Nii hea on lõpuks kodus olla! / Mis me beebile nimeks panime?

Ega mul hetkel pikka juttu ei ole. Nii superhea on lõpuks kodus olla! See esialgne sünnitusjärgne negatiivne kogemus esimesel päeval on juba haihtunud, järgnevad päevad olid oluliselt paremad.  Seal võis oma rolli mängida ka sünnitusjärgne hormoonide möll… Ja eks ma millalgi mingi kokkuvõtva postituse teen kogu sellest protsessist, aga no enamik asju on mainitud ka eelmise postituse kommentaarides. Ma siinkohal tahaksin ka kõiki lugejaid tänada, kes mulle kaasa elasid, oma kogemusi jagasid jne. Te olete imelised!

Nüüd kodus olles on kõik ikka hulga parem – oma keskkond, minu imeline perekond koos minuga ❤ Siiani on suhteliselt rahulikult kõik läinud, beebi magab üpris palju, et hetkel ma väsimuse üle üldse ei kurda. Öösel ajan ta ise üles, et teda toita, ta ei anna alati märku sellest. Küll aga annab ta märku sellest, kui kas või väike pissitilk on mähkmes – see talle ei istu 😀 Tean lapsi, kes alles siis annavad sellest märku, kui juba paksemat kraami ka seal, aga poisiklutt on selles mõttes päris nõudlik! Ikkagi oma emasse ju 😀

Ma olen maininud, et ma ei kavatse oma poja nime kirjalikult blogis mainida. See asi pole muutunud, aga mul on üks teine viis, kuidas teile seda teatada. Lisangi lõppu kaks pilti temast – esimene on haiglas tehtud, teine juba eile õhtul kodus. Teisel pildil on näha kaisumõmmi koos tema nimega! Teda plaanin ma edaspidi kutsuda kas E-ks (tema nime esitäht), beebiks, lapseks, poisiklutiks vms, aga kordagi tema nime välja kirjutamata. Ma paluksin sama käitumist ka kommentaatoritelt, aga kui juhtub, et keegi tema nime ikkagi kogemata välja kirjutab, siis ma modereerin selle E-ks ära. Et siis teate 🙂

20190815_140937.jpg20190818_112416.jpg

Advertisements