Mu beebi on praegu juba 4463 grammi!

Mul oli täna siis see lisaultraheli, mis rasedusdiabeetikutele tehakse. Ma olen endiselt suhteliselt šokis… Kõik on korras, aga beebi on juba praegu 4463 grammi (eksimisvõimalus on +/- 670 grammi, nii ütles mulle ultraheliarst ja see on märgitud ka ultrahelipildile, mis ma kaasa sain, aga kui ka ultraheli eksiks niipidi, et laps kaaluks vähem, siis suur on ta nagunii… ja kui see veel teistpidi eksib, siis on 5 kg reaalsus)!

Ehk siis ma pean kohe esmaspäeval oma arstile helistama ja saan saatekirja ilmselt juba järgmiseks nädalaks Võrru. Muidu oleks mul arstivisiit alles reedel ehk 09.augustil (eelmine oli 01.augustil, aga siis ultraheli polnud, vaadati ainult südamelööke ja katsuti, et kas on peaseisus nagu peab – jah, on). Kuna Põlvas sünnitada ei saa, saaksin saatekirja Võrru, kus siis otsustatakse, kas esilekutsumine või keiser. Ultraheliarst ütles, et tema pooldaks keisrit, sest muidu võivad beebi õlad kinni jääda sünnitegevuse käigus… Aga nemad ei saa lõplikku otsust teha, sest ma sünnitan Võrus.

Esmaspäeval helistan kohe oma arstile ja eks siis näis, mis mulle öeldakse. Ilmselt nädala aja pärast samal ajal võib beebi juba käes olla. Tahtsime Hendrikuga 06.augustil Võrru Perekooli loengusse minna, aga enam ei tea, kas sinna ka jõuab, sest võib-olla saan saatekirja juba sünnituseks. Eks näis.

Muidu oli beebiga kõik korras, aga kuna ta on nii suur, siis tuleb kindlasti enne tähtaega tegutseda. Hetkel Hendrik paneb beebivoodit kokku ja mina hakkan varsti haiglakotti pakkima. Mida teie sinna üldse panite? Ma olen erinevatest blogidest lugenud, mida sinna vaja on, pean need veel üle vaatama. Täna sõitsime Hendrikuga vaatama, kus see Võru haigla üldse asub – et siis teaks. Sest kuigi saatekirjaga kiirustamist pole, siis vbl selle paari päeva jooksul hakkab ise midagi pihta. Ei või iial teada. Eks natuke ärevust tekitab see olukord, aga nii lihtsalt on.

Ma lõpuks sain Põlva raamatukogust selle “Loomuliku sünnituse teejuhi”, mida paljud naised soovitavad rasedatel lugeda. Ma pole veel lugema hakanud, aga kohe hakkan. Kusjuures see naine, kelle käes see pikalt oli, pikendas seda ega toonudki seda tagasi, ilmselt on ka rase ja joonib olulisi asju alla 😀 Aga see raamat telliti Krootuselt, kus see oli olemas ja nii ma selle saingi. Käisin mitu korda küsimas seda, aga ikka polnud see tagasi tulnud – ehk siis nad pakkusid mulle, et tellivad mujalt harukogust selle. Põlva raamatukoguhoidja saatis meili, kui see Krootuselt siia kohale jõudis. Nad on üldse siin nii toredad ja sõbralikud – meenutavad seda raamatukoguhoidjat, kes kunagi Tammelinna harukogus Tartus oli! Ma elasin siis Riia tänaval ja raamatukogu asus ka üle tee – ehk siis käisin seal väga tihti. Too naine õpetas mind kuduma ka, viiendas klassis sain salli kahe ja kogu käsitöö veerandihinne tuli samuti kahjuks puudulik, sest lasin ema sõbrannal selle ära kududa, aga kui õps tahtis, et ma tema nähes kooksin, siis jooksid kõik silmused maha. Ehk siis oli kohe aru saada, et ma olen lasknud kellelgi teisel selle ära kududa. Aasta hiljem sain sokid juba viie ja kogu käsitöö veerandihinne oli ka viis, sest see raamatukoguhoidja viitsis mulle kudumist õpetada. Neid sokke ma kandsin kuni 12.klassini – parandasin neid täiega, sest ikkagi enda kootud ju – lihtsalt mul oli vaja kedagi, kes mind õpetaks. Seitsmendas klassis sain kindad ka viie juba!

Vot sellised lood siis hetkel. Kas kellelgi teist on ka esimene laps olnud üle 4500 grammi või lausa ligemale/ üle 5 kg? Kuidas sünnituse üle elasite? Või otsustasid arstid keisri kasuks? Rääkige oma kogemustest. Eks ma aimasin, et mul enne tähtaega ilmselt laps sünnib, aga eeldasin, et ehk paar päeva varasemaks saan saatekirja, aga nüüd juhtub see ilmselt juba järgmisel nädalal. Esmaspäeval olen juba targem!