Reedel Moostes, laupäeval Kauksis ja Rannapungerjal/ Kuidas teil sünnitus algas – ehk siis just see protsess, kui te veel kodus olite ja teadsite, et nüüd on sünnitusmajja minek…/Kehakaalust

Reedel oli mul esimest korda Põlvas diabeediõega kohtumine. Tema arvas siiski, et võiks mulle tabletid peale panna, kuna mõned veresuhkrunäidud on natuke kõrgemad olnud (ka ilma patustamata). Ja need, mis olid normi piires, olid siiski üpris lähedal sellele maksimumnäidule, mis võib olla. Ma siis kohe uurisin, et kuna ma võtan vererõhurohtu ka, et kas neid võib samal võtta. Sain kinnituse, et võib ikka. Kodus lugesin veresuhkrurohu infolehte ja seal oli kirjas, et kõigi vererõhurohtudega ei soovitata neid koos võtta, et ainult arsti soovitusel. Ja lisaks, et neid rohtusid võib rase ainult arstiga nõupidamisel võtta… Ma olin seda viimast küll teinud (tema ju mulle selle retsepti kirjutaski), aga mulle absoluutselt ei meeldi millegipärast, kui ma infolehelt sellise info avastan. Ma ei tea, miks see nii on, aga ei meeldi. Vererõhurohtudega oli hea – seal oli infolehel kohe kirjas, et rase võib neid võtta.

Selles mõttes nagu vanainimene, kes peab täiega rohtusid võtma – vererõhurohi, veresuhkrurohi, rasedusvitamiin ja kui kõrvetab, siis lisaks Rennie ka. Ja tihti kõrvetab! Mainisin Hendrikule ka just, et oleme mõlemad nagu penskarid, kelle elu koosneb rohtudest 😀 Nimelt Hendrikul lööb kevadeti/suviti allergia välja ja ta võtab ka selle jaoks kolme erinevat rohtu kaks korda päevas. Seega need asjad kokku liites tuleb päris palju rohtusid!

Reede õhtul käisime Hendrikuga Moostes jalutamas. Minu meelest on Mooste üks ilusamaid alevikke Põlvamaal! Just oma mõisa ja folgikoja ning kauni pargiga, mis neil seal on. Hendrik tegi sealt minust mõned pildid ka – seega siit need nüüd tulevad. Jah, pildid on sarnased, aga ma tean seda ise ka 🙂

Maksimaalselt kolm nädalat veel ja siis on pojake juba meiega! 🙂

Kui ilmad olid palavad, siis oli õhtuti just hea ringi liikuda – kohe palju parem oli olla 🙂 Nüüd läheb õnneks natuke jahedamaks!

🙂

Uskumatu, et varsti ongi august käes!

Mooste mõis 🙂

Kuigi minul pole vahet, mis päev on, sest ma olen nagunii dekreedis, siis nädalavahetused on mu lemmikud sellepärast, et siis on Hendrik ka kodus 🙂 Ehk me saame kuskil pikemalt ringi sõita või niisama rohkem koos aega veeta.

Ma kipun enda kohta kasutama sõna suur, et mitte öelda paks… No tegelikult on tõsiasi muidugi see, et ma olen paks, kuigi ma ei tunne ennast nii tüsedana, kui kaal näitab. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et 108 kg (jah, ma kaalun nii palju!) kaaludes saab nii õnnelik ja rahul oma eluga olla, siis ma oleksin seda inimest hulluks pidanud… Ma tean, et ma olen selles ise süüdi, et rasedusega nii paksuks olen läinud (seega ei ole vaja kommentaari, et mis siis õgisid end nii suureks, tean seda ise ka). Osaliselt võib see ka mu karma olla, sest kunagi 20-ndate alguses 62-66 kg kaaludes võisin ma päris õel ülekaaluliste inimeste suhtes olla. Mitte otseselt neile näkku seda öeldes, aga oma mõtetes küll. Mul on piinlik seda nüüd tunnistada, aga selline pealiskaudne inimene ma omal ajal olin. Nüüd enam õnneks pole. Ja kuigi ma olen kõvasti raskem, kui Mehhikost tagasi tulles, siis ma endiselt näen neid praeguseid pilte vaadates suht samas kaalus (või isegi kergemana :D) olevat kui siis, kuigi reaalsus on hoopis teine. Ehk on asi selles, et ma olen nüüd juba sisemiselt õnnelikum inimene? Ja selle tõttu ei tundu see vaatepilt nii hull olevat. Või mõjub rasedus lihtsalt nii positiivsena, et näedki end teistmoodi? Ilmselt kõik variandid koos 🙂 P.S: Ma kindlasti ei propageeri siin seda, et rasedusega võibki sama palju juurde võtta, kui mina võtsin (ma kaalusin rasedaks jäädes 77 kg) – pigem vastupidi! Õppige minu vigadest ja ärge ise sama tehke!

Laupäeval pakkus Hendrik välja selle, et me võiksime Ida-Virumaale sõita! Ida-Virumaa (just Peipsi-äärne kant) on mulle alati südamelähedane olnud, sest see on lihtsalt nii kaunis! Kõigepealt suundusimegi Kauksi randa, kus Hendrik käis ujumas ja mina niisama vees solberdamas (ma ei oska ujuda). Seal oli väga palju rahvast ja isegi politsei oli kohal, sest üks nelja-aastane poiss oli kadunud. Õnneks leiti ta varsti üles! Jube mõelda, mida ta vanemad tunda võisid…

Kauksis veetsime 2,5 tundi aega ja siis suundusime Rannepungerjale, kus me eelmisel suvel puhkuse ajal käisime ja ka ööbisime. Seal toimus Tuletorni kontsert, mis oli väga äge üritus! Radari muusikast ma suurt midagi varem ei teadnud (ega nüüd ka arvanud, polnud minu maitse), aga Ott Leplandi laulud, millele mängis taustaks klaverit maestro Rein Rannap, olid küll imeilusad! Minu meelest on Ott Lepland väga hea laulja, kui ta laulab teiste laule, ta enda hitid pole mu suured lemmikud (kui ta eurovisiooni laul “Kuula” välja arvata).

Vahepeal läksime ka Rannapungerja tuletorni juurde jalutama, kus me eelmisel aastal samuti juba käinud olime. Nüüd oli muidugi rahvast seal rohkem, sest samal ajal toimus ju kontsert ka.

Vaade Rannepungerja tuletornist 🙂

🙂

Kui mina olen aasta läbi valge, siis Hendrik saab suviti üpris kiiresti pruuni jume. Ma olen elus üks kord pruun olnud ja see oli Mehhikos olles, aga no ma olin seal pool aastat 😀

Kui Ott Leplandi laulud läbi said, siis otsustasime koju tagasi sõita, sest kell oli juba 23.00. Ma olin enne just uudistest lugenud, et Tartu-Jõhvi maantee, kust ka meie sõitsime, oli mingi aeg liikluseks suletud, sest üks liinibuss läks seal põlema (õnneks keegi viga ei saanud). Ma siis enne minekut lugesin seda uudist uuesti ja selleks ajaks oli tee juba lahti tehtud. Aga Mustvee kandis me sõitsime sellest põlenud bussist mööda – nägi suhteliselt hull välja, selleks ajaks oli see õnneks juba ära kustutatud. Vedas, et keegi viga ei saanud!

Vot selline see meie nädalavahetus oligi. Eile oli niisama kodune päev, kus sai telekat vaadatud, raamatut loetud ja niisama oldud. Ja lõpetuseks veel – te olete mulle palju rääkinud oma sünnituskogemustest, mille üle ma olen supertänulik! 🙂 Kuid kuna august on varsti ukse taga, siis tahaksin tegelikult teada ka seda, kuidas teie sünnitus algas? Et siis just see hetk, kui te veel kodus olite ja teadsite, et nüüd on sünnitusmajja minek? Millal teil limakork ära tuli, kaua läks pärast seda sünnituseni? See võib tulla nädal- kaks varem juba ära, aga mõned naised vist üldse ei märka seda? Ja see võib ka muidugi vahetult enne sünnitust ära tulla või siis alles sünnituse käigus. Millal teil looteveed ära tulid, kui suured olid tuhude vahed, kui haiglasse pöördusite? Targad raamatud mainivad, et siis peab kindlasti minema, kui tuhud on 5-8 minutiliste vahedega (aga samas peab muidugi vahemaaga ka arvestama, sest kui haigla on kaugemal, siis tuleks kindlasti varem minna). Ja küsimus ka neile, kes elavad maal või linnas, kus pole sünnitusosakonda (näiteks Haapsalu, Valga, Põlva augustis) – et kuidas te siis läinud olete? Et ma mõtlen just seda, et kui haigla pole nii lähedal, et kuidas seda vältida, et mitte liiga vara sinna kohale minna (sest võidakse tagasi saata ja see on tüütu, kui pead kaugemalt minema) või veel hullem – et mitte liiga hilja sinna jõuda? Just oleks huvitav sellistest kogemustest kuulda, kuidas teil kogu see sünnitusprotsess kodus algas ja millal haiglasse jõudsite. No mina suure tõenäosusega saan saatekirja esilekutsumisele või keisriks (selgub 3.augustil, kui mul on lisaultraheli, mille järgi otsustatakse, mis edasi saab – olenevalt lapse kaalust tol hetkel ja prognoositavast kaalust tähtaja kandis), aga miski ei anna garantiid, et kogu asi juba enne pihta ei hakka. Sellepärast ma selliseid asju uuringi 🙂

Advertisements

69 thoughts on “Reedel Moostes, laupäeval Kauksis ja Rannapungerjal/ Kuidas teil sünnitus algas – ehk siis just see protsess, kui te veel kodus olite ja teadsite, et nüüd on sünnitusmajja minek…/Kehakaalust

    • Kahjuks kindel jaa… Aga aitäh, ma ise ka ei ütleks pilte vaadates, et päris nii palju. Ilmselt õnneliku inimese tunnus siis, et annab kuidagi varjata seda suurt kehakaalu 😀

  1. Esimene sünnitus algas kokkutõmmetega. Läksin siis lihtsalt kontrolli, et kas ikka õige asi. Aga koju tagasi ei saadetud. 3cm oli avatust. Öö olime haiglas ja hommikul oli seis sama, siis öeldi, et kas avame veed või lähete koju. Valisin vete avamise ja sellest hetkest 4h oli laps kâes. Elan haiglale väga lähedal ja ma ei saa aru miks ma öösel koju ei saanud kuigi ma ka mainisin, et võin koju minna 😀
    Teine sünnitus algas öösel, arvasin, et gaasivalud 😀 kuskil 4 ajal ärkasin ülesse ja siis vannitoas nägin limakorki ja sain aru, et asi toimib 😄 helistasin ämmakale, ta soovitas mul puhata ja magada veel 😃 ma istusin diivanil ja hakkasin asju pakkima ja organiseerima suuremat last hoidja juurde 😊 suurem sai 5 ajal minema ja siis juba tuhude vahed 3-5 min. Helistasin uuesti ämmakale ja siis leppisime kokku, et saame haigla ees kokku. Tuhud olid juba paari min vahedega ja ämmakas küsi mu mehelt, et kas ammu juba nii intensiivne tegevus 😄 mees vastas, et jah viimased pool tundi😃 jõudsin sünnitustuppa, selle haigla kitli selga ja plaks veed tulid ja kohe press ja laps käes 😁 2,5h kestis kogu sünnitus 😊 väga kiire lõpp oli, oleks mingi 5min venitanud ja oodanud kodus siis ilmselt ma oleks autos sünnitanud 😄

    • Siis tõesti vedas, et autos ei sünnitanud 🙂 See tundub kuidagi väga hirmus variant minu meelest, kuigi ka seda on Eestis hiljuti juhtunud, aga õnneks sõitis kiirabi sellele paarile kohe vastu, kus naisel parasjagu just laps oli autos ära sündinud.

      Sul on üpris kiired sünnitused siis olnud, sest esimene sünnitus ja neli tundi on küll turbo ju (ja teine sünnitus veel kiirem!):D Aga sul oli siis ilmselt eraämmaemand? Sest mul on ainult tavatelefon ja öösiti küll keegi sellele telefonile ei vasta – ma peaksin siis otse haiglasse lihtsalt helistama.

      Aga kiired sünnitused kõlavad tegelikult väga hästi, lihtsalt see ajavaru peaks olema, et jõuaks haiglasse.

      • Kui sul tekib öösel mingi olukord või on muidu küsimusi, võid helistada ka üleriigilisel ämmaemanda nõuandetelefonil 12252, töötab 24/7.

      • Jah, mul oli eraämmaemand 🙂 esimese sünnituse ajakas pandi 13h tegelt, arvestati seda hetke kui haigla läksin. Iga sünnitusega läheb kiiremini 😄 kolmandat ei julge plaanidagi, siis peab haigla ette minema telkima 🤣

  2. No minu jaoks oli kõige segasem see, et olid ka mingid libavalud ja siis mitu korda mõtlesin, et nüüd ongi minek aga tegelikult polnud miskit. Samas kui see õige asi pihta hakkas, siis teadsin koheselt, et see on nüüd see.

    2x sünnitanud loomulikul teel, limakorgist ei tea midagi ja samamoodi ka lootevee tulekust. Esimesel korral oli haiglasse jõudes see igatahes juba tulnud.. valutades aga kodus oksendasin paar korda ja selle tegevuse ajal kadus natuke ka põiekontroll ja ma ise arvasin, et no tuli veits püksi a ju siis tegelt olidki veed ?!

    Eks iga olukord olegi erinev ja seega raske nö miskit soovitada. Eriti kuna sul selline raskem juhtum. Mina proovisin maksimaalse hetkeni kodus passida aga mul ka haigla väga lähedal. Kodus ikka mõnusam natukene. TÜKis oli kogu personal igatahes supertore ja toetav.

    Lõpuks ega eriti ettevalmistada ei saagi, on mis on ja tuleb lihtsalt ära teha ja taganeda ju enam ei saa. Ma ise võtaks kindlasti veel süüa kaasa. Üldse pole pirtsakas ja haiglasöök oli ka väga ok (ainult megamage isegi minusuguse soolapõlguri jaoks, et soola võtaks kah) aga lihtsalt pärast sellist pingutust ja imetamise algusega seoses (ka suur kalorikulu), siis mul algasid megahullud näljasööstud. No ikka niimoodi, et jätsin lõunast endale mingi juustuleiva igaks juhuks alles ja siis öösel imetamiste vahepeal pugisin seda kuivanud leiba nagu miskit maailma parimat sööki. Üldiselt ma magusaid jooke ei armasta aga siis lasin endale tuua multinektari mahla nt ja muudkui kaanisin seda vedelat suhkrut.

    • Jah, kõikjal soovitatakse haiglakotti ka natuke näksimist pakkida (või siis varuna kodus hoida, sest ilmselt kott saab natuke varem pakitud – et siis seal vanaks ei läheks. võib ka muidugi neid asju võtta, mis nii kiiresti ei lähe halvaks, mida enamik ilmselt teebki).

      Vot see on huvitav jah, et öeldakse, et kui see õige hetk on käes, siis sa lihtsalt saad sellest aru. Ka siis, kui sa pole varem sünnitanud. Et enne võivad kahtlused olla, et kas nüüd peaks minema, aga kui juba asi tõesti sealmaal, siis naine kohe teab, et nüüd tuleb minna.

      Ega otseselt ilmselt valmistuda ei saagi sünnituseks, sest see protsess kulgeb kõigil väga individuaalselt. Minu võrdlengi sünnitust sellega, et kui tavaliselt antakse enne eksamit kordamisküsimused, mille järgi sa saad eksamiks õppida, siis sünnituse puhul on vastupidi – kõigepealt on eksam, kus sa pea ees tundmatusse vette hüppad 😀 Eks näis, millega ma sünnitust pärast selle kogemist võrdlen 😀

  3. Mul algasid varahommikul esimesed valud, aga need olid hästi ebaregulaarsed ja õrnad. Kuna meil oli täpselt selleks päevaks maakleriga ühe maja vaatamine kokku lepitud, otsustasime siis 40 km kaugusele maja vaatama minna 😁
    Jõudsime ilusti ära käia ja koju tagasi sõita, siis ka veel olid suht pikkade vahedega ja otsustasin, et ei lähe veel haiglasse. Valutasin kodus duši all veel paar tundi, läksime siis kui valude vahe oli ca 3-4 minutit. Elame linnas ja haiglasse ca 15 min sõitu, kuid päris raske oli see sõit, kuna valud olid ikka päris tugevad juba. Kohale jõudes tahtsin juba mööda seina üles ronida 😂
    Kontrolliti avatust ja 7cm oli juba. Tasus ära see kodus valutamine. Sain epiduraali ja mõnda aega oli elu lill jälle, suht kiirelt tuli viimased 3 cm ka, kuid kahjuks oli beebi oma pea kehvasti sättinud ja kui peale kaht tundi täisavatust ei liikunud beebi kuskile jätkuvalt, otsustati erakorralise keisri kasuks. Nii et, mul läks haiglasse minekust beebi kätte saamiseni vaid paar tundi.
    Limakorgi irdumist eriti ei mäletagi, veidi midagi hommikul tuli, ma ei teagi, kas see oligi selline väike, või kaotasin ma selle kuskile ära 😂
    Veed mul ei tulnudki ise ära, eks see lootekott lõigati keisri ajal katki alles. Kusjuures seljasüstiga keiser on üks mu elu kõige veidramaid kogemusi, valu ei tunne, aga tunda on kõik, mida tehakse. Tundsin, kuidas skalpelliga lõigati, valus polnud, aga oli tunda, kuidas terav tera mööda kõhtu libises. Tundsin, kuidas keegi sobrab kõhus 😂 Seal oli üks praktikant ka, nii et opereeriv arst mõnuga sobras ja näitas talle, mis seal kõhus ikka leidub 😁

    • Erakorralise keisri puhul oli sul siis selline asi, et said nagu mõlemad kogemused nii-öelda kirja – alguses see valutamine ja ise sünnituseks valmistumine ning siis lõpuks keiser. See kõhus sobramine keisri puhul tundub nii veider! 😀 Aga mul on hea meel, et sa tol hetkel valusid ei tundnud – pärast see paranemine võtab nagunii oma aja ja on üpris valulik. Kuigi mitte ka kõigil – keisri puhul öeldakse, et mida kiiremini ise liikuma hakkad, seda kergemini ka hiljem paraned. Ilmselt see päris kõigi puhul ei kehti muidugi.

      Mu ema rääkis siis, kui ma 18-aastane olin, et tal oli esimest sünnitust (mu vanem õde sündis siis) 10 inimest pealt vaatamas, sest mingid arstitudengid tahtsid näha, kuidas sünnituse ajal tegutsema peab 😀 Temalt muidugi küsiti enne, et kas ta on nõus, et nii palju rahvast samal ajal juures on, aga tal oli ükskõik. Naljakas nõukaaeg ikka – meest sünnitusele kaasa ei võinud võtta, aga 10 võõrast inimest olid lubatud 😀 Nojah, aga eks tudengid peavad ju kuskilt õppima ka 🙂

      • No mul oli vist eriti kerge keiser, sest järgmine hommik jalutasin ise ringi ja käisin duši all juba. Kui kolmandal päeval koju saime, läksin veel linna shoppama, kuna beebile oli väiksemaid riideid vaja 😂

  4. Mul õnneks seda segadust, et millal minna, pole olnudki. Esimese sünnitusega käisin päev enne sünnitust tavapärases kontrollis, kus avastati, et mul on juba 4cm avatust. Midagi küll ei toimunud, nii et saadeti mind rahulikult koju (mu Eesti kodu oli sünnitushaiglale väga lähedal). Seega kui järgmisel hommikul algasin valudega, siis polnud kahtlust, et õige asi toimumas. Umbes tunnikese vist olin valudega kodus ja siis olid need juba nii tihedad, et läksime haiglasse ja mõne tunni pärast oligi beebi käes. Limakorgi kohta ei mäleta, veed tulid ära haiglas.

    Teised kaks sünnitust kutsuti esile, sest tähtaeg läks prantslaste jaoks liiga palju üle. Limakork tuli mõlemal korral ära mitu-mitu nädalat enne sünnitust. Ühel korral vist isegi kuu enne sünnitust juba.

    Kuna kutsuti esile, siis veed avanesid mõistagi haiglas. Vete tulekust kuni lapse käes hoidmiseni läks mõlemal korral alla tunni. 🙂

    Mul on kõik sünnitused läinud väga kiirelt ja kuna räägitakse, et iga järgnev on kiirem (muidugi ei pruugi, aga minu puhul peab paika), siis isegi ma muretsen juba, et kuidas neljandaga haiglasse jõuan KUI peaks asi ise pihta hakkama. Olgugi, et see vahemaa pole meeletu – 25km. Nii et selle külje alt poleks mul vist kolmanda esilekutsumise vastu ka midagi. Vähemalt tean kindlalt, et olen õigel ajal haiglas, mitte ei hakka kiirteel sünnitama. 😀

    • Sul tõesti on sünnitused väga kiiresti läinud! Kuigi esilekutsumistega võibki kiiremini minna, siis on ju ka neid, kellel mitu päeva see ei mõju – ehk siis ootavad kaua enne reaalse sünnituseni jõudmist. Neljas laps võib siis tõesti eriti kiiresti sündida – et sellisel juhul tundub 25 km isegi pikk vahemaa 😀 Et esilekutsumine sellises olukorras oleks ehk tõesti hea, oled kindlal ajal kohal ega pea muude asjade pärast muretsema 🙂

  5. Nii, mul kolm last. Esimesega tuli limakork paar nädalat varem, ja ühel heal hommikul tõusin üles ja lootevesi voolas põrandale. Jooksin kohe haiglasse, avatust 1cm, jäeti sisse. Tuhusid ei olnud ega tulnud, sain kiirendavat tilka, lõpuks epiduraaliga sünnitasin. Kokku 13h. Teisega ma limakorki ei mäleta, jällegi hommikul ärkasin terava kõhuvalu peale. Magasin diivanil edasi, kusagil 11 aeg mees kamandas et lähme haiglasse kontrolli (elasin ravi tn keskhaigla kõrval pmst). Haiglas selgus et 6cm avatust, laps sündis 2 tunniga, kokku sünnitegevus algas hommikul 6 aeg, ehk 8h kokku.Küll aga ehmatasin nädal hiljem, kui konkreetselt lohhiate asemel hakkas veriseid tükke tulema. Helistasin ämmakale ja öeldi et emaka limaskesta tükid. Kolmas sünnitus hakkas õhtul 23 aeg pihta, läksin kohe haiglasse kuna tugevad valud, jällegi 6cm avatust, jätsid sisse kuna kolmas sünnitus ettearvamatu. Sellest sünnitusest jäi meelde üliagar nooruke praktikant, koguaeg midagi mõõta-kraadida-uurida vaja. Mul sigavalus ja siis keegi pidevalt surgib, oiii muutusin tigedaks. 😀 Laps käes kell 4hommikul.
    Kehakaalu kohapealt -esimese kahega olin algkaalus (58-62 kg) paari kuuga, aga vot kolmandaga jäi kaal seisma, päästerõngas vöökohal ja enam ei liigu kuskile, kaalun 90kg kandis. Masendav.

    • Ega minagi oma kehakaalu suhtes hetkel eriti positiivselt meelestatud pole – usun, et see ei lähe kindlasti väga kiiresti endiseks tagasi. 77 kg peale tagasi saada oleks muidugi vägagi okei võrreldes praeguse kaaluga, aga ma usun, et kui see peakski õnnestuma, siis see võtab aega.

  6. Minu esimene rasedus lõppes esilekutsumisega 42. nädalal. Sain rohu ja arvati,et kuna esimene laps,siis läheb kuni 3 päeva aega (sest avatust polnud). Laps sündis 5h peale rohu saamist ja jubeda kiiruga. Kuna see oli nii intensiivne,siis ei oleks olnud võimalik mitte aru saada,et sünnitus algas. Ämmaemand mind ei uskunud ja avatust kontrolliti kui olin 9cm ja alles siis viidi sünnitusosakonda.

    Teine beebi sündis 40+2 ja nõrk päevade moodi valu algas hommikul ja oli hästi muutlik ja ei seganud. Tuli ja läks. Mulle jäi kuskilt meelde,et kui valud soojas vannis/dušši all ära ei kao,siis on “päris” valud. Minu valud läksid õhtul hullemaks ja olid umbes 5 min vahedega. Kuigi valu oli juba päris hull (olen hea valutaluvusega,ei tee sünnitades piiksu ka),öeldi haiglas ikka,et ärge tule,kui vahe pole alla 3 minuti. Tean enda keha ja arvestades esimest sünnitust,läksime ikka haiglasse ja kontrollides oli täisavatus.
    Eks iga inimese keha on erinev ja valulävi on väga väga erinev. Mõni karjub 2cm avatusega ja mõnel kukub laps lihtsalt vetsus välja. Minul ei tulnud ei veed ega limakork kummagi beebiga enne,kui alles pressides.

    • Ilmselt on siis pigem reegel tõesti, et kui on esilekutsumine ja esimene sünnitus, siis võib mitu päeva minna – sellepärast arstid juba seda eeldavad ka.

  7. Esimesega läksin esilekutsumise ning kadus see kodus põdemise moment ära. Sain tableti keele alla ning pandi sünnitus eelsesse palatisse ootama (kell 10 hommikul) suht kohe hakkasid mingid valud pihta. Pool kolm tulid veed ning valud olid kohe iga kahe minuti tagant. Läksin siis koridori peale küsima, kas ma nüüd võin sünnitama minna 😀 Lapse sain kätele lõpuks öösel kell 01.12.

    Teise lapsega hakkasid valud öösel kahe aeg ning tundus, et ka veed hakkasid nirisema. Kuue aeg hakkasime haigla poole liikuma (valude vahed olid kuni viis minutit). Veed tulid valvetoas ära kui ktg alt püsti tõusin, kodus eraldus lihtsalt vedelam limakork. Lapse sain kätele lõunaks kell 11.49

    Kolmanda lapsega hakkasid valusad kuid väga ebaregulaarsed valud päev varem, päeva peale eraldus limakork. Õhtul jäin magama ning ärkasin öösel kahe aeg üles, valud olid iga kahe minuti tagant, haiglasse jõudsime alles pool neli kuna ootasime lapsehoidjat. Veed tulid sünnitus laual alles ning laps oli käes hommikul kell 05.55 Kõige kiirem ning valulikum sünnitus (neli tundi) kuna epiduraali ei saanud ning terve aja olid ka pressid peal mida pidin kinni hoidma.

    Kui ei tea kas tegemist on libavaludega soovitatakse muidu nt dušši alla minna. Kui valud hakkavad ära kaduma on tegemist libavaludega. Üldiselt suudab tglt naine ikka selle õige sünnituse ära tunda, lihtsalt see esmane närv võib suur olla mis paanikasse ajab

    • See närv on tõesti see, mis ilmselt kahtlema paneb! Ma kujutan ette, et mul võib sama teema olla, aga kasutan seda duši alla minemise nippi siis, kui mul peaks sama olukord ette tulema 🙂

  8. Tundub et meil tähtajad lähestikku. Kui Sul 3 nädalat veel siis peaks Sinu beebi TA olema augusti lõpus eks?

    Mul esimene sünnitus läks natuke nihu. Selles suhtes et otseselt midagi valesti ei läinud ja laps sündis ikka ise jne aga kuna ma olin nii noor ja kogenematu siis olin ikka ähmi täis ja tunnistan et oleks pidanud ikka rohkem ka loengutes käima et selleks protsessiks end paremini ette valmistada.
    Igatahes, 7 ja pool aastat tagasi öösel kuskil poole 2 ajal tulid veed ära . Vett oli ikka väga palju korraga. Terve voodi ujus😂 Enne kiirabi tulekut nägin vetsus ka seda va limakorki, mingi pruunikas tükk oli.
    Kuna vete tulekuga seostus mu jaoks kohe haiglasse minek helistas toonane elukaaslane kiirabisse ja kutsus auto järgi.
    Elasime linnas kus sünnitusosakonda polnud ning tuli Tallinna sõita (vahemaa ligi 100km). Autos sõidu ajal olid valud üsna okeid, no ei midagi hullu. Tuju oli hea ja ootusärevus sees..
    Haiglas öeldi et oleksime pidanud siiski veel kodus olema, avatust oli vaid selle tunniajase sõiduga tulnud 1cm.
    Kuna me kaugelt tulime siis ütlesin et ma ei lähe siit küll kuhugile, vastati vaid et okei, ja paigutati meid sünnituseelsesse palatisse ära..
    Valudest- iga tunni tagant läks asi aina hullemaks ja hullemaks, nõudsin aina uusi valuvaigisteid, ise voodist ei tõusnud kordagi.. Palatis olid veel need sünnitusraamid, pallid, kott-toolid jne
    Tagantjärgi mõeldes oleks ju võinud kõiki neid kasutada aga ma olin vaid valudes pikali maas ja keeldusin voodist välja tulemast. Sellega tegingi ilmselt endale karuteene.
    Kella 10st umbes hommikul tundsin presse ja pressida tuli ikka tund aega enne kui laps 11 paiku sündis..
    Kokku läks mingi 9 tundi.
    Ja mitu aastat hiljem mõtlesin et polnudki ju nii hull..
    Nüüd seisab siis sama kadalipp ees ja ei oska aimata ka kuidas seekord läheb.
    Kindel on vaid see et haiglasse ma enam nii vara ei roni😀

    • Mul on tähtaeg 17.augustil, aga suure tõenäosusega kutsutakse sünnitus mõned päevad varem esile, sest mul on suur laps (rasedusdiabeedi puhul tavaline, et laps on keskmisest suurem). 03.augustil on mul lisaultraheli, kus otsustatakse, mis saama hakkab – siis saab beebi täpse kaalu teada tol hetkel ja prognoositava kaalu tähtaja kandis. Kui prognoositav kaal peaks ületama 4500 grammi, siis võib lausa keiser tulla, mitte enam niisama esilekutsumine. Kuna tegemist on esimese lapsega, siis arvatakse, et pole mõtet mind ennast sünnitama panna, kui laps tõesti nii suur peaks olema, sest ma kas ei pruugi jõuda või siis saaksin liiga palju rebendeid. Ja kui mul jaks keset sünnitust otsa saab või pole piisavalt avatust jne, siis tuleks nagunii erakorraline keiser teha. Et siis pigem teevad juba plaanilise keisri. Aga hetkel ma ei tea veel midagi kindlat, ainult seda, et üle tähtaja ei lasta mul kindlasti last kanda, sest rasedusdiabeedi puhul on esilekutsumine nagunii paratamatu ja keiser on siis teemaks, kui beebi arstide arvates ikka sündides üle 4500 grammi oleks. Millal sul endal tähtaeg on ja kes sünnib? Mul sünnib poiss. Ja ilusaid viimaseid ootusnädalaid sulle muidugi ka 🙂

      Sinu esimene sünnitus tundub tõesti päris karmi kogemusena, aga see on küll tore, et nüüd tagantjärele vaadates see nii hull kokkuvõttes ei tundunudki 🙂 Ehk vastab see ka tõele, et aja jooksul see mälestus ja valu tuhmub – muidugi olenevalt siis naisest – kellel ununeb see ruttu, kellel läheb sellega natuke kauem aega.

      • No ega see nii hull ei olnudki kui ma tegelikult kirjeldasin
        Natuke kahju oli lihtsalt sellest et ma ei teadnud täpselt mida teha sünnituse ajal, ise ei olnud end harinud sel teemal ja ega haiglas ka mind keegi väga ei juhendanud kuidas valusi leevendada, kuidas pallil hüpata jne..
        Ma kardan ka seda suure lapse asja – ma olen nii palju juurde võtnud ja arst ka koguaeg hirmutab et vaata et sa palju ei õgi, muidu tuleb suur laps ja ei jaksa ise sünnitada.
        Samuti on mu kõht praegu mega suur (eelmise lapsega polnud mul isegi viimase kuuga eriti midagi näha)
        Aga kuna mul tundub kõik äe jutu järgi kõik korras olema (v.a rauapuudus) siis mulle lisaultraheli paika pandud ei ole 😦
        Tahaks ise küll teada kui suur beebi praeguseks juba on.. Aga ma peaks maksma tasulisse UHsse et seda teada saada

        Mul on muidu TA 27 august ja peaks tulema tüdruk (esimene on poiss)

      • Lisaultraheli tehakse jah vist ainult neile, kellel on mingi meditsiiniline näidustus – a la kõrge vererõhk või rasedusdiabeet. Kuna mul on need mõlemad, siis ongi mul sellepärast ka rohkem ultrahelisid. Niisama nad vist jah ei tee 😦

  9. Esimene sünnitus algas ootamatult 38+3. Polnud üldse valmis selleks, ühtegi valu vms polnud varem olnud. Hommikul 10.30 ajal tulid veed. Alguses arvasin, et tegin püksi voodis – laps just sirutas end hoolega. Aga siiski kergelt roosakad veed olid, aga valusid mitte. Helistasin ämmakale, tal oli just vastuvõtt. Soovitas kodus oodata. Ootasin kella 14ni, valusid ikka ei kuskil, kuid tilkusin edasi. Haiglasse jõudsin kuskil 14.30 – avatus 0, lapsel pea fikseerumata. Ühesõnaga ei mingit märki sünnitegevusest. Seda enam ootama ei jäädud ka, pandi kiirendav tilk külge. Läks mitu tundi ja äkitse olid 2 min vahega valud kohe. Avatust 0. Nii ma siis istusin tilguti ja epiduraaliga kuni öösel öeldi, et kui kell 8 hommikul pole sündinud tuleb keiser. Oli selge, et nii lähebki, kuna kell 4 oli alles 4,5 cm avatust. Mingi imega aga juhtus 10 minutiga täisavatus ja peale 1,5 tundi pressimist sündis kell 5.30 mu poeg. Kokku 18,5 tundi. Tunnike peale sündi polnud platsenta veel tulnud ja see eemaldati kiirelt narkoosis (isegi opituppa polnud aega minna, sealsamas palatis tehti). Olin verejooksu tulemusena juba teispoolsuses, aga toodi tagasi.
    2a4k hiljem läksin teist poega sünnitama. Teda “sünnitasin” 2 kuud, kuna kogu aeg olid libavalud, olin isegi enneaegse sünnituse ohuga haiglas paar korda. Lõpuks oli 40+3 avatust juba 3 cm, aga sünnitus ei alanud. Jällega kiirendav tilk j veed tehti lahti. Poeg sündis 3,5 tunniga. Ma ei suutnud uskuda kui ämmakas ütles et viimane press veel ja kõik. Et nagu…ma ju alles alustasin?! Ja platsenta tuli kohe otsa, verejooksu ei olnud (olin muidugi suurendatud tähelepanu all esimese sünnituse tõttu ja sain verejooksu ennetavaid süste sünnituse ajal).
    Naudi viimaseid nädalaid! Rasedus on tegelikult nii ilus aeg 🙂

    • Merle, sul on siis tõesti väga erinevad sünnituskogemused olnud! Just selles mõttes, et esimene oli väga raske, aga teine jällegi kergem (ei saa vist ühegi sünnituse kohta lihtsalt kerge öelda?).

      Ma üritan nautida rasedust jah 🙂 Ma muidugi ootan 03.augustit, sest siis saab teada, kas mind ootab esilekutsumine ja kui suur hetkel beebi on, lisaks siis veel selle prognoositava sünnikaalu.

  10. Minu esimese lapsega tulid veed 9 hommikul, 12 läksin haiglasse SEOsse ootele. Kell 15 hakkasid õrnad valud ja 18.26 sündis tita. Suured valud olid u. tund, sekkumist ei vajanud ja loomulik sünnitus. Limakorgist ei tea midagi. Teise beebiga tuli limakork vist 3 nädalat varem. Valud hakkasid õhtul 6 paiku. Haiglasse jõudes sündis u tunniga. Samuti ilma valuvaigistiteta. Minu jaoks mandliop. oli ilmselgelt valusam kui 2 sünnitust. Rasedustega võtsin 14 kg juurde, kõht oli 90 cm, aga endale tundusin päris ümar 🙂 Algkaal mõlemaga 55kg. Praegu jälle sama kaal, kuigi teisega läks normi alles 9. kuuks. Esimese beebi järgselt 4. kuuks olin tavalises kehas. Mingit dieeti ei viitsinud järgida. Sulle kerget ja kiiret kui asjad sealmaal!!!

    • Kerged sünnitused ja kerge kaalukaotus – väga äge! 🙂 14 kg kaalutõusu on minu jaoks põhimõtteliselt 0, just võrreldes sellega, et ma olen siiani juurde võtnud 31 kg, aga mul on veel natuke minna.

  11. Eelneval päeval tuli limakork ära tasapisi, kohe peale seda hakkasid ka õrnad valud. Lapse sain kätte 33h hiljem. Sellest 15h olid juba väga tihedad ja jubedad valud. Sünnitustoas olin u 10h ja avanemisprotsess oli üliaeglane, veed tehti ka lõpuks haiglas lahti. Ausalt öeldes ei taha enam kunagi midagi nii jubedat üle elada ja loodan, et kui kunagi veel sünnitama peaks, läheb see lihtsamalt. Epiduraali mulle ka mingil põhjusel ei antud, sest väideti, et nii läheb veel rohkem aega. Aga tehtud see sai. 😀

    • Epiduraaliga pidavat jah kauem aega minema, kuigi valuprotsessi see leevendab. Ma arvasin, et nad ikka sellisel juhul kindlasti annavad, kui nii pikalt juba valud on olnud, aga ju siis mitte ikka…

      Päris pikk ja piinarikas sünnitus oli sul tõesti, aga nagu sa isegi ütlesid – tehtud! 🙂 Õnneks ei pruugi teine sünnitus enam samasugune olla, kui see peaks kunagi tulema 🙂

  12. Minul on mõlemad sünnitused kulgenud sama stsenaariumi järgi ehk kõigepealt tulid veed ja siis läks enne jupp aega tuhudeni. Kokku läks 30+ tundi.
    Epiduraal võib protsessi kiirendada ka. Minul oli sünnitustuppa jõudes avatus 4 cm, 6 tundi hiljem sama seis. Valud olid küll, eriti tugevalt lõi alaselga. Kuna ma öösel korralikult magada ei saanud siis arstid soovitasid epiduraali (peaks valud ära võtma), et ma saaks puhata ja seejärel panevad stimulaatori peale. Tund hiljem polnud epiduraal ikka oluliselt mõjunud ja siis selgus, et oli täisavatus ja veel 20 minuti pärast beebi käes.
    P.S. kena näed välja, 108 kilo ei paista kusagilt.

  13. Esimene sünnitus, 40+0, algas valudega, mis läksid järjest tugevamaks ja vahed lühenesid. Kui juba 6 tundi olin kodus valutanud, läksime haiglasse.
    Teine sünnitus, 38+5, tulid veed. Ootasin veidi kodus valusid ja startisin siis haiglasse. Sünnitasin üksi, omal soovil 🙂
    Kolmas sünnitus, 36+3. Päev otsa olid toonused, helistasin valveämnaemandale, paluti kontrolli minna. Läksin, jäeti igaks juhuks haiglasse. 3,5 tundi hiljem olin sünnitustoas. Ja tund peale seda oli beebi sündinud. Mees ei jõudnudko kohale 😀 Aga õde tõi süüa ja jõusid täpselt pressideks, hoidis kätt ja tegi esimesed pildid beebist 🙂 (viimase rasedusega diagnoosis mul ka rasedusdiabeet 35+ nädalal ja ilmselt seepärast laps varem sündiski).

    • Siis on sul kolm erinevat kogemust olnud 🙂 Huvitav jah, et sul rasedusdiabeedi puhul laps nii vara sündis, sest tihti võib hoopiski see variant olla, et need beebid läheksid ajaliselt üle, kui neid esile ei kutsutaks.

      • Sünnitused olid väga erinevad.

        Esimese puhul valutasin ~12h. Kokku kestis sünnitus 13h50min. Laps kaalus 3416g.

        Teisel korral kestis sünnitus 18h kopikatega, aga valusid ei olnud ja peale 16,5 tundi anti tablett. Siis käis kiirelt kõik. Laps kaalus 3361g.

        Kolmandal korral hakkasid valud nii, et ma veel kahtlesin, kas on õige asi. SEOs jalutasin ringi. Lõpuks avanes 4cm-lt 10ni umbes tunniga. Hästi kiire ja intensiivne oli. Samas kõige meeldivam kogemus, nii võiks vabalt sünnitada 😁 Laps kaalus 3002g.

        Ühine nimetaja on ainult see, et kordagi pole mind õmmeldud😌

  14. Limakord, kõhu alla vajumine ja muud sarnased “kohe lähed sünnitama” sümptomid olid ära juba mitu nädalat varem. Sünnitus ise algas vete puhkemisega, ikka korraliku sahmakana esikupõrandale. Vee hulk oli ikka aukartust äratav 🙂 Ja peale seda hakkasid regulaarsed valud paariminutilise vahega, seega läksime haiglasse.

  15. Ma sain alles nüüd aru, et me Kauksis kohtusime, blogi käin ikka lugemas, aga pilti kohe kokku ei pannudki.
    Ma see teine rase koos väikse tüdrukuga, kelle käest Sa küsisid, kus see wc on. Mul oli jube kahju igatahes vaadata, kuidas Sa wc suunas läksid, ise tegin seda sama surm silme ees, paganama kuum päev ja pikk teekond oli raseda jaoks rannast wc vahet joosta 😀

    • Oli jaa nii pikk teekond 😀 Ja need WC-d olid nii kitsad seal ka, ma nimelt vahetasin seal pesu trikoo vastu ja hiljem vastupidi, sest seal kabiinides olid nii pikad järjekorrad.

      Mäletan sind küll jaa! 🙂 Sellise palavusega on jah raske rasedana liikuda. WC peab alati pigem lähedal olema, aga seal polnud kahjuks nii…

  16. Minu 2 kogemust on põhimõttelistelt täpselt samasugused. Esimene algas öösel vete tulekuga. Valud hakkasid ka üsna kohe ja väga intensiivselt, aga kuna olin kuulnud kuidas esimesed sünnitused lähevad pikalt, siis haiglasse ei kiirustanud. Õnneks elame linnas ja haiglasse umbes veerand tundi sõitu. Lõpuks ikkagi mees surus, et igaksjuhuks hakkaks minema. Ja õigesti tegi, sest kohale jõudes jõudsin vaevu valvetuppa. Seal olid mul juba pressid peal ja viidi kiiruga sünnitustuppa, kus mõne pressiga oli laps käes. Vete tulekust lapseni läks mul siis esimesel korral 2 tundi ja 5 minutit. Laps sündis 39+2.
    Teisega olin juba hästi mures, et kas ma ikka jõuan haiglasse. Sünnitus algas täpselt samamoodi nagu esimene. Tulid veed voodisse. Kiirustasime siis kähku haiglasse, kuigi valusid veel ei olnud. Valvetoas oli ilma valudeta 4cm avatus. Sünnitustoas jõudsin seekord isegi natuke aega ringigi vaadata 😀 Laps sündis vete tulekust 2h ja 3 min hiljem.
    Mul oli teisega ka diabeedi diagnoos, aga reaalselt ainus kõrgem näit oligi seda rõvedat testi tehes. Laps aga sündis 37+2 ja oli samas kaalus, mis 2n hiljem sündinud õde ehk 3,9kg. Arst ütles, et oleks tähtajani läinud (minu puhul mingit juttu esilekutsumisest enne tähtaega ei olnud, kuigi uh järgi oli ka suurem laps), siis oleks kindlasti olnud 4,5kg laps. Mul vedas, et kutt ise varem tahtis tulema hakata 😀

    • Selles mõttes on sul need kaks kogemust sarnaselt head olnud – et küllaltki kiired sünnitused 🙂 Ma usun, et kõik naised tahaksid kiireid sünnitusi – no et ajavaru oleks ikka nii palju, et sünnitusmajja jõuaks 🙂

      Rasedusdiabeedi puhul kipuvad jah suuremad lapsed olema. Mitte alati küll, aga paljudel juhtudel siiski. Et sul läks jah hästi, et laps varem tähtajast sündis, siis ta ei jõudnud veel suuremaks kasvada 🙂

  17. Mul on olnud 2 kiiret sünnitust. Esimesega hakkasid õhtul voodis kerged valud. Üritasin magada, aga valud ajasid ikka üles, õnnels polnud väga tihti. Lõpuks läksin vanni, valud ära ei kadunud, seega õige värk. Kell 4 äratasin mehe, valude vahed olid 4-5minutit ja läksime haiglasse. Avatust 3.5, lapse pea polnud isegi fikseerunud, ehk arvati, et läheb ikka veel pikalt. Saime siiski sünnitustuppa. Pool tundi või vähem kui tundsin, et pressid peal. Mees kutsus ämmaka, kes vaatas, et täisavatus ja võib pressima hakata. Kuskil 1.5h pärast haiglasse jõudmist oli laps käes. 🙂 ja selliseid väga tugevaid valusid oligi tund aega sünnitustoas.

    Teise lapsega hakkas hommikul ärgates pihta, valud käisid, aga hästi harva. Kord tunnis korra valu ja siis jälle tund aega või kauem polnud midagi. Nii tiksusin õhtuni, lõpuks olid tuhude vahed 15-30 minutit, tuhud ise üsna valusad. Mäletan, et mõtlesin kodus, et kuidas juba nii valus, et esimese lapsega oli alles lõpus nii valus. Tegelt oligi lõpp lähedal. Teise lapsega soovitatakse oodata tuhude vaheks 3-4 min, seega mõtlesin, et aega on. Kuna aga oli päris valus juba, mõtlesin, et lähme kontrolli ikka. Käisin veel vetsus ja plaks hakkasid pressid. Hüüdsin mehele, et telligu kiirabi hoopis. See 10 min, kui kiirabi ootasime, tundus terve igavik. Vahepeal tulid veed ka ära. Mõtlesin juba, et sünnitangi kodus. Kiirabi tuli – 4 meest! Haiglasse ei jõudnudki, sünnitasin kiirabiautos poole tee peal. 😀
    Mehe vanematel oli hea üllatus, enne haiglasse minema hakkamist skaipisime veel, ja öeldi, et ma pole seda nägugi, et sünnitama läheks. Ja napp 30 min hiljem laps käes. 😀 Kui üks kommenteerija kirjutas, et järgmise lapsega haigla ette telkima, siis ma ka seda nalja teinud, et järgmisega kolin nädal enne tähtaega haigla ette. 😀
    Limakorgist ei tea kummagi sünnitusega miskit. 😀 samuti ei tea, ei pannud tähele esimesega vete tulekut.

    • Teine sünnitus oli sul siis veel eriti kiire! Aga hea, et kiirabi ikka jõudis ja said vähemalt kiirabiautos sünnitada. Kodus oleks minu meelest natuke hirmus sünnitada olnud. Kui muud üle ei jää, tuleb muidugi see asi ette võtta, aga enamasti ikka arstid jõuavad 🙂

      Kui kunagi peaks kolmas laps tulema, siis pead vist jah haigla juurde juba varakult kolima 😀 Sest öeldakse, et iga järgnev sünnitus on eelmisest kiirem. Jällegi ei pruugi nii olla, aga kes teab 🙂

  18. Mul tuli sünnitusele eelneval päeval limakork ära (hommikul). Ja õhtul hakkasid veed nirisema. Smsisin ämmakale(era), kes ütles, et kui valusid pole siis ootame hommikuni. Valusid ei tulnud, aga öösel tuli ikka korralik lootevete hulk veel takkajärgi. Siis hommikul ka veel valusid polnud, aga ämmakas soovitas ikka haiglasse liikuda. Teel sinna hakkasid ka nõrgad valud. Haiglas oli kas 1 või 2cm ainult, aga selle katsumise peale hakkas emakas korralikle valusid tootma ja maa ei suutnud enam olla ja saadeti ikka sünnitustuppa, kus valud läksid veel hullemaks. Proovisin küll ise valutad algul, aga mul lüi selga ka räige valu ja mul ei olnud enam tuhude vahel seda puhkehetke, ainult räige valu. Küsisin epiduraali, mida sain õhtuni välja kuni täisavatuseni. Siis läks kõige hullemaks, sest mul lasti pressida 3h ja siis alles arst tuli aparaadiga ja vaatas et laps peaga vaagnas kinni ja edasi ei saa. Ämmakas ammu juba vaatas et ei mahu läbi katsumise teel aga see arst seal raidus ikka et eii pressigu edasi ja ärgu hädaldagu. Röökisin siis 3h ja pressisin igatepidi aga ei mingit tulemit. Seljas oli ka jätkuvalt räige valu. Vahepeal mäletan, et oksendasin. Lõpuks siis 3h peale presse saadeti keisrisse kuna arst siis alles suvatses aparaadiga vaadata et laps ikkagi vale pea otsaga tulemas… üldnarkoosis miskipärast tehti keiser. Laps sündis kümne ajal ja oli vaagnas nii tugevalt kinni et ta pea oli väga piklik ja oli väga raske teda sealt kätte üldse saada. Jumal tänatud, et lapsega ikkagi kõik korras. Ilmselt oleksin väga suure kella külge asja pannud kui oleks midagi halvasti olnud lapsega.
    Kaalu tuli mul ka 30kg juurde. Õnneks haiglasse jöi 16,5kg ja ülejäänud kilod läksid paari kuuga… nüüd olen raseduseelses kaalus aga see võiks ka vähemalt 10kg väiksem olla, pole tegelikult mitu kuud kaalunud et mis seis praegu on. 😉 laps 8kuune.
    Järgmine laps kui peaks tulema, siis sõidan kasvõi teise riiki, et keisrit saada… mul taastumine õnneks läks hästi. Pidin küll 2 kuud kõhtu süstima trombiohu tütu ja kaotasin nii palju verd et oli vereülekande oht ja seetõttu ka suur rauapuudus, aga see oleks ilmselt ka ilma keisrita olnud.
    Püüa ka sünnitusjärgsele ajal keskenduda ja mõelda, et kus ja kuidas imetada jne. Minu jaoks olid esimesed kuud ikka täielik katastroof. Ilmselt tagant järgi müeldes oli depressioon kohutavast sünnitusest ja siis laps ei tahtnud rinda võtta jne. Laps oli algul intensiivis ja sai seal süstlast kunsttoitu ja seepärast läks imetamine algul ikka vääääääga raskelt. Nibud olid nii lõhki, rinnapõletik 39 palavikuga. Koju tulnud imetamisnõustaja soovitas iga 1,5h tagant imetada. Iga imetamine vüttis 1h vähemalt aega. Ehk siis pool tundi oli vahepealset taastumist valust. Haigla imetamisnõustaja ütles et eiii nii tihti pole vaja.. ahh ja nii oli kogu haiglas oldud aja( 1 nädal) kus ämmakad rääkisid eri juttu 😀
    Ma nüüd lõpetan oma romaani, et tegelikult on kõik mööduv ja arvatavasti ei lähe sul üldse nii hullusti ja saad pigem kergema sünnituse osaliseks 😉 nüüd ma ei suuda oma nunnupallita üldse olla 🙂

  19. L, kahju kuulda, et sul sünnitus nii raske kogemus oli… Ega seda ei tea kunagi ette, mis saama hakkab, teada on vaid see, et see tuleb üle elada. Õnneks lõppes kõik kokkuvõttes hästi ja ehk aja jooksul hakkab see kogemus ka vaikselt ununema 🙂 Vot see on jah jama, et arstid lasevad enne pikalt valutada ja viimasel hetkel otsustavad erakorralise keisri jaoks – siis ongi ju naisel nagu kaks rasket kogemust korraga – kõigepealt pead ise täiega pingutama, aga pärast keisrit jälle on see taastumisprotsess nii pikk ja piinarikas…

    Oh, ma oleksin nii õnnelik, kui mul 16.5 kg haiglasse jääks! See oleks pool juurde võetud kilodest 😀 Aga ma olen arvestanud ka sellega, et jääb ainult lapse kaal sinna, mis 32 kg juures on pisku (ka siis, kui ta kaalubki lõpus a la 4500 grammi või rohkem). Ja hiljem paari kuuga ülejäänud kilod kaotada – see on küll väga ideaalne tulemus sul 🙂

    Ma ka olen mõelnud sellele sünnitusjärgsele perioodile ja igasugused erinevad stsenaariumid on peast läbi käinud, et mis siis saama hakkab. Eks natuke on hirm küll selle ees, sest ma tean, et imetamine võib alguses olla mitte ainult valus, vaid ka see mure lisaks, et imetamisvõte on vbl vale jne… Ja kui arstid ka veel erinevat juttu sellel teemal räägivad, siis on raske orienteeruda, et mis on õige ja mis mitte.

  20. Ma ei saanud aru, millal limakork läks, aga sünnitus algas 39+6 hommikul kerge seljavaluga, mis läks aja jooksul aina intensiivsemaks ja ilmus teatud aja tagant. Siis aimasin, et vist midagi toimub. Kui sain aru, et mul on tuhud, siis läks 7 tundi kuni lapse sünnini. Kusjuures 14.30 haiglasse minnes ei olnud veel kindel, kas saan sisse jääda või saadetakse koju tagasi, sest valu ei tundunud üldse nii hull. Haiglas selgus, et avatust oli siis juba 6 cm ja laps sündis 17.50. Veed avati alles haiglas. Esimese sünnituse kohta käis asi väga kiirelt ja ei olnudki nii hull kui ma arvasin.

  21. Kas sa pole mõelnud mõnel sünnitusteemalisel oengul osaleda, seal räägitakse nandest asjades, mille kohta küsisid. Loengutele saad mehe kaasa võtta. Mul on tähtaeg alles oktoobris aga juba vaikselt käin ja harjutan hingamist. Õigest hingamisest on sünnistuse ajal väga palju kasu. Igatahes soovitan soojalt loenguid, siis pole sünnitamine ja sellega seonduv nii võõras ja hirmutav.

    • Pidime osalema küll, aga jäin hiljaks. Juulis Põlvas neid ei toimu ja Tartu omad olid täis (vähemalt need, mis mulle oleks huvi pakkunud, ma sünnitusosakonnaga tutvumist ei tahtnud, sest plaanisin siis Põlvas sünnitada ja nüüd Võrus). Augustis ka Põlvas ei toimu, Tartus ilmselt toimub, aga need pole veel väljas – hetkel ainult rinnaga toitumise omad on üleval. Homme saab vaadata ilmselt, mis augustis veel on, kuna on 1.august.

      Seega ma ei teagi enam, kas on mõtet. Minu tutvusringkonnas on paljud osalenud, aga kõik on öelnud, et suht mõttetu oli, sest sünnitus on ikka omasoodu läinud, sest üks asi on teooria ja teine ning hoopis erinev on praktika.

      • Loenguid tehakse ka teistes kohtades peale haiglate. Soovitan väga rasedate joogat, kus õpitakse hingamist, räägitakse erinevatest asenditest jmt. Sünnitused ongi kõik erinevad, isegi ühe naise erinevad sünnitused on erinevad. Seepärast pigem ongi teiste sünnituskogemuste lugemine eneses liigse paanika tekitamine ja ka üsna väheväärtuslikud enda sünnitamist silmas pidades. Minu meelest on oluline see, et lõpuks oled augustis Sina see, kes peab sünnitama ehk me ise loome enda sünnituskogemuse. Ilma ettevalmistuseta mina isiklikult ei kujuta ette, et julgeksin sünnitama minna, ka ju eksamile ei lähe ettevalmistuseta. Ma ei pea siin silmas seda, et kas sa tead peast kõiki sünnitamise faase jmt vaid just valuga toimetulekut, valu mõtestamist, valu aktsepteerimist, valu ülehingamist. Näiteks tuhu ajal on keha automaalne kaitsereaktsioon tõmbuda krampi, kuid kramp muudab tuhu veelgi valusamaks ja seepärast on oluline õppida lõdvestumist, vabaks laskmist. Loengute eesmärk ei ole niivõrd anda faktiteadmisi kui just aidata kujundada Sinu sünnituskogemust.

  22. Esimene sünnitus: veed tulid ära, läksin kontrolli, valusid polnud. Jäeti sisse, õhtul hakkasid valud ja järgmisel lõunal sündis. Kirja läks 12,5h. Valu ununes kohe.

    Teine sünnitus: Täpselt tähtajal kell 00.00 oli esimene valu. Peale seda panime hääled sisse ja võtsime suuna Põlvasse, kell 2 jõudsime, valud terve aeg 3min järel (ise sõitsin). Kell 5 oli laps kõhul. Kiire, aga valus.

    • Mõni sünnitus võib pikemalt kesta, aga vähem valus olla – ja muidugi vastupidi ka. Et nagu sinu kogemuse põhjal võib öelda, siis pikem sünnitus ei tähenda suuremat valu alati.

      • Kindlasti oli oma osa ka lapse suurusel. Esimene oli 48cm ja 2970g, teine oli 52cm ja 3970g.

  23. Loengute osas soovitan väga isegi mitte niiväga sünnituse teemat – jumal sellega, ära tuleb ta ju teha ka kokkuvõttes olgu see 5 või 15 tundi, edasise kõrval on see lühike aeg. Minu jaoks omal ajal olid väga asjalikud ja tagantjärgi mõeldes ka äärmiselt vajalikud hoopis imetamise ja vastsündinu hoolduse loengud. Imetsmine tundus sinnamaani väga loomulik ja no mida sellest rääkida. Aga kui ma loengud poleks käinud, oleks vist paraja shoki saanud peale sünnitust. Ja kui sinu kokkupuuted beebidega on vähesed, siis kõik need võtted kuidas last hoida-pesta jms on jube hea juba enne sünnitust nuku peal läbi mängida. Päriselt ka, need on kõige vajalikumad loengud!

      • Nõustun Merle kommentaariga. Endal ka varasemalt vastsündinutega kogemus puudus ja just need loengud andsid hästi palju teadmisi juurde. Mulle sünnituse loeng ka meeldis, sest viis vaikselt juba oma mõtted õigele lainele (nt räägiti üle, millal peaks kontrolli minema – muidu oleksin vist kohe vete tulekuga sünnitusmajja jooksnud, aga sealt sain teada, et kui veed puhtad, siis ikkagi valusid ka arvestada ja maksimaalselt 12 tunni jooksul kontrolli minna). Et kui vähegi võimalik, siis soovitan käia kuulamas. Naistekliiniku Perekooli lehel on ka hea materjal vastsündinu hoolduse kohta, lugesin seda ka ikka pärast sündi mitmeid kordi läbi, et äkki midagi olulist kahe silma vahele jäänud.
        Sünnitus, imetamine ja lapse kasvatamine on ju iseenesest väga loomulikud tegevused, aga ikka on hea teatud ettevalmistusega sellele uuele eluperioodile vastu minna.

  24. Nii mõnusalt muinasjutulised pildid. Mahe valgus, salapärasena mõjuv asukoht ja õnnelik tulevane ema. Palju õnne abiellumise ja lapseootuse puhul!

    • Aitäh sulle! Ma ise ei suutnud seda välja googeldada, pean rohkem harjutama 😀 See 06.augusti loeng sünnitusest on plaanis (koos Hendrikuga, talle sobib töögraafiku mõttes ka), hilisemad on juba siis, kui beebi on ilmselt käes.

  25. Esimesel sünnitusel hakkasid veed voolama.
    Teisel sünnitusel algasid valud, siis tuli limakork ja siis veed.
    Kolmandaga hakasid veed tilkuma ( tilkusid 2 päeva, kuni lõpuks tilguti abil kiirendati ja hakkasid valud ka, 6h peale tulguti panekut sündis).
    Esimene sünnitus oli kõige kiirem ja kergem, edasi läks aina raskemaks.

    • Jällegi sinu lugu kinnitab, et kõik sünnituslood on väga erinevad. Kui tavaliselt öeldakse, et iga järgnev sünnitus on pigem kergem, siis sul oli just vastupidi.

  26. Mul käis diivanilt tõustes raksakas läbi kõhust ja no wc oli paber roosakas. Ja siis ma teadsin, et enam ma ei pääse. Veed olid nirisema hakanud. Ja siis ma pidin haiglakotti kokku panema hakkama 😀 sest mul aega oli kogu aeg ja ei teadnud ka ,et lapsed kuu enne õiget aega hakkavad sündima 😀Ja ühesõnaga 20 minuti pärast olid valud järgi, pm 17 tundi jutti iga 2 minuti järel.

    • Jah, kuu enne tähtaega on tõesti vara, ma poleks ka absoluutselt valmis olnud siis. Aga jah – kellel kuna beebi sündima hakkab, seda ette ei teagi täpselt. Kui just esilekutsumine või keiser pole, mis on kindlal kuupäeval. Ja siis võib ka sünnitegevus varem pihta ise hakata.

  27. Ei ole sa midagi paks 🙂 Nii peenikeste jalgadega on raske kedagi paksuks nimetada 🙂
    Kogukam ehk kui enne, aga kindlasti mitte selline inimene, kelle kohta öelda, et “Issand kui paks”, kui vastu jalutab kuskil 😀
    Ja pealtnäha ei saa tõesti aru, et kaal üle 100kg. Ma ise olen muidu sama pikk kui sina ja kaalun muidu sinust rohkem. Päris hea oleks, kui rasedana 108 kg juures sama hea välja näeksin 🙂

  28. Loodan,et Sul läks täna arsti juures kõik hästi 🙂
    Varsti varsti on juba beebi teiega 🙂

    • Üldiselt läks lisaultraheli hästi jah, aga kuna beebi on praegu juba 4460 grammi (-/+ 670 grammi), siis pean esmaspäeval kohe oma arstile helistama ja saatekirja saama, sest kauem enam oodata ei saa. Mul pidi uus arstiaeg 09.augustil olema (eelmine visiit oli 01.augustil), aga see on liiga kaugel. Ultrahelis öeldi, et ma esmaspäeval kohe helistaksin, et siis saan saatekirja Võrru ja nemad seal otsustavad, et kas esilekutsumine või keiser. Pigem see viimane siis juba. Aga kuna sünnitan Võrus (Põlvas ei saa), siis lõpliku otsuse teevad nemad.

      Nüüd läks kodus ka kiireks, Hendrik paneb beebivoodit kokku, ma hakkan haiglakotti pakkima varsti, sest järgmisel nädalal samal ajal on beebi ilmselt juba käes.

      Muidu oli kõik okei, aga beebi on lihtsalt suur. Ja ultraheliarst ütles ka, et ise sünnitades võivad õlad tal kinni jääda jne, aga lõpliku otsuse teevad Võru arstid. Kuna eksimisvõimalus on 670 grammi, siis tegelikult võib beebi ju veel suurem isegi olla. Ma varsti kirjutan eraldi blogipostituse ka sellest kõigest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s