Mu beebi on praegu juba 4463 grammi!

Mul oli täna siis see lisaultraheli, mis rasedusdiabeetikutele tehakse. Ma olen endiselt suhteliselt šokis… Kõik on korras, aga beebi on juba praegu 4463 grammi (eksimisvõimalus on +/- 670 grammi, nii ütles mulle ultraheliarst ja see on märgitud ka ultrahelipildile, mis ma kaasa sain, aga kui ka ultraheli eksiks niipidi, et laps kaaluks vähem, siis suur on ta nagunii… ja kui see veel teistpidi eksib, siis on 5 kg reaalsus)!

Ehk siis ma pean kohe esmaspäeval oma arstile helistama ja saan saatekirja ilmselt juba järgmiseks nädalaks Võrru. Muidu oleks mul arstivisiit alles reedel ehk 09.augustil (eelmine oli 01.augustil, aga siis ultraheli polnud, vaadati ainult südamelööke ja katsuti, et kas on peaseisus nagu peab – jah, on). Kuna Põlvas sünnitada ei saa, saaksin saatekirja Võrru, kus siis otsustatakse, kas esilekutsumine või keiser. Ultraheliarst ütles, et tema pooldaks keisrit, sest muidu võivad beebi õlad kinni jääda sünnitegevuse käigus… Aga nemad ei saa lõplikku otsust teha, sest ma sünnitan Võrus.

Esmaspäeval helistan kohe oma arstile ja eks siis näis, mis mulle öeldakse. Ilmselt nädala aja pärast samal ajal võib beebi juba käes olla. Tahtsime Hendrikuga 06.augustil Võrru Perekooli loengusse minna, aga enam ei tea, kas sinna ka jõuab, sest võib-olla saan saatekirja juba sünnituseks. Eks näis.

Muidu oli beebiga kõik korras, aga kuna ta on nii suur, siis tuleb kindlasti enne tähtaega tegutseda. Hetkel Hendrik paneb beebivoodit kokku ja mina hakkan varsti haiglakotti pakkima. Mida teie sinna üldse panite? Ma olen erinevatest blogidest lugenud, mida sinna vaja on, pean need veel üle vaatama. Täna sõitsime Hendrikuga vaatama, kus see Võru haigla üldse asub – et siis teaks. Sest kuigi saatekirjaga kiirustamist pole, siis vbl selle paari päeva jooksul hakkab ise midagi pihta. Ei või iial teada. Eks natuke ärevust tekitab see olukord, aga nii lihtsalt on.

Ma lõpuks sain Põlva raamatukogust selle “Loomuliku sünnituse teejuhi”, mida paljud naised soovitavad rasedatel lugeda. Ma pole veel lugema hakanud, aga kohe hakkan. Kusjuures see naine, kelle käes see pikalt oli, pikendas seda ega toonudki seda tagasi, ilmselt on ka rase ja joonib olulisi asju alla 😀 Aga see raamat telliti Krootuselt, kus see oli olemas ja nii ma selle saingi. Käisin mitu korda küsimas seda, aga ikka polnud see tagasi tulnud – ehk siis nad pakkusid mulle, et tellivad mujalt harukogust selle. Põlva raamatukoguhoidja saatis meili, kui see Krootuselt siia kohale jõudis. Nad on üldse siin nii toredad ja sõbralikud – meenutavad seda raamatukoguhoidjat, kes kunagi Tammelinna harukogus Tartus oli! Ma elasin siis Riia tänaval ja raamatukogu asus ka üle tee – ehk siis käisin seal väga tihti. Too naine õpetas mind kuduma ka, viiendas klassis sain salli kahe ja kogu käsitöö veerandihinne tuli samuti kahjuks puudulik, sest lasin ema sõbrannal selle ära kududa, aga kui õps tahtis, et ma tema nähes kooksin, siis jooksid kõik silmused maha. Ehk siis oli kohe aru saada, et ma olen lasknud kellelgi teisel selle ära kududa. Aasta hiljem sain sokid juba viie ja kogu käsitöö veerandihinne oli ka viis, sest see raamatukoguhoidja viitsis mulle kudumist õpetada. Neid sokke ma kandsin kuni 12.klassini – parandasin neid täiega, sest ikkagi enda kootud ju – lihtsalt mul oli vaja kedagi, kes mind õpetaks. Seitsmendas klassis sain kindad ka viie juba!

Vot sellised lood siis hetkel. Kas kellelgi teist on ka esimene laps olnud üle 4500 grammi või lausa ligemale/ üle 5 kg? Kuidas sünnituse üle elasite? Või otsustasid arstid keisri kasuks? Rääkige oma kogemustest. Eks ma aimasin, et mul enne tähtaega ilmselt laps sünnib, aga eeldasin, et ehk paar päeva varasemaks saan saatekirja, aga nüüd juhtub see ilmselt juba järgmisel nädalal. Esmaspäeval olen juba targem!

Advertisements

63 thoughts on “Mu beebi on praegu juba 4463 grammi!

  1. Kui Võrru lähete haiglat otsima, siis minge kindlasti ka sisse ja vaadake osakonda (hetkel sünnitus renoveerimisel, et palatid asuvad 3 korruse asemel 2 korrusel A tiivas). Usun, et ei ole kellegil selle vastu midagi.

    • Me natuke käisime sees ka jah 🙂 Kui ehk ikka jõuab 06.augustil Perekooli loengusse, siis saab veel ringi vaadata. See selgub siis juba esmaspäeval, mis kuupäevaks ma saatekirja saan.

  2. Ma ei taha sind hirmutada, aga nii suure lapse puhul tasuks keisrit tosiselt kaaluda. Meie tydruk oli syndides 4,5 kg. Ja jaigi synntusteedesse kinni. Arts pidu tal kasivarre lui murdma ja esimesed kaks nadalt oli tal kasi lahases. Rohitada raske, riietada veelgi hullem ja vanni ka ei saa teda panna. Onneks mingit narvikahjustust ei paista lapsel praegu ( 6 kuune) olevat- kasi liigutab vordselt ja areneb graafikus. Aga see paistab rohkem erand olema kui reegel. Tagantjargi oleks ta ka keisriga pidanud syndima.

  3. Minu laps oli sündides 4300g. Kuna ma mingeid lisauuringuid ega asju ei võtnud ja tol ajal (12-aastat tagasi), neid ka otseselt tavarassdatele peale ei sunnitud, siis läksin täiesti tavapäraselt sünnitama. Ilmselt mu tutvusringkonnas üks kergemaid sünnitusi. Reaalselt päris valude algusest sünnihetkeni 40 minutit. Isegi õmblusi ei olnud ja saime õhtuks koju. Seega ära üle paanitse. Üle paanitsemine ja mõtlemine on halvim, mida teha saad. See oli mu esimene ( seni ka ainus) laps.

    • Jah, aga rohkem on suurte ja esimeste laste puhul ikka seda, et laps võib sünnitusteedesse kinni jääda. Seda räägivad arstid ka. Et mul on hea meel, et sul nii kergelt see sünnitus läks, aga sa oled ilmselt üks eranditest. Ma pigem seda riski ei tahaks võtta. Aga no lõpliku otsuse teevad nagunii arstid.

  4. Üldiselt antakse haigla poolt beebile seal kõik vajalik, kui endal on soovi omi riideid lapsele selga panna siis lihtsalt neid varuga kaasa võtta lisaks kojutoomis riietele.
    Endale peaks kõik vajaliku kaasa võtma. Kõik pesemisvahendid, vahetusriided, jalanõud, sidemeid, dokumendid, telefon/läpakas, laadijad. Soovi korral juua ja näksimist.
    Soovitan haigla kodulehel ka ringi vaadata mida nad omalt poolt pakuvad, sest osad haiglad kostitavad ema näiteks sidemetega jne

    • Ma sidemeid pakkisin kaasa igaks juhuks varuga, sest äkki nii palju ei anta. Beebiriideid ka – 56 enamasti, 50 ilmselt vaja ei lähe, sest laps on suurem (aga paar tükki panin), igaks juhuks võtsin mõned 62 ka.

      Vahetusjalanõud ka olemas, Medela rinnapadjad ja Purelan rinnakreem selle jaoks, kui imetamine on valulik, beebikäärid, hügieeniline huulepulk (ma kasutan aastaringselt seda nagunii, seega eraldi pole vaja meeles pidada), mingid mähkmed beebile, võrkpüksid, imetamisrinnahoidjad, pesu, mugavad koduriided (kuigi haiglakitlit saab ka kasutada), sokid. Lutt ka igaks juhuks. Pesemisvahendid ja snäkid lähevad viimasena veel lisaks.

      Ilmselt ei lähegi kõike vaja, aga kuna sünnitan Võrus, siis pigem olgu rohkem kraami, et Hendrik ei peaks kohe Põlvasse tagasi sõitma, et midagi tuua.

    • Mul kahtlustati rasedusaegset diabeeti ja seetõttu tehti ka lisa UH raseduse lõpus. Kahjuks/õnneks ei saanud arst ühtegi mõõtu, mille järgi poisi kaalu arvutada. Arvas, et tuleb pigem suur laps (kaalusin raseduse lõpus 103 kg, juurde olin võtnud ca 20 kg).
      Sünnitus algas vete tulekuga ja haiglasse jõudes oli 8 tunni pärast laps käes. Olime mehega käinud loengutes & kui räägiti “läbi valu hingamisest” ja “enda lõdvaks laskmisest”, siis ma oma mõtetes ironiseerisin seda kõike, kuna, kuidas saab see üldse võimalik olla?!?
      Aga!!! Kui minul asjaks läks, siis keskendusin AINULT hingamisele & enda lõdvaks laskmisele, ei kasutanud mitte mingeid valuvaigisteid (proovisin naerugaasi aga see ei sobinud üldse) ega karjunud oma häält ära. Tegelikult ei teinud vist mingit häält, midagi mõmisesin omaette aga mitte midagi sellist, mida ette kujutasin või varem kuulnud olen.
      Kõige kergem osa minu jaoks oli pressimine. Proovikatse ja 2 pressi hiljem (ca 3 min) oli laps mu rinnal. Ja see oli maailma parim tunne!!
      Kokku õmmeldi mind tund aega ja kuna õmblused korralikult kokku ei kasvanud & rebenesid, pidin paar kuud hiljem spets operatsioonil käima. Aga nüüd, aasta hiljem oma last vaadates ei tundu see enam nii hull. See on seda väärt

  5. Mul sündis 4554g suur laps, pea ümbermõõt oli 37cm, ise 55cm ning ilma valuvaigistiteta, aga vaakumi abiga. Lõpuks olin lihtsalt nii jõuetu ning pressid kadusid ära. Mõned õmblused tehti ja 2 nädalat ei saanud istuda, aga ei miskit väga hullu, aga see siiani ainuke sünnitus olnud ning võrdlusmoment puudub. 🙂 Õnneks on meil üsna pädevad ämmaemandad ning arstid ja nad kindlasti teevad just seda, mis Sulle ja lapsele parim on. 🙂 Jõudu, rahulikku meelt ning kerget sünnitust/keisrit!

    • Ma usun ka meie arstide võimekusse 🙂 Ma hetkel loen seda “Loomuliku sünnituse teejuhti”, mida nii paljud mulle soovitanud on. Ütleme nii, et pole minu maitsele see raamat, vähemalt hetkel küll mitte (olen nende sünnituslugude juures). Jah, need on head ja õnnelikud lood, aga nii spirituaalsed. Mina ei ole ega saa kunagi olema spirituaalne inimene – seega see valu muutmine ookeaniks või avanemise ettekujutamine lilleõie moel ei ole teps mitte see, mida mina tahan oma sünnitusel teha – ma nimelt ei usu sellesse enda puhul. Ma loen selle raamatu küll läbi, sest seal on midagi muud ka peale nende sünnituslugude, aga olen üsna kindel, et minul sellest küll abi ei ole. Pigem on mind aidanud just rohkem meditsiiniga kooskõlas käinud raamatud, kus sünnitust ei kujutata mingi lillelise lõhnaga oaasina. Ma lihtsalt pole selline inimene. Ja ma usun veel seda ka, et iga olukorra puhul selline suhtumine ei tule isegi kasuks – just siis, kui on tegemist riskirasedaga, kellel on rasedusdiabeet või kõrge vererõhk nagu mul.

      Ma küll aimasin, et eks see raamat midagi sellist on, aga see on liiga lillelapse suhtumisega minu jaoks. Mul on hea meel, et see nii paljusid aidanud on, aga ju nemad juba sisemiselt on ka rohkem spirituaalsed. Mina seda pole. Ja ma pole kurb ka selle üle. Kahjuks või õnneks.

      • Ma pole ka lillelaps ega seda raamatut ei lugenud, ma jõudsin lihtsalt haiglasse, kui sünnitus juba põhimõtteliselt pihta hakkas ning valu oli nii hull, et igasugune mõttetegevus puudus, et üldse mingit vaigistit küsida 😀

      • Ma ei soovita ka seda lugeda 😀 Hetkeseisuga vähemalt mitte, ma loen selle ise uudishimu mõttes läbi (sest see on paljudele rasedatele nagu piibel!) – siis teen põhjalikuma ülevaate ka, kuigi ma väga kahtlen, et üldmulje väga palju enam positiivseks muutub. Pigem sobib see raamat juba hingeliselt sellistele hipi mõttemaailmaga inimestele, kes usuvad igasugustesse kivikestesse jne. Ma pean end küll mitte täiesti realistiks, aga pigem sinnapoole kaldu küll. Ehk siis see raamat pole minu jaoks, mind see mõttemaailm ei aita kahjuks.

      • Ma lugesin a uurisin ka teiste sünnituslugusid, aga reaalsuses ei olnud nendest mingit kasu, sest see on selline asi, mida saab ainult ise tunda, sest seda kirjeldada on minu meelest võimatu. See on nii individuaalne asi, et alles nüüd ma tean, mida mõeldakse selle all, et selle tunde, et sünnitus algab, tunneb kohe ära näiteks ja võin kinnitada, et nii on. 😀

      • Olen kaugel hipist ja lillelapsest, kristalle pole eales uskunud, aga oma tihedate haiglas viibimiste tõttu ei usu ma ka arste. Õigem oleks öelda, et kontrollin kõik kolm korda üle enne kui usaldan. Enamasti selgub, et põhjusega.
        Nendest sünnituslugudest panin kõrva taha eelkõige maailma ühe kogenuima ämmaemanda tarkused. Tema juurde on mitmed Eesti sünnitusosakondade vanemämmaemandad ja juhid õppesõite teinud oma raha eest ja vaimustunud, kuna tal on kogemusi niivõrd palju ja ta on kõige keerulisemad sünnitused vastu võtnud ilma arstliku sekkumiseta kui naine sellega nõus on. Nt see sinu suure lapse probleem. Alla 5kg ei ole tänapäeva toitumise juures mingi ime, selliseid lapsi sünnib üha rohkem. 4.5kg on poiste puhul pigem reegel kui erand juba. Hea sünnitusabi korral ei ole füsioloogiliselt võimalik, et laps ei mahu välja. Ema peab muidugi ise ka midagi tegema, mitte jalad taeva poole pikali pukil lamama ja käsu peale pressima. Selles asendis on vaagnas kõige kitsam ja lapse kaalust ei olene seal midagi.
        Emad tihtipeale lähevad sünnitama ilma eelteadmisteta, omamata aimugi mis nende kehaga seal toimub ja kuidas end aidata. Pole ime, et komplikatsioonid tulevad. Mingid aiateibaid näitavad aparaadid tunnetavad seal sinu eest, personal usub ja juhindub aparaatidest, kõik käib by the book st ajakava on ette kirjutatud mingi statistilise keskmise järgi ja kui sellest kõrvale kaldud, torgitakse hormoonide, valuvaigistite ja keisriga hirmutamisega. Räägitakse mida iganes, et allkirja alla saaks valudes naiselt ja enda protokolliga jätkata. Oled sa statistiline keskmine? Mina nt polnud. Seetõttu ähvardati ka mind keisriga öeldes et mul on suur laps ja ta ei tunne end hästi. See oli peale seda kui mulle oli sajal erineval moel sünnitusele juba vahele segatud ja ma olin KTG ja tilgutite alla aheldatult pikali pukis. Keisrit siiski ei tulnud, laps jõudis enne ise sündida ja tal olid südamelöögid jne kõik korras. Lastearst ka tunnistas, et ju ämmaemand kartis et nii kaua väljutasin (st 20min üle ette nähtud aja). Karta on, et rohkem haiglasse ei julge sünnitama minna. Koju saan parima ämmaka kutsuda ja tean, et ta on 100% minule keskendunud terve see aeg. Haiglas istud rohkem üksi ja kedagi ei huvita. Hea on kui on mees, kes õigel ajal hõikama läheb puhketuppa. On ka neid kordi olnud, kus laps sünnib ema enda kätele, sest personal on kadunud 😀
        Loe see raamat läbi, vaata kaugemale sellest spirituaalsusest. Saan aru, et oled keisri endale juba pähe võtnud ja seetõttu raamat hakkab vastu (suhtub keisrisse halvasti), aga lapsele on keiser kõige halvem variant. Arstide jaoks on keiser mugav, mistõttu seda nii kergekäeliselt tehaksegi. Keiser toob ka rohkem raha haiglale sisse.
        Eelmise lapse FB grupis oli kaks ema, kes sünnitasid esimese lapse üle 5kg. Üks oli lihtsalt eeltööd teinud ja ei lasknud arstidel end hirmutada, teisel pani uh nii mööda et alles sünnituse käigus selgus et suur laps. Ühel neist polnud ühtki rebenditki, teisele paar pistet tehti mu meelest. Nendest emadest ühel on praeguseks ka teine 5+Kg laps sündinud probleemideta. Kusjuures pole ise suur naine.

      • Leevi, ma saan aru jah, et sina oled kodusünnitusest vaimustuses. Ja keegi ei kahtlegi selles, et see eesti ämmaemand hea on, kes ka “Loomuliku sünnituse teejuhis” sõna võtab (või siis raamatu autor ehk maailma parimaks ämmaemandaks tituleeritud naine hea poleks). Aga kodusünnitus saab toimuda siis, kui naisel pole rasedusdiabeeti ega kõrget vererõhku nagu mul on. Sul seda polnud ja seega oligi see otsustatud. Lisaks tunnen mina isiklikult end arstide järelvalve all paremini – kui mul ka oleks eraämmakas, siis sünnitada tahaksin ma kindlasti haiglas. Seda päeva ei tule, mil mina otsustaksin kodusünnituse kasuks (isegi kui mul poleks rasedusdiabeeti ega kõrget vererõhku) – samamoodi nagu sul ei tule seda päeva, mil sa uuesti haiglasse läheksid sünnitama. Erinevad inimesed, erinevad nägemused.

        Ja ma ei väidagi, et minu sünnitus saab haiglas imepärane olema, vbl on hoopis katastroof. Aga isegi sel juhul ei sünnitaks ma teist last mitte kunagi kodus, ka mitte maailma parima ämmakaga. Sest ma lihtsalt olen selline inimene, kes ei taha seda teha. Ehk siis usaldan arste.

        Mul on hea meel, et sinu tutvusringkonnas on suurte beebide sünnitused kerged olnud, aga mina tean vastupidiseid lugusid ka (siin kommentaariumiski neid lugenud). Ja nüüd süüdistada neid naisi, et ju nad polnud ikka üldse valmis ega polnud seda sünnituspiiblit lugenud, on minu meelest ülivale. Mõni ehk ei saagi kunagi valmis olla, sest ta lihtsalt vaatamata kogu pingutustele ikkagi ei ole oma kehaga nii kontaktis jne? Ja mis siis sellest? Jah, siis saab arste vajadusel süüdistada, aga vahel ehk ei olegi keegi konkreetselt süüdi, sest nii lihtsalt on?

        Ei tee need arstid sugugi kergelt keisrilõikeid, vähemalt plaanilisi küll mitte. Tahavad ikka, et sa ise saaksid hakkama ja kui see ei õnnestu, siis teevad erakorralise. Kas see on siis parem variant? Mina pigem eelistaks kohe keisrilõiget, mitte erakorralist.

        Et jah – ma usun, et on naisi, kes viiekiloseid jurakaid nagu nalja sünnitavad, aga minu meelest on inetu seda kõigile naistele peale suruda, et raudselt saad hakkama, midagi ei juhtu jne. Ehk tõesti, aga kui juhtub? Keisriga võib ka midagi alati juhtuda, kuid siiski – mina vaatan reaalsust ja neid lugusid, kus suured lapsed kinni jäävad, on statistiliselt rohkem. Need viiekiloste sünnitajad, kes lugesid “Loomuliku sünnituse teejuhti”- ja olid pärast seda kui valgustatud, on siiski vähemuses.

        Aga sulle jääb sinu arvamus, mulle minu. Ja nii ongi.

      • See valu ookeaniks või lootoseõieks mõtlemine ei ole tegelikult muud, kui endale mingi keskendumisobjekti leidmine, aga eks sellele antakse lihtsalt liialt palju ilukirjanduslikku mõõdet juurde. Mis puutub valude ajal millelegi muule keskendumisele, siis seda soovitatakse ka perekooli loengutes. Et püüda valud üle hingata, leida omale mingi rahustav mõte, omale see tuhude ajal silme ette visualiseerida.. See ei pea olema lootuseõis vms kližeelik asi, vaid võib olla nt mingi su elu ilusaim mälestus vms, mille valude ajal endale silme ette kujutled. See aitab keskenduda millelegi muule kui valule. Kõige halvem on valukrampi end unustada. Aga noh, hipi, siis hipi. Sa nagunii ise sünnitada ei loodagi, nii et mis sest valust või visualiseerimisestki siis..
        Tartus on arstid suure lapse kahtluse korral öelnud, et opisaali jõuab alati, aga enne võiks üritada loomulikku sünnitust. Ma ise kardan jällegi keisrit ja eelistaksin esimese variandida kindlasti ise sünnitada. Vähemalt proovidagi.

    • Ja Leevi, kui kahel sündis kergelt viiekilone laps, siis palju oli neid naisi, kellel üle 4 kg laps oli juba raskem sünnitus? Nagunii on viimane arv ülekaalus. Need kaks on erandid, mis kinnitavad alati reeglit. Aga kahjuks ei ole kõik erandid.

      • Pille, mulle on arstid nii Tartus kui Põlvas öelnud, et üle 4500 grammise lapse puhul tuleks ilmselt keiser teha. Seega see oleneb vist arstist, mis juttu nad räägivad. Mina keisrit kardan vähem kui tavasünnitust – hetkeseisuga vähemalt küll, kui laps nii suur on.

      • Kust sa välja lugesid, et sulle kodusünnitust soovitan? 😀 Sulle on see vastunäidustatud ju. Mina olen iga raseduse ja sünnituse ajal olnud valmis haiglasse minema, ka kott on pakitud olnud. Haiglasünnitus pole mu jaoks välistatud, lihtsalt esimene valik on kodus. Sealjuures olen alati arstide jälgimise all topelt riskirase olnud. Mu point oli see, et haiglas tehakse asju kergekäeliselt ja arstid ise tekitavad tulekahjusid, mida pärast kustutada vaja. Seal raamatus on kõike kenasti selgitatud ka.
        Korduvalt oled siin blogis viidanud statistikale, aga sellist statistikat pole. “Keegi kusagil rääkis” ja “rohkem tundus olevat selliseid lugusid” ei ole statistika, vaid saunajutud, mida sul on mugav uskuda.

      • Leevi, eks ma pärast sünnitust oskan öelda, kuidas see asi haiglas toimus. Ilmselt oleneb suurenesti ka nendest arstidest, kes parasjagu siis tööl on. Ette ei tea jah – kui tropp arst satub, siis on muidugi nõme.

      • Asi ei ole niivõrd arstis kui sünnitusmajadele riiklikult ette antud raamides, mis põhinevad statistiliselt keskmisel naisel, ega arvesta organismi eripäradega. Need on tehtud osaliselt seetõttu, et vältida haigla vaatutust kui midagi valesti läheb, osaliselt protsessi kiirendamiseks jne. Ka ämmaemandad ja arstid, kes ise on väga teadlikud ja isegi seal raamatus sõna võtnud ämmakas peavad järgima haigla protokolle, kuna kontroll on peal. Poole ajast täidavad nad pabereid sünnituse ajal, et enda seljatagust kindlustada.

        Haiglas pead kindla ajaga sünnitatud saama, muidu hakatakse torkima ja keeratakse jama kokku sulle. Kõik naised ei sünnita nende ajaraamide sees, mõnel on 3p kestev sünnitus ja see on palju kergem kui 3h sünnitus, kuna lapsel on aega end sättida ja ema kehal kohaneda, valud pole nii intensiivsed jne. Minu esimene sünnitus oli ka 25h ja oleks olnud kauemgi kui poleks koguaeg vahele segatud. Poole ajast olid valud nii nõrgad, et ma magasin, kôik oli imekerge ilma valuvaigistiteta. Järgmised palju kiiremad sünnitused olid nt füüsiliselt valusamad, kuna kõik käis nii kähku. Tean ema, kes 2p sünnitas, käis vahepeal haiglas avatust kontrollimas, aga sünnitustuppa ei läinud ja ajas oma asju. Tal olid päevade valud ja kõik, käis korraks ainult haiglas pressimas ja oli mõne tunni pärast kodus tagasi juba beebiga. Saab ka nii. 😁

      • Leevi – jah, igale inimesele sobib just see variant, mille puhul ta tunneb, et see ongi see õige 🙂 Eks haiglas võib kohati liinitöö küll olla, eriti suuremates.

  6. Kui sul ette teada, et suure tõenäosusega esilekutsumine või keiser ees ootamas, miks sa siis Tartusse sünnitama ei lähe? See ikkagi ju meditsiinilises mõttes tipphaigla võrreldes Võruga. Eks see iga inimese enda otsus, aga isiklikult ei julgeks riskida, nii palju negatiivseid jutte Võru haigla kohta kuulnud.

    • Mina jälle olen väga positiivseid lugusid Võru haiglast kuulnud. Eks Põlva puhul arvatakse ka, et ju see üks külakolka haigla ole – alguses ma plaanisin ju nagunii siin sünnitada (kui saaks, siis sünnitaksin ka!). Ma olen Tartust ka palju negatiivseid lugusid kuulnud – seega ei saa kindlasti väita, et konkreetselt Võrus juhtuvad halvad asjad ja ainult Tartus head.

      Tartu on ülerahvastatud, kus niisamagi peretuba ei pruugi saada, eriti veel praegu, kus paljud Põlva/Valga sünnitajad sinna lähevad. Ja kuigi ma ise olen Tartuga rahul, olin ju sealgi rasedusega arvel, siis sünnitada plaanisin ma algusest peale Põlvas. Kahjuks see variant langes ära, aga Tartus sünnitamise idee pole mulle kunagi väga meelepärane olnud. Et just sellepärast plaanin Võrus sünnitada – pole see midagi nii hull perifeeria, kus arstiabi tase täiesti null on.

      Iga haigla kohta on positiivseid ja negatiivseid lugusid – seda nii Tallinnas, Tartus, Võrus, Paides, Põlvas (kui siin veel sai sünnitada) jne.

  7. Kas sa oled oma ema või ema suguvõsa naiste moodi? Kahjuks emalt sa enam küsida ei saa, kuidas sa ise sündisid ja kas see läks kergelt või raskelt, aga sageli on nii sünnitused kui teised naiste asjad emaliini pidi sarnased.
    Mina olen pigem isa suguvõsa naiste moodi ja kuigi ema sai mu keisriga, siis minul on kõik suhteliselt lihtsalt läinud.

    • Ma olen seda kunagi emalt õnneks küsinud – seega tean seda, et minu sünd oli suhteliselt kerge, aga ma olin kolmas laps ka. Minu kõige vanema õega piinles mu ema 30 tundi – ehk siis esimene laps oli väga keeruline sünnitus. Mu õel oli ka esimene laps väga raske sünnitus (samuti ligi 30 tundi), teine oli natuke kergem juba. Nii et kui seda joont järgida, siis mind midagi head sünnituse puhul ees ei ootaks 😀 Keisri kogemut mu emal ja õel pole – seega selle kohta lähikonnas kogemus puudub, kõik on tavasünnitused olnud.

      Isa poolt ma seda ei tea, mu vanaema on surnud – ja mu isa pole kunagi uurinud, milline ta ema sünnitus oli.

  8. Mul mõlemad lapsed +4,5kg sündinud. UHs ennustati muidugi 3.5 😀 niiet lubati ise sünnitada. Rasedusdiabeet oli ka mõlemal korral. Ja Tallinnas vähemalt lasti ilusti aeg täis kanda, esimese sünnitasin 40+5 (2015, 10h), teise 40+1 (2018, 4h). Ise sünnitasin, teise lapsega kasutasin ainult naerugaasi veidi, ei vaakumit ega lahklihalõiget pole vaja läinud. Esimesega oli paar piste, teisega jäi kõik terveks tänu eraämmaka heale tööle. Vererõhuga mul küll probleeme pole olnud, niiet ei oska kaasa rääkida.. aga muidugi jah, see kinnijäämise oht on alati, aga samas mu ämmakas ütles, et ka väiksemad beebid võivad kinni jääda õlgadest. Aga mis muud ikka öelda, usalda arste ja ennast. 🙂

    • Seda küll jah, et kinni võivad väiksemad lapsed ka jääda. Minu puhul nad ei taha tähtajani nüüd küll enam oodata, sest see on alles 17.augustil – kui hetkel on laps juba 4463 grammi, siis selle paari nädalaga oleks ilmselt viis kilo täis. Jah, ultraheli võib samuti eksida, aga ei tea ju ka seda, mis suunas – ehk oleks beebi tõesti väiksem, aga kui oleks veel suurem? Et selle tõttu peangi esmaspäeval kohe oma arstile helistama, mitte reedeni oma visiiti ootama. Seda ma ka teen ja eks siis näis, mis nad otsustavad. Ultraheliarst arvas igal juhul küll, et juba järgmisel nädalal peaksin ma kindlasti ära sünnitama – kas siis esilekutsumise või keisri abil, kui beebi tõesti selle aja jooksul ise sündida ei taha, aga selle peale ei saa välja minna, sest ta vbl ise tuleks üldse a la 20.august 😀

  9. Mul oli esimene laps 4580 g, ise olen 170 pikk ja tol ajal lõpurasedana kaalusin ca. 82 kilo. Tõmbasin ennast oskamatusest ribadeks ja olin kolm päeva orbiidilt ära. Vereülekanne tehti ja no ikka päris korralik sünnitus esimese korra kohta.

    • Vot jah – eks neid lugusid ole igasuguseid… Mõni nuusutab 5 kg beebi ka niisama välja, teine saab 3 kg lapsega meeletud rebendid. Iial ei tea tegelikult, aga pigem on suurte laste puhul ikka see variant, et oled ise täiesti ribadeks või jääb laps sünnitusteedesse kinni. Vähemalt esimese lapse puhul küll.

  10. Ma sündisin 30a tagasi esimese lapsena ja 4,6kg. Vaakumit kasutati. Loomulik sünnitus. Muud ei tea.
    Aga keiser tõesti lapsele hea pole. Ega emale ka tegelt.

    • Keiser pole parim lahendus, aga vahel on lihtsalt vaja. Ning jah – ma pigem valiksin keisri kui totaalse lõhkiminemise või selle, et lapsel oleks mingi luumurd vms.

  11. Minu elukaaslane sündis ise üsna suure kaaluga ja tema rangluu murtigi ära tema kättesaamiseks. Seega kartsin rasedana, et äkki meie poega ootab sama saatus ja küsisin selle kohta kogenud ämmaemandalt lamaze loengus. Tema ütles, et on 10 aasta jooksul üle tuhande sünnituse vastu võtnud ja vaid ühel korral on tal tulnud lapse õlga murda. Seega see risk on üsna väike. Lihtsalt lohutuseks sulle. Palju edu ükskõik, mis viisil see laps lõpuks tuleb! Soovitan sul enne veel tutvuda erinevate valuvastaste meetoditega, kui sa veel ei ole seda teinud. Hea on variantidena kursis olla. Mulle nt meeldis tens väga.

  12. See õlgade kinnijäämine ei olene ainult kaalust, lisaks pea ümbermõõdule mängib rolli ka rindkere laius.
    Ultrahelis öeldud kaalu kohta arvan ma nii, et vabalt võib pisem olla, kuskil 3700 kanti. Olles kolm last ise sünnitanud, siis see rebenemine sõltub täiesti sellest, mis asendis sünnitad, kui lõdvestunud oled ja kui venivad su sidekoed on. Suure lapse puhul tuleb kasuks, kui väljutusperiood on pigem aeglasem. Kas epiduraali oled kaalunud? See muidugi piirab liikumist, kuna jalad kaovad alt, aga just valutustamise mõttes. Keisri kasuks räägib jah väiksem trauma lapsele, kuna ei läbi sünnitusteid, aga samas jätab see ta ilma ema bakteritest, mis sündides tagab parema immuunsuse. Lapse jaoks näeb keiser nii välja, et keegi suskab käed emakasse ja ta satub kohe ereda valguse kätte, kohanemisaega ei jää. Lisaks ise oled keisrihaavaga mitu päeva liikumatu. Eks sa ise tead kõige paremini. 🙂 Mis ma veel mainida tahtsin, Lipsuke on sinuga sama kandi inimene, loe ta blogist sünnituslugusid või kirjuta talle.

    • Olen kursis Lipsukese sünnituslugudega, sest ma loen ta blogi. Minule öeldi ultrahelis, et kõik mõõdud on suured – mitte ainult peaümbermõõt, vaid õlad, käed, rindkere jne. Et arst ütleski, et vahel on pea lihtsalt natuke suurem, et siis saab jah ise sünnitada kergemalt, aga laps ongi kõikide mõõtude järgi üks vägilane. Et propositsioonis ilusti, aga lihtsalt suur beebi.

  13. 38+4 uh-s öeldi, et laps kaalub 3434 g, diabeediämmakas esilekutsumisele ei saatnud, kuid arst andis 40+3-ks esilekutsumispaberi. Laps sündis ise 40+2, kaaludes 4075g, loomulikult, valuvaigistiteta. Sünnitus kestis vete puhkemisest lapse kättesaamiseni u 6 tundi, ei olnud raske. Taastumine oli veidi keerulisem, sain 2.astme rebendid (lapiti mind tund aega) ning “tänu” aneemiale ka vereülekande. Läks kuskil kuu, et normaalselt istuda ning u pool aastat hiljem olen juba täitsa ise ning füüsiliselt sama, mis enne rasedust. Lugesin ka seda nn piiblit, aga jätsin sünnituslood vahele, tutvusin raamatu teise poolega, see oli põnev ja kasulik. Sünnituse ajal aitas mind mõte, et varsti saab kõik läbi.. terve rasedus oli mul keeruline (pidev okseralli), aga sünnitamisega saan ju päevaga tehtud.
    Soovin sulle edu ning rahulikku närvi! Pärast lapse sündi soovitan sul võimalikult kiirelt rinda anda, see on tema suhkrutasemele hea. Kõik läheb hästi ja varsti juba tita käes!

    • Aitäh! Keisriga on muidugi jah see jama jälle, et kohe ei pruugi piim rindadesse tulla. Kõigil vist seda muret ei ole, aga paljudel küll…

      Ma kavatsen ka selle raamatu läbi lugeda – ehk läheb lõpus paremaks 🙂

  14. Minu laps sündis plaanilisekeisriga kuna oli tuharseisus, keerata ei saa kuna mul on kahesarviline emakas. Keisrit ei pea kartma ja see jutt, et lapsel vähem immuunsust jne minu laps väga terve nüüd saab juba 12. Eriti teavad keisrist muidugi need kes seda ise pole läbi elanud.

    • Keiser on jah millegipärast paljudele tabu. Minu jaoks ei ole. Ei pea ma neid ka sugugi vähem emadeks, kes keisri abil sünnitavad. Kahjuks mõned isegi tänapäeval arvavad, et naine on saamatu, kui keisri abil sünnitab. See arvamus on idiootsus kuubis ja need naised pole minu silmis normaalsed, kes nii arvavad. Alati ei saa ega peagi “ürgnaine” olema, kes lapse ühe hingetõmbega ise ära sünnitab.

  15. Olen tugeva kehaehitusega, igati tugev ja sportlik. Sünnitust ei kartnud üldse. Ei olnud mingeid plaane, et pean ilma valuvaigisteta asja läbi tegema vms. Olin rääkinud ämmakale, et mu emal on 2 sünnitust olnud pigem rasked, sest puusad väga kitsad. Minul sama lugu. Öeldi, et ah ei see ei ole mingi päris probleem vms. Reaalsus oli see, et 30+h õudust. 10cm avatust, kõik võiks juba tulla aga laps ei mahu välja. Ja ta ei olnud kindlasti suur, ainult 3kg. Ja tuligi erakorraline keiser. Seega mina ütleks, et täiesti mõttetu kuulata lugusid sellest, kuidas peaks nii tegema või nii või, et see on parem ja õigem (muidugi kogemusi kuulata ikka võib). Lihtsalt iga olukord ja sünnitus on erinev. Sinu kogemus saab ka olema erinev ükskõik millisest teisest ja see on okei. Peaasi, et lõpuks on endal ja lapsel kõik hästi ja muu ei loegi!

  16. Kui kõikide mõõtude järgi vägilane, siis loomulikult pole mõtet ennast rebestama hakata. Sa ei pea kellelegi midagi õigustama. Soovin kõike paremat ja ilusat sünnitust!

  17. Kolm last, kõik üle 4.5 kg. Kolmas peaaegu 5 isegi 😀 Järjest suuremaks läksid 😀 viimast kutsuti esile ka, ei tahtnud tulla ja tiksus ikka oma 40 nädalat täis. Sünnituse läksid järjest kiiremaks ja järjest vähem jama, st esimene sünnitus oli vist 12 tundi, kaks õmblust ja korras, viimane oli tund ja mitte midagi ei mul ega lapsel. Et suured lapsed ei ole hirmsad sünnitada ega tähenda tingimata enda pooleks rebestamist 🙂 Aa, ja mida veel – viimase sünnituse ajal oli mul ka diagnoositud rasedusdiabeet ja topiti igast aparaate külge ja mida kõike veel, aga lõpuks ikkagi aparaatidest polnud miskit kasu ja minu enesetunne oli õigem. Et tasub usaldada last ja enda keha.

    • Just sellepärast ma keisrit pigem tahaksingi, et ma tean end ja enda keha küll 😀 Et vältida erakorralise keisri tulekut, siis olgu pigem juba plaaniline. Või siis meeletuid rebendeid jne. Oleks laps a la 3 -3.5 kg, siis ma jah keisrit ehk ei valiks. Mitte et see muidugi minu valida ka oleks.

  18. Rasedusdiabeet oli ka minul. UHs ennustati beebi 4300+-500g.
    Laps sündis loomulikul teel, ilma valuvaigistita. Sain 1 õmbluse ka, kuid see paranes ruttu ja muret ei tekitanud.
    Lapse kaal oli 4030g.

    • Siis sul läks väga hästi, Kata! 🙂 Mul on jah see teema, et mul on beebi üldiselt suur. Ultraheliarst ütles, et paljude naiste beebil on pea natuke suurem lihtsalt, et siis pole üldse nii hull, aga tal on kõik võrdselt – pea, jalad, käed, õlad jne. Ja siis olevat raskem ise sünnitada.

  19. Minu esimene laps sündis 4,6kg. Ma ei teadnud seda ette, oli ammu. Sünnitus oli kiire.
    Teised lapsed olid kilo kergemad aga pikema sünnitusega tulid.
    Minu suurim hirm alati keiser olnud, kord kui oht oli ( tuharseis), olin masenduses lausa. Taastumine, imetamine jne kõik raskemad sellega. Õnneks vajadust lõpuks polnud ja sain ise sünnitada.

    • Jah, ma ise ka põen selle taastumise pärast keisri puhul. Et see on just see kõige raskem osa. Tavasünnitus sellise suure lapse puhul on ka jälle üldjuhtudel raske. Mitte alati, aga ette ju ei tea… Ma ausõna tahaks lihtsalt seda, et ma saaksin lapse kätte niisama – ilma et ma peaksin keisrit või rasket sünnitust üle elama 😀 Andke mulle lihtsalt mu laps ja asi ants 😀

  20. Ära lase end n-ö külajuttudest mõjutada, usalda enda kõhutunnet (rasedatele seda nii hea öelda!) ja kindlasti usalda arste!! Meie arstid ja ämmaemandad on tasemel ning nii sul kui neil on mõttes üks ja sama – sinu lapse heaolu. Sellest lähtugi. Miks sündivat last asjata kannatama panna? Kui arstid on keisri meelt (ja ka sina), siis nii toimigi. Kui teise lapsega haiglas olin, jagasin palatit naisega, kes oli samuti “vägilasest” poja sünnitanud ning ei jõudnud loomulikku sünnitust ära kahetseda – lapsel rangluu puru ja nägu siniseks muljutud, naine ise allpoolt lõhki. Nii et pole see loomulik sünnitus alati õige valik ning keiser võib päästa nii lapse kui ema asjatust valust. Pealegi, kui loomulikku sünnitust juba praegu pelgad, on sul seda raskem vajalikul hetkel lõõgastuda ja end lilleõieks kujutleda; minul küll oli. Nii et arutage arstiga kõik üksipulgi läbi ja ära mõtle sellele, et laps PEAB loomulikul teel sündima. Alati ei pea! Jaksu sulle ja lapsele, olge tublid!

    • Ei mõtlegi end teiste juttudest mõjutada lasta. Ma ise pooldan samuti keisrit ja kavatsen seda ka Tartus mainida. Just kirjutasin postituse sellest, et otsustasin viimasel hetkel siiski Tartus sünnitamise kasuks. Põlva arstilt saan homme saatekirja Tartusse, aga nemad ei saa otsustada, kas tuleb keiser või esilekutsumine, sest sünnitus toimub seal. No ma homme saan ehk mainida, et nad paneksid sinna saatekirjale lisainfo, et võimalusel keiser, aga ma ei tea, kas nad saavad seda teha. Ilmselt siiski mitte. Mainin Tartus ka seda, mida ultraheliarst Põlvas ütles, et beebi on mõõtmetelt üldiselt väga suur – pea, õlad, rindkere, käed, jalad jne, mitte lihtsalt pea pole natuke suurem nagu osadel beebidel – et viimase variandi puhul on veel kuidagi kergem ise sünnitada, aga minu lapse puhul mitte. Tartu on mulle alati keisrit maininud, kui ma seal veel arvel olin – öeldes, et kui laps tuleb üle 4500 grammi, siis ilmselt tuleks keiser. Et selles mõttes ehk kuulavad ka, aga samad arstid ilmselt sünnitust vastu ei võta, kes mul seal enne Põlvasse asjade ümbertõstmist olid.

  21. Laps on suur küll, kuid eks see on nii ja naa. Eesti mõistes keskmine laps 3500 g põhjustas Mehhiko arstides paanikat oma ülisuure kehakaaluga, arvestades eestlasest ema ja tema kasvu oli aga kõik normis. Ehk siis palju sõltub ka ema kasvust, võib olla päris suur vahe, kas sünnitab 4.5 kg last 1.6 m või 1.8 m pikkune naine. Vaagnast sõltub muidugi ka.

  22. Esimene laps kaalus sündides 4628g ja teine 4734g. Mõlemad sündisid esilekutsumisega, keisrit ei tahtnud mitte mingil juhul. Kuidas kellelegi – kes jaksab sünnitusel valud üle elada, kes pärast haava ravida. Ma tahtsin jaksata oma lapsi sülle võtta ja ringi liikuda.
    Kuna esimene laps oli nii suure sünnikaaluga, olin terve teise raseduse ka jälgimise all ja tehti glükoosi teste jne. Ei selgunud mingeid vaegusi, lihtsalt pikkadel vanematel on tõenäosus saada suuri lapsi eks. Viimases UHs mõõdeti kaaluks 5000g ja vot siis olin küll šokis. Õnneks nii suur ei olnud ikka:)
    Mul ka mõlemad sündisid Tartus. Perepalatit ei õnnestunud saada, aga haigla on haigla. Tõeliselt mõnus aeg algab alles kodus. Tartu arstide ja õdedega jäin väga rahule. Hoolimata hullust tempost, mis neil on, sai abi, tähelepanu, nõu ja soovitusi.
    Edu sulle! Ei ole valesid valikuid, peaasi et kõik kulgeks õnnelikult!

    • Väga tore, et sul nii positiivne kogemus Tartus oli! Seda on alati hea kuulda 🙂 Ja tõesti – sul on ka ikka päris suured lapsed olnud. Mina isiklikult tõesti eelistaksin keisrit rohkem – nii et see on õige, et kõigile sobib see variant, mis neile parem tundub. Aga seda otsustavad lõpuks siiski arstid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s