Kodune laupäev

Olen kodus, Hendrik läks oma noorema vennaga sauna. Ma jätsin sauna sel nädalal köha tõttu vahele. Päeval me siiski käisime mõlemad Tartus Lõunakeskuses, kus ma endale neli paari teksaseid ostsin (polnudki ammu neid ostnud, ühed on katki läinud ja teised suht vanad), ühe paksu kampsuni ja kaks paari kõrvarõngaid. Sõime samuti seal. Isale ostsin ka jõulukingituse ära – seega paar tükki veel ja ongi asi korras (me ei tee palju jõulukinke). Need vaatan homme ilmselt Põlvast. Ahjaa – rohtu ostsin apteegist ka köha vastu.

Meil veel jõulukuuske pole, aga ilmselt homme või esmaspäeval saame. Hendrik käis eelmisel aastal ise neid Põlvas müümas, mida ta on aastaid jõulude ajal teinud, ka sel korral pakuti seda talle, aga ta ütles ära. Meil on mitmeid plaane nagunii, ta ise ei viitsi ka sel aastal. Sest oma põhitööga peab need ajad klapitama ja kuigi see kuuskede müümine käib edasi juba siis, kui meil mõlemal on puhkus, siis pole erilist mõtet. Kui meil oleks lapsed, siis oleks kindlasti kuusk juba toas olemas, aga kui kahekesi oleme, siis pole erilist vahet, millal ja kas üldse see saab toodud, sest sellist suuremat jõuluistumist meie juures nagunii ei toimu.

Tegelikult ma täiega ootan puhkust, sest ma tunnen, et ma vajan patareide laadimist. Õnneks nädala pärast juba algab ka! 🙂

Muidu läheb elu vaikselt, eile vaatasime “Reis ümber Eesti” eelviimase osa ära. Maakondade mõttes oli vist üldse viimane, sest kõik on läbi käidud, aga ehk on siis järgmisel nädalal mingi kokkuvõttev saade. Hiiumaa oli viimaseks jäetud, kus ma ise mitte iialgi käinud pole. Kunagi kindlasti! Täna on ka “Trumpi müüri radadel” viimane osa, millest on mul küll väga kahju, sest see on üks parimaid Eesti reisisaateid, mida ma näinud olen!

Kui köha ja puhkuse ootamine välja jätta, läheb eluke väga hästi. Minu elu teeb harmoonilisemaks muidugi see, et Hendrik on lihtsalt imeline kallim! Imeline mees, imeline partner, imeline sõber, imeline kaaslane  – poleks uskunudki, et selline elu on üldse võimalik. Kus sa ärkad igal hommikul üles ja oled õnnelik, et saatus on su ellu just sellise mehe saatnud (Tinder, ole sa tänatud!). Ja just see, et tema ka mulle seda tihti mainib, et ta on nii õnnelik, et ta armastab mind nii väga! Mitte et ma seda nagunii ei teaks, aga mulle meeldib seda alati kuulda. Ja mulle meeldib Hendrikule sedasama muidugi ise ka öelda. Ka tema on mulle öelnud, et kuigi ta teab seda ise ka, mida ma tema vastu tunnen, siis talle väga meeldib see, et ma seda alati sõnadega samuti mainin. Sest ta ise on täpselt samasugune inimene – talle meeldib oma tundeid välja näidata! Minu armas Hendrik! ❤

Vot sellised lood siis hetkel.

Advertisements

Krdi köha!

Plätt noh, pärast seda Kammivabriku jahedat pidu jäi mu sõbranna palavikku ja mina sain endale köha. Ja köha puhul suurt vahet ei ole, kas ravid või ei ravi, läheb ikka ära siis, kui ise tahab. Tavaliselt kuskil kaks nädalat vähemalt kestab see pull, kus ingver, küüslauk ja sidrun on mu parimad sõbrad. Ma veel ei ole apteegiravimite poole pöördunud, sest nii hull veel pole, aga siiski peab vist. Kopp on ees juba. Näiteks täna oleksin tahtnud minna istumisele Hendriku sõprade seltskonnaga, aga ei saanud, sest hääl on ära ja köha ka. Tööl olen küll siiani käinud, sest päeval pole kõige hullem, aga õhtuti just. Hendrik läks üksinda täna sinna üritusele, ma vaatan kodus telekat ja mõtlen, et eriti sital ajal mul see köha… Vast pühadeks saab ikka korda, nii palju üritusi plaanis ja ma vihkan seda, kui pean mitte endast olenevatel põhjustel kodus passima. Kuigi ma armastan rahu kõvasti rohkem kui aastaid tagasi, siis oma südames olen ma siiski küllaltki sotsiaalne inimene. Ehk siis mulle meeldivad istumised ja inimestega suhtlemine. Õnneks pole ma see nädal tööl pidanud helistama, sest selle aasta kohtumised on planeeritud juba (sest kui hetkel see köha polegi veel kõige hullem, siis hääl on ikka parmossi oma – mul on alati köhaga hääl ka ära). Alles uuel aastal uuesti, hetkel on muud ülesanded tööl.

Palavik on mul suhteliselt harva, aga köha eelmise aasta novembris juba oli. Kolm nädalat läks enne, kui sellest lahti sain. Isegi mõte sellest, et ma pean pühad ja vbl ka osa puhkusest niimoodi veetma, ajab mind närvi. Lausa ihukarvad ajab püsti selline asi!

Kuidas teil nädalavahetus edeneb? Loodetavasti paremini kui mul! Hakkan vist mingit filmi vaatama, ma juba vaatasin ühe õuduka ära – nii täna kui eile ka.

Näosaate üllatuslik Saara Kadaki võit/ Kas teie laseste ka 17.detsembril oma kallimal endale riideid valida?

Tõstke käsi, kes kuni eilse õhtuni arvas, et näosaate võidab Ott Lepland. Mina näiteks arvasin. Kuni selle hetkeni, mil ta Luciano Pavarottit laulma hakkas ja oli aru saada, et see on tal üks kõige ebaõnnestunum esitus üldse. Kahju muidugi, aga nagu näha, siis rahvale sellest piisas, et Saara Kadak võitjaks hääletada. Mina ei hääletanud üldse ja Saara võidu vastu polnud mul ka midagi. Ma olen üpris veendunud, et kui Sepo Seeman oleks finaali jõudnud (ta jäi napilt välja kohtunike poolt), siis oleks rahvas üldse tema võitjaks hääletanud. Aga kuna rahvas teda finaali hääletada ei saanud, siis läks sel korral niimoodi. Mulle Sepo Seeman meeldib, sest ta tõesti pakub rahvale tsirkust ja leiba – just seda tuleks ühest korralikust näosaatest ka oodata. Samamoodi nagu mulle meeldis Raivo E. Tamm viiendal hooajal, kes ka täiega rahvale nalja pakkus. Ja sellel kuldsel hooajal meeldis Ott Lepland ka, kuigi eks natuke jäi küll see mulje, et ta on hästi üles haibitud. Eks enamus vist arvas, et ta võidab, kaasa arvatud ta ise – tema näos oli näha meeletut pettumust. Küll aga tema enda esituse kohta, sest eks ta sai ise ka aru, et see läks veits võssa. Mis sa ära teed – kõigil juhtub.

Eile käisime Hendrikuga Tartus –  kõigepealt uues turuhoones, kus ma veel käinud polnud. Kui vana turuhoone oli müüjaid täis, siis nüüd oli seal palju täiesti tühjaks jäetud müügikohti. Ilmselt pärast remonti tõusid ka rendihinnad (seal oli silt juures, et rendi endale müügiplats, üks meeter maksis kuskil 140-160 eurot kuus, olenevalt täpsemalt, kas tahad külmletti jne. tegelikult suur summa ju, sest meetri peale palju kaupa ei mahu). Et vanast turuhoonest pole suurt midagi järele jäänud. Me midagi ei ostnud ka, käisime lihtsalt vaatamas. See uus turuhoone on juba nii pikka aega olnud, aga me polnud sinna lihtsalt jõudnud.

Pärast seda käisime Pierre´s hilist lõunat söömas – ka seal polnud ma väga ammu käinud. Sealne õhkkond on mulle alati meeldinud, nii hubane lihtsalt! Ja siis sõitsime Lõunakeskusesse, kus ma plaanisin shopata, aga lõpuks ostsin endale lihtsalt kaks paari retuuse. Ja raamatuid ka ei ostnud, kuigi plaanisin. Me oleme järgmisel nädalal nagunii uuesti Tartus poodides – ehk siis leian.

Naised, kusjuures 17.detsembril on Facebookis selline üritus loodud nagu “Las mees riietab sind” päev! Ehk siis kõik naised võiksid oma mehel lasta end riietada ja niimoodi tööle, kooli, poodi jne minna. Sattusin sellele juhuslikult, kui keegi mu sõpradest end osalejaks märkis, aga päris vahva idee! 🙂 Kuigi padufeministid võivad siin jälle räuskama hakata, et appikene, naiste õiguste rikkumine jne, siis tegelikult ka – mul on nii kopp ees selles feminismi jurast kõikjal. Feminismil iseenesest pole midagi halba, aga minu jaoks on äärmuslik käitumine see, kuidas naine virutab mehele kotiga pähe, kui too peaks üritama tema eest lambipirni vahetada või ust lahti teha. Ja just selliseid näiteid olen erinevatest foorumitest lugenud küll ja küll (ja isegi isiklikult neist kuulnud). See, kuidas keegi tahab kohtingul käituda, on igaühe enda asi – makske pooleks, las maksab mees, las maksab naine, aga mõnikord mu pea lõhkeb, kui ma nende nii-öelda 100 protsenti feministide mõtteid loen/kuulen. No ei – tänapäeval ongi nagu kolm moehullust – veganlus, feminism ja hipsterlus. Nad kõik võivad olla ja enamus kindlasti ongi toredad inimesed, aga need väiksed meetõrvad potis rikuvad kõik ilusa ära.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, aga väga äge üritus ja ilmselt osalen ka. Ehk siis Hendrik saab 17.detsembril ehk järgmisel esmaspäeval otsustada, mida ma tööl kannan! Kas te osalete ka? Rääkides tööst, siis enne jõule on ikka nii kiired ajad, et täiesti lõpp. Õnneks saab siis 1,5 nädalat puhata 🙂

Lõpetuseks eilne pilt, mis on Pierre´s tehtud 🙂

Pierre´s meeldib mulle eriti see hämar valgus, mis seal alati on 🙂

 

 

Nublu kontserti kuulamas Kammivabrikus

Me juba eelmisel nädalal arutasime sõbrannaga, et võiks Nublu kontserdile sel reedel minna. Ja eile päeval panimegi siis plaani paika, et läheme Hendrikuga mu sõbranna ja tema elukaaslase juurde (nad elavad ka Põlvamaal), istume seal natuke ja siis võtame suuna Tartu Kammivabrikusse, kus keegi meist varem polnud käinud. Läksime Hendriku autoga, sest ta oli kogu õhtu kaine autojuht ka.

Istusime siis sõbranna juures paar tunnikest ja suundusimegi Tartusse! Me eeldasime, et seal saab palju rahvast olema, sest juba Facebookis attendis seda üritust mitu tuhat inimest. Pilet oli suht krõbe (20 eurot) ja selle pidi varem ära ostma, sest kohapeal vist ei saanudki. Esinejad olid lisaks Nublule Orelipoiss, Ummamuudu, 5miinust, Caater. Reket tuli samuti “Mina ka” laulu jaoks kohale! 🙂

Kohale jõudes tabas aga ilmselt paljusid tulijaid külmašokk – nimelt rõivistu oli põhimõtteliselt väljas ja selleks ajaks, kui Kammivabrikusse lõpuks sisse jõuti, pidi väljast veel kõndima (kui üleriided oli juba ära antud). Sellega polnud enamus arvestanud ja seda infot polnud kuskil kirjas – seega mõned suvekleitides naised sõimasid riidehoiu töötajad täiega.

Ja ega Kammivabrikus sees olles ka eriti soe ei olnud, sest tegu on vana tehasehoonega, kus soojendust praktiliselt polegi. Eks korraldajad panustasid sellele, et lõpus on täiega rahvast ja inimesed ise kütavad selle ruumi soojaks, mis niimoodi ka läks, aga kuna 23.00 ajal siiski veel nii palju inimesi polnud (Nublu pidi kell 00.30 peale tulema, aga tuli kuskil kell 01.10), siis kõik suht lõdisesid. Õnneks meil olid kõigil pikad käised, aga paljudel teistel ei olnud – mõni siis kügeles külma käes, teised aga tõid oma joped riidehoiust ära, et sooja saada. Et see asi oli küll korraldajate suur feil – suvel jah oleks selline asi vägagi okei, aga ma ei kujuta ette, mis siis veel oleks saanud, kui väljas 25 kraadi külma oleks olnud. Juba praegu oli palju nurinat kuulda selle kohta, kuidas inimesed panid end ilusti ja mitte väga soojalt riidesse ning siis pidid joped jne ikkagi selga jätma. Ja kuna sellekohast infot ei olnud, siis tuligi see enamusele üllatusena.

Me käisime teisel korrusel neljakesi ringi, aga Orelipoisi ajaks maandusime esimesel korrusel. Ma ei ole suur Orelipoisi fänn, aga mõned laulud on täitsa head. Pärast Orelipoissi oli veel pikalt DJ poolt mängitud lugusid ja rahvast hakkas täiega kogunema. Uskumatu, et veel aasta tagasi oli Nublu täiesti tundmatu, aga nüüd suudab sellise suure tehasehoone rahvast täis müüa ja fänne on täiega. Eriti küll 18-20 aastaste inimeste hulgas, sest neid oli väga palju.

Ma olin valmis selleks, et Nublu hilineb, aga 40 minutit on minu meelest Eesti mõistes liig. Selleks ajaks oli nii mul, Hendrikul, mu sõbrannal ja tema elukaaslasel veits kopp ees, sest kuigi nüüd oli meil natuke soojem olla, siis tahtsime ikkagi juba Nublut näha.

Lõpuks ta siia tuligi! Nublu show oligi väga omapäraselt korraldatud – tema laulud, siis tuli Ummamuudu ühte laulu laulma, jälle Nublu, siis Caater, siis natuke Nublut ja siis 5miinust (seda viimast bändi ma ausõna väga ei salli, just nende muusikat, vaid Beebilõust on sellest jamast veel hullem, aga õnneks teda ei olnud). Aga kuna Nublul endal on veel üpris vähe laule, siis pidigi kuidagi tema seda esinemise aja näitlikult pikemaks venitama. Ilmselt aasta pärast on tal neid lugusid juba kõvasti rohkem.

Nublu hitid “Öölaps” ja “Mina ka” tulid muidugi mitmeid kordi, “Mina ka” jaoks tuli Reket ka kohale, mis oli meie kõigi jaoks meeldiv üllatus, sest Reketi muusika on hea (ma arvasin, et vbl Nublu ise laulab selles laulus Reketi osa, aga õnneks nii siiski ei läinud). Et Nublu kontserdi lõpp oli tõesti väga meeleolukas ja see mulle meeldis 🙂 Ma kindlasti ei pea ennast Nublu suurimaks fänniks, aga tal need põhihitid on küll ülihead! Selleks ajaks oli nii esimesel kui teisel korrusel megalt rahvast, ma polegi kunagi vist Eesti esineja sellisel kontserdil käinud, kus nii suur ruum niimoodi pileteid täis müüakse. Eriti veel inimese kohta, kellest aasta tagasi ei teadnud keegi veel midagi, aga nüüd on üks kõige rohkem raha küsiv esineja. Mis muidugi on loogiline, sest rahvas täiega fännab seda muusikat – ehk siis tähelend on olnud Nublul kõrge!

Kui Nublu läbi sai, hakkas omamoodi ooper pihta – nimelt kogu see mass tahtis ju oma jopesid kätte saada. Aga kuna rõivistu oli välitelgis ja enne seda pidi täiesti väljas oleva tunneli läbima, siis sai päris pikalt külma käes oldud. Paljud jäid veel pikaks ajaks Kammivabrikusse edasi, et mitte seda külma taluda. Seal mängisid mingid minu jaoks täiesti tundmatud DJ-d oma muusikat edasi.

Lõpuks me siiski oma joped saime! Ja enne Põlvasse sõitmist käisime veel McDrives, võtsime mõned burksid ja siis tulime koju ära! Enne viisime mu sõbranna ja tema elukaaslase koju. Koju jõudsime kuskil kell 04.00 hommikul ja täna ärkasime kell 14.00 päeval. Kui 20-selt tähendas poole ööni pidu järgmisel päeval suhteliselt tavalist elurütmi, siis 30-le liginedes vajab keha palju rohkem taastumisaega. Ja alkoholi ma väga palju ei pruukinud üldse.

Uuesti ma niipea ilmselt Nublu kontserdile ei läheks, sest väga noorte ülevoolav rahvamass paneb mul pea valutama, aga ühekordse elamuse jaoks oli see väga hea! Ja kuna muusika oli hea, siis suutsin selle rahvamassi ka välja kannatada 🙂 Küll aga tekitas see jahedus seal Kammivabrikus suurt tuska. Ja seda väga paljudes inimestes.

Lõpetuseks siis paar pilti ka. Kaks esimest on tehtud mu sõbranna juures enne Nublu kontserdile suundumist, (originaalpildil olid mu sõbranna ja ta elukaaslane ka peal, aga kuna mu sõbranna ei taha mu blogis piltidel figureerida, siis lõikasin nad välja) viimane aga juba Kammivabriku esimesel korrusel kuskil kella 23.00 ajal. Orelipoiss hakkas esinema umbes kell 23.30 ja umbes kella 23.00 ajal me läksimegi alla ning jäimegi sinna. Kas te ka käisite ka Nublu kontserdil ja kuidas meeldis? 🙂 Liiga jahe ei hakanud alguses? Ja kuidas teile üldiselt Nublu muusika meeldib?

20181207_220058.jpg20181207_220151-1.jpg20181207_232038.jpg

Oma raha väärtusest ja jõuludest

Jõulud ja jõulukingitused on praegu populaarne teema. Mõnel kulub jõuldel mitu tonni, teisel 10 eurot. Okei, okei, olgu teistel, kuidas on – ma ikkagi räägin praegu enda mätta otsast.

Minu jaoks olid jõulud üliolulised väiksena. Kuusk pidi alati toas olema (ja alati oli ka, see sai kogu aeg hangitud). Ehk lisas seda võlu minu jaoks juurde ka tõsiasi, et mul on päev enne jõule sünnipäev. Ilmselt olid meil mitmed istumised siiski mu sünnipäevaga ühendatud.

Väiksena olin ma nii pettunud, et ma kaks korda rohkem teistest kingitusi ei saanud, sest ikka anti mulle ju sünnipäeva-ja jõulukink samal ajal. Teised said ju kaks korda aastas kingitusi ja mina ainult ühe! Ma teadsin juba siis, et me oleme vaesed ja raha lihtsalt pole rohkemaks, aga häiris ikka. Olles nüüd juba pikalt täiskasvanu, siis sellised asjad ei koti mind enam absoluutselt.

Ma mäletan, kui ma 17-aastaselt suvel esimest korda tööle läksin ja OMA raha teenima hakkasin (saades siis rohkem palka, kui mu ema või isa said). See tunne oli imeline – olin esimest korda elus oma raha peremees. Suvi sai läbi, tulin Tartusse tagasi (elasin siis Tallinnas tolle suve) ja läksin kooli tagasi.

Kuna ma olin suvel juba selle maitse suhu saanud, mida tähendab oma raha, siis läksin gümnaasiumi kõrvalt tööle. Raha sai küll üpris vähe, sest poole kohaga teema, lisaks ma päris kõik argiõhtud ei käinud ka. Aga ikkagi oli see oma raha. Seega detsembris 2007 ostsin ma oma perele 1000 krooni eest jõulukinke, mis tol ajal oli minu jaoks kindlasti suur summa. Andsin need mitu nädalat varem ära lausa, aga ma olin nii uhke, et lõpuks ometi saan ma ise nii palju kingitusi teha! Mis sest, et tegelikult oli see mõttetu träna, mida keegi eriti ei kasutanud.

Kusjuures mu vanemad ei olnud eriti rahul sellega, et ma kooli kõrvalt tööl käisin, kuigi ma toetasin neid rahaliselt ja maksin ise kodus oleva inteneti/koolis söömise ja muu lõbustuse eest. No eks vahel küsisin neilt ka, kui endal enam eriti raha polnud. Kuid ma ilmselt aiman, miks nad rahul ei olnud – kuna olin niigi napilt 11.klassi edasi pääsenud (olin matas suvetööl), siis nad kartsid, et ma jätan ehk kooli pooleli. Õnneks ma seda siiski ei teinud.

Ehk siis jah – alates 17.eluaastast olen ma kogu aeg ise tööl käinud, kui kaks kutseka aastat välja jätta. Siis ma tõesti ei töötanud, aga esimene aasta sain stipendiumit (mis oli küll üliväike summa), teisel aastal toitjakaotuspensionit (kui sa oled alla 24, sa õpid ja üks su vanematest või lausa mõlemad on surnud, siis maksab riik sulle toetust. kunagi vähemalt oli nii, sest ma pole kursis sellega, kuidas praegu on).

Tulles nüüd tagasi jõulude juurde, siis viimane selline ostuhullus oli meie peres siis, kui ma 18 sain (ehk siis too sama aasta, kui ma esimest korda oma raha maitsta sain). Pärast seda pole seda enam olnud, kingitusi on saanud mu õe lapsed ja mingid sümboolsed kingitused veel. No mina ehk olen midagi suuremat saanud sünnipäeva puhul, aga ka mitte alati. Ja nüüd mind ei huvita see absoluutselt. Ma olen aru saanud, et kingitused pole kõige tähtsamad siin maailmas ja parem tõesti kink tegemata jätta, kui mõttetut jama kinkida.

Pärast ema surma pole meil kahjuks iga-aastaseid istumisi üldse olnud või ma pole saanud neil osaleda – eelmisel aastal mina ei käinud, aga ka Tallinnas elades ma alati ei käinud, kui neid üldse oli. Sel aastal meil on mu õe juures väike istumine, aga paar päeva enne jõule, sest õigel päeval on mu õde maal oma abikaasa perekonnnaga. Ja õigetel jõudel oleme ilmselt kas Hendriku perekonnaga või siis kahekesi kodus, kui seal ka mõnel teisel päeval käime. Eks näis veel. Ja samuti pole mingit suurt kingituste jagamist, Hendriku vanavanemate juures olles saavad ainult lapsed kingitused (eelmisel aastal käisime seal ka). Ja need, kes omavahel teevad (a la abikaasad või paarid) on selle juba kodus ära teinud. Minu meelest on see nii õige suhtumine, sest see ostan end detsembris jõulukinkidest lolliks on nii haige värk ikka. Ma eelmisel aastal tegin ainult Hendrikule jõulukingi  – ja see oli täpselt midagi sellist, mida ta vajas. Sel aastal ilmselt teen paar tükki rohkem, sest see jõuluistumine mu õe juures toimub ja meie läheme ka sinna, aga mu õde rõhutas ka, et paluks mitte palju kingitusi teha. Eriti viidates ta lastele, kes on juba päris suured (9 ja 11) ega vaja igasugust kraami.

Ehk siis jah – ma pidin korra elus selle lollakate ja suvakate kingituste tegemise üle elama, sest see tundus nii äge. Õnneks on aastad möödunud ja ma olen kõvasti targem. Ja kui ma nüüd oma lapsepõlvele tagasi vaatan, siis muidugi on kurb see, et me olime üldiselt väga vaesed ja vahel söögirahagi ei olnud (see on jälle teine äärmus, millesse pole hea mõte langeda), aga see väheste kingituste saamine jõuludel oli tegelikult ülihea asi! Tean ju enda tutvusringkonnas perekondi, kus lapsed mitte midagi peale asjade ei oska väärtustada. Ja see on kurb, väga kurb, et mida rohkem mõttetuid asju, seda parem. Ka lasteaias ja koolis on lapsed siis justkui rohkem tegijad, kui neil on rohkem asju. Jube lausa, mis kiusamist see tarbimisühiskond endaga kaasa võib tuua.

Kuidas teil see jõulumöll edenema hakkab? Kui paljudele te kingitusi teete?

Mudaravil Dorpat Tervises

Täna pikka juttu pole, aga käisin Dorpat Tervises mudaravil! No idee tekkis tegelikult sellest, et sain oma SportID raha selle jaoks ära kasutada (meil ettevõte lisab iga kuu sinna raha). Muidu ma kasutan seda ikka tantsimiseks, aga kuna mõned tunnid on ära jäänud ja siis saan seda eelmist raha selle jaoks veel kasutada. Ja siis sel korral vaatasin, mis veel valikus on. Sest kui seda SportID raha ära ei kasuta, siis see raha järgmisse kuusse edasi ei kandu.

Väga lõõgastav oli! Hehe – naljakas oli ka see, et tahtsin endast pilti, aga see vanem daam ei osanud nutitelefoni kasutada ja kuna ma olin üleni koos, siis kõigepealt pesin keha ära ja siis tegin endast selfi ning siis pesin näo ka ära 😀 Tore tunnike oli, ma polnud varem käinud ka 🙂 Hetkel sõidan Põlvasse bussiga, enamuse mudast sain ikka puhtaks, aga kodus nagunii veel pesema. Aga jah – ülilõõgastav tunne on endiselt peal! Teinekordki läheksin. Mis teile lõõgastust pakub?

Siin väike pilt ka mudasest minust!

20181203_182824.jpg

Rahvamass uue Põlva poe avamisel/ Niisama nädalavahetusest/ Unenäod/ Meemid

Ma nägin öösel õudusunenägu! Nimelt sain ma unenäos eesti keeles kahe! Kuna ma pole oma elus reaalselt kunagi eesti keeles kahte saanud (mõned üksikud kolmed aga küll – näiteks kuuendas klassis hakkasin ma oma esimese kolme üle eesti keeles lausa nutma! ja see oli kõigest tunnikontroll), siis ka oma unenäos mõjus see mulle šokeerivalt. Sellega oli see teema, et mul oli kodune töö tegemata ja ma ei osanud kohe seda lahendada, kuigi õpetaja oli just teistele öelnud, et kui kellelgi ikka on see tehtud, siis on see Jaanika 😀 Haha, vist mitte. Ja mul oli piinlik, sest tavaliselt olin ma alati nii tubli ja oskasin enam-vähem kogu aeg kõike. Ma kujutan ette, et ka reaalses elus oleks see mulle päris rängalt mõjunud, kui ma isegi kolmede peale nutma hakkasin. Nii erinevalt võivad ikka teatud hinded mõjuda, sest ka matas oleksin ma kolme peale nutma hakanud – küll aga hoopiski õnnest! 😀 Nii ka 10.klassi lõpus juhtus, kui ma oma suvetöö ära tegin. Kolmele küll, aga vähemalt pääsesin järgmisse klassi edasi.

Eile oli see ajalooline päev Põlvas, kus üle pika aja avati uus pood! Nimelt juba üle aasta on seda uut Coopi ehitatud ja nüüd sai see lõpuks valmis! Kuna see asub meile üpris lähedal, siis läksime ka Hendrikuga avamisele. Oh sa juudas maria, kus oli ikka rahvast! Kui kell sai 12.00, siis hakkasid osad täiega ustest sisse trügima, aga me läksime veidike eemale, sest muidu oleks oht olnud, et meid lükatakse ümber. Nii suurt toidupoodi pole varem Põlvas olnud, lisaks on seal kõrval üks restoran, mõned üksikud riidepoed. Kokkuvõttes ei midagi nii erilist, aga Põlva mõistes küll 😀 Ma polnudki aastaid ühegi poe avamisel käinud. Ahjaa, tegelikult Kvartali avamisel Tartus käisin – see oli mõned aastad tagasi. Aga enne seda sai viimati Lõunakeskuse avamisel käidud ja see oli aastal 2001.

Pärast uue poega tutvuse tegemist sõitsime Tartusse mu tädi juurde väiksele istumisele, sest tal oli hiljuti sünnipäev. Mu õde oli ka oma perekonnaga (teine õde sõitis juba Inglismaale tagasi, kus ta elab). Panime paika ka selle väikse jõuluistumise 22.detsembril mu õe uues elukohas, kus ma ka veel käinud pole. Õigetel jõuludel on õe perekond nagunii maal, aga siis on kõigil juba puhkused käes – see on nagunii laupäeval. Ja no minu vananemist võib siis ka natuke tähistada, sest kuigi tundub uskumatu, et ma 23.detsembril juba 29 saan, siis pass ei valeta 😀 Ma kuskil kümme aastat tagasi arvasin, et 30-le liginedes oled juba päris rauk valmis, aga nüüd mul küll seda tunnet ei ole. Lihtsalt poole ööni ei saa enam üleval olla, sest siis on järgmisel päeval paha olla. Aga kuna ma pidudel käingi suhteliselt harva, siis pole sellega erilist muret. Ja kaheksa tundi peab vähemalt magada saama. Ma eelmisel nädalal tegin selle vea, et läksin tööpäeval hiljem magama, kui oleksin pidanud – väga suur viga. Enam pole need ajad, kui ma võisin 05.00 ajal magama minna ja kell 10.00 ärgata (kui ma saateid tegin, juhtus nii tihti, sest tegin öösaate ja hommikuse kohe järjest – jäingi stuudiosse tuttu, sest siis ma oleksin veel vähem magada saanud, kui oleksin koju läinud) – see kõik on möödas! Ega mul sellest kahju pole, sest enam sellist elu ei tahakski elada.

Pärast tädi juures käiku käisime Hendrikuga veel Eedenis, sest me kumbki polnud sinna pärast remonti juhtunud. Ja siis tulime Põlvasse, käisime saunas ja hiljem vaatasime kodus reisisaated ära, mida me alati koos vaatame. Üks on see “Trumpi müüri radadel” ja teine oli esimene osa 4×4 meeskonna reisist, kus nad nüüd Lääne-Aafrikasse põrutasid. Nende seltskonna reisidest olen varem vaadanud Venemaa ja Iraani oma. Lisaks on veel see seltskond, kes Kuubal ja Albaanias käisid (“Eesti lipp ümber Kuuba ja “Eesti lipp ümber Albaania”). Need on alati nii harivad ja huvitavad saated! Lisaks meeldib mulle väga Eesti kohta saade “Reis ümber Eesti” – seal saab nii palju meie endi kodumaa kohta targemaks.

Hetkel läks Hendrik autot pesema ja õhtul läheme vbl Põlva jõulukuuse avamisele. Aasta tagasi käisime Tartus seda koos tegemas, olles siis natuke üle kuu aja suhtes olnud. Nagu eile oleks olnud! 😀

Meil tööl on viimasel ajal populaarseks pausi ajal meemide tegemine saanud. Nimelt just selliste imelike ja päris naljakate 😀 Ma alles õppisin meemide tegemise ära ja olen ka paar korda teinud, aga töökaaslane on samuti mõned suht haiged, aga naljakad minust teinud. Sest see huumor ongi selline 😀

Kaks meemi, mis minust tehtud on – esimene neist on seoses sellega, et ma iga kuu sünnipäevaraha kõigilt tahan, sest kui kellelgi on sünna, siis ma selle raha eest ostan kingi. Ja kui kellelgi selles kuus sünnat pole, siis mõnes kuus on jälle mitu ja siis on varu olemas. Tegelikult originaalis on mul sellel pildil munadepüha korv koos värvitud munadega käes. Teise pildi tegin endast eelmises korteris elades, kui lift ei töötanud – ehk siis näitasin oma emotsioone sellega seoses välja 😀 Need originaalpildid on mul endal Facebookis üleval ka. Mulle eriti meeldib see teine meem, sest üks mu lemmiktoitudest on tõesti maksakaste 😀 Kuigi siis ma teeksin ilmselt pigem rõõmsamat nägu küll 😀 Ma ise olen ka mõne meemi juba teinud, aga neid ma siia hetkel veel ei lisa.

Siin siis need lubatud meemid minust:

2n0v4j2nqcuj