E sünnilugu

Kuigi enamik asju on juba E sündimisest kirjas paar postitust tagasi, kus ma kommentaariumis jooksvalt teada andsin, kuidas asjad edenevad, siis sellist kokkuvõtvat lugu ei ole ma ju siia kirja pannud. Nüüdseks ei ole emotsioonid ehk enam nii värsked, aga ma siiski tahan selle uuesti kirja panna. Et oleks ühes kohas olemas kogu see jutt, mitte ei peaks kommentaariumisse kaevuma hakkama, et mis siis ikkagi toimus.

12.augusti varahommikul sõitsime Hendrikuga Tartusse. Ees ootas suur teadmatus, sest mul oli vaid Põlvast saadud saatekiri sünnituse esilekutsmiseks või siis vajadusel keisriks, sest Põlva ultraheli näitas juba 03.augustil, et laps on 4460 grammi – kahtlustati seega suurt loodet. Oleksin ma tol esmaspäeval teadnud, et pean haiglas kuus päeva olema, sest ma saan nii esilekutsumise kui erakorralise keisri kogemuse, siis ma oleksin paanikas olnud, aga õnneks ei olnud mul sellest mingit aimu. Jumal tänatud selle eest!

Kui me lõpuks Tartu haiglasse jõudsime, siis pidi esialgu nii palju ootama. Kõigepealt ootamine, et saaks KTG masina alla, siis ootamine, et saaks ultrahelisse jne. Enne ultraheli rääkis minuga üks ämmaemand, kes mainis, et kui Põlval on õigus, siis ma saan kohe plaanilise keisri, sest ligi 4500 grammist last ei pane mind keegi ise sünnitama. Nojah – Põlval tegelikult oli rohkem õigus kui Tartul, kuigi ka nemad panid mööda, aga see ultraheli oli tehtud 03.augustil, nüüd oli juba 12.august – järelikult võib öelda, et Põlva nii väga mööda ei pannudki, sest E sünnikaal oli 4918 grammi…

Lõpuks jõudis siis see aeg kätte, mil ma sain ultrahelisse ja neil näitas see 4190 grammi. Pärast seda öeldigi mulle, et kuna laps ikkagi pole nii suur, kui Põlva ennustas (jajah, nii mööda panid ikka… ja muidugi eeldasid Tartu arstid, et ju Põlva eksis rohkem, aga tutkit noh), siis nad ei näe põhjust kohe plaanilist keisrit teha, vaid ikkagi esilekutsumisega alustada. Et vajadusel saab ju hiljem alati erakorralise keisri teha! See ongi vist arstide ja ämmaemandate elumoto, et vajadusel saab ju alati erakorralise keisri teha…

Ei saa öelda, et see asi mind rõõmustanud oleks, aga kui nad nii otsustasid, siis mis seal ikka – ega keisrit ei tehtagi ju väga kergekäeliselt.

Pärast seda asetati mulle emakakaela balloon, mis pidi siis sünnitegevust esile kutsuma hakkama. See oli selline julla, mille üks osa oli siis emakakaelas ja mingid juhtmed olid reie küljes kinni. Ei olnud just maailma kõige mugavam lahendus, aga sai hakkama. Kusjuures selle paigaldamisega oli veel see ooper, et alles kolmandal korral saadi see paika, lausa mitu inimest proovisid, sest mu emakakaela asetus on selline veider ehk see asub nii taga – pole lihtne ligi pääseda.

Pärast seda kolisime kogu oma tavaariga sünnieelsesse palatisse, kus Hendrik koos minuga õhtuni chillida sai. Natuke aega hiljem kolis minuga samasse tuppa mu palatikaaslane, kellega me väga hästi hakkasime läbi saama. Lausa nii hästi, et meil on tema ja veel ühe samal ajal sünnitanud naisega Facebookis eraldi grupichat, kus me oma beebidest räägime – kõik on ju väga lähestikku sündinud.

Vahepeal käisid ämmaemandad palatis küsimas, et kuidas meil läheb, et kas midagi juba toimub. Ei toimunud ei mul ega palatikaaslasel. Ma olen väga rahul selle sünnituseelse ajaga Tartu Ülikooli Kliinikumis – seda ma võin küll kiita!

Õhtul läks Hendrik mu õe perekonna juurde, et seal ööbida. Vot siis hakkasin oma palatikaaslasega rohkem suhtlema, kelle jaoks see laps oli juba kolmas, kuigi esimest korda oli tal esilekutsumine. Ta oli tõesti väga äge vene naine, kes rääkis eesti keelt hästi – ma küsisin temalt palju küsimusi eelnevate sünnituste kohta, mis olid küll juba aastaid tagasi (lapsed on 16 ja 8). Koridoris hakkasime suhtlema veel ühe naisega, kes oli esmaspäeval sünnitanud. Ja vot nende kahe naisega suhtlen nüüd ka Facebookis edasi! Aga sellel naisel oli oma beebi juba endaga koridoris kaasas – ma veel mõtlesin, et varsti on mul ju ka pojake sündinud!

Teisipäeva hommikul tuli Hendrik uuesti haiglasse, jalutasime seal natuke ringi. Siis vaadati mind uuesti üle ja kuigi avatust oli 2.5 cm, mis tavaliselt piisab selleks, et sünnitustuppa viidaks, aga kuna mul on totra asetusega emakakael, mis on nii kaugel ja sinna oli raske ligi pääseda, siis otsustasid arstid, et annavad mulle pigem veel pulbrit ja eks siis ole näha, mis saama hakkab. Palatikaaslane kolis juba kolmandale korrusele ehk sünnitustuppa – tema beebi sündis juba teisipäeva õhtul kell 17.20.

Uue palatikaaslasega ma nii palju suhema ei hakanud, aga kui ta kuulis, et mulle eile pandi balloon, aga see suurt ei mõjunud, siis ta lausa telefonis mainis kellelegi, et vist ei lähe tal ka täna asjaks (ta sai just siis ballooni, minul oli juba pulber, balloon oli eelmisel päeval).

Kogu päev ja õhtu oligi rahulik, ei toimunud mul ega palatikaaslasel midagi. Kurtsin Hendrikule ka, et mul on nii kopp ees juba sellest ootamisest ja raudselt ei toimu homme samuti veel mitte midagi.

Õhtul läksin siis koridori peale ja nägin neid kahte naist, kellel mõlemal olid juba beebid käes. No ühel oli teine laps ja teisel kolmas (mu endisel palatikaaslasel siis). Vot siis oli küll tunne, et tahan ka ju! Rääkisime natuke juttu koridori tugitoolil, aga kell oli juba nii palju, et meile tuldi ütlema, et peame kõik oma palatisse tagasi minema.

Kolmapäeva hommikuks oli muutunud ainult see, et limakork oli ära tulnud, aga ma teadsin, et see ei pruugi veel midagi tähendada. Kui siis läbivaatus toimus, selgus, et avatus on 3cm, aga mis peamine – emakakael oli pehmemaks läinud ja natuke rohkem kättesaadavam, mis tähendas seda, et lõpuks saime me sünnitustuppa kolida! Lõpuks ometi! Hendrik tassis kogu meie tavaari kolmandale korrusele, kui meile ütlema tuldi, et nüüd on minek.

Kõige enam olengi ma rahul selle ämmaemandaga, kes minuga just sünnituspalatis tegeles – no nii äge naine oli! Ma nime ei mäleta, aga no käis tihti vaatamas, aitas alati mind kõiges, kui Hendrik sel hetkel palatis polnud jne. Isegi süüa hankis mulle, kuigi esilekutsumise puhul nad pigem ei anna seda… Ja noh, ma hiljem oksendasin selle kõik välja, aga ma ei kahetse, et seda palusin. Sest kõht oli tõesti tühi!

Sünnituspalatis anti mulle tilka, mille mõju pidi kiiresti avalduma. Ja mingi hetk see nii juhtuski – valud olid lausa iga kolme minuti tagant ja nii võimsad, et ma ütlesingi ämmaemandale, et kui ma praegu tahaks juba otsad anda, siis mida ma siis teen, kui reaalne sünnitus peale hakkab? Hendrik masseeris mu selga ja oli igati abiks, sest valud olid nii suured, kuigi tolleks ajaks oli avatust ainult 4.5-5 cm. Ma ei pidanud enam vastu, vaid küsisin epiduraali. See oli parim otsus, sest valud tõesti kadusid ära, aga ma ei tundnud enam emaka kokkutõmbeid ka, kuigi masin näitas, et need on täiesti olemas. Minu jaoks olid kõik kadunud, aga tol hetkel see mind ei huvitanud ka, sest oli hea valudest lahti saada.

Ja nii me siis seal palatis Hendrikuga tiksusime – minul igast aparaadid küljes jne. Kuna mul enam valusid polnud, oli mu elu suhteliselt lill – ainult see oli nõme, et epiduraalist olid mu jalad ka veits nõrgad… Et pidin seal väikse poti peal pissil käima, mis voodi kõrval kohe olemas oli, aga sealt ikka andis püsti saada – Hendrik tõmbas 😀

Arst tuli mind vaatama kuskil 23.30 ajal, mil nähti, et avatus on 6 cm, aga kuna tempo oli niivõrd aeglane, siis otsustati erakorralise keisri kasuks! Juhhuu! Ma olin selle üle väga õnnelik (ja siiani olen kusjuures!), et mind veel rohkem piinlema ja ootama ei jäetud.

Ja nii mind hakatigi erakorraliseks keisriks ette valmistama. Kui mind siis opisaali viima hakati, siis sain Hendrikuga hüvasti jätta – ja teadsin, et beebi tuuakse talle kohe. Erakorralise keisri juurde ei ole mees lubatud, plaanilise keisri juurde aga küll… Kuna mul oli erakorraline keiser, siis sinna Hendrik tulla ei võinud.

Järsku olingi opisaalis, kus pidin ühest voodist end teise ise nihutama. Seal ruumis oli 7-8 inimest ja tol hetkel oli mul meeletu janu. Küsisin isegi vett, aga enne keisrit ei tohi juua – seega ma ei saanud seda. Et just tol hetkel tekkis mul meeletu janu, mis tekitas eriti ebameeldiva tunde.

Enne keisrit hakkasid mul käed ka meeletult värisema, aga minu pea juures oli nii tore arst, kes mind maha rahustas ning mu käsi hoidis ja kes rääkis, et mis nüüd toimub jne. Ma ise olin ju täiesti teadvusel, aga ma ei tundnud lihtsalt midagi, sest olin valuvaigisteid täis topitud.

Laps saadi kätte umbes 10 minutiga ja kõik olid jahmunud, et ta nii suur on! Siis mulle öeldigi, et beebi on 4918 grammi. Tal oli kusjuures nabanöör ümber kaela, aga mulle hiljem mainiti, et ka tavasünnituse puhul oleksid arstid niimoodi reageerida osanud, et see poleks kahju toonud.

Mulle korraks näidati E-d – see tunne oli võimas! Ma olengi nüüd ema! Pärast seda viidi E Hendriku juurde, et ta saaks kohe nahk- naha kontakti kogeda ja mind hakati uuesti kokku lappima, mis võttis kuskil 40 minutit aega. Ma ise ei tundnud midagi.

Lõpuks viidi mind intensiivi ja mõne aja pärast tulid Hendrik ja ämmaemand, kes kusjuures muidu töötab Põlvas, aga teeb ka Tartus vahetusi. Ja see oli see sama ämmaemand, kes Hendriku 31 aastat tagasi vastu võttis! Ta oli näinud, et kuidagi tuttav perekonnanimi ja tuligi ekstra vaatama, Hendrik teda ära ei tundnud, kuigi on teda suuremana ka näinud (Põlva on nii väike!). Ja siis see ämmaemand mainis, et ta mäletab väga hästi Hendriku sündi, ta teab Hendriku ema ka.

Tol hetkel saingi esimest korda oma beebile rinda anda ja me mõlemad Hendrikuga imetlesime E-d – lõpuks ometi oli ta meiega! Ta sündis 15.augustil kell 00.10 – ehk siis napilt sel kuupäeval, oleks 10 minutit varem, oleks 14 august sünnikuupäevaks jäänud. Just minu nimepäeval siis, sest 15 august on mu nimepäev.

Saime natuke kolmekesi koos olla, siis viidi laps ära. Hendrik veetis tolle öö haigla koridori tugitoolil, sest me ei hakanud nii öösel enam kedagi mu sugulastest üles ajama.

Öösel sain natuke magada, aga kui valuvaigistite mõju ära kadus, siis see ärkamine selle valu peale oli kohutav! Sain küll uued valuvaigistid peale, aga nii põrgupiin oli ennast liigutada. Nimelt toodi mulle varahommikul veel beebi rinnale ja pidin end imetamiseks küljele pöörama, aga no see võttis ikka palju aega, sest nii valus oli… Arst siis ootas, kuni ma lõpuks sellega hakkama sain. Ja siis oligi esimest korda, kui ma oma beebiga üksi jäin. Kuigi mul igalt poolt valutas, siis vaatasin teda imetamise ajal ja mõtlesin, et mul on niimoodi vedanud ikka!

Kuskil 45 minuti pärast viidi ta jälle ära, ma vist natuke sain veel sõba silmale, varsti tuli juba Hendrik ka. Ma siis juba sajandat korda mainisin personalile, et ma sooviksin peretuba, aga kõik olid täis… Ja nii mind millalgi tavapalatiase transporditi, sellest hetkest oli E kogu aeg meiega. Hendrik käis temaga koridori lõpus beebitoas veresuhkrut mõõtmas (tal oli sündises madal veresuhkur, mis on tavaline rasedusdiabeetikute laste puhul) ja piimasegu küsimas jne.

Esimene päev oli selles mõttes stressirikas, sest ma ei saanud veel eriti voodist püsti, aga ma teadsin, et pean öösel juba üksi hakkama saama, sest Hendrik ei võinud tavapalatisse jääda koos minuga… See voodi oli seal ka suht väike ja koos beebiga oli ebamugav seal tududa, sest ma ei saanud igas asendis veel olla – ehk siis pidin kogu aeg beebit tema voodisse tõstma, mis oli väga raske, sest mu haav andis meeletult tunda… Toredamaks ei teinud ka asjaolu, et tol õhtul oli tööl eriliselt nõme ämmaemand, kes mainis, et mõned naised on juba paar tundi pärast keisrit jalul ja tegelevad oma lapsega mängeldes, et mis mul siis viga on (ma olin ka juba jalul, aga megavalus oli lihtsalt liikuda). Ausalt – ma oleksin tahtnud ta v…u saata, aga ma ei teinud seda. Öösel oli mul eriti rahutu beebi ja ma korraks helistasin ämmaemandale, et ta tuleks vaatama ja äkki nõu andma, mida teha jne, aga ma sain vastuseks, et mis nemad siis tegema peavad, et võtku ma ta sülle ja kogu lugu. Mitte et ma seda viimast juba oma keisrihaavaga 100 korda teinud poleks, aga jah… Kuna mu palatikaaslase beebi oli sündides ainult 2300 grammi, siis ei olnud laps temaga koos – ehk siis ma tundsin veel end nõmedalt ka, et E nii palju nuttis. Ja ma ise nutsin ka!

Kui reedel Hendrik kohale jõudis, siis ma nutsingi ja ütlesin, et see Tartu Ülikooli Kliinukum võiks perse käia! Ma päris nii enam ei arva, aga ma siiski olen arvamusel, et kui sa ei oska patsientidega viisakalt suhelda, siis sa ei peaks ämmaemandaks hakkama. Jah, enamik neist on õnneks toredad, aga kui niigi haavatavas olukorras satub su teele mõni tropp, siis see rikub kogu arvamuse sellest haiglast ära. Minul rikkus.

Reedel ma järgmisele ämmaemandale kurtsingi pisarsilmil, et ma pole üldse rahul Tartu Ülikooli Kliinikumiga, et tehku rohken perepalateid, et neil on nõmedad ämmaemandad, et ma tahtsin Põlvas sünnitada, aga kahjuks ei saanudki, sest aimasin, et saan siin sellise suhtumise osaks jne. Too ämmaemand oli juba normaalsem ja mainis, et ma võiksin sellest negatiivsest kogemusest lahti lasta. Kerge öelda, aga raske ellu viia. Ta mainiski, et nad aitavad küll ja ma lisasin, et jumal tänatud, et selle nõmeda ämmaemanda vahetus vist kohe uuesti ei tule. Ütlesingi, et mind ei aidatud, kui mul vaja oli jne. No sain kõik hingelt ära ega kahetse üldse, et ma seda ütlesin. Ma ei tea, kes see nõme ämmaemand oli, mul ei jäänud see nimi meelde ja praegu pole see enam oluline ka, aga mul on ikkagi hea meel, sest ehk mu kaebus jõudis temani või siis vähemalt teisteni, et kõik nende ämmaemandad ei ole nii toredad, kui nad olla võiksid. Õnneks oli mu järgnev kogemus haiglaga suhteliselt positiivne, sest muidu oleksin ma juba suure kella külge selle asja löönud ja vastavad nimed oma blogis avalikuks toonud, kes ei oska oma tööd õigesti teha. Või siis ajakirjandusse selle looga läinud. Aga ma rahunesin maha.

Reede õhtust hakkas olemine juba vaikselt paremaks minema – seega järgnev öö polnud enam nii hull. Siis oli personal ka tasemel ja rohkem negatiivseid kogemusi mul ei olnud. Siis ma veel ärkasin kella peale, et lapsele süüa anda. Palatikaaslasel oli tol ööl juba laps koos temaga ja tal tirises kell, et beebile süüa anda, aga ta ei ärganud. Ma siis läksin ja ajasin ta üles – ta oli nii tänulik. Aga no eks me kõik olime väsinud sellest haiglast ja unetunde jäi ka väheks.

Laupäeval sain juba palju paremini liikuda ja viisin lapse koridori lõppu, et tal veresuhkrut mõõdetakse, aga seda polnudki enam vaja, sest see oli juba kolm korda järjest normis olnud. Tol päeval olingi lapsega üksinda, sest Hendrik jõudis õhtul, kui meid koju juba lasti. Sain kõik käimised ise ära teha ja enesetunne oli juba okei. Hommikul anti mulle ka lootust, et me saame koju, aga selleks pidi naistearsti ja lastearsti heakskiidu ära ootama. Naistearst tuligi mind õhtul vaatama ja ütles, et keisrihaav paraneb ilusti, et tema poolt on roheline tuli antud. Hoidsin pöidlaid pihus, et ka lastearst sama arvaks! Ja õnneks arvas ka, mõõdeti veel kord E veresuhkrut ja see oli 3.3, mis on väga okei (alla 2.6 ei tohi olla, tal oli sündides 1.8).

Kui Hendrik jõudis, hakkasimegi Põlvasse liikuma! E magas terve tee, mida ta alati autosõidul teeb. Samamoodi magab ta vanrkis alati.

Ja kodus oli kõik juba palju parem! Nüüdseks on juba täiesti normaalne liiikuda, kuigi üleeile sai liiga palju jalutatud – keisrihaav andis kohe tunda! Ja millal teil pärast keisrit sealt alt veritsemine ära lõppes? Mulle haiglas öeldi, et see võib 1.5 kuud ka kesta, ma lootsin, et maksimaalselt nädal. Mul hetkel igal juhul veritseb ega tundu küll, et niipea ära lõppeks… Aga no kui 1.5 kuud võib ka, siis on seda veel pikalt, kuigi mõnel ilmselt veritseb paar nädalat või vähem. Vahepeal tundus, et jääb juba vähemaks, aga siiski ei jää…

Kokkuvõttes võib mu sünnituse kohta seda öelda, et kui Tartu oleks kohe ultraheli õigesti E sünnikaalu näidanud, oleks see esilekutsumise trall ära jäänud, mis oleks kohe plaanilist keisrit tähendanud. Ma olen siiski õnnelik, et see keiser lõpuks tehti, olgugi siis erakorraline, sest ise sünnitades oleksin ma rohkem lõhki olnud. Lisaks oleks see põrgupiin olnud, sest juba 5 cm avatuse juures oli see hullumeelne. Lisaks lapse nabanöör ümber kaela – kes teab, millega see lõppeda oleks võinud… vaakumi või mõne veel hullema variandiga. Et jah – ma olen õnnelik, et ma ise ei pidanud sünnitama. Ega see keisrihaava valu polnud ka mingi meelakkumine ja kaks esimest päeva olid suhteliselt hullud, millele lisandus masendus personali käitumise ja peretoa puudumise pärast, aga kolmandal päeval oli juba suht okei olemine, tavasünnituse puhul oleks ilmselt kauem see alt paranemine aega võtnud ja poleks istuda saanud jne. Et mul on hea meel, et mul tavasünnitus sellistes tingimustes kogemata jäi.

Ja nüüd oleme kodus ja E on ülitubli beebi! Ta oleks seda ka siis, kui ta poleks nii rahulik, sest oma last armastab inimene nagunii! Ma sellele haiglas veedetud aja peale eriti ei mõtle, sest see polnud minu jaoks midagi nii ilusat. Küll aga on mul hea meel, et sealt kiiresti pärast keisrit tulema sai! Eks sünnitusjärgsed emotsioonid mängisid ka rolli, mis võimendas kogu seda olukorda, aga nagu ma ka mainisin, et alates reede õhtust kuni laupäeva õhtuni, mil meid välja kirjutati, oli juba palju parem enesetunne ja olemine (ja ka personal).

Ja kõik need, kes arvavad, et naine peabki kohe pärast keisrit kõigega ise hakkama saama ja arstid peavadki niimoodi käituma – mul on teist kahju. Kahju sellepärast, et te eeldate, et paremat käitumist pole nagunii loota, sest see on riiklik haigla, mitte hotell jne. Tegelikult ei ole see niimoodi, ka riiklikus haiglas ei tohiks keegi niimoodi just sünnitanud naisega käituda. Mina vähemalt eeldangi, et mind koheldakse kõikjal hästi, ka haiglates. Jään ka seda edaspidi eeldama. Sel korral nii päris ei olnud, aga ehk järgmisel korral on parem. Kuigi see ilmselt niipea ei tule (ma mõtlen siinkohal just sünnitust).

Vot selline see E sünnilugu oligi! Jah, selle haiglas viibimisega kaasnes ka palju negatiivseid emotsioone, mis nüüd sai uuesti välja kirjutatud, aga hetkel on kõik palju idüllilisem 🙂 Ja selle üle on mul ainult hea meel!

Suvi 2019 on abiellumise hooaeg :)

Et nüüd natuke ka muudel teemadel rääkida kui ainult beebi omadel, siis mul on ühe asja üle eriti hea meel! Nimelt selle üle, et inimesed viimasel ajal aina enam abielluvad. Vähemalt minu tutvusringkonnas küll. Ei möödu vist päevagi, kui Facebookis skrollides ei näe kedagi sõbralistist oma staatust uuendamas, et X abiellus kasutajaga Y! Vanad klassikaaslased, praegused töökaaslased, kaasblogijad (või kui pole veel abiellunud, siis kihlutakse), niisama tuttavad jne. Ilmselt on asi ka selles, et suvel abiellutaksegi rohkem, aga nii pulmaderohket aega ma siiski ei mäleta varasematest aastatest kui nüüd. Ja mul on selle üle väga hea meel! Ma olen inimene, kellele alati meeldib erinevaid pulmapilte vaadata – vahet pole, kas tegemist on ainult kahekesi peetud või suurte pulmadega. Minu jaoks on need pildid alati imelised. Ja sellepärast mulle meeldib ka igasuguseid pulmapilte vaadata.

Veel aasta tagasi ma ei aimanud, et augustis 2019 juba mitu kuud abielus olen olnud, samuti ei teadnud ma siis, et mul laps praeguseks ajaks olemas on. Mina veel elasin Tartus, kuigi kolimine Põlvasse oli juba väga lähedal. Kuu aega pärast Põlvasse kolimist andsime beebile rohelise tule ja novembris ma juba jäingi rasedaks. Aprilli lõpus panime Hendrikuga pulmakuupäeva paika, milleks oli 31.mai. Et jah – ühe aastaga võib elu palju muutuda!

Mina olen sel suvel märganud just eriti suurt abiellumist oma Facebooki tutvusringkonnas – kas teile on ka midagi sarnast silma jäänud? Või on sel suvel midagi muud teie sõprade sotsiaalmeediakontodel silma hakanud?

Lõpetuseks siis väike meenutus meie pulmapäevast, mis oleks nagu eile olnud, aga sellest on nüüd juba pea kolm kuud möödas.

Idüll beebiga :)

Pole pikalt midagi siia kribanud. Ei saa üldse öelda, et aega poleks, sest siiani on 11-päevane E küll pigem rahulik laps olnud. Öösiti laseb magada, ärkab ise üles, kui kõht tühi on jne. Magab vähemalt kolm tundi järjest, vahel ka neli. Öösiti pigem magabki rohkem. Oleme siin mitu korda perearstil ka käinud (ühel korral ei olnud perearsti kohal, oli ainult pereõde) ja kõik on korras olnud lapsega. Minu enda vererõhk on endiselt kõrge olnud, aga eks ma pean kodus ise ka mõõtma – see lihtsalt ongi niimoodi alati – meie perekonna teema.

Küll aga saab E lisaks rinnapiimale piimasegu juurde. Kui me eelmisel nädalal pereõe juures käisime, siis ta oli 60 grammi kaotanud sellest kaalust, millega meid haiglast välja lubati (alguses beebid ju kaotavadki kaalu, see kaalukaotus jäi siis normi piiresse, aga nüüd peaks juba vaikselt juurde võtma), ma siis mainisingi, et sai paar päeva ainult rinnapiima ja ta sööb seda ka palju, aga arst arvas, et ju siis talle jääb ikka väheseks – et peaks proovima piimasegu juurde anda ja siis tulemust vaatama. Ja kui me nüüd täna uuesti käisime, siis ta oli juba 60 grammi juurde võtnud. Ma ei tea, ma ilmselt pole normaalne ema, aga ma ei tunne absoluutselt mingit süümepiina, et ta lisaks rinnapiimale ka piimasegu juurde saab. Ma olen kuulnud ja lugenud, et mõni ema tunneb end sellepärast nii halvasti ja kardab hukkamõistu, aga mina ei karda. Ja kui ta tõesti ei saa rinnapiimast praegu nii kõhtu täis, siis nii ongi. Ma olen mõelnud imetamisnõustaja kutsumise peale küll, sest ehk on asi ka selles, et tema jaoks ongi pudel lihtsam variant, aga kuna ta sööb mõlemat ega rinnaga pirtsuta, siis ma ei leia küll midagi halba selles, et ta saab pudelit lisaks. Kõigpealt rinnapiima ja siia piimasegu. Et kõik need kommentaarid, et õige ema annab ainult rinnapiima jne, võivad inimesed heaga endale hoida, sest mina nii ei arva. Mul on hea meel, et ma saan talle rinnapiima anda, aga kui on vaja juurde anda, siis nii ongi. Mind see kurvaks ei tee. Jah, ma tean, et ainult rinnapiim oleks kõige parem, aga kui nii hetkel pole, siis pole. Oleks mõttetu stressata selliste asjade pärast ja oma laps ka selle tõttu ärevaks muuta. Seega ma pigem ei tee seda – olen rahulolev emme ja siis on beebi samasugune. Hetkel on ka 🙂

Sel nädalal kasutab Hendrik oma järele jäänud isapuhkust ära – ehk siis saame kolmekesi kodus olla. Ma eelmisel nädalal olin juba üksi koos beebiga, kui Hendrik oli tööl, aga ka siis polnud midagi hullu. Nüüdseks ei valuta keisrihaav enam peaaegu üldse ja saan juba enamik asju ka ise teha.

Mul on muidugi veel vara midagi öelda, aga ma oma peas kujutasin seda algust hoopis hullemini ette. No et ei saa absoluutselt enam magada, oma asju ei saa enam teha, oma elu enam pole jne. Ma olin endale sisendanud, et kui ma beebiga kodus olen, siis mul polegi enam aega isegi hingetõmbeks juba kohe algusest saati. Selles mõttes on see kõik olnud meeldiv üllatus, et tegelikult see pole üldse niimoodi. E-le hetkel meeldivad nii autosõidud kui vankriga jalutamised, ta magab siis alati. Ja kodus magab ta ka suht palju. Ehk siis jah – sööb ja magab väga palju 😀 Ma lihtsalt tean, et mina beebina olin väga rahutu laps juba sünnitusmajast koju jõudes – kartsin, et ehk on E-ga samamoodi, aga ta on selles mõttes pigem Hendrikusse. Eks näis, mis tulevik muidugi toob – seda ette veel ei näe. Et hetkel on küll suht idüll ja magamata öödest ei tea mina mitte midagi. Kui ta öösel ärkab, siis võtan ta meie voodisse ning ta saab seal rinda, ma samal ajal saan ka silma kinni lasta (piimasegu saab ta päeval ainult lisaks, arst soovitas niimoodi, et öösel pole vaja anda). Üldiselt magab ta siiski oma voodis, mis on kohe meie voodi kõrval. Vahel jääb meie vahele ka tuttu, aga ma mingi aeg tõstan ta oma voodisse ümber (õnneks ta ei ärka siis). Et seda iga öö kaisus magamist ei ole ega saa ka olema, sest kuigi ma armastan oma last väga, olen ma algusest peale võtnud endale eesmärgi teda mitte sellega ära harjutada. Tean oma tutvusringkonnast lugusid, kus algusest peale magas laps vanemate voodis ega polnudki hiljem nõus enam oma voodis tuduma (mõtlen just juba suuremaid lapsi siinkohal). Mina ei taha, et sama asi meie perekonnas juhtuks. Eks näis, kas ma sellest reeglist ka kinni suudan pidada muidugi, aga ideaalis tahaksin küll. Reaalsus võib muidugi teine olla, aga hetkel õnneks pole.

Et vot sellised lood siis 🙂 Ma pole mitte ainult rahul sellega, et E nii tubli beebi on, vaid ka sellega, kuidas Hendrik temaga tegeleb. Lisaks kõigile tavalistele asjadele, mis on loogilised toimingud a la mähkmete vahetamine, vannitamine, kussutamine, naba ja silmade puhastamine jne, ta räägib temaga juttu ja on üldse nii isalik, kui ma kogu aeg eeldasin, et ta olema saab, aga siis ma veel seda ei teadnud. Ja täpselt nii ka läks, aga isegi veel paremini. Nemad kaks ongi minu loteriivõit, minu jackpot elus ❤ Mäletan, et veel paar aastat tagasi ma unistasin, et ühel ilusal päeval olen ma abielus, mul on imeline abikaasa ja laps – ehk minu enda perekond, aga siis ma ei uskunud, et see reaalselt võimalik oleks. Aga oli! Või siis on 🙂 Ja ma olen nii tänulik selle kõige eest, mis mu elus nüüd on. Hendriku ja E eest! 🙂

Lõpetuseks üks pilt ka E-ga 🙂

Argipäev beebiga

Hetkel E magab ja saan paar rida kirja panna (kes ei saa aru, miks E, siis lugege mu eelmist postitust, kus ma tema nime pildil näitan ja mainin, et blogis kutsun ma beebit tema nime esitähega ega kirjuta seda kunagi avalikult välja). Hendrik on juba tööl tagasi ja sel nädalal olen päeval E-ga üksinda (kuna Hendrikul on hommikune vahetus). Jalutamas käime lapsega ikka kolmekesi, sest ma ei või veel vankrit tõsta – Emmaljunga on aga tõeline tank 😀 See viimane on hea asi, lihtsalt meil on kortermajas trepid ka välisukse ees, kust peaks vankrit tõstma. Me ise hoiame seda koridoris, aga ka sealt tuleb seda tõsta. Ja kui ka kookon välja võtta, siis ikkagi on see hetkel veel liiga palju mu keisrihaava jaoks.

Üleeile võeti mul keisrihaava niidid välja ja haav paraneb ilusti, mille üle mul on ainult hea meel! Aga esmaspäeva hommikul üles ärgates (või pigem, kui E üles ärkas ja siis mina ka) pidin küll šoki saama – nimelt varem ma oma haava niite üldse ei näinud, aga nüüd olid kõik järsku nähtaval. Ma ei teadnud, et see niimoodi peabki olema, helistasin kohe ämmaemanda infotelefonil, et kas see on normaalne. Öeldi, et on jah, et need tulevadki nähtavale. Jah, ma tean, et ma olen paanitseja, aga pole varem kokku puutunud sellega 😀 Et seal telefonis võidi küll mõelda, et mis lollakas see siia helistab nii totra küsimusega 😀

Muidu läheb meil väga kenasti, aga kuna E sai alguses piimasegu lisaks, sest mul palju piima polnud pärast keisrit ja ta pidi ju midagi sööma, siis ta oli sellega juba natuke ära harjunud. Pereõde (mu perearst on hetkel puhkusel, pereõde eemaldas mu niidid, lapsega läheme arstile homme, siis on perearst tagasi) mainis ka, et beebidel on lihtsam pudelit imeda ja kui nad sellega ära harjuvad, siis nad võivad ainult rinda saades alguses natuke virilad olla. Sest varem sai E pärast rinda veel pudelit ka, aga alates üleeilsest enam mitte. Õnneks on ta nii vähe pudelit saanud, et nüüd on juba asi parem ja sööb suht ilusti. Mul on piima juba väga palju – lausa nii palju, et pritsib vahel ise seda välja 😀 Või istud rahulikult ja näed, kuidas piima iseenesest voolama hakkab. Ja ometi sööb E nii palju! Haiglas öeldi ka, et ilmselt sööb ta tavalisest lapsest rohkem, sest ta on praegu juba nii pirakas. Ja nii ongi.

Väsimust ma hetkel ei tunne, aga eks see võib mingi aeg tulla. E magab öösiti vahel meie kaisus, vahel oma voodis, mis on kohe meie voodi kõrval, minu poolses küljes. Imetan ma teda voodis pikali. Ja minu öösel ärkamine võib ehk Hendriku hoopis väsinumaks muuta, sest tema peab hommikul vara üles tõusma, aga eks ta ikka kuuleb, kuidas ma teda imetan või kui E nutma peaks öösel vms, aga ta pole ka siiani kurtnud. Meil on mähkimisalus kummuti peal, mis on meie toas ja E -le absoluutselt ei meeldi, kui tal mähkmeid või riideid vahetada. Muidu tegeleme E-ga vaheldumisi, aga öösel pigem mina, sest Hendrik käib tööl. Ja no imetamine on ka ilmselgelt minu pärusmaa 😀

Ja nii see meie eluke hetkel veerebki! Eks kogu süsteem käib E rütmi järgi – ka niite välja tõmbamas käisin ruttu taksoga siis, kui ta magas – Hendrik oli siis temaga. Ma pole veel endale rinnapumpa hankinud, et vajadusel piima välja pumbata, aga kas teil on see kohe alguses olemas olnud? Elektriline on vist parem kui tavaline? Aga samas – ma ei teagi, kas seda kohe vaja on, ma nagunii ei plaani niipea väga pikalt lapsest eemal olla. Et niite ma lihtsalt pidin minema välja tõmbama ja õnneks juhtus see just lapse magamise ajale.

Täna läheme paneme ametlikult ka E-le nime ära – siis on see samuti tehtud. Ma tean, et internetis saaks ka, kui vanemad on abielus, aga kohapeal tundub kuidagi ägedam ja lihtsam isegi 😀  Ehk siis tal on täna teine autosõit, esimene oli laupäeval, kui Tartust Põlvasse sõitsime (kui ma haiglast koju sain). Vahepeal oleme temaga jalutamas mitmeid kordi vankriga käinud, aga sõitnud autoga kuhugi pole. Siiani on talle nii vankrisõit ja autoga sõitmine meeldinud, aga ta on siis maganud 😀 Et veel ei saa midagi kindlat selle kohta öelda. Omapärane on muidugi autos tagaistmel istuda – just E turvahälli kõrval siis.

Lõpetuseks siis mõned pildid veel. Ma pole veel eriti temast pilte teinud  – enamik ongi voodis magades 😀 Esimene pilt on siis minust vankriga ehk siis sel päeval, mil sai esimest korda temaga jalutamas käidud. Ning jah – mu kõht on endiselt sama suur kui rasedana – seega ma usun, et haiglasse jäigi suht 5 kg 😀 Ma pole veel ennast kaalunud, aga tundub küll niimoodi. Kuid ma ei põe selle asja pärast, mul on hetkel muid teemasid, millega tegeleda. Või siis pigem – kellega 🙂 Just E-ga siis!

Nii hea on lõpuks kodus olla! / Mis me beebile nimeks panime?

Ega mul hetkel pikka juttu ei ole. Nii superhea on lõpuks kodus olla! See esialgne sünnitusjärgne negatiivne kogemus esimesel päeval on juba haihtunud, järgnevad päevad olid oluliselt paremad.  Seal võis oma rolli mängida ka sünnitusjärgne hormoonide möll… Ja eks ma millalgi mingi kokkuvõtva postituse teen kogu sellest protsessist, aga no enamik asju on mainitud ka eelmise postituse kommentaarides. Ma siinkohal tahaksin ka kõiki lugejaid tänada, kes mulle kaasa elasid, oma kogemusi jagasid jne. Te olete imelised!

Nüüd kodus olles on kõik ikka hulga parem – oma keskkond, minu imeline perekond koos minuga ❤ Siiani on suhteliselt rahulikult kõik läinud, beebi magab üpris palju, et hetkel ma väsimuse üle üldse ei kurda. Öösel ajan ta ise üles, et teda toita, ta ei anna alati märku sellest. Küll aga annab ta märku sellest, kui kas või väike pissitilk on mähkmes – see talle ei istu 😀 Tean lapsi, kes alles siis annavad sellest märku, kui juba paksemat kraami ka seal, aga poisiklutt on selles mõttes päris nõudlik! Ikkagi oma emasse ju 😀

Ma olen maininud, et ma ei kavatse oma poja nime kirjalikult blogis mainida. See asi pole muutunud, aga mul on üks teine viis, kuidas teile seda teatada. Lisangi lõppu kaks pilti temast – esimene on haiglas tehtud, teine juba eile õhtul kodus. Teisel pildil on näha kaisumõmmi koos tema nimega! Teda plaanin ma edaspidi kutsuda kas E-ks (tema nime esitäht), beebiks, lapseks, poisiklutiks vms, aga kordagi tema nime välja kirjutamata. Ma paluksin sama käitumist ka kommentaatoritelt, aga kui juhtub, et keegi tema nime ikkagi kogemata välja kirjutab, siis ma modereerin selle E-ks ära. Et siis teate 🙂

Ikka veel ühes tükis!

Arvake ära, kes on endiselt ühes tükis? 😀 Eks ikka mina. Ma olengi hetkel haiglas, Hendrik läks just mu õe perekonna juurde, kus ta ööbib, sest sünnituseelses palatis ei saa mees pärast kella 19.00 nagunii olla. Mis värk siis ka hetkel toimub?

Tulime hommikul kell 08.00 Tartusse ja siis hakkas üks pikk trall pihta – ootamine, KTG, ootamine, ultraheli, ootamine, uus KTG jne. Siin mõõdeti mu beebi kaaluks 4190 grammi ja otsustati ikkagi esilekutsumise kasuks kõigepealt. Kuna mul oli 1.5 cm avatust, siis paigaldati mulle emakakaela balloon, mis teoreetiliselt peaks sünnituse kiiremini esile kutsuma kui näiteks pulber. Pulbriga alustatakse nende puhul, kellel avatust üldse pole. Hetkel mul mingid üliõrnad valud on, aga isegi päevade ajal on hullemad – seega midagi ei toimu veel. Öeldi ka, et ilmselt enne homset ei hakka midagi toimuma, kui praegu kõik nii rahulik on. Homme hommikul võetakse balloon välja ja eks siis näis, kas pannakse uus või proovitakse mingit muud varianti veel.

Selle ballooni paigaldamisega oli ka omaette ooper – kaks korda see arstidel ei õnnestunud, proovisid veel kolmandat korda ja kui poleks siis ka õnnestunud, siis oleksin pulbri saanud kõigepealt. Mul endal tahtis pilt taskusse minna, kui seda paigaldati, anti nuuskpiiritust isegi igaks juhuks. Õnneks siiski seda vaja ei läinud, sest pilt ei läinud taskusse.

Muidu on siin tore, aga sünnitajaid on tõesti palju! Jagan sünnituseelset tuba ühe naisega, kellel tuleb kolmas laps, samuti ballooniga esilekutsumine, tal on natuke rohkem valusid, aga ka suhteliselt vaikne. Hästi tore vene naine on, rääkis oma eelmistest sünnituskogemustest (lapsed on vanuses 16 ja 8). Et oskab eesti keelt ka väga normaalselt ja saame suhelda.

Nii et jah – siin võib veel aega minna 😀 Pulbri kohta öeldi, et siis on esmasünnitajatel tavaline, et läheb vähemalt 2-3 päeva, ballooniga tavaliselt  hiljemalt teise päeva lõpuks sünnitatakse ära. Eks näis siis 🙂 Selle ballooni teised osad pandi kleeplindiga reie külge kinni, aga liikumist see õnneks üldse ei sega.

Kas ma olen nukker, et keisrit ei saanud? Hetkel mitte, sest valusid veel suurt pole, ma sellele oskan siis vastata, kui beebi lõpuks käes on 😀 Nad ütlesid, et kui neil oleks ultrahelis beebi üle 4500 grammi näidanud, siis oleks plaaniline keiser olnud esmavalik.

Muidu on siin suhteliselt tore, aga arstidel ja ämmaemandatel on väga kiire, hetkel on kõik perepalatid ka täis, aga ma ei usu, et mul enne homset midagi toimuma hakkab, vbl siis on teine olukord. Tean seda, et sünnitama minnes tuleb kohe mainida, et tahaks perepalatit. Õnneks on palatikaaslane ka väga tore naine, kellel kolmas laps tulekul ja kes on mulle rääkinud, et mis võib pärast sünnitust toimuda jne. Tal on ka esimene esilekutsumine, teised on loomulikul teel sündinud lapsed olnud.

Eilne öö oli mul suhteliselt hull – kõrvetised olid nii ägedad, et pidin tund aega öösel kodus üleval passima, sest pikali olles olid need eriti hullud. Et ma polnud hommikuks end välja puhanud, aga õnneks siin saan seda nüüd teha 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! Eks homme oleme jälle targemad 🙂

Beebi pole veel sündinud/ Mina platsentat ega nabanööri küll endaga koju kaasa ei hakka tassima, mõned asjad jäägu haiglasse…/ Kas teie olete sünnitusplaani endale valmis teinud? / “Loomuliku sünnituse teejuht” ei ole nii hea raamat minu meelest…

Olen veel ikka ühes tükis 😀 Käisime eile Tartus, aga meile öeldi, et tulge esmaspäeva varahommikul tagasi. Ehk siis seda me teemegi. Siis tehakse ultraheli, mille põhjal siis otsustatakse, mis saab edasi. Täna on mul muidu täpselt nädal tähtajani (17.august), aga tolleks ajaks on beebi kindlasti juba käes. Haiglakotid on muidugi kõik juba pakitud ja need olid meil ka eile kaasas. Nii et ma ilmselt enne esmaspäeva ei sünnita, kui just beebi ise nende kahe päeva jooksul ei otsusta tulla. Siiani pole ühtegi märki sellest, kõik on tavapärane. Aga no see võibki äkitselt peale hakata – ega seda ette ei tea ju 😀

Nüüd raseduse lõpus on kõrvetised ikka päris hulluks läinud, just öösiti (päeval neid eriti polegi). Varem olid ka rohkem öösiti, aga Rennie ikkagi leevendas. Nüüd enam mitte eriti… Ja kuigi kõhukinnisus on rasedatel tavaline, siis nüüd viimasel ajal on see ka ikka hullemaks läinud. Kuna enne rasedust pole mul iial sellega probleeme olnud, siis ütleme nii, et ega see tore pole 😀 Et teada on, et pole niimoodi, et korraks WC-sse ja asi tehtud nagu mul tavaliselt varem oli 😀 Läheb ikka kõvasti aega. Kas kellelgi teist veel samamoodi raseduse lõpus on olnud? Ma tean, et mõnedel on raseduse alguses juba see mure päris suur, aga mul nagu eriti palju ei olnud seda probleemi, pigem vähe. Ja keefir aitas ka, aga nüüd pole enam sellest tolku.

Teisipäeval käisime Hendrikuga Võrus Perekooli loengut kuulamas. Meid oli ainult neli ja Hendrik oli ainuke mees 😀 Et kuigi ma sünnitan Tartus, siis loengut kuulamas käisime Võrus. Väga kasulik oli – sünnituse erinevad etapid, tugiisiku roll sünnitusel ja ka keisri puhul jne. Hendrik ütles, et tema jaoks oli kasulik just see tugiisiku roll sünnitusel – et kus vajadusel mind masseerida, kuidas toeks olla, mida teha jne. Kui ma muidugi luban masseerimist, sest mõni naine jälle ei taha seda. Aga seda ette ei tea, sest kui ma ise sünnitan, siis selgub see siiski kohapeal. Ega enne ju oma käitumist ei oska planeerida.

Lisaks näidati meile kahte erinevat sünnitusplaani, mis naised olid endale kirja pannud. Mõlemad olid korduvsünnitajate omad, sest esmasünnitajad enamasti ei oska niimoodi määratleda, et mida nad täpselt tahavad. Üks sünnitusplaan oli pikem kui mu gümnaasiumi lõpukirjand 😀 (nimed olid loomulikult eemaldatud). Kas teie panite sünnitusplaani kirja? Minul seda pole. Seal ühes oli nii detailselt kõik kirjas, et a la missugune peab valgus olema kuni selleni välja, et millistes asendites on ta nõus ainult sünnitama. Loengus mainiti meile, et sünnitusplaani koostades peab iga naine arvestama sellega, et seda ei täideta peaaegu mitte kunagi 100-protsendiliselt, sest see lihtsalt pole võimalik.

Sünnitusplaanides küll seda kirjas polnud, aga nii mõnedki vanemad tahavad endale nii nabanööri kui platsentat mälestuseks – nii meile loengus räägiti. Nabanöörist saan ma veel aru, aga platsentast mitte. See näeb juba nii rõve välja, et minu pärast jäägu see heaga haiglasse, kus nad need ära põletavad (nii meile öeldi, kui perekond seda kaasa ei taha võtta). Mõni sööb ka seda platsentat hiljem, aga mul tuleb okse peale, kui ma sellele mõtlen. Mina ei taha ei nabanööri ega platsentat endale mälestuseks, mul pole nendega midagi teha. Ma ei taha kedagi siin solvata, aga minu jaoks isiklikult võrdub platsenta kojutoomine sellega, et ma oma beebi esimese kaka ka kuhugi hoiule paneksin, mida ma ilmselgelt ei tee. Nabanöörist saan ma veel aru, aga ma ei taha seda ka. Ja see ei tähenda, et ma oma beebit vähem armastaks, aga kõike pole vaja ka koguda. Et ma jah ei kujuta seda ette, et aastate pärast oma lapsele näitan – näe, siin on su nabanöör ja platsenta 😀 Või siis ütlen, et ma platsenta magustoiduks ära sõin 😀 No ei! Aga inimesed on erinevad ja kellele need variandid sobivad, siis palun väga.

Ma lugesin “Loomuliku sünnituse teejuhi” läbi, mida paljud rasedad oma piibliks peavad… Ma juba mainisin ka, et algus oli minu jaoks suhteliselt igav, sest need sünnituslood ei kõnetanud mind. Jah, need olid positiivsed ja toredad, aga minu jaoks isiklikult liiga lillehõngulised. Ma lihtsalt pole selline inimene – ma ei suuda ega taha end sünnitusel avanevaks lilleõieks või tormiseks ookeaniks kujutada. Ma olen liiga realist sellise asja jaoks. Kahjuks või õnneks. Lõpp läks natuke paremaks – siis juba räägiti üldiselt sellest, mis sünnitusel ees võib oodata, aga ikkagi kiitis see raamat taevani ämmemanduse vaatenurka ja tegi meditsiinilise sekkumise suhteliselt maha. Jah, ma saan aru, et alati polegi see viimane vajalik, aga vahel on. Ja selle vastu ei saa ega peakski nii otseselt võitlema. Jah, ma saan ka sellest aru, et selle raamatu autor on maailma parimaks ämmaemandaks tituleeritud naine (otseselt vist ei ole, aga no mõnede naiste arvates), aga see pole päris see, mida mina sünnitusest lugeda tahaksin.

Minu masti raamatud on pigem sellised “Nüüd ma tulen!” stiilis raamatud. See on küll natuke vana (2002), aga eesti autorid – nii naistearstid kui ämmaemandad. Ja seal räägitakse kõigest väga hästi – ega tehta sealjuures meditsiini maha. Veel oli väga hea raamat “Punuloogia”, mille ma hiljuti lõpetasin. Nendes ei ole seda natuke proosalist ilukirjanduslikku sünnitust, mis mulle peale ei lähe. Vähemalt mitte selles kontekstis. Ma võin seda kõike lugeda, aga mitte sünnitusest palun. Et “Loomuliku sünnituse teejuhile” annaksin mina hindeks 5/10 – need punktid tulevad ka ainult raamatu teise osa pärast. Aga see ei tähenda, et see teistele ei võiks sobida, mina lihtsalt ise pole selle raamatu sihtgrupp.

Kolmapäeval oli Hendriku sünnipäev – ta suurelt seda ei tähistanud, sest polnud juubel (eelmisel aastal oli suurem tähistamine). Ta sai 31. Hendriku perekond käis meie juures istumas, sõime salatit ja niisama rääkisime juttu. Näitasime beebivoodit, mis on valmis – ehk siis ootab poja saabumist! Natuke veel ja siis ta juba tulebki! 🙂

Kus ma siis lõpuks ikkagi sünnitan?

Helistasin oma arstile ja homme saan saatekirja kätte, et sel nädalal ära sünnitada. Ma olin nii kindel Võrru minekus, aga otsustasin eile raske südamega viimasel hetkel siiski Tartu kasuks. Võru kasuks rääkis selle lähedus ja see, et perepalati saab suhteliselt kindlalt, aga rasedusdiabeet, kõrge vererõhk, suur laps, suure tõenäosusega keiser (või ka esilekutsumine, Põlva arst saab ainult saatekirja anda) panid mu ümber mõtlema. Arutasin samuti Hendrikuga seda ja tema pooldas ka Tartut pigem. Minu süda ütles Võru, aga mõistus Tartu – kuulasin sel korral viimast. Ma ise olen häid lugusid Võrust pigem kuulnud, aga ma googeldasin ja siis hakkasin kahtlema. Mõned Võrus  ja isegi Tartus elavad inimesed käivad Põlvas hoopiski sünnitamas (et oleks võimalik peretuba saada ja poleks liinitöö Tartu naiste jaoks ja Võru naiste jaoks see, et Põlva olevat parem), sest sellel haiglal siin on millegipärast parem maine kui Võru omal (no nüüd juba käisid, sest Põlvas ei saa hetkel sünnitada). Kui oleks tavaolukord, siis oleksin kindlasti Võru valinud. Ja ma üldse ei kahtle Võru arstide pädevuses, aga ehk minu olukorra puhul on Tartu tõesti hetkel parem variant.

Kui peretuba ei saa Tartus, siis ei saa. Hendrik ei saa haiglas öösel nagunii enne lapse sündi olla (kui just plaaniline keiser pole, mis mitu päeva aega ei võta ja peretoa kohe imekombel pärast seda saama peaks), aga mul on Tartus ka sugulased, kelle juures ta vajadusel saaks ööbida (samuti siis, kui peretuba ka hiljem ei peaks saama). Ja Tartu kasuks rääkis lõpuks ka see, et mu perekond elab seal – sest kes teab, kaua ma haiglas olema pean. Ehk ei pea üldse kaua, aga ette ju ei tea. Ma ise nii arvestasin Põlvas sünnitamise võimalusega ja see uudis, mis juuli lõpupoole tuli, et üldse ei saagi siin sünnitada, tegi mu üpris kurvaks. Ja selle tõttu tundus Võru alguses parem variant – ka väiksem, privaatsem, peretoa saab suurema tõenäosusega jne. Aga kui kõik asjad uuesti üle vaadata, siis targem variant on praeguse olukorra puhul siiski Tartu.

Et kui arst minult täna telefonis küsis, et kuhu saatekiri teha, siis ma vastasin, et Tartusse. Saan selle homme varakult kätte, aga mulle öeldi telefonis, et saame ise valida päeva, mil me Tartusse läheme (selle nädala jooksul siis ikka). Et homme me veel ei lähe, käime Perekooli loengus ära. Kolmapäeval või neljapäeval siis.

Mis tähendab seda, et nädala lõpus on mul ilmselt juba beebi käes! Viimased päevad veel kahekesi ja siis oleme juba kolmekesi 🙂 Kuidas see aeg nii kiiresti läks? 😀

P.S: Eile said mu karvad ka sealt alt puhtaks aetud – mu kallis abikaasa tegi selle töö ära, sest ma ise ei näe ju mitte midagi suure kõhu tõttu  😀 Nii sile pole ammu olnud – viimati vist aprillis 😀

Edit: Ma ise pooldan keisrit ja kavatsen sellest teada anda ka Tartu arstidele. See muidugi ei tähenda, et nii ka läheb, sest mina seda ei otsusta, aga oma arvamuse võin ikka välja öelda.

Just vastasin eelmise postituse all ühele kommentaarile ka, mille nüüd siia kopeerin:

Ei mõtlegi end teiste juttudest mõjutada lasta. Ma ise pooldan samuti keisrit ja kavatsen seda ka Tartus mainida. Just kirjutasin postituse sellest, et otsustasin viimasel hetkel siiski Tartus sünnitamise kasuks. Põlva arstilt saan homme saatekirja Tartusse, aga nemad ei saa otsustada, kas tuleb keiser või esilekutsumine, sest sünnitus toimub seal. No ma homme saan ehk mainida, et nad paneksid sinna saatekirjale lisainfo, et võimalusel keiser, aga ma ei tea, kas nad saavad seda teha. Ilmselt siiski mitte. Mainin Tartus ka seda, mida ultraheliarst Põlvas ütles, et beebi on mõõtmetelt üldiselt väga suur – pea, õlad, rindkere, käed, jalad jne, mitte lihtsalt pea pole natuke suurem nagu osadel beebidel – et viimase variandi puhul on veel kuidagi kergem ise sünnitada, aga minu lapse puhul mitte. Tartu on mulle alati keisrit maininud, kui ma seal veel arvel olin – öeldes, et kui laps tuleb üle 4500 grammi, siis ilmselt tuleks keiser. Et selles mõttes ehk kuulavad ka, aga samad arstid ilmselt sünnitust vastu ei võta, kes mul seal enne Põlvasse asjade ümbertõstmist olid.

 

 

Mu beebi on praegu juba 4463 grammi!

Mul oli täna siis see lisaultraheli, mis rasedusdiabeetikutele tehakse. Ma olen endiselt suhteliselt šokis… Kõik on korras, aga beebi on juba praegu 4463 grammi (eksimisvõimalus on +/- 670 grammi, nii ütles mulle ultraheliarst ja see on märgitud ka ultrahelipildile, mis ma kaasa sain, aga kui ka ultraheli eksiks niipidi, et laps kaaluks vähem, siis suur on ta nagunii… ja kui see veel teistpidi eksib, siis on 5 kg reaalsus)!

Ehk siis ma pean kohe esmaspäeval oma arstile helistama ja saan saatekirja ilmselt juba järgmiseks nädalaks Võrru. Muidu oleks mul arstivisiit alles reedel ehk 09.augustil (eelmine oli 01.augustil, aga siis ultraheli polnud, vaadati ainult südamelööke ja katsuti, et kas on peaseisus nagu peab – jah, on). Kuna Põlvas sünnitada ei saa, saaksin saatekirja Võrru, kus siis otsustatakse, kas esilekutsumine või keiser. Ultraheliarst ütles, et tema pooldaks keisrit, sest muidu võivad beebi õlad kinni jääda sünnitegevuse käigus… Aga nemad ei saa lõplikku otsust teha, sest ma sünnitan Võrus.

Esmaspäeval helistan kohe oma arstile ja eks siis näis, mis mulle öeldakse. Ilmselt nädala aja pärast samal ajal võib beebi juba käes olla. Tahtsime Hendrikuga 06.augustil Võrru Perekooli loengusse minna, aga enam ei tea, kas sinna ka jõuab, sest võib-olla saan saatekirja juba sünnituseks. Eks näis.

Muidu oli beebiga kõik korras, aga kuna ta on nii suur, siis tuleb kindlasti enne tähtaega tegutseda. Hetkel Hendrik paneb beebivoodit kokku ja mina hakkan varsti haiglakotti pakkima. Mida teie sinna üldse panite? Ma olen erinevatest blogidest lugenud, mida sinna vaja on, pean need veel üle vaatama. Täna sõitsime Hendrikuga vaatama, kus see Võru haigla üldse asub – et siis teaks. Sest kuigi saatekirjaga kiirustamist pole, siis vbl selle paari päeva jooksul hakkab ise midagi pihta. Ei või iial teada. Eks natuke ärevust tekitab see olukord, aga nii lihtsalt on.

Ma lõpuks sain Põlva raamatukogust selle “Loomuliku sünnituse teejuhi”, mida paljud naised soovitavad rasedatel lugeda. Ma pole veel lugema hakanud, aga kohe hakkan. Kusjuures see naine, kelle käes see pikalt oli, pikendas seda ega toonudki seda tagasi, ilmselt on ka rase ja joonib olulisi asju alla 😀 Aga see raamat telliti Krootuselt, kus see oli olemas ja nii ma selle saingi. Käisin mitu korda küsimas seda, aga ikka polnud see tagasi tulnud – ehk siis nad pakkusid mulle, et tellivad mujalt harukogust selle. Põlva raamatukoguhoidja saatis meili, kui see Krootuselt siia kohale jõudis. Nad on üldse siin nii toredad ja sõbralikud – meenutavad seda raamatukoguhoidjat, kes kunagi Tammelinna harukogus Tartus oli! Ma elasin siis Riia tänaval ja raamatukogu asus ka üle tee – ehk siis käisin seal väga tihti. Too naine õpetas mind kuduma ka, viiendas klassis sain salli kahe ja kogu käsitöö veerandihinne tuli samuti kahjuks puudulik, sest lasin ema sõbrannal selle ära kududa, aga kui õps tahtis, et ma tema nähes kooksin, siis jooksid kõik silmused maha. Ehk siis oli kohe aru saada, et ma olen lasknud kellelgi teisel selle ära kududa. Aasta hiljem sain sokid juba viie ja kogu käsitöö veerandihinne oli ka viis, sest see raamatukoguhoidja viitsis mulle kudumist õpetada. Neid sokke ma kandsin kuni 12.klassini – parandasin neid täiega, sest ikkagi enda kootud ju – lihtsalt mul oli vaja kedagi, kes mind õpetaks. Seitsmendas klassis sain kindad ka viie juba!

Vot sellised lood siis hetkel. Kas kellelgi teist on ka esimene laps olnud üle 4500 grammi või lausa ligemale/ üle 5 kg? Kuidas sünnituse üle elasite? Või otsustasid arstid keisri kasuks? Rääkige oma kogemustest. Eks ma aimasin, et mul enne tähtaega ilmselt laps sünnib, aga eeldasin, et ehk paar päeva varasemaks saan saatekirja, aga nüüd juhtub see ilmselt juba järgmisel nädalal. Esmaspäeval olen juba targem!