Idüll beebiga :)

Pole pikalt midagi siia kribanud. Ei saa üldse öelda, et aega poleks, sest siiani on 11-päevane E küll pigem rahulik laps olnud. Öösiti laseb magada, ärkab ise üles, kui kõht tühi on jne. Magab vähemalt kolm tundi järjest, vahel ka neli. Öösiti pigem magabki rohkem. Oleme siin mitu korda perearstil ka käinud (ühel korral ei olnud perearsti kohal, oli ainult pereõde) ja kõik on korras olnud lapsega. Minu enda vererõhk on endiselt kõrge olnud, aga eks ma pean kodus ise ka mõõtma – see lihtsalt ongi niimoodi alati – meie perekonna teema.

Küll aga saab E lisaks rinnapiimale piimasegu juurde. Kui me eelmisel nädalal pereõe juures käisime, siis ta oli 60 grammi kaotanud sellest kaalust, millega meid haiglast välja lubati (alguses beebid ju kaotavadki kaalu, see kaalukaotus jäi siis normi piiresse, aga nüüd peaks juba vaikselt juurde võtma), ma siis mainisingi, et sai paar päeva ainult rinnapiima ja ta sööb seda ka palju, aga arst arvas, et ju siis talle jääb ikka väheseks – et peaks proovima piimasegu juurde anda ja siis tulemust vaatama. Ja kui me nüüd täna uuesti käisime, siis ta oli juba 60 grammi juurde võtnud. Ma ei tea, ma ilmselt pole normaalne ema, aga ma ei tunne absoluutselt mingit süümepiina, et ta lisaks rinnapiimale ka piimasegu juurde saab. Ma olen kuulnud ja lugenud, et mõni ema tunneb end sellepärast nii halvasti ja kardab hukkamõistu, aga mina ei karda. Ja kui ta tõesti ei saa rinnapiimast praegu nii kõhtu täis, siis nii ongi. Ma olen mõelnud imetamisnõustaja kutsumise peale küll, sest ehk on asi ka selles, et tema jaoks ongi pudel lihtsam variant, aga kuna ta sööb mõlemat ega rinnaga pirtsuta, siis ma ei leia küll midagi halba selles, et ta saab pudelit lisaks. Kõigpealt rinnapiima ja siia piimasegu. Et kõik need kommentaarid, et õige ema annab ainult rinnapiima jne, võivad inimesed heaga endale hoida, sest mina nii ei arva. Mul on hea meel, et ma saan talle rinnapiima anda, aga kui on vaja juurde anda, siis nii ongi. Mind see kurvaks ei tee. Jah, ma tean, et ainult rinnapiim oleks kõige parem, aga kui nii hetkel pole, siis pole. Oleks mõttetu stressata selliste asjade pärast ja oma laps ka selle tõttu ärevaks muuta. Seega ma pigem ei tee seda – olen rahulolev emme ja siis on beebi samasugune. Hetkel on ka 🙂

Sel nädalal kasutab Hendrik oma järele jäänud isapuhkust ära – ehk siis saame kolmekesi kodus olla. Ma eelmisel nädalal olin juba üksi koos beebiga, kui Hendrik oli tööl, aga ka siis polnud midagi hullu. Nüüdseks ei valuta keisrihaav enam peaaegu üldse ja saan juba enamik asju ka ise teha.

Mul on muidugi veel vara midagi öelda, aga ma oma peas kujutasin seda algust hoopis hullemini ette. No et ei saa absoluutselt enam magada, oma asju ei saa enam teha, oma elu enam pole jne. Ma olin endale sisendanud, et kui ma beebiga kodus olen, siis mul polegi enam aega isegi hingetõmbeks juba kohe algusest saati. Selles mõttes on see kõik olnud meeldiv üllatus, et tegelikult see pole üldse niimoodi. E-le hetkel meeldivad nii autosõidud kui vankriga jalutamised, ta magab siis alati. Ja kodus magab ta ka suht palju. Ehk siis jah – sööb ja magab väga palju 😀 Ma lihtsalt tean, et mina beebina olin väga rahutu laps juba sünnitusmajast koju jõudes – kartsin, et ehk on E-ga samamoodi, aga ta on selles mõttes pigem Hendrikusse. Eks näis, mis tulevik muidugi toob – seda ette veel ei näe. Et hetkel on küll suht idüll ja magamata öödest ei tea mina mitte midagi. Kui ta öösel ärkab, siis võtan ta meie voodisse ning ta saab seal rinda, ma samal ajal saan ka silma kinni lasta (piimasegu saab ta päeval ainult lisaks, arst soovitas niimoodi, et öösel pole vaja anda). Üldiselt magab ta siiski oma voodis, mis on kohe meie voodi kõrval. Vahel jääb meie vahele ka tuttu, aga ma mingi aeg tõstan ta oma voodisse ümber (õnneks ta ei ärka siis). Et seda iga öö kaisus magamist ei ole ega saa ka olema, sest kuigi ma armastan oma last väga, olen ma algusest peale võtnud endale eesmärgi teda mitte sellega ära harjutada. Tean oma tutvusringkonnast lugusid, kus algusest peale magas laps vanemate voodis ega polnudki hiljem nõus enam oma voodis tuduma (mõtlen just juba suuremaid lapsi siinkohal). Mina ei taha, et sama asi meie perekonnas juhtuks. Eks näis, kas ma sellest reeglist ka kinni suudan pidada muidugi, aga ideaalis tahaksin küll. Reaalsus võib muidugi teine olla, aga hetkel õnneks pole.

Et vot sellised lood siis 🙂 Ma pole mitte ainult rahul sellega, et E nii tubli beebi on, vaid ka sellega, kuidas Hendrik temaga tegeleb. Lisaks kõigile tavalistele asjadele, mis on loogilised toimingud a la mähkmete vahetamine, vannitamine, kussutamine, naba ja silmade puhastamine jne, ta räägib temaga juttu ja on üldse nii isalik, kui ma kogu aeg eeldasin, et ta olema saab, aga siis ma veel seda ei teadnud. Ja täpselt nii ka läks, aga isegi veel paremini. Nemad kaks ongi minu loteriivõit, minu jackpot elus ❤ Mäletan, et veel paar aastat tagasi ma unistasin, et ühel ilusal päeval olen ma abielus, mul on imeline abikaasa ja laps – ehk minu enda perekond, aga siis ma ei uskunud, et see reaalselt võimalik oleks. Aga oli! Või siis on 🙂 Ja ma olen nii tänulik selle kõige eest, mis mu elus nüüd on. Hendriku ja E eest! 🙂

Lõpetuseks üks pilt ka E-ga 🙂

20190824_150600.jpg

Advertisements