Kui tuntud suunamudija reklaami tõttu jäävad noored neiud rasedaks…

Vaatasin täna siis “Laserit”, mida ma tavaliselt ei vaata (see on suhteliselt uus saade nagunii, mida ainult Marii Karell juhib). Aga reklaam tundus paljutõotav – ehk siis räägiti viljakusmonitorist ja sellest, kuidas mitmed noored on seda kasutades rasedaks jäänud! Ja kelle blogist on nad selle kohta infot saanud? Ei kellegi muu kui meie ühe suurima suunamudija (issand, kuidas mulle see sõna ei istu) käest, kes seda palavalt just rasestumisvastase vahendina soovitab kasutada – ehk siis Palja Porgandi blogist.

Kui ma mingis postituses tegin juttu sellest, et Daysyt ma küll mitte iial ei tahaks rasestumisvastase vahendina kasutada, siis sain kohe mitu kommentaari, et selle efektiivsus on 99.3 protsenti, millele ma ka vastasin, et tegelikult on heal juhul 70 protsenti. Ja just seda see saade ka kinnitas, et Daysyt ei maksa ikka eriti usaldusväärseks rasestumisvastaseks vahendiks pidada, sest selle efektiivsus ongi 70 protsenti. Ehk siis kõlbab kasutamiseks neile, kelle jaoks poleks probleemiks beebi tulek, aga mitte teismeliste puhul, kes veel rasedaks ei taha jääda. Pigem ongi see viljakusmonitor abivahendiks neile, kes tahavad rasestuda (70 protsenti suurem tõenäosus selleks ei kõla ju üldse halvasti), aga kui kasutada seda vastupidisel kujul, siis 70 protsenti efektiivsus ei ole just see, mida naised taga ajaksid, kes veel oma ellu lapsi ei taha, teismelistest rääkimata.

Selliste asjade puhul tuleb arste rohken kuulata kui isehakanud meditsiinihakatisi, kes selliseid asju soovitavad (ehk siis Daysy raamatu autorit ei tohiks kuulata, tema just see isehakanud meditsiiniguru enda meelest ongi). Marii Karell pidi enne selle Daysy viljakusmonitori piibli läbi lugema, kui Eestis selle eestvedaja üldse oli nõus temaga kohtuma. Vähemalt pärast seda oli Daysy Eesti maaletoojal julgust kaamera ette rääkima tulla (kuigi midagi tarka sealt välja ei tulnud, mida oligi arvata), mida ei saa aga sugugi öelda Palja Porgandi kohta, kes lihtsalt viimasel hetkel alt ära hüppas, sest sai vist isegi aru, et Marii Karell toob reaalsed faktid talle lauale, mitte ei hakka umbluutama. Ja kuigi Marii Karell ütles Paljale Porgandile, et ta nagunii mainib teda oma saates, siis sellepeale jäi viimase telefon üldse tummaks. Ja lisaks – Paljas Porgand mainis oma blogis, et ta ei saa Daysy reklaamimise eest sentigi, aga Daysy maaletooja ütles selge sõnaga “Laseris”, et kõigi tellimuste pealt, mis tehakse Palja Porgandi blogist, kukub ikka teatud protsent Palja Porgandi kukrusse, sest viimane on nende koostööpartner.

Ma loodan, et kõik vanemad näitavad seda saadet oma teismelistele lastele, kes juba seksivad, sest kui nii populaarne suunamudija kiidab Daysyt taevani, siis lihtsalt juhtubki see, et noored tüdrukud jäävad rasedaks. Nagu ka arst seal saates ütles, et nii paljud teismelised on maininud, et said infot Daysy kohta just Palja Porgandi blogist.

Jah, see võib olla efektiivne vahend, aga kindlasti mitte 99.3 protsenti nagu tootja/maaletooja/ Paljas Porgand väidavad. See veel selleks, aga minu meelest näitab see meeletut argpükslikkust, kui seda asja taevani kiitnud blogija ei julge sellest avalikult sõnagi rääkida ja maaletooja ajab ka mõttetut kelbast selle kohta ega vasta saatejuhi küsimustele.

Et siis, kulla noored naised, kes te sada protsenti olete kindlad, et te veel niipea rasedaks ei taha jääda, siis unustage Daysy pigem heaga ära. Jah, see ei riku keha nagu hormonaalsed vahendid, küll aga on suurem tõenäosus siiski rasedaks jääda. Kui te ei taha last ja leiate, et pillid ega plaastrid pole teie jaoks või need rikuvad teie tervist (eks nad võivad mingil määral rikkuda ka, selle vastu ei vaidlegi keegi), siis kasutage kondoomi! Vana hea kondoom on palju usaldusväärsem kui see Daysy. Vähemalt rasestumisvastase vahendina küll, viljakusmonitori võite siis abivahendina kasutada, kui tahategi reaalselt rasedaks jääda.

Vaikne pühapäevake

Kui ma eelmisel korral need E kaks raskemat päeva kirja panin, mil ta ainult nuttis, siis ma eeldasin, et see võibki nüüd nii olema hakata. Pärast seda on ta olnud aga suhteliselt rahulik jälle – nagu talle kombeks on. Lihtsalt see on küll õige, et ta ei taha absoluutselt üksi olla, kui ta on üleval, siis peab tema kõrval kogu aeg olema, sest muidu ta hakkab nutma. Et kui kas või korraks lähed teise tuppa või tualetti tema ärkveloleku ajal, siis ta hakkab suure tõenäosusega kohe nutma. Lisaks ei taha ta oma voodis magada, sinna saab ta tõsta siis, kui ta juba magab. Kui nüüd huumoriga võtta, siis nagu tüüpiline Lõvi tähtkujust inimene – alati peavad teised ta ümber olema 😀 Hendrik on ka samast tähtkujust, aga temal minu meelest pigem selliseid iseloomujooni ei ole, mis tüüpilistele Lõvidele omased on. Mitte et ma tähtkujusid nüüd nii usuksin, aga vahel on ikka hea neid lugeda.

Eile käisime Hendriku vanematel külas, täna käisid minu sugulased meie juures – E suht magas kogu aeg ja ka üleval olles oli vana rahu ise. Et seltskond talle meeldib tõesti, siis ta tihtipeale jääbki süles magama.

Kuna ma nüüd tean samuti arvestada sellega, et vahel laps võibki rohkem nutta, siis on kuidagi endal kergem ka. Kuna üldiselt ta selline ei olnud varem, oligi pigem rahulik, kui sa tema juures oled, siis see rahutus kuidagi tuli nii äkki. Mitte et ma ei teaks, et lapsed sellised võivad olla, aga kuna minu enda beebi ei olnud varem eriti rahutu olnud… Aga nüüd tean, et ta võib kõike olla, olenevalt lihtsalt olukorrast/päevast jne.

Lõpetuseks paar pilti ka, mis täna kodus tehtud said. Ühel on mul endal silmad kinni, aga E ilme on seal kõige parem.

20190929_173334.jpg20190929_172710.jpg20190929_172815.jpg

Vahel on ikka nii raske…

Lõpuks jõuan ka siia, et midagi kirja panna! E on viimased kaks päeva nii rahutu laps olnud, et ma olen nii läbi omadega. Kui ta varem ka päeval suurt ei maganud, siis öösiti on ta siiani alati hästi maganud. No viimased kaks ööd on ta ka siis väga rahutu olnud. Kõht on täis, mähe vahetatud, üksi asend talle ei sobi, isegi süles olla mitte. Ainuke asi, mis teda natukenegi rahulikumaks muudab, on see, kui ta mu põlvedel saab olla, aga see ka alati ei toimi. Kuna Hendrikul on see nädal öine vahetus (neil on uus projekt käsil ja iga kolme nädala tagant on neil ka öised vahetused), siis pole öösel ka temast mingit abi. Eile oli lausa nii hull, et E lõpuks uinuski sellepeale, et ta ilmselt ei jaksanud enam nutta. Ainus asend, kus ta jumala rõõmus laps jälle oli, oli mu põlvedel, aga ma ei ole füüsiliselt nii tugev naine, et jõuaks terve öö põlvi niimoodi üleval hoida, et ta seal lebotada saaks. Lõpuks tõstsin ta ikka enda kõrvale, silitasin pead ja ütlesingi, et emme ei jaksa niimoodi olla. Mitte et ta aru saaks, aga jah. Ma ei poolda unekooli, eriti veel nii väikse beebi puhul, aga ma olin juba sada korda kõikvõimalikud kussutamised jne ära proovinud – see ei aidanud. Ja siis tundsin end kohutava emana, et ma teda rahustada ei suutnud, aga ma teadsin, et tal pole reaalselt midagi viga, vaid ta tahabki selles ühes asendis olla kogu aeg, aga niimoodi ei oleks ei mina ega ka tema magada saanud, sest ta chillib niisama seal, aga magama ei taha jääda. No lõpuks ta siis minu kõrval uinus, aga enne läks ikka aega, sest tema nägemus oli, et ta võiks terve öö mu põlvedel olla. Minu nägemus see kohe kindlasti ei olnud.

Seega jah – ma arvan, et kuigi beebid on väiksed, siis nad oskavad küll vajadusel manipuleerida, et nad saaksid seda, mida nad tahavad. Ja enamus asju me saamegi neile anda, aga mitte seda, et ema peaks nii ebamugavas asendis terve öö olema. Seega ma lihtsalt lasin tal nutta, kuni ta lõpuks magama jäi, olles enne sada korda igast asju proovinud ja lõpetanud sellega, et ta põlvedele jälle tõstnud. Aga ma ei oleks saanud seda terve öö teha.

Hendrik on ka E-ga need viimased päevad mitu korda pusinud, et ta paremini uinuks, aga mitte väga õnnestunult. Ja siis ta ütles midagi, mis tegelikult ongi niimoodi, aga vahel on teistel sellest raske aru saada – mehed peaksid rohkem hindama seda, mida naised lapsega (või lastega) kodus teevad, sest see on raskem kui tööl käimine. Ma olen nii nõus! On päevi, mis on vägagi okeid, aga sellistel hetkedel ma küll mõtlen, et tööl käia oli ikka nii lebo, sest kell 17.00 virutad sa kontoriukse kinni, lähed koju ja ongi kogu moos, aga lapsevanem oled sa 24/7. Ehk siis tegelikult võiks vanemahüvitis lausa kolmekordne palk olla, sest närve kulutab kolm korda rohkem kui tööl käimine. Aga eks sellega on jälle see, et kui laps on suurem, siis sa unustad need hetked ära, mil beebi niimoodi kisas. No näiteks mina olen oma keisrilõike valu juba täiesti unustanud, kuigi tol hetkel oli see põrgupiin. Hetkel meenutab seda ainult see väike arm alakõhul. Et sama lugu ilmselt selle beebivärgiga, hiljem mäletad ainult ilusaid hetki.

Kas tegemist võib olla ehk koolikutega? Google annab, et see ongi nutt, millel ei pruugigi mingit otsest põhjust olla beebide puhul (võivad olla gaasid ka, aga ei pea olema), lihtsalt see, et nad ise ei oska veel endaga muudmoodi hakkama saada. Poistel pidigi neid rohkem olema, et ongi lihtsalt selline periood, kus nad nutavadki tavapärasest enam ja suurt midagi ei annagi teha, vaid see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Et kui kuskil kolmekuused on, siis võib ehk üle minna? Tean lugusid, kus selline periood kestis kõvasti kauem. Iga laps on muidugi erinev.

Siinkohal teen mina suure kummarduse neile naistele, kellel on mitu väikest last järjestikku või lausa kaksikud-kolmikud. Te olete imeinimesed minu silmis! Ja minu laps on äärmiselt rahutu kõigest paar päeva olnud, aga juba on suht pask olla…

Perepildid vol 2

Näitan siis veel natuke perepilte 🙂 Eks neil ole jah osadel see mullitav taust, mida eelmise postituse all mainiti, aga meil kodu ongi hetkel selline  – seega mind see ei häiri 🙂 Ja lisaks on need selles mõttes ka täiesti ausad, et näeb ära, milline on kuu aega tagasi sünnitanud naise keha koos kõigi voldikestega. Vähemalt mul siis. Ma ei saa öelda, et ma sellega muidugi rahul oleksin, aga ma ei masetse ka sellepärast. Pildid on siis sellised:

Jaanika pere 19.09.2019-9.jpgJaanika pere 19.09.2019-8.jpgJaanika pere 19.09.2019-7.jpgJaanika pere 19.09.2019-6.jpgEerik6.jpgJaanika pere 19.09.2019-5.jpgEerik2.jpg0_Jaanika.jpgJaanika pere 19.09.2019-4.jpgJaanika pere 19.09.2019-3.jpgEerik5.jpgEerik4.jpgEerik3.jpg

Perepildid vol 1

Sain täna juba viis esimest perepilti kätte! Neid hetkel näitangi – tegemist oli tavalise ja koduse fotosessiooniga, kus näeb ka igapäevast argielu – ehk siis nuttev E käib asja juurde 🙂 Need kaks inimest on kogu minu maailm! ❤

Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

Väljas on juba nii külm, aga meil endiselt ei köeta veel… Eelmisel aastal hakati küll varem kütma, aga siis polnud ilmad septembris nii külmadki. Kortermajades on tihti see asi (siin ehk mitte), et pensionärid istuvad oma puhvaikades ja on väga õnnelikud, kui küte hiljem sisse lülitatakse, sest siis ei pea maksma. Ja neile meeldib ka see teine variant, et mida varem küte kevadel välja lülitatakse, seda parem. Mina selline ei ole! Pigem maksan rohkem, aga soe peab alati olema. Hendrik ostis elektriradika, et natukenegi soojem oleks, meil seda siiani ei olnud veel. Ise saab ehk veel hakkama, aga no beebiga on selline asi marunõme 😦 Õnneks on teised ka juba uurinud, et millal kütma hakatakse, aga siis veel vastust ei teatud, et keegi pidi täpse vastuse veel andma (meil on nüüd kortermaja oma Facebooki grupp ka). Ma rohkem pole küsinud.

Täna oli meil perepildistamine, mu seesama sõbranna tuli külla, kes meist pulmapildid tegi. Ta küll pildistab rohem loodust, aga kuna me oleme tuttavad, siis teeb perepilte ka. Fotosid ma veel pole kätte saanud, aga kui kätte saan, siis saab neid jälle ilmutada ka! Sel korral ma ei plaani nii suurt vahet ilmutamisega sisse jätta – muidu on jälle mitusada pilti vaja ilmutusse viia.

No beebidega on ju ikka see, et kunagi ei tea, kuidas see pildistamine kulgeb. Täna oli ka, et E oli viril alguses, aga siis sõi kõhu täis ning silmad tahtsid juba kinni vajuda  😀 Ainus kord elus, kui ma ei taha, et ta magama jääks 😀 Kuid pildid said siiski tehtud!

Mu sõbranna just küsis ka, et kumb lihtsam/raskem on – kas rase olla või nüüd see aeg, mil laps käes on. Sellega on tegelikult nii ja naa. Rase on selles mõttes kergem olla, et sa saad alati oma aja peremees olla, eriti alates sellest hetkest, kui dekreeti jääd, kuna siis ei pea tööl ka käima enam. Et kuni kaheksanda kuuni on ilmselt selles mõttes kindlasti kergem rase olla, aga pärast seda pigem ei ole. Viimasel kuul olid kõrvetised, kõhukinnisus ja magamisasendite vahetamine ikka suhteliselt piin. Et nii hea on nüüd niimoodi elada, et mitte kuskilt miski ei valuta, saab normaalselt elu nautida 😀

Beebiga on see ka nii ja naa. Mõni päev on nii lebo, et siis ma küll mõtlen, et need õudusjutud sellest ajast, kui laps sünnib ja sellega kaasnevast unetusest, on ülimalt liialdatud. Teine päev jälle on niimoodi, et E ei maga eriti päeval ja ma olen omadega natuke väsinud, aga selle vastu aitab see, kui Hendrik töölt koju tuleb, sest siis ma saan oma aja. Et päris sellist natuke hirmutavat asja, nagu ma teiste juttudest kuulnud olen, mis lapsega elu endast kohe alguses peale kujutab, ma (veel) kogenud ei ole. Ma ütlesin sõbrannale, et öösel ärkab E kaks korda, et siis saab rinda ja vahetan mähkme ära, millepeale ta vastas, et siis on mul küll vedanud ju, et kui tal laps nii väike oli, siis ta nii palju ei maganud üldse. Et selles mõttes on küll asi hea, sest kui ta päeval ka nii palju ei maga, siis öösel sellega muret pole. Ja samas on jälle neid päevi, kus ta magab ka päevasel ajal nagu ideaalne beebi, et siis on nagu lust ja lillepidu see eluke oos E-ga! 🙂

Nii et on päris raske vastata küsimusele, et kumb on lihtsam – kas rasedusvaevused või beebiga elu. Tegelikult ei ole kumbki minu jaoks eriliselt raske olnud, kui raseduse viimane kuu välja arvata – see oli tõesti juba selline aeg, et polnud enam väga tore selline maakera olla. Ma ütleksin, et kõige hullem oli hoopis sünnitamine ja haiglas passimine. Tähendab – see keisrilõige ise polnud ka üldse nii hull, aga just see esimene päev pärast seda, mil korralikult püstigi ei saanud… Et see oli jube. Ülejäänud asjad pole üldse hullud olnud.

Kuidas teil sellega on? Kas rasedus oli teie jaoks kergem/raskem kui elu beebiga? Näiteks mõned ütlevad, et võivad vabalt rasedad olla, aga sünnitada ei taha. Teised jälle ütlevad, et rase olla sakib sajaga, aga sünnitada võiks iga kell uuesti. Mina ütlen siinkohal, et rase olla on jumala normaalne ja beebiga elu on ka üldiselt okei (mõnede eranditega), sünnitada võiks ka iga kell keisrilõikega uuesti, kui saaks ruttu voodist püsti (mida ma tegelikult isegi sain, sest mul ei jäänud muud üle) ja sellel ajal töötav personal oleks vähegi normaalne. Nii et kokkuvõttes – tegelikult on kõik need asjad suhteliselt normaalsed olnud. Ja kuigi keisrilõikest paranemine võtab aega ja jääb pisike arm, siis ma pole mitte kordagi mõelnud, et ma oleksin tahtnud ise sünnitada. Sest ma poleks seda tahtnud! Ja ma ütlen ausalt, et kui ma tulevikus peaksin kunagi rasedaks jääma, siis ma endiselt eelistaksin keisrilõiget. Jällegi –  seda ei saa ise valida ja kui ma peaksin ise sünnitama, siis nii olekski, aga mul on hea meel, et mul see reaalne sünnitus kogemata jäi. See on midagi, mida ma ei tahaks kogeda.

Lõpetuseks üks pilt E-st, mille ma eile tegin! Ta on viimasel ajal juba rohkem naeratama hakanud, varem ta seda ei teinud. Ei saa just öelda, et kohe päris suurelt naeratab vms, aga no niimoodi kavalalt muigab 😀 Nagu sellel pildilgi 🙂

Minu armas E! 🙂

 

Üldine beebijutt/ Delikaatsed teemad vol 2

Käisime E-ga täna arsti juures! Ta kaalub hetkel 5580 grammi (eelmisel vastuvõtul oli 4602 grammi ja sünnikaal oli 4918 grammi) – ehk on väga tublilt juurde võtnud. Arvestus käib siis eelmise korra kaalu järgi, sest nad pärast sündi kaotavadki natuke kaalu. E on 56 cm pikk (sündides oli 55 cm).

Muidu oli kõik korras, aga perearst arvas, et korraks peaks Tartus siiski käima. Nimelt et E puus üle vaadataks. Perearst küll mainis, et ilmselt on kõik okei, aga seal tehakse ultraheli. Ma sain aru, et see on vajalik selleks, et ta tulevikus noorena ei peaks uut puusaliigest saama – et sellepärast peaks ta üle vaatama. Et kui praegu on mingi jama, siis annab veel asja korda teha. Peangi helistama ja aja panema. No loodame, et kõik on ikka korras!

Mul oli vererõhk ka normis sel korral! Ma mainisin ka, et kodus on kogu aeg ideaalilähedane ja siis ootasime arstikabinetis natuke, et mul see valge kitli sündroom ehk üle läheks. Haiglas oli ju ka kogu aeg okei. Õnneks oli nüüd ka!

Tegelikult tegime perearsti juures selle vea, et nii mina kui Hendrik rääkisime oma muredest lisaks. Ma ei teadnud, et selleks peaks mitu aega panema, arvasin, et kui nagunii lapsega on minek, siis kõik korraga. Aga perearst oli arvestanud ainult lapsele selle aja – seega läks meil natuke kauem ja ta palus järgmine kord juba telefonis mainida, kui muud mured ka on. Või siis mitu aega panna. Teine kord oleme siis targemad.

Hendrik rääkis oma allergiast ja minul on pärast sünnitust rinnust valutama hakanud. Just rinnakorvis siis, mitte rindadest konkreetselt.  Et kui liigutan, siis lööb valu rinnakorvi. Perearst arvas, et see vast midagi tõsist pole ja sain mingi kreemi. Kui mingi aja jooksul üle ei lähe, et siis saab uuesti muret kurta.

Lisaks näitasin rinnas seda punast punni, mis mul juba 1.5 aastat olnud on, aga ära ei lähe. Õnneks see mingi tükk pole, seda öeldi mulle juba Tartus. Selle jaoks on ka seesama kreem.

Nüüd pean veel naistearstile aja panema, et sünnitusjärgne kontroll ära teha (tehakse tavaliselt 4-6 nädala jooksul pärast sünnitust või keisrilõiget). Mul enam peaaegu üldse ei veritse, vahepeal tundus, et ongi lõpp sellega, aga siis tuli natuke veel. Nüüd pole jälle mitu päeva veritsenud. Mõned kommenteerisid paar postitust tagasi, et võib ka nii olla pärast keisrit, et mingiks ajaks jääb järele ja siis hakkab otsast peale veritsema. Eks näis.

Ja siinkohal ka küsimus – mis rasestumisvastaseid vahendeid teie pärast sünnitust kasutate, kui te imetate? No pillid ja plaaster ei ole valikus, sest neid ei või imetades (ma kusjuures nägin unes, et loodi plaaster, mida võis imetamise ajal kasutada ja ma olin nii õnnelik! kusjuures oleks tegelikult ka superõnnelik, sest plaaster on mu lemmik ja kui ma imetamise lõpetan, siis lähen sellele üle jälle) kasutada. Spiraali ma ise ei taha, ma olen nii palju lugusid kuulnud, kus naised on seda kasutades rasedaks jäänud. Viljakusmonitor ei ole piisavalt usaldusväärne, seda ka ei taha. Minipillid ei ole ka minu jaoks, sest kuigi neid võib imetades võtta, siis ma ei saa tablette neelatada. Jääbki vist ainult kondoom senikaua… Sest uut last kindlasti niipea tulla ei saa, keisriga lausa ei tohigi haava tõttu, sest haav võib uue rasedusega lahti minna, millel võib olla katastroofiline lõpp nii emale kui lapsele (eriti lapsele). Vähemalt 1-1.5 aastat kindlasti ei tohi keisriga sünnitanud naine uuesti lapseootele jääda. Ja kui ka tohiks varem lapsi saada, siis ma nagunii ei tahaks. Et jah – niikaua kui ma imetan, jääb vist kondoom. Kui ma imetamise lõpetan, siis on plaaster nagu niuhti uuesti kasutusel.

Ja siit ka see teema, et mismoodi see seks üldse pärast sünnitust on? 😀 Et ma mõtlen just nende naiste puhul, kellel oli keisrilõige – et kas siis on ka seks kuidagi teistmoodi alguses? Et tavasünnituse puhul võib alguses ju valus olla jne. Rääkige mulle – mul pole õrna aimugi! Kui naistearstil saab käidud ja roheline tuli sealtpoolt olemas, siis saab millalgi seda vanainimeste asja ka uuesti tegema hakata 😀 Tundub nagu sellest oleks aastaid möödas, kui viimati sai seksitud, mis oligi päev enne haiglasse minekut ehk 11.augustil.

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks üks täna tehtud pilt ka, panen sama teksti, mille ma Facebooki selle pildi alla lisasin:

See on nii omapärane, kuidas pärast lapse sündi hakkad sa hindama neid hetki, mis on ainult sulle endale – ehk siis need momendid, mil beebi magab 😀 Või kui pead kuhugi minema, siis pead arvestama sellega, et kas E siis magab/sööb vms. Või see imepärane pooltunnikest, mil ma homme saan kulmude-ripsmete hoolduses käia – varem oli see vaid üks suvaline hetk, aga nüüd on see minu aeg iseendale, mida ma täiega naudin! 🙂

Et kuigi mu pluusil on kirjas wife, mom, boss, siis tegelikult käib kogu elu ikka E taktikepi järgi 😀

2019-09-17-15-06-04-310.jpg