole selline inimene – ma ei suuda ega taha end sünnitusel avanevaks lilleõieks või tormiseks ookeaniks kujutada. Ma olen liiga realist sellise asja jaoks. Kahjuks või õnneks. Lõpp läks natuke paremaks – siis juba räägiti üldiselt sellest, mis sünnitusel ees võib oodata, aga ikkagi kiitis see raamat taevani ämmemanduse vaatenurka ja tegi meditsiinilise sekkumise suhteliselt maha. Jah, ma saan aru, et alati polegi see viimane vajalik, aga vahel on. Ja selle vastu ei saa ega peakski nii otseselt võitlema. Jah, ma saan ka sellest aru, et selle raamatu autor on maailma parimaks ämmaemandaks tituleeritud naine (otseselt vist ei ole, aga no mõnede naiste arvates), aga see pole päris see, mida mina sünnitusest lugeda tahaksin.

Minu masti raamatud on pigem sellised “Nüüd ma tulen!” stiilis raamatud. See on küll natuke vana (2002), aga eesti autorid – nii naistearstid kui ämmaemandad. Ja seal räägitakse kõigest väga hästi – ega tehta sealjuures meditsiini maha. Veel oli väga hea raamat “Punuloogia”, mille ma hiljuti lõpetasin. Nendes ei ole seda natuke proosalist ilukirjanduslikku sünnitust, mis mulle peale ei lähe. Vähemalt mitte selles kontekstis. Ma võin seda kõike lugeda, aga mitte sünnitusest palun. Et “Loomuliku sünnituse teejuhile” annaksin mina hindeks 5/10 – need punktid tulevad ka ainult raamatu teise osa pärast. Aga see ei tähenda, et see teistele ei võiks sobida, mina lihtsalt ise pole selle raamatu sihtgrupp.

Kolmapäeval oli Hendriku sünnipäev – ta suurelt seda ei tähistanud, sest polnud juubel (eelmisel aastal oli suurem tähistamine). Ta sai 31. Hendriku perekond käis meie juures istumas, sõime salatit ja niisama rääkisime juttu. Näitasime beebivoodit, mis on valmis – ehk siis ootab poja saabumist! Natuke veel ja siis ta juba tulebki! 🙂

Kus ma siis lõpuks ikkagi sünnitan?

Helistasin oma arstile ja homme saan saatekirja kätte, et sel nädalal ära sünnitada. Ma olin nii kindel Võrru minekus, aga otsustasin eile raske südamega viimasel hetkel siiski Tartu kasuks. Võru kasuks rääkis selle lähedus ja see, et perepalati saab suhteliselt kindlalt, aga rasedusdiabeet, kõrge vererõhk, suur laps, suure tõenäosusega keiser (või ka esilekutsumine, Põlva arst saab ainult saatekirja anda) panid mu ümber mõtlema. Arutasin samuti Hendrikuga seda ja tema pooldas ka Tartut pigem. Minu süda ütles Võru, aga mõistus Tartu – kuulasin sel korral viimast. Ma ise olen häid lugusid Võrust pigem kuulnud, aga ma googeldasin ja siis hakkasin kahtlema. Mõned Võrus  ja isegi Tartus elavad inimesed käivad Põlvas hoopiski sünnitamas (et oleks võimalik peretuba saada ja poleks liinitöö Tartu naiste jaoks ja Võru naiste jaoks see, et Põlva olevat parem), sest sellel haiglal siin on millegipärast parem maine kui Võru omal (no nüüd juba käisid, sest Põlvas ei saa hetkel sünnitada). Kui oleks tavaolukord, siis oleksin kindlasti Võru valinud. Ja ma üldse ei kahtle Võru arstide pädevuses, aga ehk minu olukorra puhul on Tartu tõesti hetkel parem variant.

Kui peretuba ei saa Tartus, siis ei saa. Hendrik ei saa haiglas öösel nagunii enne lapse sündi olla (kui just plaaniline keiser pole, mis mitu päeva aega ei võta ja peretoa kohe imekombel pärast seda saama peaks), aga mul on Tartus ka sugulased, kelle juures ta vajadusel saaks ööbida (samuti siis, kui peretuba ka hiljem ei peaks saama). Ja Tartu kasuks rääkis lõpuks ka see, et mu perekond elab seal – sest kes teab, kaua ma haiglas olema pean. Ehk ei pea üldse kaua, aga ette ju ei tea. Ma ise nii arvestasin Põlvas sünnitamise võimalusega ja see uudis, mis juuli lõpupoole tuli, et üldse ei saagi siin sünnitada, tegi mu üpris kurvaks. Ja selle tõttu tundus Võru alguses parem variant – ka väiksem, privaatsem, peretoa saab suurema tõenäosusega jne. Aga kui kõik asjad uuesti üle vaadata, siis targem variant on praeguse olukorra puhul siiski Tartu.

Et kui arst minult täna telefonis küsis, et kuhu saatekiri teha, siis ma vastasin, et Tartusse. Saan selle homme varakult kätte, aga mulle öeldi telefonis, et saame ise valida päeva, mil me Tartusse läheme (selle nädala jooksul siis ikka). Et homme me veel ei lähe, käime Perekooli loengus ära. Kolmapäeval või neljapäeval siis.

Mis tähendab seda, et nädala lõpus on mul ilmselt juba beebi käes! Viimased päevad veel kahekesi ja siis oleme juba kolmekesi 🙂 Kuidas see aeg nii kiiresti läks? 😀

P.S: Eile said mu karvad ka sealt alt puhtaks aetud – mu kallis abikaasa tegi selle töö ära, sest ma ise ei näe ju mitte midagi suure kõhu tõttu  😀 Nii sile pole ammu olnud – viimati vist aprillis 😀

Edit: Ma ise pooldan keisrit ja kavatsen sellest teada anda ka Tartu arstidele. See muidugi ei tähenda, et nii ka läheb, sest mina seda ei otsusta, aga oma arvamuse võin ikka välja öelda.

Just vastasin eelmise postituse all ühele kommentaarile ka, mille nüüd siia kopeerin:

Ei mõtlegi end teiste juttudest mõjutada lasta. Ma ise pooldan samuti keisrit ja kavatsen seda ka Tartus mainida. Just kirjutasin postituse sellest, et otsustasin viimasel hetkel siiski Tartus sünnitamise kasuks. Põlva arstilt saan homme saatekirja Tartusse, aga nemad ei saa otsustada, kas tuleb keiser või esilekutsumine, sest sünnitus toimub seal. No ma homme saan ehk mainida, et nad paneksid sinna saatekirjale lisainfo, et võimalusel keiser, aga ma ei tea, kas nad saavad seda teha. Ilmselt siiski mitte. Mainin Tartus ka seda, mida ultraheliarst Põlvas ütles, et beebi on mõõtmetelt üldiselt väga suur – pea, õlad, rindkere, käed, jalad jne, mitte lihtsalt pea pole natuke suurem nagu osadel beebidel – et viimase variandi puhul on veel kuidagi kergem ise sünnitada, aga minu lapse puhul mitte. Tartu on mulle alati keisrit maininud, kui ma seal veel arvel olin – öeldes, et kui laps tuleb üle 4500 grammi, siis ilmselt tuleks keiser. Et selles mõttes ehk kuulavad ka, aga samad arstid ilmselt sünnitust vastu ei võta, kes mul seal enne Põlvasse asjade ümbertõstmist olid.

 

 

Mu beebi on praegu juba 4463 grammi!

Mul oli täna siis see lisaultraheli, mis rasedusdiabeetikutele tehakse. Ma olen endiselt suhteliselt šokis… Kõik on korras, aga beebi on juba praegu 4463 grammi (eksimisvõimalus on +/- 670 grammi, nii ütles mulle ultraheliarst ja see on märgitud ka ultrahelipildile, mis ma kaasa sain, aga kui ka ultraheli eksiks niipidi, et laps kaaluks vähem, siis suur on ta nagunii… ja kui see veel teistpidi eksib, siis on 5 kg reaalsus)!

Ehk siis ma pean kohe esmaspäeval oma arstile helistama ja saan saatekirja ilmselt juba järgmiseks nädalaks Võrru. Muidu oleks mul arstivisiit alles reedel ehk 09.augustil (eelmine oli 01.augustil, aga siis ultraheli polnud, vaadati ainult südamelööke ja katsuti, et kas on peaseisus nagu peab – jah, on). Kuna Põlvas sünnitada ei saa, saaksin saatekirja Võrru, kus siis otsustatakse, kas esilekutsumine või keiser. Ultraheliarst ütles, et tema pooldaks keisrit, sest muidu võivad beebi õlad kinni jääda sünnitegevuse käigus… Aga nemad ei saa lõplikku otsust teha, sest ma sünnitan Võrus.

Esmaspäeval helistan kohe oma arstile ja eks siis näis, mis mulle öeldakse. Ilmselt nädala aja pärast samal ajal võib beebi juba käes olla. Tahtsime Hendrikuga 06.augustil Võrru Perekooli loengusse minna, aga enam ei tea, kas sinna ka jõuab, sest võib-olla saan saatekirja juba sünnituseks. Eks näis.

Muidu oli beebiga kõik korras, aga kuna ta on nii suur, siis tuleb kindlasti enne tähtaega tegutseda. Hetkel Hendrik paneb beebivoodit kokku ja mina hakkan varsti haiglakotti pakkima. Mida teie sinna üldse panite? Ma olen erinevatest blogidest lugenud, mida sinna vaja on, pean need veel üle vaatama. Täna sõitsime Hendrikuga vaatama, kus see Võru haigla üldse asub – et siis teaks. Sest kuigi saatekirjaga kiirustamist pole, siis vbl selle paari päeva jooksul hakkab ise midagi pihta. Ei või iial teada. Eks natuke ärevust tekitab see olukord, aga nii lihtsalt on.

Ma lõpuks sain Põlva raamatukogust selle “Loomuliku sünnituse teejuhi”, mida paljud naised soovitavad rasedatel lugeda. Ma pole veel lugema hakanud, aga kohe hakkan. Kusjuures see naine, kelle käes see pikalt oli, pikendas seda ega toonudki seda tagasi, ilmselt on ka rase ja joonib olulisi asju alla 😀 Aga see raamat telliti Krootuselt, kus see oli olemas ja nii ma selle saingi. Käisin mitu korda küsimas seda, aga ikka polnud see tagasi tulnud – ehk siis nad pakkusid mulle, et tellivad mujalt harukogust selle. Põlva raamatukoguhoidja saatis meili, kui see Krootuselt siia kohale jõudis. Nad on üldse siin nii toredad ja sõbralikud – meenutavad seda raamatukoguhoidjat, kes kunagi Tammelinna harukogus Tartus oli! Ma elasin siis Riia tänaval ja raamatukogu asus ka üle tee – ehk siis käisin seal väga tihti. Too naine õpetas mind kuduma ka, viiendas klassis sain salli kahe ja kogu käsitöö veerandihinne tuli samuti kahjuks puudulik, sest lasin ema sõbrannal selle ära kududa, aga kui õps tahtis, et ma tema nähes kooksin, siis jooksid kõik silmused maha. Ehk siis oli kohe aru saada, et ma olen lasknud kellelgi teisel selle ära kududa. Aasta hiljem sain sokid juba viie ja kogu käsitöö veerandihinne oli ka viis, sest see raamatukoguhoidja viitsis mulle kudumist õpetada. Neid sokke ma kandsin kuni 12.klassini – parandasin neid täiega, sest ikkagi enda kootud ju – lihtsalt mul oli vaja kedagi, kes mind õpetaks. Seitsmendas klassis sain kindad ka viie juba!

Vot sellised lood siis hetkel. Kas kellelgi teist on ka esimene laps olnud üle 4500 grammi või lausa ligemale/ üle 5 kg? Kuidas sünnituse üle elasite? Või otsustasid arstid keisri kasuks? Rääkige oma kogemustest. Eks ma aimasin, et mul enne tähtaega ilmselt laps sünnib, aga eeldasin, et ehk paar päeva varasemaks saan saatekirja, aga nüüd juhtub see ilmselt juba järgmisel nädalal. Esmaspäeval olen juba targem!