Saka mõisa külastus/ Köha läks ära, aga asemele tuli nohu…

Teate – köhast hakkan ma alles nüüd vaikselt lahti saama. Osaliselt aitas sellele kaasa just Saka mõisa ja sealse basseini ning aroomisauna külastus. Küll aga tuli sellega kohe teine mure – nimelt nüüd on mul maailma kõige suurem nohu! Nina on megapunane ja raske on olla, aga palavikku õnneks pole. Eks ma tegin endale ise karuteene, sest ma tavaliselt ei käi iial kuskil suurtes ujumisbasseinides, sest ma ei oska ujuda, aga seal mõisas oligi konkreetselt selline lebobassein, kus ujuda ei saagi, saad lihtsalt chillida ja lõõgastuda (ja meie saime täiesti privaatselt seda teha!). Kohe kõigest kronoloogilises järjekorras!

Teisipäeva hommikul jätsimegi Rakverega hüvasti, käisime veel linnuse juures korraks (mis oli muidugi seest suletud, sest mingi grupp oli parasjagu seal). Ilm oli suht tuuline ja külm!

Head aega, Rakvere! 🙂

 

 

Sõitsimegi Saka mõisa juurde, kus meid tervitas kohe mõisakass! See kass oli megasuur, nime me ei saanudki teada, aga ta oli tihti kas mõisa trepil või hommikul vaatas, kuidas inimesed sööma lähevad. Meie tuba ei olnud mõisa peamajas (seal on kaks hoonet), vaid selles pisemas majas, kus ka basseini ja sauna kasutamise võimalus oli. Sellega on see teema, et kuna see bassein on väike, siis nad ei taha sinna ülerahvastatust  – seega saab kasutada seda 1,5 tundi ja aja peab enne ette ütlema. Me alguses küsisime, et kas kell 18.00 on võimalik, aga administraator soovitas meil pigem kell 20.30 minna, sest siis olla seal vähem rahvast! Kuna meie jaoks ei olnud erilist vahet, millal minna ja ma tõesti naudin seda, kui ei pea rahvamassiga koos olema, siis võtsime selle kellaaja! Siis me muidugi ei aimanud veel, et saame täiesti privaatsed kaks sauna ja basseini meile kahele 1,5 tunniks! Kui see pole paradiis, siis mis ometi on? 🙂

Seadsime end meie toas sisse ja tudusime kaks tundi!

Tuba oli suht lihtne, aga kõik oli väga normaalne. Ainus, mis ehk häiris, oli see, et vannitoas see vesi tuli vahel natuke väiksema joaga, eriti just siis, kui keegi kõrvaltoas samal ajal vannituba kasutas. Ahjaa, ma unustasin eelmises postituses mainida, et Rakvere hotellis Wesenbergh, kus me öö enne Saka mõisa veetsime, oli lisaks nõmedale peatoele ka halb asi see, et telekas näitas suht kesiselt –  uduselt. ETV -d nägi hästi, aga Kanal 2 ja TV3 olid säbrulised. Et see on ka siiski miinus, sest kui inimene lähebki näiteks ainult lõõgastuma, siis mõne jaoks võib see ka telekat tähendada – ei tohiks kunagi arvata, et reisijad nagunii on kuskil väljas ainult. Aga see oli hoopis Rakvere hotelli Wesenberghi kohta – Saka mõisas seda muret ei olnud, kõik toimis laitmatult!

 

See pilt on tehtud meie maja esimesel korrusel, sealt suundusime just peamajja õhtusöögile! Kell oli kuskil 18.00.

Saka mõisa restoranis! 🙂

🙂

Pärast paaritunnist uinakut läksime me Saka mõisa restorani, mis asus peamajas! Sealne õhtusöök oli väga hea ja rahvast oli vähe – sest paljud olid ilmselt sel kellaajal just basseini ja sauna võlusid nautimas.

Kui sealt tagasi tulime, chillisime niisama ja siis läksime basseini!

Panin selle emotikoni, sest tegin selle pildi välguga 😀 Siis me veel ei aimanud, et saame täiesti privaatsed saunad ja basseini. Vedas lihtsalt! 🙂

Kuna ma basseini ei võtnud mobla kaasa, siis saan näidata netis võetud pildiga, milline lebobassein ainult meile kahele oli! Lisaks saime käia kahes saunas – üks neist oli aroomisaun (eukalüpti lõhna lasti sinna sauna sisse), kus mina rohkem aega veetsin, sest seal ei olnud nii palav. Ja kõik ainult meie päralt! 🙂

 

Pilt on võetud internetist, aga see kõik oli ainult meie päralt! Nagu näete – siis ujuda seal tõesti ei saa, sest vesi on madal, aga ongi nagu lebobassein (mullibassein?). Väga chill oli – ja olime seal kell 20.30 ainult kahekesi! Kuni 22.00ni saimegi olla, siis pannakse basseinid ja saunad kinni. Ja käisime siis veel saunades ka, mina rohkem aroomisaunas, sest seal ei olnud nii palav. Kuna ma nagunii ujuda ei oska, siis mulle suured ujumisbasseinid ei meeldigi, seal on vesi liiga jahe ja mul pole seal midagi suurt teha, sest vesi on nagunii liiga kõrge. Siin oli hea chillida – vesi oli 30 kraadi, oli suht okei, aga mulle oleks paremini sobinud isegi nõks kõrgem temperatuur, sest mulle meeldib, kui on hästi soe sellistes basseinides!

 

Eile sõime siis hommikut Saka mõisas ja siis ma taipasin, et köha on mul suht ära kadunud, aga nina oli kinni – sain nohu. Nüüd ravin hoopis seda. Eks ma vbl poleks pidanud minema, aga samas – kuna köha oli suht ära läinud juba, siis ma mõtlesin, et vast ei juhtu midagi hullu. Täna käisime korraks Hendriku vanavanemate juures veel istumas ja nüüd olen kodus ning chillin niisama.

Saka mõisa ma kindlasti soovitan, mulle meeldis! Ja pole vist vaja mainida, et tegemist pole kinni makstud postitusega, ikka kõik sai ise tasutud. Ma olen blogimaailmas nii väike kala, et mulle pole keegi iial mingit sellist pakkumist teinudki (mingeid väiksemaid pakkumisi on tehtud, aga enamus neist ei huvita mind – eriti kui ma pean lugejatele midagi välja loosima. ma hoolin oma lugejatest küll, aga ma ei jaga neile jänni, sest ma ei viitsi ja mind ei koti see absoluutselt) 😀 Kui keegi pakuks mingit majutust vms (et ma seda hiljem blogis kajastaksin), siis ma ilmselt võtaksin küll selle pakkumise vastu, aga oleksin ikkagi sama aus, nagu ma tavaliselt olen.

Kuidas teie pühad möödusid? Minul muidu üldiselt vaikselt, aga ma tegelikult olen viimasel ajal suht ringi jooksnud kogu aeg, vbl sellepärast sain nüüd kohe nohu köhale ka otsa. Nüüd kavatsen veits aja maha võtta ja kosuda, sest 2.jaanuariks oleks küll tore  täiesti terveks saada, sest siis algab töö uuesti. Hendrik on muidu väga imeline ravitseja, poputab ja puha – et ole või tihedamini tõbine 😀 Samas ta poputab mind niisama ka, seega erilist vahet ei ole, haigena lihtsalt veel enam 🙂

Mingi suvaline pilt ka lõpetuseks.

Ahjaa, täna käisime ja registreerisime mu Põlva linna elanikuks! Ma polnud siiani end siia sisse registreerinud, aga nüüd olen 🙂

 

 

Jõulud Rakveres! :)

Oleme hetkel Hendrikuga Rakveres ja naudime väikest väljasõitu. Kõik on muidu chill ja hotell on mõnus  – Wesenberghi hubane hotell. Üks asi ajab mind siiski kettasse – nimelt on siin eriti sitt äär voodi üleval – magamiseks ei sega, aga kui ma tahaks toetada, siis on täiega valus. Kas pean padja eriti kõrgele ebamugavalt panema (ikkagi ei saaks, sest topeltpatju pole, ei viitsi otsima ka minna) või eriti madalal olles blogima – no ei ole mugav. Laua taga ka blogida ei viitsi. Aga pilt ka sellest siis:

Just see ülemine äär ajab seal närvi, täiega segab sellist tavalist lebotamist.

Siit paremini näha ehk seda pruuni äärt. Kui see välja arvata, on kõik muidu suht okei. Aga ikka peab mingi tõrvatilk meepotis olema.

 

Täna siis sõitsimegi pärastlõunal Rakverre! Enamus söögikohti on jõuludel kahjuks kinni, aga õnneks ühe avatud kohviku leidsime, kus sai õnneks ka sooja toitu tellida. Käisime Art Cafes –  hubane ja äge kohvik! Hea, et mõni koht siiski ka jõuludel lahti on, sest arusaadav muidugi, et inimesed tahavad ju enamasti perega jõuludel olla. Kuna meie tegime selle juba hommikul ära (ja minu perega juba 22.detsembril), siis polnud meie jaoks mingit probleemi just 24.detsembril kodust kaugemale sõita.

Ootasime oma sööki! Võtsime mõlemad lõhepastad. Pilti tegi meist teenindaja – ma palusin talt seda, nagu ma vahel ikka mõnes kohas seda teha palun 😀 Ja magustoiduks oli piparkoogimaitseline kook, mis oli eriti hea! 🙂

Jõudsime napilt enne 18.00, köök oli avatud kella 18.00ni – seega läks meil õnneks.

Rakvere keskväljak!

Sel aastal on Rakveres ka tavaline kuusk – viimased neli aastat on see veider kuusk olnud.

Ma pole eriti varem Rakveres käinud, paar korda küll läbi sõitnud, aga see linn on kena! 🙂

Häid jõule, Tarvas! Tarvast olen ma varem ka paar korda näinud – kõige esimesena seitsmendas klassis, kui meil klassiga ekskursioon oli ja külastasime samuti Tarvast. Paar korda pärast seda on ka ette tulnud, kus ma Tarvast olen näinud, aga mujal Rakveres pole siiski eriti käinud.

 

 

Hetkel siis sellised lood – lebotame veits hotellis, homme saame valges ka Rakverega tutvust teha ja siis suundume juba Saka mõisasse Ida-Virumaal, mida ma eriti ootan! 🙂 Muidu on kõik chill, aga see voodiäär ajab mind närvi, sest saabki suht ainult päris pikutades kribada, muidu on nii ebamugav. Olen varem ka hotellides ööbinud ja kui ka need ääred on olnud, siis mitte kunagi pole need päris nii ebamugaval kohal olnud. See on küll hotellile hea mõtlemiskoht, mida paremaks muuta.

Olengi 29! :) / Puhkus!

Täna on mu sünnipäev! Olen juba 29-aastane! Endalegi uskumatu, kuidas aeg on lennanud. Eile oli perega väike tähistamine ja jõuluistumine ka, aga ma sel aastal nagunii suurelt ei pea. Täna on Hendriku sõprade juures väike jõulueelne istumine, homme on jõulud Hendriku vanematega. Homme õhtul sõidame Rakverre, kus ööbime ühes hotellis ja 25-ndal põrutame Lääne-Virumaalt edasi Ida-Virumaale ning ööbime Saka mõisas (me oleme seal lähedal suvel käinud, aga mitte kunagi sees käinud ega ööbinud)! Just tegin meile broneeringud ära – ma polegi varem üheski mõisas ööbinud. Ma siin vaatasin teisi mõisaid ka, aga enamus oli broneeritud ja 27-ndaks peame me tagasi olema Põlvas, siin on veel mõned asjad ajada. Puhkus on minul 2.jaanuarini (2.jaanuaril lähen siis tööle tagasi), Hendrikul lausa 7.jaanuarini. Aga vähemalt saab natuke hinge tõmmata – jee! 🙂

Aasta 2018 on olnud imeline! Kolimine Tartust Põlvasse oli superhea mõte! Ma ei ole seda mitte kordagi kahetsenud, sest nii hea on olnud Hendrikut igapäevaselt näha ja temaga koos olla 🙂 Üldse on elul mulle viimasel ajal nii palju toredat varuks olnud ja ma olen üsna veendunud, et 2019 tuleb veel vingem! 🙂 Kuidas teie 2018 möödunud on?

Ma hetkel pikemalt ei kirjuta, mu sõbranna tuleb varsti läbi mu sünna puhul. Olge tublid ja rahulikke jõule teile kõigile! 🙂

 

Mida mu silmad nägema peavad – Kanal 2 on süüdi selles, et vanemad ei oska või ei taha oma lapsi kasvatada…

Mõnedest inimestest ei saa mina aru. Nimelt nüüd mitmed inimesed hädaldasid, et mismoodi Kanal 2 sai panna “Viiskümmend halli varjundit” pühapäeval õhtul kella 20.00ks! Et lapsed ju on üleval ja sellist pornot pole nii vara küll vaja näidata. Esiteks – mis kuradi porno see film veel on, veits erootiline ehk tõesti. Teiseks – kui lapsevanem ei suuda oma lapsel keelata selliseid filme vaatamast, siis ta peaks küll ise peeglisse vaatama, mitte kanalit selles süüdistama.

Telekal on pult olemas ja kui seda ei osata kasutada, siis on viga küll lapsevanemas, mitte kanalis. Kanal 2 on viimasel ajal tõesti väga palju alla käinud ja mitmeid häid asju lõpetanud (õnneks “Roaldi nädalat” mitte), aga ajada selline asi kanali süüks, et inimene ei suuda oma lapsi kas sellest kanalist eemale hoida või ei suuda seletada, et filmis nähtud asi ei ole normaalne ja täisväärtuslik suhe (kui laps on juba teismeeas, siis ei saa teda ilmselt keelata seda filmi vaatamast – kurb tõsiasi on ka kahjuks see, et tänapäeva teismelised teavad seksist rohkem kui nende vanemad. kahjuks, aga nii see on).

Aga hädaldada selle üle, et kanal ei tohiks seda filmi nii varaseks panna, on küll vanemate enda laiskus. Olen nõus Kanal 2 vastuväitega, et mis see “Klassikokkutulek” siis parem on, mida TV3 ka kell 20.00 näitas, aga siis ei kobisenud küll keegi varase kellaaja üle. Või mis need actionfilmid ja tapminegi paremad on?

Jah, ma tean, et mul pole lapsi blaa-blaa, aga kui mul ka oleks, siis ma ei tuleks iial sellepeale, et selliste asjade üle vinguda, vaid teeksin ise midagi, et poleks sellel ajal vaja seda kanalit väikeste lastega vaadata või istuksin oma teismelise lapsega koos teleka ees ning mainiksin, et armastusel põhinev suhe ei ole selline, nagu seal filmis näidatakse. Et see seal on manipulataioon ja sellisest armukadedast suhtest tuleks eemale hoida. Nii pojale kui tütrele räägiksin seda, et kumbki ei tohiks niimoodi suhtes käituda nagu Christian ja keegi ei tohiks lasta endaga niimoodi käituda nagu Anastasia. Aga ei – tüüpiline eestlane – Kanal 2 on süüdi, et ma ei oska lapsevanemana käituda. Ikka ainult telekas on kõiges süüdi! Aga noh – meil on valitsus ka alati kõiges süüdi, sest ega siis inimene ise pole kunagi ise milleski süüdi. Idioodid!

Jõulukuusk toas!

Hetkel pikka juttu pole – eile tõime kuuse ka tuppa! Eelmisel aastal oli nulg, aga nüüd on kuusk. Jõulutunnet on nüüd kohe rohkem! Kas teil on ka kuusk juba toas? Paljudel  on vist detsembri algusest juba 😀

Vot selline see meie kuuseke ongi!

Kodune laupäev

Olen kodus, Hendrik läks oma noorema vennaga sauna. Ma jätsin sauna sel nädalal köha tõttu vahele. Päeval me siiski käisime mõlemad Tartus Lõunakeskuses, kus ma endale neli paari teksaseid ostsin (polnudki ammu neid ostnud, ühed on katki läinud ja teised suht vanad), ühe paksu kampsuni ja kaks paari kõrvarõngaid. Sõime samuti seal. Isale ostsin ka jõulukingituse ära – seega paar tükki veel ja ongi asi korras (me ei tee palju jõulukinke). Need vaatan homme ilmselt Põlvast. Ahjaa – rohtu ostsin apteegist ka köha vastu.

Meil veel jõulukuuske pole, aga ilmselt homme või esmaspäeval saame. Hendrik käis eelmisel aastal ise neid Põlvas müümas, mida ta on aastaid jõulude ajal teinud, ka sel korral pakuti seda talle, aga ta ütles ära. Meil on mitmeid plaane nagunii, ta ise ei viitsi ka sel aastal. Sest oma põhitööga peab need ajad klapitama ja kuigi see kuuskede müümine käib edasi juba siis, kui meil mõlemal on puhkus, siis pole erilist mõtet. Kui meil oleks lapsed, siis oleks kindlasti kuusk juba toas olemas, aga kui kahekesi oleme, siis pole erilist vahet, millal ja kas üldse see saab toodud, sest sellist suuremat jõuluistumist meie juures nagunii ei toimu.

Tegelikult ma täiega ootan puhkust, sest ma tunnen, et ma vajan patareide laadimist. Õnneks nädala pärast juba algab ka! 🙂

Muidu läheb elu vaikselt, eile vaatasime “Reis ümber Eesti” eelviimase osa ära. Maakondade mõttes oli vist üldse viimane, sest kõik on läbi käidud, aga ehk on siis järgmisel nädalal mingi kokkuvõttev saade. Hiiumaa oli viimaseks jäetud, kus ma ise mitte iialgi käinud pole. Kunagi kindlasti! Täna on ka “Trumpi müüri radadel” viimane osa, millest on mul küll väga kahju, sest see on üks parimaid Eesti reisisaateid, mida ma näinud olen!

Kui köha ja puhkuse ootamine välja jätta, läheb eluke väga hästi. Minu elu teeb harmoonilisemaks muidugi see, et Hendrik on lihtsalt imeline kallim! Imeline mees, imeline partner, imeline sõber, imeline kaaslane  – poleks uskunudki, et selline elu on üldse võimalik. Kus sa ärkad igal hommikul üles ja oled õnnelik, et saatus on su ellu just sellise mehe saatnud (Tinder, ole sa tänatud!). Ja just see, et tema ka mulle seda tihti mainib, et ta on nii õnnelik, et ta armastab mind nii väga! Mitte et ma seda nagunii ei teaks, aga mulle meeldib seda alati kuulda. Ja mulle meeldib Hendrikule sedasama muidugi ise ka öelda. Ka tema on mulle öelnud, et kuigi ta teab seda ise ka, mida ma tema vastu tunnen, siis talle väga meeldib see, et ma seda alati sõnadega samuti mainin. Sest ta ise on täpselt samasugune inimene – talle meeldib oma tundeid välja näidata! Minu armas Hendrik! ❤

Vot sellised lood siis hetkel.

Krdi köha!

Plätt noh, pärast seda Kammivabriku jahedat pidu jäi mu sõbranna palavikku ja mina sain endale köha. Ja köha puhul suurt vahet ei ole, kas ravid või ei ravi, läheb ikka ära siis, kui ise tahab. Tavaliselt kuskil kaks nädalat vähemalt kestab see pull, kus ingver, küüslauk ja sidrun on mu parimad sõbrad. Ma veel ei ole apteegiravimite poole pöördunud, sest nii hull veel pole, aga siiski peab vist. Kopp on ees juba. Näiteks täna oleksin tahtnud minna istumisele Hendriku sõprade seltskonnaga, aga ei saanud, sest hääl on ära ja köha ka. Tööl olen küll siiani käinud, sest päeval pole kõige hullem, aga õhtuti just. Hendrik läks üksinda täna sinna üritusele, ma vaatan kodus telekat ja mõtlen, et eriti sital ajal mul see köha… Vast pühadeks saab ikka korda, nii palju üritusi plaanis ja ma vihkan seda, kui pean mitte endast olenevatel põhjustel kodus passima. Kuigi ma armastan rahu kõvasti rohkem kui aastaid tagasi, siis oma südames olen ma siiski küllaltki sotsiaalne inimene. Ehk siis mulle meeldivad istumised ja inimestega suhtlemine. Õnneks pole ma see nädal tööl pidanud helistama, sest selle aasta kohtumised on planeeritud juba (sest kui hetkel see köha polegi veel kõige hullem, siis hääl on ikka parmossi oma – mul on alati köhaga hääl ka ära). Alles uuel aastal uuesti, hetkel on muud ülesanded tööl.

Palavik on mul suhteliselt harva, aga köha eelmise aasta novembris juba oli. Kolm nädalat läks enne, kui sellest lahti sain. Isegi mõte sellest, et ma pean pühad ja vbl ka osa puhkusest niimoodi veetma, ajab mind närvi. Lausa ihukarvad ajab püsti selline asi!

Kuidas teil nädalavahetus edeneb? Loodetavasti paremini kui mul! Hakkan vist mingit filmi vaatama, ma juba vaatasin ühe õuduka ära – nii täna kui eile ka.

Näosaate üllatuslik Saara Kadaki võit/ Kas teie laseste ka 17.detsembril oma kallimal endale riideid valida?

Tõstke käsi, kes kuni eilse õhtuni arvas, et näosaate võidab Ott Lepland. Mina näiteks arvasin. Kuni selle hetkeni, mil ta Luciano Pavarottit laulma hakkas ja oli aru saada, et see on tal üks kõige ebaõnnestunum esitus üldse. Kahju muidugi, aga nagu näha, siis rahvale sellest piisas, et Saara Kadak võitjaks hääletada. Mina ei hääletanud üldse ja Saara võidu vastu polnud mul ka midagi. Ma olen üpris veendunud, et kui Sepo Seeman oleks finaali jõudnud (ta jäi napilt välja kohtunike poolt), siis oleks rahvas üldse tema võitjaks hääletanud. Aga kuna rahvas teda finaali hääletada ei saanud, siis läks sel korral niimoodi. Mulle Sepo Seeman meeldib, sest ta tõesti pakub rahvale tsirkust ja leiba – just seda tuleks ühest korralikust näosaatest ka oodata. Samamoodi nagu mulle meeldis Raivo E. Tamm viiendal hooajal, kes ka täiega rahvale nalja pakkus. Ja sellel kuldsel hooajal meeldis Ott Lepland ka, kuigi eks natuke jäi küll see mulje, et ta on hästi üles haibitud. Eks enamus vist arvas, et ta võidab, kaasa arvatud ta ise – tema näos oli näha meeletut pettumust. Küll aga tema enda esituse kohta, sest eks ta sai ise ka aru, et see läks veits võssa. Mis sa ära teed – kõigil juhtub.

Eile käisime Hendrikuga Tartus –  kõigepealt uues turuhoones, kus ma veel käinud polnud. Kui vana turuhoone oli müüjaid täis, siis nüüd oli seal palju täiesti tühjaks jäetud müügikohti. Ilmselt pärast remonti tõusid ka rendihinnad (seal oli silt juures, et rendi endale müügiplats, üks meeter maksis kuskil 140-160 eurot kuus, olenevalt täpsemalt, kas tahad külmletti jne. tegelikult suur summa ju, sest meetri peale palju kaupa ei mahu). Et vanast turuhoonest pole suurt midagi järele jäänud. Me midagi ei ostnud ka, käisime lihtsalt vaatamas. See uus turuhoone on juba nii pikka aega olnud, aga me polnud sinna lihtsalt jõudnud.

Pärast seda käisime Pierre´s hilist lõunat söömas – ka seal polnud ma väga ammu käinud. Sealne õhkkond on mulle alati meeldinud, nii hubane lihtsalt! Ja siis sõitsime Lõunakeskusesse, kus ma plaanisin shopata, aga lõpuks ostsin endale lihtsalt kaks paari retuuse. Ja raamatuid ka ei ostnud, kuigi plaanisin. Me oleme järgmisel nädalal nagunii uuesti Tartus poodides – ehk siis leian.

Naised, kusjuures 17.detsembril on Facebookis selline üritus loodud nagu “Las mees riietab sind” päev! Ehk siis kõik naised võiksid oma mehel lasta end riietada ja niimoodi tööle, kooli, poodi jne minna. Sattusin sellele juhuslikult, kui keegi mu sõpradest end osalejaks märkis, aga päris vahva idee! 🙂 Kuigi padufeministid võivad siin jälle räuskama hakata, et appikene, naiste õiguste rikkumine jne, siis tegelikult ka – mul on nii kopp ees selles feminismi jurast kõikjal. Feminismil iseenesest pole midagi halba, aga minu jaoks on äärmuslik käitumine see, kuidas naine virutab mehele kotiga pähe, kui too peaks üritama tema eest lambipirni vahetada või ust lahti teha. Ja just selliseid näiteid olen erinevatest foorumitest lugenud küll ja küll (ja isegi isiklikult neist kuulnud). See, kuidas keegi tahab kohtingul käituda, on igaühe enda asi – makske pooleks, las maksab mees, las maksab naine, aga mõnikord mu pea lõhkeb, kui ma nende nii-öelda 100 protsenti feministide mõtteid loen/kuulen. No ei – tänapäeval ongi nagu kolm moehullust – veganlus, feminism ja hipsterlus. Nad kõik võivad olla ja enamus kindlasti ongi toredad inimesed, aga need väiksed meetõrvad potis rikuvad kõik ilusa ära.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, aga väga äge üritus ja ilmselt osalen ka. Ehk siis Hendrik saab 17.detsembril ehk järgmisel esmaspäeval otsustada, mida ma tööl kannan! Kas te osalete ka? Rääkides tööst, siis enne jõule on ikka nii kiired ajad, et täiesti lõpp. Õnneks saab siis 1,5 nädalat puhata 🙂

Lõpetuseks eilne pilt, mis on Pierre´s tehtud 🙂

Pierre´s meeldib mulle eriti see hämar valgus, mis seal alati on 🙂

 

 

Nublu kontserti kuulamas Kammivabrikus

Me juba eelmisel nädalal arutasime sõbrannaga, et võiks Nublu kontserdile sel reedel minna. Ja eile päeval panimegi siis plaani paika, et läheme Hendrikuga mu sõbranna ja tema elukaaslase juurde (nad elavad ka Põlvamaal), istume seal natuke ja siis võtame suuna Tartu Kammivabrikusse, kus keegi meist varem polnud käinud. Läksime Hendriku autoga, sest ta oli kogu õhtu kaine autojuht ka.

Istusime siis sõbranna juures paar tunnikest ja suundusimegi Tartusse! Me eeldasime, et seal saab palju rahvast olema, sest juba Facebookis attendis seda üritust mitu tuhat inimest. Pilet oli suht krõbe (20 eurot) ja selle pidi varem ära ostma, sest kohapeal vist ei saanudki. Esinejad olid lisaks Nublule Orelipoiss, Ummamuudu, 5miinust, Caater. Reket tuli samuti “Mina ka” laulu jaoks kohale! 🙂

Kohale jõudes tabas aga ilmselt paljusid tulijaid külmašokk – nimelt rõivistu oli põhimõtteliselt väljas ja selleks ajaks, kui Kammivabrikusse lõpuks sisse jõuti, pidi väljast veel kõndima (kui üleriided oli juba ära antud). Sellega polnud enamus arvestanud ja seda infot polnud kuskil kirjas – seega mõned suvekleitides naised sõimasid riidehoiu töötajad täiega.

Ja ega Kammivabrikus sees olles ka eriti soe ei olnud, sest tegu on vana tehasehoonega, kus soojendust praktiliselt polegi. Eks korraldajad panustasid sellele, et lõpus on täiega rahvast ja inimesed ise kütavad selle ruumi soojaks, mis niimoodi ka läks, aga kuna 23.00 ajal siiski veel nii palju inimesi polnud (Nublu pidi kell 00.30 peale tulema, aga tuli kuskil kell 01.10), siis kõik suht lõdisesid. Õnneks meil olid kõigil pikad käised, aga paljudel teistel ei olnud – mõni siis kügeles külma käes, teised aga tõid oma joped riidehoiust ära, et sooja saada. Et see asi oli küll korraldajate suur feil – suvel jah oleks selline asi vägagi okei, aga ma ei kujuta ette, mis siis veel oleks saanud, kui väljas 25 kraadi külma oleks olnud. Juba praegu oli palju nurinat kuulda selle kohta, kuidas inimesed panid end ilusti ja mitte väga soojalt riidesse ning siis pidid joped jne ikkagi selga jätma. Ja kuna sellekohast infot ei olnud, siis tuligi see enamusele üllatusena.

Me käisime teisel korrusel neljakesi ringi, aga Orelipoisi ajaks maandusime esimesel korrusel. Ma ei ole suur Orelipoisi fänn, aga mõned laulud on täitsa head. Pärast Orelipoissi oli veel pikalt DJ poolt mängitud lugusid ja rahvast hakkas täiega kogunema. Uskumatu, et veel aasta tagasi oli Nublu täiesti tundmatu, aga nüüd suudab sellise suure tehasehoone rahvast täis müüa ja fänne on täiega. Eriti küll 18-20 aastaste inimeste hulgas, sest neid oli väga palju.

Ma olin valmis selleks, et Nublu hilineb, aga 40 minutit on minu meelest Eesti mõistes liig. Selleks ajaks oli nii mul, Hendrikul, mu sõbrannal ja tema elukaaslasel veits kopp ees, sest kuigi nüüd oli meil natuke soojem olla, siis tahtsime ikkagi juba Nublut näha.

Lõpuks ta siia tuligi! Nublu show oligi väga omapäraselt korraldatud – tema laulud, siis tuli Ummamuudu ühte laulu laulma, jälle Nublu, siis Caater, siis natuke Nublut ja siis 5miinust (seda viimast bändi ma ausõna väga ei salli, just nende muusikat, vaid Beebilõust on sellest jamast veel hullem, aga õnneks teda ei olnud). Aga kuna Nublul endal on veel üpris vähe laule, siis pidigi kuidagi tema seda esinemise aja näitlikult pikemaks venitama. Ilmselt aasta pärast on tal neid lugusid juba kõvasti rohkem.

Nublu hitid “Öölaps” ja “Mina ka” tulid muidugi mitmeid kordi, “Mina ka” jaoks tuli Reket ka kohale, mis oli meie kõigi jaoks meeldiv üllatus, sest Reketi muusika on hea (ma arvasin, et vbl Nublu ise laulab selles laulus Reketi osa, aga õnneks nii siiski ei läinud). Et Nublu kontserdi lõpp oli tõesti väga meeleolukas ja see mulle meeldis 🙂 Ma kindlasti ei pea ennast Nublu suurimaks fänniks, aga tal need põhihitid on küll ülihead! Selleks ajaks oli nii esimesel kui teisel korrusel megalt rahvast, ma polegi kunagi vist Eesti esineja sellisel kontserdil käinud, kus nii suur ruum niimoodi pileteid täis müüakse. Eriti veel inimese kohta, kellest aasta tagasi ei teadnud keegi veel midagi, aga nüüd on üks kõige rohkem raha küsiv esineja. Mis muidugi on loogiline, sest rahvas täiega fännab seda muusikat – ehk siis tähelend on olnud Nublul kõrge!

Kui Nublu läbi sai, hakkas omamoodi ooper pihta – nimelt kogu see mass tahtis ju oma jopesid kätte saada. Aga kuna rõivistu oli välitelgis ja enne seda pidi täiesti väljas oleva tunneli läbima, siis sai päris pikalt külma käes oldud. Paljud jäid veel pikaks ajaks Kammivabrikusse edasi, et mitte seda külma taluda. Seal mängisid mingid minu jaoks täiesti tundmatud DJ-d oma muusikat edasi.

Lõpuks me siiski oma joped saime! Ja enne Põlvasse sõitmist käisime veel McDrives, võtsime mõned burksid ja siis tulime koju ära! Enne viisime mu sõbranna ja tema elukaaslase koju. Koju jõudsime kuskil kell 04.00 hommikul ja täna ärkasime kell 14.00 päeval. Kui 20-selt tähendas poole ööni pidu järgmisel päeval suhteliselt tavalist elurütmi, siis 30-le liginedes vajab keha palju rohkem taastumisaega. Ja alkoholi ma väga palju ei pruukinud üldse.

Uuesti ma niipea ilmselt Nublu kontserdile ei läheks, sest väga noorte ülevoolav rahvamass paneb mul pea valutama, aga ühekordse elamuse jaoks oli see väga hea! Ja kuna muusika oli hea, siis suutsin selle rahvamassi ka välja kannatada 🙂 Küll aga tekitas see jahedus seal Kammivabrikus suurt tuska. Ja seda väga paljudes inimestes.

Lõpetuseks siis paar pilti ka. Kaks esimest on tehtud mu sõbranna juures enne Nublu kontserdile suundumist, (originaalpildil olid mu sõbranna ja ta elukaaslane ka peal, aga kuna mu sõbranna ei taha mu blogis piltidel figureerida, siis lõikasin nad välja) viimane aga juba Kammivabriku esimesel korrusel kuskil kella 23.00 ajal. Orelipoiss hakkas esinema umbes kell 23.30 ja umbes kella 23.00 ajal me läksimegi alla ning jäimegi sinna. Kas te ka käisite ka Nublu kontserdil ja kuidas meeldis? 🙂 Liiga jahe ei hakanud alguses? Ja kuidas teile üldiselt Nublu muusika meeldib?

Oma raha väärtusest ja jõuludest

Jõulud ja jõulukingitused on praegu populaarne teema. Mõnel kulub jõuldel mitu tonni, teisel 10 eurot. Okei, okei, olgu teistel, kuidas on – ma ikkagi räägin praegu enda mätta otsast.

Minu jaoks olid jõulud üliolulised väiksena. Kuusk pidi alati toas olema (ja alati oli ka, see sai kogu aeg hangitud). Ehk lisas seda võlu minu jaoks juurde ka tõsiasi, et mul on päev enne jõule sünnipäev. Ilmselt olid meil mitmed istumised siiski mu sünnipäevaga ühendatud.

Väiksena olin ma nii pettunud, et ma kaks korda rohkem teistest kingitusi ei saanud, sest ikka anti mulle ju sünnipäeva-ja jõulukink samal ajal. Teised said ju kaks korda aastas kingitusi ja mina ainult ühe! Ma teadsin juba siis, et me oleme vaesed ja raha lihtsalt pole rohkemaks, aga häiris ikka. Olles nüüd juba pikalt täiskasvanu, siis sellised asjad ei koti mind enam absoluutselt.

Ma mäletan, kui ma 17-aastaselt suvel esimest korda tööle läksin ja OMA raha teenima hakkasin (saades siis rohkem palka, kui mu ema või isa said). See tunne oli imeline – olin esimest korda elus oma raha peremees. Suvi sai läbi, tulin Tartusse tagasi (elasin siis Tallinnas tolle suve) ja läksin kooli tagasi.

Kuna ma olin suvel juba selle maitse suhu saanud, mida tähendab oma raha, siis läksin gümnaasiumi kõrvalt tööle. Raha sai küll üpris vähe, sest poole kohaga teema, lisaks ma päris kõik argiõhtud ei käinud ka. Aga ikkagi oli see oma raha. Seega detsembris 2007 ostsin ma oma perele 1000 krooni eest jõulukinke, mis tol ajal oli minu jaoks kindlasti suur summa. Andsin need mitu nädalat varem ära lausa, aga ma olin nii uhke, et lõpuks ometi saan ma ise nii palju kingitusi teha! Mis sest, et tegelikult oli see mõttetu träna, mida keegi eriti ei kasutanud.

Kusjuures mu vanemad ei olnud eriti rahul sellega, et ma kooli kõrvalt tööl käisin, kuigi ma toetasin neid rahaliselt ja maksin ise kodus oleva inteneti/koolis söömise ja muu lõbustuse eest. No eks vahel küsisin neilt ka, kui endal enam eriti raha polnud. Kuid ma ilmselt aiman, miks nad rahul ei olnud – kuna olin niigi napilt 11.klassi edasi pääsenud (olin matas suvetööl), siis nad kartsid, et ma jätan ehk kooli pooleli. Õnneks ma seda siiski ei teinud.

Ehk siis jah – alates 17.eluaastast olen ma kogu aeg ise tööl käinud, kui kaks kutseka aastat välja jätta. Siis ma tõesti ei töötanud, aga esimene aasta sain stipendiumit (mis oli küll üliväike summa), teisel aastal toitjakaotuspensionit (kui sa oled alla 24, sa õpid ja üks su vanematest või lausa mõlemad on surnud, siis maksab riik sulle toetust. kunagi vähemalt oli nii, sest ma pole kursis sellega, kuidas praegu on).

Tulles nüüd tagasi jõulude juurde, siis viimane selline ostuhullus oli meie peres siis, kui ma 18 sain (ehk siis too sama aasta, kui ma esimest korda oma raha maitsta sain). Pärast seda pole seda enam olnud, kingitusi on saanud mu õe lapsed ja mingid sümboolsed kingitused veel. No mina ehk olen midagi suuremat saanud sünnipäeva puhul, aga ka mitte alati. Ja nüüd mind ei huvita see absoluutselt. Ma olen aru saanud, et kingitused pole kõige tähtsamad siin maailmas ja parem tõesti kink tegemata jätta, kui mõttetut jama kinkida.

Pärast ema surma pole meil kahjuks iga-aastaseid istumisi üldse olnud või ma pole saanud neil osaleda – eelmisel aastal mina ei käinud, aga ka Tallinnas elades ma alati ei käinud, kui neid üldse oli. Sel aastal meil on mu õe juures väike istumine, aga paar päeva enne jõule, sest õigel päeval on mu õde maal oma abikaasa perekonnnaga. Ja õigetel jõudel oleme ilmselt kas Hendriku perekonnaga või siis kahekesi kodus, kui seal ka mõnel teisel päeval käime. Eks näis veel. Ja samuti pole mingit suurt kingituste jagamist, Hendriku vanavanemate juures olles saavad ainult lapsed kingitused (eelmisel aastal käisime seal ka). Ja need, kes omavahel teevad (a la abikaasad või paarid) on selle juba kodus ära teinud. Minu meelest on see nii õige suhtumine, sest see ostan end detsembris jõulukinkidest lolliks on nii haige värk ikka. Ma eelmisel aastal tegin ainult Hendrikule jõulukingi  – ja see oli täpselt midagi sellist, mida ta vajas. Sel aastal ilmselt teen paar tükki rohkem, sest see jõuluistumine mu õe juures toimub ja meie läheme ka sinna, aga mu õde rõhutas ka, et paluks mitte palju kingitusi teha. Eriti viidates ta lastele, kes on juba päris suured (9 ja 11) ega vaja igasugust kraami.

Ehk siis jah – ma pidin korra elus selle lollakate ja suvakate kingituste tegemise üle elama, sest see tundus nii äge. Õnneks on aastad möödunud ja ma olen kõvasti targem. Ja kui ma nüüd oma lapsepõlvele tagasi vaatan, siis muidugi on kurb see, et me olime üldiselt väga vaesed ja vahel söögirahagi ei olnud (see on jälle teine äärmus, millesse pole hea mõte langeda), aga see väheste kingituste saamine jõuludel oli tegelikult ülihea asi! Tean ju enda tutvusringkonnas perekondi, kus lapsed mitte midagi peale asjade ei oska väärtustada. Ja see on kurb, väga kurb, et mida rohkem mõttetuid asju, seda parem. Ka lasteaias ja koolis on lapsed siis justkui rohkem tegijad, kui neil on rohkem asju. Jube lausa, mis kiusamist see tarbimisühiskond endaga kaasa võib tuua.

Kuidas teil see jõulumöll edenema hakkab? Kui paljudele te kingitusi teete?