Beebi pole veel sündinud/ Mina platsentat ega nabanööri küll endaga koju kaasa ei hakka tassima, mõned asjad jäägu haiglasse…/ Kas teie olete sünnitusplaani endale valmis teinud? / “Loomuliku sünnituse teejuht” ei ole nii hea raamat minu meelest…

Olen veel ikka ühes tükis 😀 Käisime eile Tartus, aga meile öeldi, et tulge esmaspäeva varahommikul tagasi. Ehk siis seda me teemegi. Siis tehakse ultraheli, mille põhjal siis otsustatakse, mis saab edasi. Täna on mul muidu täpselt nädal tähtajani (17.august), aga tolleks ajaks on beebi kindlasti juba käes. Haiglakotid on muidugi kõik juba pakitud ja need olid meil ka eile kaasas. Nii et ma ilmselt enne esmaspäeva ei sünnita, kui just beebi ise nende kahe päeva jooksul ei otsusta tulla. Siiani pole ühtegi märki sellest, kõik on tavapärane. Aga no see võibki äkitselt peale hakata – ega seda ette ei tea ju 😀

Nüüd raseduse lõpus on kõrvetised ikka päris hulluks läinud, just öösiti (päeval neid eriti polegi). Varem olid ka rohkem öösiti, aga Rennie ikkagi leevendas. Nüüd enam mitte eriti… Ja kuigi kõhukinnisus on rasedatel tavaline, siis nüüd viimasel ajal on see ka ikka hullemaks läinud. Kuna enne rasedust pole mul iial sellega probleeme olnud, siis ütleme nii, et ega see tore pole 😀 Et teada on, et pole niimoodi, et korraks WC-sse ja asi tehtud nagu mul tavaliselt varem oli 😀 Läheb ikka kõvasti aega. Kas kellelgi teist veel samamoodi raseduse lõpus on olnud? Ma tean, et mõnedel on raseduse alguses juba see mure päris suur, aga mul nagu eriti palju ei olnud seda probleemi, pigem vähe. Ja keefir aitas ka, aga nüüd pole enam sellest tolku.

Teisipäeval käisime Hendrikuga Võrus Perekooli loengut kuulamas. Meid oli ainult neli ja Hendrik oli ainuke mees 😀 Et kuigi ma sünnitan Tartus, siis loengut kuulamas käisime Võrus. Väga kasulik oli – sünnituse erinevad etapid, tugiisiku roll sünnitusel ja ka keisri puhul jne. Hendrik ütles, et tema jaoks oli kasulik just see tugiisiku roll sünnitusel – et kus vajadusel mind masseerida, kuidas toeks olla, mida teha jne. Kui ma muidugi luban masseerimist, sest mõni naine jälle ei taha seda. Aga seda ette ei tea, sest kui ma ise sünnitan, siis selgub see siiski kohapeal. Ega enne ju oma käitumist ei oska planeerida.

Lisaks näidati meile kahte erinevat sünnitusplaani, mis naised olid endale kirja pannud. Mõlemad olid korduvsünnitajate omad, sest esmasünnitajad enamasti ei oska niimoodi määratleda, et mida nad täpselt tahavad. Üks sünnitusplaan oli pikem kui mu gümnaasiumi lõpukirjand 😀 (nimed olid loomulikult eemaldatud). Kas teie panite sünnitusplaani kirja? Minul seda pole. Seal ühes oli nii detailselt kõik kirjas, et a la missugune peab valgus olema kuni selleni välja, et millistes asendites on ta nõus ainult sünnitama. Loengus mainiti meile, et sünnitusplaani koostades peab iga naine arvestama sellega, et seda ei täideta peaaegu mitte kunagi 100-protsendiliselt, sest see lihtsalt pole võimalik.

Sünnitusplaanides küll seda kirjas polnud, aga nii mõnedki vanemad tahavad endale nii nabanööri kui platsentat mälestuseks – nii meile loengus räägiti. Nabanöörist saan ma veel aru, aga platsentast mitte. See näeb juba nii rõve välja, et minu pärast jäägu see heaga haiglasse, kus nad need ära põletavad (nii meile öeldi, kui perekond seda kaasa ei taha võtta). Mõni sööb ka seda platsentat hiljem, aga mul tuleb okse peale, kui ma sellele mõtlen. Mina ei taha ei nabanööri ega platsentat endale mälestuseks, mul pole nendega midagi teha. Ma ei taha kedagi siin solvata, aga minu jaoks isiklikult võrdub platsenta kojutoomine sellega, et ma oma beebi esimese kaka ka kuhugi hoiule paneksin, mida ma ilmselgelt ei tee. Nabanöörist saan ma veel aru, aga ma ei taha seda ka. Ja see ei tähenda, et ma oma beebit vähem armastaks, aga kõike pole vaja ka koguda. Et ma jah ei kujuta seda ette, et aastate pärast oma lapsele näitan – näe, siin on su nabanöör ja platsenta 😀 Või siis ütlen, et ma platsenta magustoiduks ära sõin 😀 No ei! Aga inimesed on erinevad ja kellele need variandid sobivad, siis palun väga.

Ma lugesin “Loomuliku sünnituse teejuhi” läbi, mida paljud rasedad oma piibliks peavad… Ma juba mainisin ka, et algus oli minu jaoks suhteliselt igav, sest need sünnituslood ei kõnetanud mind. Jah, need olid positiivsed ja toredad, aga minu jaoks isiklikult liiga lillehõngulised. Ma lihtsalt pole selline inimene – ma ei suuda ega taha end sünnitusel avanevaks lilleõieks või tormiseks ookeaniks kujutada. Ma olen liiga realist sellise asja jaoks. Kahjuks või õnneks. Lõpp läks natuke paremaks – siis juba räägiti üldiselt sellest, mis sünnitusel ees võib oodata, aga ikkagi kiitis see raamat taevani ämmemanduse vaatenurka ja tegi meditsiinilise sekkumise suhteliselt maha. Jah, ma saan aru, et alati polegi see viimane vajalik, aga vahel on. Ja selle vastu ei saa ega peakski nii otseselt võitlema. Jah, ma saan ka sellest aru, et selle raamatu autor on maailma parimaks ämmaemandaks tituleeritud naine (otseselt vist ei ole, aga no mõnede naiste arvates), aga see pole päris see, mida mina sünnitusest lugeda tahaksin.

Minu masti raamatud on pigem sellised “Nüüd ma tulen!” stiilis raamatud. See on küll natuke vana (2002), aga eesti autorid – nii naistearstid kui ämmaemandad. Ja seal räägitakse kõigest väga hästi – ega tehta sealjuures meditsiini maha. Veel oli väga hea raamat “Punuloogia”, mille ma hiljuti lõpetasin. Nendes ei ole seda natuke proosalist ilukirjanduslikku sünnitust, mis mulle peale ei lähe. Vähemalt mitte selles kontekstis. Ma võin seda kõike lugeda, aga mitte sünnitusest palun. Et “Loomuliku sünnituse teejuhile” annaksin mina hindeks 5/10 – need punktid tulevad ka ainult raamatu teise osa pärast. Aga see ei tähenda, et see teistele ei võiks sobida, mina lihtsalt ise pole selle raamatu sihtgrupp.

Kolmapäeval oli Hendriku sünnipäev – ta suurelt seda ei tähistanud, sest polnud juubel (eelmisel aastal oli suurem tähistamine). Ta sai 31. Hendriku perekond käis meie juures istumas, sõime salatit ja niisama rääkisime juttu. Näitasime beebivoodit, mis on valmis – ehk siis ootab poja saabumist! Natuke veel ja siis ta juba tulebki! 🙂

Advertisements

44 thoughts on “Beebi pole veel sündinud/ Mina platsentat ega nabanööri küll endaga koju kaasa ei hakka tassima, mõned asjad jäägu haiglasse…/ Kas teie olete sünnitusplaani endale valmis teinud? / “Loomuliku sünnituse teejuht” ei ole nii hea raamat minu meelest…

  1. Nii nõus platsenta ja nabanööri kojutoomise osas – väkk! Mina tegin sünnitusplaani, aga no see oli täiesti mõttetu, sest tegelikult huvitas mind ikkagi ainult see, et beebi kuidagi ära sünniks (ja ämmaemand minu meelesti ei vaadanudki seda plaani). Katsu võimalikult palju puhata ja mõnusaid asju teha enne kui actioniks läheb, hoian teile pöialt!

    • Aitäh, Miia! 🙂 Jaa, puhkan veel mõnuga! Ma ise ei plaani eraldi sünnitusplaani valmis teha, sest ma tunnen, et mul tuleks see kolm lauset. Et pole nagu mõtet minu meelest. Nagunii seda keegi eriti ei jälgi, suurtes haiglates pole kellelgi selle jaoks aega.

      Esimese lapse puhul ilmselt on nagunii suures osas teadmatus. Korduvsünnitajad saavad selle järgi sünnitusplaani kirja panna, et mis neile ehk esimesel korral ei meeldinud/ei sobinud, aga ma ei tea ju seda veel.

  2. Mina võtsin kõhulahtistit terve raseduse, muu absoluutselt ei aidanud. Päriselt 🙂 selle kõhukinnisusega sai sellist nalja, et ei hakka kirja panema (isegi ämmakas ja arst said osa), piinlik siiani.

  3. Kôhukinnisus on hirmu, viimane kord oli suht nagu sünnituse preview… et soovitus nii endale (teise lapse ootel) kui teistele viimaseks kuuks – söögem ainult suppe!

    • Hea soovitus, Brit! 😀 See on jah midagi, mida üldse ei ootaks, aga raseduse lõpus see tuleb. Kõigil ehk mitte ja need, kes kõhukinnisusest pääsevad, on õnneseened!

  4. Kui kõht on kinni, siis ära mingil juhul punnita… Lihtsalt lähedki hädale siis, kui tunned, et tuleks välja, mitte ei istu potil. Usu, raseduse ajal saadud hemorroidid ei ole naljaasi, eriti kui need juhtuvad seesmised olema.

    • Jaa, see on õige soovitus, aga vahel ei saa päris seda rakendada. Sest kui sa tunned, et oleks nagu vaja minna, siis ei saa päris nii, et nüüd ei lähe. Ning ikka võib aega minna, sinna pole midagi teha. Aga üldiselt ma üritan ka seda rakendada, lihtsalt vahel tundub, et lähed ja asi ruttu korras, aga peab ikka punnitama… Et selles mõttes karm asi selle kõhukinnisusega raseduse lõpus.

  5. Minu jaoks on kummaline, et sa oled viimasel ajal sihiks võtnud maha teha neid inimesi, kes loomulikul teel sünnitavad või kes ei pea keisrit koheselt esmavajalikuks. Nüüd samuti see plantsentavärk. Mina võin julgelt öelda, et sünnitus oli paras hullumaja, jõhker. Sünnitasin 4 kilose poja, sain hakkama. Õmblusi oli 2, aga hullumaja ei olnud mitte seepärast, et oleks midagi nii hullu olnud, vaid et see kestis nii pikka aega. Ütlesin ka lõpuks, et tehke keiser, aga maru hea tunne oli kui ise tehtud sain. Samuti planseta viisin koju, külmutasin ära. Mõni kuu hiljem, päev peale poja ristimist istutasime tamme ja tammepuu alla saigi tema plantsenta. Mina usun looduse jõusse. Ligi 10-kuud on minu laps platsentas kasvanud, see on teda kaitsnud, seega ei tundunud see minu jaoks kuidagi vale. Ma mõistan sind ja sinu uskumisi. Aga ei ole mõtet maha teha teisi vaatenurki. Sinul pole eesmärki sünnitada last loomulikult, okei, kelle asi see on. Sinul ei ole kavas platsentat koju tassida, kelle asi see on. Samas aga ära pea teisi tänu sellele veidrikeks 🙂 Jõudu esmaspäevaks! Sinu ja Hendriku elud muutuvad mõnusalt ja seda ainult positiivses võtmes. Saate kogeda sellist armastust, millest teil aimugi polnud 🙂

    • Ma enda meelest maha ei teinudki, kirjutasin oma vaatenurgast. Et mina nii ei teeks, aga kui teised teevad, siis las olla 🙂 Ja ma pole loomuliku sünnituse vastane, absoluutselt mitte, aga seda juhul, kui laps on tavakaalus, mitte ligi viiekilone. Et kui mul oleks 3500-grammine beebi, siis ma eelistaksin ka tavasünnitust kõigepealt – ja kui asjad ei peaks sujuma, siis alles erakorralist keisrit. Lihtsalt neid lugusid, kus nii suured beebid tavasünnitusel suhteliselt okeilt välja pressitakse, on pigem vähe. Ja ma ei räägi siin lihtsalt paarist õmblusest, vaid ikka meeletute rebenditeni välja, lisaks et laps võib kinni jääda sünnitusteedesse ja endal midagi ära murda. Kui juba ultraheliarst mulle seda mainib, et minu olukorra puhul oleks plaaniline keiser parem variant, siis ma tõesti usun teda. Otsus tehakse siiski Tartus, aga jah – mina isiklikult valiksin keisri. Ma tean, et ega keisrist paranemine ka mingi meelakkumine pole, kaugel sellest, lisaks ei pruugi mitmeid päevi rinda piima tekkida ehk beebi peab pudelit saama jne… Need asjad mulle ei meeldi, aga kahest variandist enda puhul valiksin pigem selle viimase.

      Ja aitäh – jõudu läheb esmaspäeval vaja! 🙂 Elumuutus on tõesti suur ja selle reaalsest olemusest saab alles siis aru, kui laps on käes juba.

      • 4+kg laps ongi tänapäeval tavamõõdus. Eriti kui tegu on poisiga ja suurt kasvu naisega.
        Lisaks jälle see õhust võetud “statistika”: “Lihtsalt neid lugusid, kus nii suured beebid tavasünnitusel suhteliselt okeilt välja pressitakse, on pigem vähe”. Need korrad kui mina või keegi teine on öelnud, et suurusest ei olene see, kas laps jääb kinni või ema rebeneb, lased kõrvust mööda, kuna see pole sulle mugav info. Kui paar ema ja üks radioloog sulle on midagi muud väitnud, siis neil on justkui rohkem kaalu.
        Olen üsna veendunud, et sa pole seda raamatut läbi lugenud või olid sul nii keisriprillid ees, et sulle ei jõudnud kohale, mis seal räägiti. Seal ei tehta meditsiini maha, vaid öeldakse, et lapse huvides ei ole see, et sekkutakse kui ema saaks tegelikult ise hakkama. See muidugi eeldab emalt mingitki huvi sünnituse vastu, aga kui sa isegi sünnitusplaani midagi kirjutada ei oska, siis sa ei teagi, milleks sa valmistud. Lähed nö mütsiga lööma. Mis on äärmiselt kurb, kuna sinu eeltööst sõltub sinu lapse heaolu.
        Aga see oli ammu näha, et siin on otsus tehtud ja tegelikult ei ole see üldse minu asi ka.
        Head taastumist ja palju õnne lapse puhul.

      • Leevi, lugesin selle raamatu läbi küll. Ja mainisin ka, et minule see raamat ei meeldi. Seda ma juba tean, et sulle meeldib. Ja tõesti – ma kuulan pigem arste ja siiani on mulle öeldud, et minu olukorras oleks keiser mõistlikum. Mitte ainult ultraheliarst, vaid ka mu enda arst Põlvas. Ja kui ma veel Tartus arvel olin, siis ka nemad mainisid, et suure tõenäosusega võib keiser tulla. Kuna siis veel ei teatud, kui suur see laps päris raseduse lõpus on, aga kui nii suur nagu praegu, siis mainiti kogu aeg keisrit. Aga see oli siis. Homme on teised arstid ja eks siis näha ole, mis saab.

        Mul on hea meel, et sa oma sünnitusteks alati nii ette valmistatud oled olnud, sünnitusplaanid tehtud jne, aga kõik ei ole sellised nagu sina. Ega taha ollagi. Mina näiteks ei taha.

  6. Minu meelest ta ei teinud kuidagi teisi vaatenurki maha. Mis puudutab platsentat siis. Jagas vaid enda arvamust. Minule tundub ka mõte platsenta söömisest ülirõve ja ei võtaks ka ei nabanööri ega platsentat vist kaasa.
    Samuti ma ei nõustu, et Jaanika kuidagi loomulikku sünnitust maha on teinud ja keisrit ülistanud.
    Lihtsalt oma arvamuse ja kogemuse jagamine. Kui see ei ühti sinu omaga, ei tähenda see ju, et oleks maha tegemine 🙂
    Ma täiesti neutraalse lugejana (kes pole ise sünnitanud) igatahes mingit mahategemist sellega seoses tajunud pole. Samuti selle raamatuga siis. Mainitud lihtsalt, et isiklikult see peale ei läinud. Kõik.
    Blogi ongi koht, kus avaldatakse oma mõtteid ja arvamusi.

    • Lugeja, ma ise leian suhteliselt sama. Ja absoluutselt – see raamat võibki paljudele meeldida, mille üle mul on hea meel. Olen ehk isegi natuke kurb sellepärast, et ma ise ei oska niimoodi asju ette kujutada või oma peas visualiseerida, sest see aitaks sünnitust ehk kergemaks muuta. Ma ise jah pole selline inimene kahjuks.

  7. Aga Leevil võib ses suhtes õigus olla, et 4+kg laps pole midagi nii erakordselt suur.
    Ise olin ssündides 4,6kg ja pole kuulnud, et ema väga audis oleks olnud pärast.
    Tutvusringkonnas ka hulgim selliseid 4+kg lapsi loomulikult ilmale toodud.
    Saan aru, et keeruline otsus. Ise oleks ka ilmselt üsna nõutu su asemel.
    Pigem ma usaldakski arste siinkohal, ma arvan. Neil ju reaalsed kogemused, näinud kuidas läheb tavaliselt. Sellistes asjades usaldan alati pigem arste, kui et mingi suvaline tädi netis või tutvusringkonnas, kelle kogemus on vaid üks paljudest.
    Nii et kui sul arstid, ämmaemandad arvanud, et keiser oleks ohutum ja mõistlikum,,siis nii ongi. Ma ei usu, et keisrit kergekäeliselt tehakse.

      • Ei viitsinud minna, nad panid Fertilitase mu kodu kõrval kinni 😦 Ämmaemand oli ikka juures aga väga mõnus ja chill oli sünnitada ja nii suurt last keegi ei ennustanud ka, nii et ei osanud karta 😉 No ja kes see ikka öösel end kodunt välja viitsib ajada, nii mugav ju riideid vahetamata toimetada. Pealegi oli esimene laps tunniga käes, seega tundus suht asjatu see haiglaminek.

        Btw kõhukinnisus mind ei piinanud, võtsin pea topeltkoguse magneesiumi ka krampide vältimiseks raseduse lõpuosas, eks see aitas.

  8. Selles suhtes, et ma ise sama pikk kui sina ja mingi modellilikult peenekondiline pole.
    Kui ma nüüd lapse saaks ja veel mehega, kes on must pikem ja selline jõulise kehaehitusega, siis ma ei usu, et sealt saaks alla 4kg laps tulla.

    • Eks minu puhul mõjutab samuti mu pikkus ja rasedusdiabeet ka muidugi. Kuigi mulle öeldi, et ilma selleta oleks ka suur laps, aga ilmselt natuke väiksem siiski.

  9. Platsentat ei toodagi sellepärast koju, et seda säilitada ja lapsele näidata. Meie lasime haiglas selle kilesse pakkida ja istutasime lapsele puu ja sinna puuauku sai ka platsenta maetud. Platsenta on nagu organ, mis ühendab last ja sind ja minu arust tundus jälle rõve seda haigla prügikasti visata. Tundus väekam nii toimida.

  10. Mina jällegi vaatasin paar youtube videot, kuidas keisriga lapsed sünnivad, ja austus, et tänapäeval see võimalik on, sest paljud lapsed ei sünniks elusalt ilma selleta…kuid see kuidas nende pead/kaela kangutatakse välja on kohutav minu jaoks. Lugesin ka kirjandust ja ideaalis ei tohiks beebi pead enne väljumist üldse puutuda, kuid jällegi mõistan, kui on hädavajalik, siis loomulikult. Igaljuhul oma lapsele seda pea välja sikutamist küll ei tahtnud. Endal sündis 4kg laps küllaltki kergelt. Minu õel laps 4,8kg ja ei ühtki õmblust ja kiire sünnitus.
    Põhimõtteliselt kirjutan selleks, et kui sulle keisrit ei võimaldata nagu sa tahad, siis usu endasse ja ei rebene sa kuskilt ja beebi jääb terveks. Peaasi on kuulata ämmaemandat ja enda keha!
    Kiiret ja kerget sulle!

  11. See platsenta ja nabanööri asi on ka minu jaoks natukene kummaline ja ise ma ei teeks seda, aga kui teised teevad, siis palun! 😀
    Peaks ka raamatukogust huvi pärast laenutama seda raamatut. Ma tahaks just seda hingamise ja mõtlemise osa kohta lugeda. Äkki aitab kuidagi valmistuda. Mul endal viie kuu pärast see ees. 😀
    Sa ei kirjutanud paar päeva postitust siin ja ma ikka käisin piilumas, et aga äkki beebi juba käes..
    Ja sünnib kuidas sünnib see laps, peaasi, et tal oleks armastavad vanemad. Kõige tähtsam on ikkagi beebi ja ema tervis selles protsessis!! :))

    • Absoluutselt! 🙂 Sünnitusviis ei muuda pikemas perspektiivis ei tema ega meie elu. Ja ootusärevus on sees, et nii varsti juba on beebi meiega 🙂

      • Kusjuures, ei taha üldse targutada ja telefonist ei viitsi õigeid linke otsida, aga uuringud näitavad, et keisriga sündinud lapsed võivad olla suurema tõenäosusega ülekaalulised hilisemas elus ja neil võib esineda rohkem allergiaid (esimese seost ei mäleta, aga allergiad tulevad sellest kui ei saa sünnitusteedest kasulikke baktereid kaasa). Aga seda tõenäosust ma muidugi ei mäleta ja teiste otsused pole ka üldse minu asi 🙂

      • Jah, täitsa võimalik, ei vaidle vastu. Eks neid uuringuid ole igasuguseid muidugi. Aga kui on vaja, siis on vaja. Ja kui pole vaja, siis pole.

  12. Mulle esimese lapse puhul ei räägitud mingist sünnitusplaanist, kahe järgneva rasedusega sain neid täita küll. Ega esmasünnitaja ei teagi ju tglt mida sinna otseselt kirjutada, sest tal puudub üldine kogemus mis seal sünnituse ajal üldse toimub. Muidu sellised lihtsad asjad saab ära täita, näiteks soov, et lapse isa lõikab nabanööri läbi, kas tahad üldse, et arst sulle valuvaigisteid pakuks jne. Üldiselt võib sinna paberile mida iganes kirjutada kuid sünnituse ajal alles selgub kuidas sa ennast tunned ja mida sa üldse tahad. Endal sellest kogemus olemas, et tahtsin vannis valutada jne ja kui arst seda pakkus saatsin ta pikalt vanni mõttega, no ei olnud tahtmist sinna enam ronida.

    Seda, et tulevasele emale üldse keisrist juttu tehakse on minu meelest üldse tänuväärt, sest ema jõuab end veidi sellele lainele viia, et vot ma ei pruugigi saada ise last välja pressida. Kui palju on olnud neid juhuseid kus naine läheb kindla veendumusega sünnitama, et on üks ilus avanev lilleõis ja saab erakorralise keisri näol sahmaka vett kaela. Pärast on tal endal meeletud süümekad, stress ja mida kõike veel. Pigem minnagi sünnitama selle teadmisega, et kõike võib juhtuda ning sa ei ole teistest kehvem.

    Mäletan, et peale esimest sünnitust uurisin ise salaja seda platsentat mis pm sünnituslauale pooleldi vedelema jäeti. Kolmandal sünnitusel pakuti ka nö kojuviimis võimalust kuid ütlesin, et visaku aga heaga ära. Pole mul sellega midagi teha kuid osadel on tõesti omad tavad.
    Nabanööri jupi saad nii ehk naa endaga koju, sest nabakönt peab ju veel lapse küljest irduma.

    Naljakas mismoodi inimene risti lüüakse kui ta julgeb oma mõtteid avaldada. Täiesti loogiline kui sa mõtled keisri peale kui arstid on sellest nii pikalt ja veendunult rääkinud. Seda ütelda, et suure lapse sünnitamine on käkitegu on ka nii üldine, sest kunagi ei tea kuidas sünnitus kulgeda võib. Selline neli kilo kopikatega on tänapäeval jah juba nö norm kaalus laps kuid kui mõõdud juba viie kilo piiri peal on ei ole tglt naljaasi. Paljust oleneb naise sünnitusteedest, mitte pikkusest ja kaalust.
    Ise sünnitasin kümme kuud tagasi 4,8 kilo kaaluva poisi (enne seda 4,1 kilo ja 3,4 kilo kaaluvad tüdrukud sünnitanud). Oli küll kolmas sünnitus ja läksin positiivsete mõtetega kuid kunagi ei tea tglt mis saama hakkab. Laps jäi nii kinni, et lõpuks oli arst kättpidi mu sees, teine samal ajal hüppas kogu keha raskusega mu kõhu peal. Lapsel oli trauma ja manustati valuvaigisteid, ise ei saanud kolm päeva paremat jalga alla. Veel kuu aega hiljem ei saanud korralikult käia ja väljas jalutamine ei tulnud üldse kõne alla.
    Ma muidugi ei ütle, et kõik suure lapse sünnid raskelt lähevad kuid vahe on ikka sees kas sa pressid 3,5 kilost last endast välja või 5 kilost.
    Seda enam veel esmasünnitaja puhul.

    Soovin sulle aga kerget sünnitust, olgu selleks siis keiser või loomulik pingutus 🙂
    Vabandan pika kommentaari pärast kuid jutt läks kuidagi hinge

    • Pikad kommentaarid on alati oodatud! 🙂 Sünnitused on tõesti üpris erinevad – ega ette ei tea, mis saama hakkab. Seda me teame küll, et Hendrik tahab nabanööri läbi lõigata. Valuvaigisteid olen valmis ka kasutama, nende vastu ei ole.

      Ja aitäh! Homme oleme juba targemad, mis saama hakkab 🙂

  13. Leevi lööb alati kõik risti, kes temast teistmoodi elavad. Olgu see siis monogaamne suhe (ta postituste põhjal mulje jäänud, et tema jaoks täiesti mõttetu “leiutis”) või lapse sünnitamine.
    Paluks jälgida provva ideaalset elu ja tema õpetustest juhinduda.

    • Nojah – meil kõigil on vist mingid kindlad veendumused, mida me jälgime. Või vähemalt üritame jälgida. Mina olen ka hetkel tõesti rohkem keisri meelt, millepärast paljud mind raudselt risti löövad, aga see on olnud arstide jutt samuti. Aga arstid on erinevad ja homme selgub alles tõde.

    • Kolm korda võib arvata, kes selle kommentaari minu kohta kirjutas. Peab ikka okas hinges olema, et kolm aastat kinni olnud blogist pärit postitusi meeles hoiad. 😀 Aeg on näidanud, et paljutki millele tol ajal vastu vaidlesid, oled enda ellu rakendanud. Ju siis oli vaidlemisest kasu.

      • Leevikene, kullapai – detektiivioskused on sul sama “head” kui Perekooli isehakanud detektiividel. Kiidan! Oledki ehk üks neist?

  14. Hei! Kui mul totaalselt kinni kõhu lõi ja ma 20 nädala juures tõsiselt vetsus mõtlesin, kas ma midagi lõhki punnitan, aitas üks asi – tooremapoolne kiivi. Kaks-kolm sellist kiivit päevas ja kõht toimis sünnituseni ilusasti. 🙂 Tea, kas sest enam suurt kasu, aga ega paha ka ei tee, C-vitamiin siiski…

  15. Natukse suurem kogus magneesiumit aitab ka üldjuhul kõhukinnisuse puhul, kuid pikas perspektiivis ei ole see mõistlik.
    Praegu on juba saada ka kodumaiseid ploome, mis väga kiiresti toimivad. Kuna sul on veresuhkruprobleemid, siis söö puuvilja kindlasti eraldi toidukorrana ja jäta pikem vahe põhitoidukorraga, eriti rasvadega.
    Tarbi kiudaineid ja joo kindlasti palju vett. Soe vesi sidruniga on hea hommikune käivitaja.
    Probiootikumid – Biolattel on nt Havitall, mis sisaldab ka kiudaineid (psüllium) https://www.apotheka.ee/biolatte-havitall-pulber-250g-pmm0156126ee

  16. Mu ema 149 pikk ja ta toonud ilmale 3 paari kaksikuid..vot see oli jõhker.Naerdi,et kõht tuleb ennem kui ta ise.Lõpuks ei jõudnud ta muud teha,kui magada sest kõht oli raske ja ta ise väike.Muide,ise sünnitas,ilma keisrita 😀 Aga soovin sulle edu 🙂

    • Oi, oi! See on küll väga vinge asi su ema puhul. Ma hetkel haiglas ja ootan – sünnitus kutsutakse esile. Hetkel veel midagi mõjuma pole hakanud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s