E sünnilugu

Kuigi enamik asju on juba E sündimisest kirjas paar postitust tagasi, kus ma kommentaariumis jooksvalt teada andsin, kuidas asjad edenevad, siis sellist kokkuvõtvat lugu ei ole ma ju siia kirja pannud. Nüüdseks ei ole emotsioonid ehk enam nii värsked, aga ma siiski tahan selle uuesti kirja panna. Et oleks ühes kohas olemas kogu see jutt, mitte ei peaks kommentaariumisse kaevuma hakkama, et mis siis ikkagi toimus.

12.augusti varahommikul sõitsime Hendrikuga Tartusse. Ees ootas suur teadmatus, sest mul oli vaid Põlvast saadud saatekiri sünnituse esilekutsmiseks või siis vajadusel keisriks, sest Põlva ultraheli näitas juba 03.augustil, et laps on 4460 grammi – kahtlustati seega suurt loodet. Oleksin ma tol esmaspäeval teadnud, et pean haiglas kuus päeva olema, sest ma saan nii esilekutsumise kui erakorralise keisri kogemuse, siis ma oleksin paanikas olnud, aga õnneks ei olnud mul sellest mingit aimu. Jumal tänatud selle eest!

Kui me lõpuks Tartu haiglasse jõudsime, siis pidi esialgu nii palju ootama. Kõigepealt ootamine, et saaks KTG masina alla, siis ootamine, et saaks ultrahelisse jne. Enne ultraheli rääkis minuga üks ämmaemand, kes mainis, et kui Põlval on õigus, siis ma saan kohe plaanilise keisri, sest ligi 4500 grammist last ei pane mind keegi ise sünnitama. Nojah – Põlval tegelikult oli rohkem õigus kui Tartul, kuigi ka nemad panid mööda, aga see ultraheli oli tehtud 03.augustil, nüüd oli juba 12.august – järelikult võib öelda, et Põlva nii väga mööda ei pannudki, sest E sünnikaal oli 4918 grammi…

Lõpuks jõudis siis see aeg kätte, mil ma sain ultrahelisse ja neil näitas see 4190 grammi. Pärast seda öeldigi mulle, et kuna laps ikkagi pole nii suur, kui Põlva ennustas (jajah, nii mööda panid ikka… ja muidugi eeldasid Tartu arstid, et ju Põlva eksis rohkem, aga tutkit noh), siis nad ei näe põhjust kohe plaanilist keisrit teha, vaid ikkagi esilekutsumisega alustada. Et vajadusel saab ju hiljem alati erakorralise keisri teha! See ongi vist arstide ja ämmaemandate elumoto, et vajadusel saab ju alati erakorralise keisri teha…

Ei saa öelda, et see asi mind rõõmustanud oleks, aga kui nad nii otsustasid, siis mis seal ikka – ega keisrit ei tehtagi ju väga kergekäeliselt.

Pärast seda asetati mulle emakakaela balloon, mis pidi siis sünnitegevust esile kutsuma hakkama. See oli selline julla, mille üks osa oli siis emakakaelas ja mingid juhtmed olid reie küljes kinni. Ei olnud just maailma kõige mugavam lahendus, aga sai hakkama. Kusjuures selle paigaldamisega oli veel see ooper, et alles kolmandal korral saadi see paika, lausa mitu inimest proovisid, sest mu emakakaela asetus on selline veider ehk see asub nii taga – pole lihtne ligi pääseda.

Pärast seda kolisime kogu oma tavaariga sünnieelsesse palatisse, kus Hendrik koos minuga õhtuni chillida sai. Natuke aega hiljem kolis minuga samasse tuppa mu palatikaaslane, kellega me väga hästi hakkasime läbi saama. Lausa nii hästi, et meil on tema ja veel ühe samal ajal sünnitanud naisega Facebookis eraldi grupichat, kus me oma beebidest räägime – kõik on ju väga lähestikku sündinud.

Vahepeal käisid ämmaemandad palatis küsimas, et kuidas meil läheb, et kas midagi juba toimub. Ei toimunud ei mul ega palatikaaslasel. Ma olen väga rahul selle sünnituseelse ajaga Tartu Ülikooli Kliinikumis – seda ma võin küll kiita!

Õhtul läks Hendrik mu õe perekonna juurde, et seal ööbida. Vot siis hakkasin oma palatikaaslasega rohkem suhtlema, kelle jaoks see laps oli juba kolmas, kuigi esimest korda oli tal esilekutsumine. Ta oli tõesti väga äge vene naine, kes rääkis eesti keelt hästi – ma küsisin temalt palju küsimusi eelnevate sünnituste kohta, mis olid küll juba aastaid tagasi (lapsed on 16 ja 8). Koridoris hakkasime suhtlema veel ühe naisega, kes oli esmaspäeval sünnitanud. Ja vot nende kahe naisega suhtlen nüüd ka Facebookis edasi! Aga sellel naisel oli oma beebi juba endaga koridoris kaasas – ma veel mõtlesin, et varsti on mul ju ka pojake sündinud!

Teisipäeva hommikul tuli Hendrik uuesti haiglasse, jalutasime seal natuke ringi. Siis vaadati mind uuesti üle ja kuigi avatust oli 2.5 cm, mis tavaliselt piisab selleks, et sünnitustuppa viidaks, aga kuna mul on totra asetusega emakakael, mis on nii kaugel ja sinna oli raske ligi pääseda, siis otsustasid arstid, et annavad mulle pigem veel pulbrit ja eks siis ole näha, mis saama hakkab. Palatikaaslane kolis juba kolmandale korrusele ehk sünnitustuppa – tema beebi sündis juba teisipäeva õhtul kell 17.20.

Uue palatikaaslasega ma nii palju suhema ei hakanud, aga kui ta kuulis, et mulle eile pandi balloon, aga see suurt ei mõjunud, siis ta lausa telefonis mainis kellelegi, et vist ei lähe tal ka täna asjaks (ta sai just siis ballooni, minul oli juba pulber, balloon oli eelmisel päeval).

Kogu päev ja õhtu oligi rahulik, ei toimunud mul ega palatikaaslasel midagi. Kurtsin Hendrikule ka, et mul on nii kopp ees juba sellest ootamisest ja raudselt ei toimu homme samuti veel mitte midagi.

Õhtul läksin siis koridori peale ja nägin neid kahte naist, kellel mõlemal olid juba beebid käes. No ühel oli teine laps ja teisel kolmas (mu endisel palatikaaslasel siis). Vot siis oli küll tunne, et tahan ka ju! Rääkisime natuke juttu koridori tugitoolil, aga kell oli juba nii palju, et meile tuldi ütlema, et peame kõik oma palatisse tagasi minema.

Kolmapäeva hommikuks oli muutunud ainult see, et limakork oli ära tulnud, aga ma teadsin, et see ei pruugi veel midagi tähendada. Kui siis läbivaatus toimus, selgus, et avatus on 3cm, aga mis peamine – emakakael oli pehmemaks läinud ja natuke rohkem kättesaadavam, mis tähendas seda, et lõpuks saime me sünnitustuppa kolida! Lõpuks ometi! Hendrik tassis kogu meie tavaari kolmandale korrusele, kui meile ütlema tuldi, et nüüd on minek.

Kõige enam olengi ma rahul selle ämmaemandaga, kes minuga just sünnituspalatis tegeles – no nii äge naine oli! Ma nime ei mäleta, aga no käis tihti vaatamas, aitas alati mind kõiges, kui Hendrik sel hetkel palatis polnud jne. Isegi süüa hankis mulle, kuigi esilekutsumise puhul nad pigem ei anna seda… Ja noh, ma hiljem oksendasin selle kõik välja, aga ma ei kahetse, et seda palusin. Sest kõht oli tõesti tühi!

Sünnituspalatis anti mulle tilka, mille mõju pidi kiiresti avalduma. Ja mingi hetk see nii juhtuski – valud olid lausa iga kolme minuti tagant ja nii võimsad, et ma ütlesingi ämmaemandale, et kui ma praegu tahaks juba otsad anda, siis mida ma siis teen, kui reaalne sünnitus peale hakkab? Hendrik masseeris mu selga ja oli igati abiks, sest valud olid nii suured, kuigi tolleks ajaks oli avatust ainult 4.5-5 cm. Ma ei pidanud enam vastu, vaid küsisin epiduraali. See oli parim otsus, sest valud tõesti kadusid ära, aga ma ei tundnud enam emaka kokkutõmbeid ka, kuigi masin näitas, et need on täiesti olemas. Minu jaoks olid kõik kadunud, aga tol hetkel see mind ei huvitanud ka, sest oli hea valudest lahti saada.

Ja nii me siis seal palatis Hendrikuga tiksusime – minul igast aparaadid küljes jne. Kuna mul enam valusid polnud, oli mu elu suhteliselt lill – ainult see oli nõme, et epiduraalist olid mu jalad ka veits nõrgad… Et pidin seal väikse poti peal pissil käima, mis voodi kõrval kohe olemas oli, aga sealt ikka andis püsti saada – Hendrik tõmbas 😀

Arst tuli mind vaatama kuskil 23.30 ajal, mil nähti, et avatus on 6 cm, aga kuna tempo oli niivõrd aeglane, siis otsustati erakorralise keisri kasuks! Juhhuu! Ma olin selle üle väga õnnelik (ja siiani olen kusjuures!), et mind veel rohkem piinlema ja ootama ei jäetud.

Ja nii mind hakatigi erakorraliseks keisriks ette valmistama. Kui mind siis opisaali viima hakati, siis sain Hendrikuga hüvasti jätta – ja teadsin, et beebi tuuakse talle kohe. Erakorralise keisri juurde ei ole mees lubatud, plaanilise keisri juurde aga küll… Kuna mul oli erakorraline keiser, siis sinna Hendrik tulla ei võinud.

Järsku olingi opisaalis, kus pidin ühest voodist end teise ise nihutama. Seal ruumis oli 7-8 inimest ja tol hetkel oli mul meeletu janu. Küsisin isegi vett, aga enne keisrit ei tohi juua – seega ma ei saanud seda. Et just tol hetkel tekkis mul meeletu janu, mis tekitas eriti ebameeldiva tunde.

Enne keisrit hakkasid mul käed ka meeletult värisema, aga minu pea juures oli nii tore arst, kes mind maha rahustas ning mu käsi hoidis ja kes rääkis, et mis nüüd toimub jne. Ma ise olin ju täiesti teadvusel, aga ma ei tundnud lihtsalt midagi, sest olin valuvaigisteid täis topitud.

Laps saadi kätte umbes 10 minutiga ja kõik olid jahmunud, et ta nii suur on! Siis mulle öeldigi, et beebi on 4918 grammi. Tal oli kusjuures nabanöör ümber kaela, aga mulle hiljem mainiti, et ka tavasünnituse puhul oleksid arstid niimoodi reageerida osanud, et see poleks kahju toonud.

Mulle korraks näidati E-d – see tunne oli võimas! Ma olengi nüüd ema! Pärast seda viidi E Hendriku juurde, et ta saaks kohe nahk- naha kontakti kogeda ja mind hakati uuesti kokku lappima, mis võttis kuskil 40 minutit aega. Ma ise ei tundnud midagi.

Lõpuks viidi mind intensiivi ja mõne aja pärast tulid Hendrik ja ämmaemand, kes kusjuures muidu töötab Põlvas, aga teeb ka Tartus vahetusi. Ja see oli see sama ämmaemand, kes Hendriku 31 aastat tagasi vastu võttis! Ta oli näinud, et kuidagi tuttav perekonnanimi ja tuligi ekstra vaatama, Hendrik teda ära ei tundnud, kuigi on teda suuremana ka näinud (Põlva on nii väike!). Ja siis see ämmaemand mainis, et ta mäletab väga hästi Hendriku sündi, ta teab Hendriku ema ka.

Tol hetkel saingi esimest korda oma beebile rinda anda ja me mõlemad Hendrikuga imetlesime E-d – lõpuks ometi oli ta meiega! Ta sündis 15.augustil kell 00.10 – ehk siis napilt sel kuupäeval, oleks 10 minutit varem, oleks 14 august sünnikuupäevaks jäänud. Just minu nimepäeval siis, sest 15 august on mu nimepäev.

Saime natuke kolmekesi koos olla, siis viidi laps ära. Hendrik veetis tolle öö haigla koridori tugitoolil, sest me ei hakanud nii öösel enam kedagi mu sugulastest üles ajama.

Öösel sain natuke magada, aga kui valuvaigistite mõju ära kadus, siis see ärkamine selle valu peale oli kohutav! Sain küll uued valuvaigistid peale, aga nii põrgupiin oli ennast liigutada. Nimelt toodi mulle varahommikul veel beebi rinnale ja pidin end imetamiseks küljele pöörama, aga no see võttis ikka palju aega, sest nii valus oli… Arst siis ootas, kuni ma lõpuks sellega hakkama sain. Ja siis oligi esimest korda, kui ma oma beebiga üksi jäin. Kuigi mul igalt poolt valutas, siis vaatasin teda imetamise ajal ja mõtlesin, et mul on niimoodi vedanud ikka!

Kuskil 45 minuti pärast viidi ta jälle ära, ma vist natuke sain veel sõba silmale, varsti tuli juba Hendrik ka. Ma siis juba sajandat korda mainisin personalile, et ma sooviksin peretuba, aga kõik olid täis… Ja nii mind millalgi tavapalatiase transporditi, sellest hetkest oli E kogu aeg meiega. Hendrik käis temaga koridori lõpus beebitoas veresuhkrut mõõtmas (tal oli sündises madal veresuhkur, mis on tavaline rasedusdiabeetikute laste puhul) ja piimasegu küsimas jne.

Esimene päev oli selles mõttes stressirikas, sest ma ei saanud veel eriti voodist püsti, aga ma teadsin, et pean öösel juba üksi hakkama saama, sest Hendrik ei võinud tavapalatisse jääda koos minuga… See voodi oli seal ka suht väike ja koos beebiga oli ebamugav seal tududa, sest ma ei saanud igas asendis veel olla – ehk siis pidin kogu aeg beebit tema voodisse tõstma, mis oli väga raske, sest mu haav andis meeletult tunda… Toredamaks ei teinud ka asjaolu, et tol õhtul oli tööl eriliselt nõme ämmaemand, kes mainis, et mõned naised on juba paar tundi pärast keisrit jalul ja tegelevad oma lapsega mängeldes, et mis mul siis viga on (ma olin ka juba jalul, aga megavalus oli lihtsalt liikuda). Ausalt – ma oleksin tahtnud ta v…u saata, aga ma ei teinud seda. Öösel oli mul eriti rahutu beebi ja ma korraks helistasin ämmaemandale, et ta tuleks vaatama ja äkki nõu andma, mida teha jne, aga ma sain vastuseks, et mis nemad siis tegema peavad, et võtku ma ta sülle ja kogu lugu. Mitte et ma seda viimast juba oma keisrihaavaga 100 korda teinud poleks, aga jah… Kuna mu palatikaaslase beebi oli sündides ainult 2300 grammi, siis ei olnud laps temaga koos – ehk siis ma tundsin veel end nõmedalt ka, et E nii palju nuttis. Ja ma ise nutsin ka!

Kui reedel Hendrik kohale jõudis, siis ma nutsingi ja ütlesin, et see Tartu Ülikooli Kliinukum võiks perse käia! Ma päris nii enam ei arva, aga ma siiski olen arvamusel, et kui sa ei oska patsientidega viisakalt suhelda, siis sa ei peaks ämmaemandaks hakkama. Jah, enamik neist on õnneks toredad, aga kui niigi haavatavas olukorras satub su teele mõni tropp, siis see rikub kogu arvamuse sellest haiglast ära. Minul rikkus.

Reedel ma järgmisele ämmaemandale kurtsingi pisarsilmil, et ma pole üldse rahul Tartu Ülikooli Kliinikumiga, et tehku rohken perepalateid, et neil on nõmedad ämmaemandad, et ma tahtsin Põlvas sünnitada, aga kahjuks ei saanudki, sest aimasin, et saan siin sellise suhtumise osaks jne. Too ämmaemand oli juba normaalsem ja mainis, et ma võiksin sellest negatiivsest kogemusest lahti lasta. Kerge öelda, aga raske ellu viia. Ta mainiski, et nad aitavad küll ja ma lisasin, et jumal tänatud, et selle nõmeda ämmaemanda vahetus vist kohe uuesti ei tule. Ütlesingi, et mind ei aidatud, kui mul vaja oli jne. No sain kõik hingelt ära ega kahetse üldse, et ma seda ütlesin. Ma ei tea, kes see nõme ämmaemand oli, mul ei jäänud see nimi meelde ja praegu pole see enam oluline ka, aga mul on ikkagi hea meel, sest ehk mu kaebus jõudis temani või siis vähemalt teisteni, et kõik nende ämmaemandad ei ole nii toredad, kui nad olla võiksid. Õnneks oli mu järgnev kogemus haiglaga suhteliselt positiivne, sest muidu oleksin ma juba suure kella külge selle asja löönud ja vastavad nimed oma blogis avalikuks toonud, kes ei oska oma tööd õigesti teha. Või siis ajakirjandusse selle looga läinud. Aga ma rahunesin maha.

Reede õhtust hakkas olemine juba vaikselt paremaks minema – seega järgnev öö polnud enam nii hull. Siis oli personal ka tasemel ja rohkem negatiivseid kogemusi mul ei olnud. Siis ma veel ärkasin kella peale, et lapsele süüa anda. Palatikaaslasel oli tol ööl juba laps koos temaga ja tal tirises kell, et beebile süüa anda, aga ta ei ärganud. Ma siis läksin ja ajasin ta üles – ta oli nii tänulik. Aga no eks me kõik olime väsinud sellest haiglast ja unetunde jäi ka väheks.

Laupäeval sain juba palju paremini liikuda ja viisin lapse koridori lõppu, et tal veresuhkrut mõõdetakse, aga seda polnudki enam vaja, sest see oli juba kolm korda järjest normis olnud. Tol päeval olingi lapsega üksinda, sest Hendrik jõudis õhtul, kui meid koju juba lasti. Sain kõik käimised ise ära teha ja enesetunne oli juba okei. Hommikul anti mulle ka lootust, et me saame koju, aga selleks pidi naistearsti ja lastearsti heakskiidu ära ootama. Naistearst tuligi mind õhtul vaatama ja ütles, et keisrihaav paraneb ilusti, et tema poolt on roheline tuli antud. Hoidsin pöidlaid pihus, et ka lastearst sama arvaks! Ja õnneks arvas ka, mõõdeti veel kord E veresuhkrut ja see oli 3.3, mis on väga okei (alla 2.6 ei tohi olla, tal oli sündides 1.8).

Kui Hendrik jõudis, hakkasimegi Põlvasse liikuma! E magas terve tee, mida ta alati autosõidul teeb. Samamoodi magab ta vanrkis alati.

Ja kodus oli kõik juba palju parem! Nüüdseks on juba täiesti normaalne liiikuda, kuigi üleeile sai liiga palju jalutatud – keisrihaav andis kohe tunda! Ja millal teil pärast keisrit sealt alt veritsemine ära lõppes? Mulle haiglas öeldi, et see võib 1.5 kuud ka kesta, ma lootsin, et maksimaalselt nädal. Mul hetkel igal juhul veritseb ega tundu küll, et niipea ära lõppeks… Aga no kui 1.5 kuud võib ka, siis on seda veel pikalt, kuigi mõnel ilmselt veritseb paar nädalat või vähem. Vahepeal tundus, et jääb juba vähemaks, aga siiski ei jää…

Kokkuvõttes võib mu sünnituse kohta seda öelda, et kui Tartu oleks kohe ultraheli õigesti E sünnikaalu näidanud, oleks see esilekutsumise trall ära jäänud, mis oleks kohe plaanilist keisrit tähendanud. Ma olen siiski õnnelik, et see keiser lõpuks tehti, olgugi siis erakorraline, sest ise sünnitades oleksin ma rohkem lõhki olnud. Lisaks oleks see põrgupiin olnud, sest juba 5 cm avatuse juures oli see hullumeelne. Lisaks lapse nabanöör ümber kaela – kes teab, millega see lõppeda oleks võinud… vaakumi või mõne veel hullema variandiga. Et jah – ma olen õnnelik, et ma ise ei pidanud sünnitama. Ega see keisrihaava valu polnud ka mingi meelakkumine ja kaks esimest päeva olid suhteliselt hullud, millele lisandus masendus personali käitumise ja peretoa puudumise pärast, aga kolmandal päeval oli juba suht okei olemine, tavasünnituse puhul oleks ilmselt kauem see alt paranemine aega võtnud ja poleks istuda saanud jne. Et mul on hea meel, et mul tavasünnitus sellistes tingimustes kogemata jäi.

Ja nüüd oleme kodus ja E on ülitubli beebi! Ta oleks seda ka siis, kui ta poleks nii rahulik, sest oma last armastab inimene nagunii! Ma sellele haiglas veedetud aja peale eriti ei mõtle, sest see polnud minu jaoks midagi nii ilusat. Küll aga on mul hea meel, et sealt kiiresti pärast keisrit tulema sai! Eks sünnitusjärgsed emotsioonid mängisid ka rolli, mis võimendas kogu seda olukorda, aga nagu ma ka mainisin, et alates reede õhtust kuni laupäeva õhtuni, mil meid välja kirjutati, oli juba palju parem enesetunne ja olemine (ja ka personal).

Ja kõik need, kes arvavad, et naine peabki kohe pärast keisrit kõigega ise hakkama saama ja arstid peavadki niimoodi käituma – mul on teist kahju. Kahju sellepärast, et te eeldate, et paremat käitumist pole nagunii loota, sest see on riiklik haigla, mitte hotell jne. Tegelikult ei ole see niimoodi, ka riiklikus haiglas ei tohiks keegi niimoodi just sünnitanud naisega käituda. Mina vähemalt eeldangi, et mind koheldakse kõikjal hästi, ka haiglates. Jään ka seda edaspidi eeldama. Sel korral nii päris ei olnud, aga ehk järgmisel korral on parem. Kuigi see ilmselt niipea ei tule (ma mõtlen siinkohal just sünnitust).

Vot selline see E sünnilugu oligi! Jah, selle haiglas viibimisega kaasnes ka palju negatiivseid emotsioone, mis nüüd sai uuesti välja kirjutatud, aga hetkel on kõik palju idüllilisem 🙂 Ja selle üle on mul ainult hea meel!