Perepildid vol 1

Sain täna juba viis esimest perepilti kätte! Neid hetkel näitangi – tegemist oli tavalise ja koduse fotosessiooniga, kus näeb ka igapäevast argielu – ehk siis nuttev E käib asja juurde 🙂 Need kaks inimest on kogu minu maailm! ❤

Advertisements

Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

Väljas on juba nii külm, aga meil endiselt ei köeta veel… Eelmisel aastal hakati küll varem kütma, aga siis polnud ilmad septembris nii külmadki. Kortermajades on tihti see asi (siin ehk mitte), et pensionärid istuvad oma puhvaikades ja on väga õnnelikud, kui küte hiljem sisse lülitatakse, sest siis ei pea maksma. Ja neile meeldib ka see teine variant, et mida varem küte kevadel välja lülitatakse, seda parem. Mina selline ei ole! Pigem maksan rohkem, aga soe peab alati olema. Hendrik ostis elektriradika, et natukenegi soojem oleks, meil seda siiani ei olnud veel. Ise saab ehk veel hakkama, aga no beebiga on selline asi marunõme 😦 Õnneks on teised ka juba uurinud, et millal kütma hakatakse, aga siis veel vastust ei teatud, et keegi pidi täpse vastuse veel andma (meil on nüüd kortermaja oma Facebooki grupp ka). Ma rohkem pole küsinud.

Täna oli meil perepildistamine, mu seesama sõbranna tuli külla, kes meist pulmapildid tegi. Ta küll pildistab rohem loodust, aga kuna me oleme tuttavad, siis teeb perepilte ka. Fotosid ma veel pole kätte saanud, aga kui kätte saan, siis saab neid jälle ilmutada ka! Sel korral ma ei plaani nii suurt vahet ilmutamisega sisse jätta – muidu on jälle mitusada pilti vaja ilmutusse viia.

No beebidega on ju ikka see, et kunagi ei tea, kuidas see pildistamine kulgeb. Täna oli ka, et E oli viril alguses, aga siis sõi kõhu täis ning silmad tahtsid juba kinni vajuda  😀 Ainus kord elus, kui ma ei taha, et ta magama jääks 😀 Kuid pildid said siiski tehtud!

Mu sõbranna just küsis ka, et kumb lihtsam/raskem on – kas rase olla või nüüd see aeg, mil laps käes on. Sellega on tegelikult nii ja naa. Rase on selles mõttes kergem olla, et sa saad alati oma aja peremees olla, eriti alates sellest hetkest, kui dekreeti jääd, kuna siis ei pea tööl ka käima enam. Et kuni kaheksanda kuuni on ilmselt selles mõttes kindlasti kergem rase olla, aga pärast seda pigem ei ole. Viimasel kuul olid kõrvetised, kõhukinnisus ja magamisasendite vahetamine ikka suhteliselt piin. Et nii hea on nüüd niimoodi elada, et mitte kuskilt miski ei valuta, saab normaalselt elu nautida 😀

Beebiga on see ka nii ja naa. Mõni päev on nii lebo, et siis ma küll mõtlen, et need õudusjutud sellest ajast, kui laps sünnib ja sellega kaasnevast unetusest, on ülimalt liialdatud. Teine päev jälle on niimoodi, et E ei maga eriti päeval ja ma olen omadega natuke väsinud, aga selle vastu aitab see, kui Hendrik töölt koju tuleb, sest siis ma saan oma aja. Et päris sellist natuke hirmutavat asja, nagu ma teiste juttudest kuulnud olen, mis lapsega elu endast kohe alguses peale kujutab, ma (veel) kogenud ei ole. Ma ütlesin sõbrannale, et öösel ärkab E kaks korda, et siis saab rinda ja vahetan mähkme ära, millepeale ta vastas, et siis on mul küll vedanud ju, et kui tal laps nii väike oli, siis ta nii palju ei maganud üldse. Et selles mõttes on küll asi hea, sest kui ta päeval ka nii palju ei maga, siis öösel sellega muret pole. Ja samas on jälle neid päevi, kus ta magab ka päevasel ajal nagu ideaalne beebi, et siis on nagu lust ja lillepidu see eluke oos E-ga! 🙂

Nii et on päris raske vastata küsimusele, et kumb on lihtsam – kas rasedusvaevused või beebiga elu. Tegelikult ei ole kumbki minu jaoks eriliselt raske olnud, kui raseduse viimane kuu välja arvata – see oli tõesti juba selline aeg, et polnud enam väga tore selline maakera olla. Ma ütleksin, et kõige hullem oli hoopis sünnitamine ja haiglas passimine. Tähendab – see keisrilõige ise polnud ka üldse nii hull, aga just see esimene päev pärast seda, mil korralikult püstigi ei saanud… Et see oli jube. Ülejäänud asjad pole üldse hullud olnud.

Kuidas teil sellega on? Kas rasedus oli teie jaoks kergem/raskem kui elu beebiga? Näiteks mõned ütlevad, et võivad vabalt rasedad olla, aga sünnitada ei taha. Teised jälle ütlevad, et rase olla sakib sajaga, aga sünnitada võiks iga kell uuesti. Mina ütlen siinkohal, et rase olla on jumala normaalne ja beebiga elu on ka üldiselt okei (mõnede eranditega), sünnitada võiks ka iga kell keisrilõikega uuesti, kui saaks ruttu voodist püsti (mida ma tegelikult isegi sain, sest mul ei jäänud muud üle) ja sellel ajal töötav personal oleks vähegi normaalne. Nii et kokkuvõttes – tegelikult on kõik need asjad suhteliselt normaalsed olnud. Ja kuigi keisrilõikest paranemine võtab aega ja jääb pisike arm, siis ma pole mitte kordagi mõelnud, et ma oleksin tahtnud ise sünnitada. Sest ma poleks seda tahtnud! Ja ma ütlen ausalt, et kui ma tulevikus peaksin kunagi rasedaks jääma, siis ma endiselt eelistaksin keisrilõiget. Jällegi –  seda ei saa ise valida ja kui ma peaksin ise sünnitama, siis nii olekski, aga mul on hea meel, et mul see reaalne sünnitus kogemata jäi. See on midagi, mida ma ei tahaks kogeda.

Lõpetuseks üks pilt E-st, mille ma eile tegin! Ta on viimasel ajal juba rohkem naeratama hakanud, varem ta seda ei teinud. Ei saa just öelda, et kohe päris suurelt naeratab vms, aga no niimoodi kavalalt muigab 😀 Nagu sellel pildilgi 🙂

Minu armas E! 🙂

 

Üldine beebijutt/ Delikaatsed teemad vol 2

Käisime E-ga täna arsti juures! Ta kaalub hetkel 5580 grammi (eelmisel vastuvõtul oli 4602 grammi ja sünnikaal oli 4918 grammi) – ehk on väga tublilt juurde võtnud. Arvestus käib siis eelmise korra kaalu järgi, sest nad pärast sündi kaotavadki natuke kaalu. E on 56 cm pikk (sündides oli 55 cm).

Muidu oli kõik korras, aga perearst arvas, et korraks peaks Tartus siiski käima. Nimelt et E puus üle vaadataks. Perearst küll mainis, et ilmselt on kõik okei, aga seal tehakse ultraheli. Ma sain aru, et see on vajalik selleks, et ta tulevikus noorena ei peaks uut puusaliigest saama – et sellepärast peaks ta üle vaatama. Et kui praegu on mingi jama, siis annab veel asja korda teha. Peangi helistama ja aja panema. No loodame, et kõik on ikka korras!

Mul oli vererõhk ka normis sel korral! Ma mainisin ka, et kodus on kogu aeg ideaalilähedane ja siis ootasime arstikabinetis natuke, et mul see valge kitli sündroom ehk üle läheks. Haiglas oli ju ka kogu aeg okei. Õnneks oli nüüd ka!

Tegelikult tegime perearsti juures selle vea, et nii mina kui Hendrik rääkisime oma muredest lisaks. Ma ei teadnud, et selleks peaks mitu aega panema, arvasin, et kui nagunii lapsega on minek, siis kõik korraga. Aga perearst oli arvestanud ainult lapsele selle aja – seega läks meil natuke kauem ja ta palus järgmine kord juba telefonis mainida, kui muud mured ka on. Või siis mitu aega panna. Teine kord oleme siis targemad.

Hendrik rääkis oma allergiast ja minul on pärast sünnitust rinnust valutama hakanud. Just rinnakorvis siis, mitte rindadest konkreetselt.  Et kui liigutan, siis lööb valu rinnakorvi. Perearst arvas, et see vast midagi tõsist pole ja sain mingi kreemi. Kui mingi aja jooksul üle ei lähe, et siis saab uuesti muret kurta.

Lisaks näitasin rinnas seda punast punni, mis mul juba 1.5 aastat olnud on, aga ära ei lähe. Õnneks see mingi tükk pole, seda öeldi mulle juba Tartus. Selle jaoks on ka seesama kreem.

Nüüd pean veel naistearstile aja panema, et sünnitusjärgne kontroll ära teha (tehakse tavaliselt 4-6 nädala jooksul pärast sünnitust või keisrilõiget). Mul enam peaaegu üldse ei veritse, vahepeal tundus, et ongi lõpp sellega, aga siis tuli natuke veel. Nüüd pole jälle mitu päeva veritsenud. Mõned kommenteerisid paar postitust tagasi, et võib ka nii olla pärast keisrit, et mingiks ajaks jääb järele ja siis hakkab otsast peale veritsema. Eks näis.

Ja siinkohal ka küsimus – mis rasestumisvastaseid vahendeid teie pärast sünnitust kasutate, kui te imetate? No pillid ja plaaster ei ole valikus, sest neid ei või imetades (ma kusjuures nägin unes, et loodi plaaster, mida võis imetamise ajal kasutada ja ma olin nii õnnelik! kusjuures oleks tegelikult ka superõnnelik, sest plaaster on mu lemmik ja kui ma imetamise lõpetan, siis lähen sellele üle jälle) kasutada. Spiraali ma ise ei taha, ma olen nii palju lugusid kuulnud, kus naised on seda kasutades rasedaks jäänud. Viljakusmonitor ei ole piisavalt usaldusväärne, seda ka ei taha. Minipillid ei ole ka minu jaoks, sest kuigi neid võib imetades võtta, siis ma ei saa tablette neelatada. Jääbki vist ainult kondoom senikaua… Sest uut last kindlasti niipea tulla ei saa, keisriga lausa ei tohigi haava tõttu, sest haav võib uue rasedusega lahti minna, millel võib olla katastroofiline lõpp nii emale kui lapsele (eriti lapsele). Vähemalt 1-1.5 aastat kindlasti ei tohi keisriga sünnitanud naine uuesti lapseootele jääda. Ja kui ka tohiks varem lapsi saada, siis ma nagunii ei tahaks. Et jah – niikaua kui ma imetan, jääb vist kondoom. Kui ma imetamise lõpetan, siis on plaaster nagu niuhti uuesti kasutusel.

Ja siit ka see teema, et mismoodi see seks üldse pärast sünnitust on? 😀 Et ma mõtlen just nende naiste puhul, kellel oli keisrilõige – et kas siis on ka seks kuidagi teistmoodi alguses? Et tavasünnituse puhul võib alguses ju valus olla jne. Rääkige mulle – mul pole õrna aimugi! Kui naistearstil saab käidud ja roheline tuli sealtpoolt olemas, siis saab millalgi seda vanainimeste asja ka uuesti tegema hakata 😀 Tundub nagu sellest oleks aastaid möödas, kui viimati sai seksitud, mis oligi päev enne haiglasse minekut ehk 11.augustil.

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks üks täna tehtud pilt ka, panen sama teksti, mille ma Facebooki selle pildi alla lisasin:

See on nii omapärane, kuidas pärast lapse sündi hakkad sa hindama neid hetki, mis on ainult sulle endale – ehk siis need momendid, mil beebi magab 😀 Või kui pead kuhugi minema, siis pead arvestama sellega, et kas E siis magab/sööb vms. Või see imepärane pooltunnikest, mil ma homme saan kulmude-ripsmete hoolduses käia – varem oli see vaid üks suvaline hetk, aga nüüd on see minu aeg iseendale, mida ma täiega naudin! 🙂

Et kuigi mu pluusil on kirjas wife, mom, boss, siis tegelikult käib kogu elu ikka E taktikepi järgi 😀

2019-09-17-15-06-04-310.jpg

Mõned pildid

Teate, beebiga elu on juba kord selline, et nii palju siia blogisse ei jõua, kui ehk sooviks. Eriti selle tõttu, et E päeval nii palju ei maga kui alguses, aga õnneks öösel sellega muret pole, kuid siis ma põõnan ise ka. Tulingi täna lihtsalt paari pilti näitama!

Esimesed kaks pilti on tehtud paar päeva tagasi, kui ma E-le laulsin, aga ilmselgelt sai tema ka juba aru, et ma viisi ei pea 😀 Järgnevad kolm pilti on täna tehtud, kui mu sõbranna külas käis. Ilusat nädalavahetust! 🙂

P.S: Ja 56 riided hakkavadki juba vaikselt väikseks jääma, teisipäeval on perearst – siis saab teada, palju E nüüdseks kaalub. Ta päris igapäevaselt enam piimasegu ei saa, ainult rinda, aga vahel saab rinnapiimaasendajat ka natuke juurde.

20190911_100937.jpg20190911_174353.jpg20190913_143624.jpg20190913_144214.jpg20190913_144347.jpg

Väike väljasõit Kilingi-Nõmmele

Täna oli E esimene pikem väljasõit. Käisime nimelt terve perega Kilingi-Nõmmel.* See ei olnud niisama lõbusõit, vaid ostsime netist ühe kasutatud diivani, mille omanik just seal elaski. Meil on nimelt elutuppa mugavamat diivanit vaja, mis käiks ka vajadusel lahti. A la kui külalised tulevad või kui ma teleka ees imetada tahan. Meie praegune diivan oli nii kitsas, et ainult üks peenike inimene mahuks sinna magama, aga eriti mugav ikka ei oleks. Seega pani Hendrik oma autole käru taha, haaras koormarihmad kaasa ja nii meie sõit võiski alata!

Beebiga sõitmine on muidugi selline, kus tuleb palju peatusi teha. Küll aga on E selline laps, kellele seisev auto ei meeldi, sest ta hakkab siis kohe nutma, aga niipea, kui jälle liikusime, olid silmad kinni ja rahu majas 😀 Aga eks me olime sellega juba arvestanud.

Selle minekuga sai ka nalja – nimelt olid vahepeal teetööd, GPS pani sel hetkel võssa ja me jõudsime Läti piirini välja 😀 Lõpuks jõudsime Kilingi-Nõmmele, aga Hendrikul oli selle mehe maja number valesti meeles, sõitsime vale maja juurde. Aga no lõpuks jõudsime ikka kohale ja saime diivani ka kaasa. Nüüd oleme juba kodus tagasi ja ma hetkel imetan (just sellel ajal on alati nii hea blogida!).

Edit (*): Tegelikult on õige seesütlev kääne Kilingi-Nõmmes, mida ma enne ei teadnud, aga lugejad juhtisid sellele mu tähelepanu. Nüüd siis tean! Postituses jätsin hetkel kõik korrad õigeks muutmata, aga toon ääremärkusena selle välja, et tulevikus seda kohanime õigesti kasutada.

Aga hetkel pikemat juttu polegi, lõpetuseks kaks pilti minust endast, mis hommikul enne minekut sai tehtud 🙂

20190908_095103.jpg20190908_095535.jpg

Facebooki Marketplace on endiselt üliäge! / Iga ema vajab päevas natuke oma aega! / “Rannamaja” – nii halb, et lausa hea…

Tellisin jälle Facebooki Marketplacest täiega riideid E-le! Täna tuli neli pakki (üks neist oli mulle endale, aga see oli mujalt, mitte Facebooki Marketplacest), uuel nädalal peaks seitse pakki veel tulema. Mitu kombet talveks (Lindex, Lenne, Huppa jne), suuremaid riideid, soojakoti vankrisse jne. Ühel naisel oli pakkuda beebiriideid suuruses 50-92 (müüs komplektina), kirjutasingi talle, et ma võtaks alates 62 suurusest kõik riided, et kui ta on niimoodi nõus, siis ma võtan ära. Ta oli nõus, langetas hinda (sest ma suurust 50 ja 56 ei tahtnud) ja 46 riideesemest jäi järgi 27. Hetkel kannab E suurust 56, aga see hakkab juba vaikselt väikseks jääma, pigem ainult 62 juba. Kui ta sündis, siis oli 56 täpselt paras, 50-ga pole mul juba sünnist saati midagi teha olnud. Panin talle haiglas isegi 62 selga ja tegelikult sobis siis ka juba see – natuke oli lohvakas küll. Kombed tellisin enamik suurusega 74, mõni oli vist 80. Et vast sobib talvel. Ta on nagunii vankris ega kõnni siis veel – et kui on ka natuke suur vms, siis pole ka hullu. Kusjuures üks naine oli marututtava nimega (Facebook Marketplace ei salvesta eelnevat vestlust ühte kohta) ja hakkasin siis talle ülekannet kombe ja soojakoti eest tegema, aga siis nägin, et olin juulis temalt juba beebiriideid tellinud. Et juhuslikult oli sama inimene 🙂 Siiani on kõik tellitud asjad olnud väga puhtad ja korralikud – seega, armas blogilugeja, kes sa mulle Facebooki Marketplace soovitasid, aitüma sulle! Ma tõesti ei olnud sellest kohast varem kuulnudki, see on ikka palju mugavam kui mingites müügigruppides asju osta. Minu jaoks küll vähemalt.

Päris idüll see elu enam beebiga ei ole, ta ikka vahel jonnib ja joriseb. No lisaks gaasivaludele on veel siiski see asi, et E on nüüdseks mõistnud, et ega talle väga oma voodis ikka olla ei meeldi ja kuna mul oli mugavam pärast imetamist ta meie voodisse magama jätta (sest ehk ärkab üles, vahel ärkaski ja ta nii kiiresti viimasel ajal ei uinu), siis jäigi meie voodisse tuttu. Seega nii ruttu see mu reegel omadega pekki läkski, et beebi peab oma voodis magama 😀 No ta magab vahel, aga mitte alati siiski. Päeval magab ta nüüd vähem kui pärast sündi, õnneks öösiti siiski selle üle eriti kurta ei saa. Aga talle üksi ei meeldi küll olla, sest kui sa peaksid toast välja minema, kui ta on ärkvel, siis on jonn lahti. Samamoodi siis, kui me autoga sõidame ja auto korraks peatub – see talle kohe mitte teps ei istu, alati peab auto liikuma 😀 Kõige paremini uinub ta imetades rinna otsas ja selle tõttu saab ta viimasel ajal rohkem rinda kui piimasegu. Õnneks kui ta uinub ja ma tahan lõpuks liikuda eemale, siis ta üles ei ärka. Aga siis ma jätan ta meie voodisse tuttu, sest las tudub – ma tahan oma aega ka 😀 No näiteks kas või oma sarjade vaatamiseks!

On kaks asja, mida ma järjepidevalt vaatan – “Vaprad ja ilusad” ja “Lennuõnnetuste uurimine.” Ja üks kord oligi E päeval suht rahutu olnud, aga kui ta õhtul uinus, siis ma lootsin, et ehk saan “Vaprad ja ilusad” lõpuks ära vaadata (Hendrik oli tööl), aga kui ma sain lisaks sellele veel kolm osa “Lennuõnnetuste uurimist” ka ära vaadata, siis ma olin nii õnnelik 😀 Pärast E sündi olen ma mõistnud, mida tähendab see väärtuslik oma aeg, mis mul alati varem olemas oli, aga nüüd päris kogu aeg siiski ei ole (just siis, kui Hendrik on tööl).

Just nimelt sellepärast olen ma ka selline naine, kes on vabalt nõus oma lapse teistele hoidmiseks anda, sest iga ema vajab oma aega. Hetkel küll veel mitte päris teistele, sest ta on nii pisike, aga kui Hendrik töölt tuleb, siis ta tegelebki E-ga mingi aeg täiesti üksi, et ma saaksin oma sarju vaadata, duši alla käia jne. Et selline ema ma pole, et ainult mina pean temaga tegelema, oi ei 😀 Õnneks pole ta hetkel nii minus kinni ka, ainult siis on, kui tal kõht tühi on, aga no loogiline, sest mul on tissid 😀 Ma armastan E-d üliväga, aga igas päevas peab olema aega mulle endale. Õnneks alati on ka, sellepärast ei kurda ma hetkel elukese üle, kuigi E ei ole enam päris nii rahulik laps, kui ta paar nädalat tagasi oli, aga väsimust mul suurt siiski ei ole, sest ma saan piisavalt magada. Ja öösiti magab E ülihästi. Ma lihtsalt kujutasin seda beebiga elu niimoodi ette, et kui laps sünnib, siis ma ei jõua enam mitte midagi teha, aga nii see siiski õnneks ei ole. Paar nädalat tagasi oli puhas idüll ja ka nüüd ei saa millegi üle kurta.

Rääkides veel telekast, siis ma vaatasin seda uut kodukootud realityshowd “Rannamaja” – kogu aeg oli tunne, et vaataks nagu “Prooviabielu”, sest sama mees loeb teksti peale 😀 Ja et kohe kargab Kalvi-Kalle kuskilt välja ning ütleb Helenile, et too on kole nagu öö, kui ta ennast meigib 😀 Aga tulles nüüd “Rannamaja” juurde tagasi, siis… see oli nii halb, et oli lausa hea! Just selles mõttes, et mulle on alati sellised skandaalsed saated meeldinud, sest need on naljakad. Eks neile ole seal ilmselt palju ette ka kirjutatud, mis nad tegema peavad või siis monteeritakse saated niimoodi kokku, et rohkem skandaali oleks (see ju müüb!), aga kui anda keskmistele eestlastele palju alkoholi, siis nad isekeskis ehk niimoodi mingil läbul käituksidki. Mina igal juhul jään seda saadet vaatama, sest naerda saab 😀 Kas teie vaatasite seda ja mis arvamus oli? Tõsiasi on muidugi see, et kui eestlased üritavad selliseid saateid teha, siis mõjub see kompott väga veidralt, vahet ei ole, mis nad seal teevad või ei tee. Samamoodi on eestlaste puhul krimisarjadega a la “Kättemaksukontor” – no üks suur feil lihtsalt!

Lõpetuseks üks väike foto E erinevatest emotsioonidest 🙂

1567856194192.jpg

Mis on muutunud/endiseks tagasi läinud pärast sünnitust?

Elu jookseb täiesti omasoodu. E-l on gaasivalud tekkinud ja sellepärast on ta vahel virilam, anname talle nende vastu rohtu. Ja umbes nädal tagasi tekkisid talle näkku punnid, ma alguses arvasin, et mingi allergia, aga beebiakne hoopis! Ma ei teadnudki, et selline asi on olemas, aga 20 protsendil beebidest pidi see alguses olema (eriti just poistel). Nüüd hakkab see beebiakne juba vaikselt ära kaduma, vähemalt tundub nii. See võib kuu või rohkem ka tegelikult olla, kõik sõltub. Aga sain jälle targemaks, et mis kõik beebidel olla võib.

Täna tahtsin ma hoopis kirjutada nendest asjadest, mis on pärast sünnitamist muutunud/endiseks tagasi läinud. Ja sellest rääkides – kuskil nädal tagasi läksin poodi, Hendrik jäi lapsega koju ja ma minnes avastasin end ühtäkki mõttelt, et hmm, E on kõhus nii vaikne täna olnud, et huvitav, mis ta teeb… Ja siis mulle meenus, et oot-oot, ma polegi enam rase ju, beebi on kodus 😀 Lihtsalt ma olin nii pikalt rase enda meelest, et aju arvas korraks endiselt, et ma seda siiani olen 😀

Aga nüüd siis nendest asjadest, mis pärast sünnitamist muutunud on!

Kõrvetised on kadunud! See on küll üks maailma parim asi, sest ligi viis kuud oli Rennie mu parim sõber – kõrvetised algasid kuskil neljandal raseduskuul. Kahjuks polnud raseduse lõpus sellest enam suurt tolku, sest kõrvetised olid muutunud nii tugevaks, et Rennie ka enam ei aidanud. Selle tõttu oli uni ka häiritud, sest miski kogu aeg kriipis kurgus! Ja see oli ülirõve tunne. Enne rasedust polnud mul isegi aimu, mis need kõrvetised üldse on, sest ma polnud nendega varem kokku puutunud.

Kõhukinnisus on kadunud! Jah, ka see on super, sest tualetis saab käia normaalselt – milline rõõm! Raseduse ajal oli küll tunne, et veresoon varsti lõhkeb peas, kui sai kõhukinnisusega WC-sse mindud. Eriti hulluks läks asi kuskil viimasel kuul.

Saab normaalselt magada! Ma veel keisrihaava tõttu kõhuli ei maga, aga ka seda saab varsti teha. Küll aga saab selili magada! Jee! Raseduse ajal sai ainult külili magada, aga ka see oli raske, sest kõikjalt surus jne. Nüüd saab jälle lihtsureliku moodi magada!

Söögiisu on suhteliselt väikseks läinud. Imetamise ajal pidi paljudel naistel söögiisu just suuremaks minema, aga mul nii pole. Mul on küll söögiisu, aga kõht saab oluliselt rutem täis kui rasedana. Vist isegi rutem kui siis, kui ma veel rase polnud. Ma olen alati suure söögiisuga olnud, juba enne rasedust, ilmselt selle tõttu mainis Hendrik ka, et ma tema arvates söön nüüd liiga vähe. Vot ei tea jah – mul lihtsalt pole enam nii suur isu kui varem. Kui ma mõtlen sellele, mis ma raseduse ajal sõin, siis on vahe ikka väga suur, aga ka enne rasedust ma sõin rohkem. Minul on imetamine seega söögiisu vähendanud. Rinnapiimale pole see õnneks mõjunud, sest seda tuleb mul piisavalt.

Ma ei pea enam veresuhkrut mõõtma! Kuna mul pärast sünnitust läksid kõik näidud normi, siis ma seda enam mõõtma ei pea. Ma olen ise paar korda mõõtnud ka pärast haiglat – on normis olnud. Millalgi teeb perearst mulle kolme kuu keskmise veresuhkrutesti nagunii. Küll aga pean ma vererõhku mõõtma, sest perearstil käies on see alati kõrge olnud. A la 145/95. Kodus oma aparaadiga mõõtes pole ma veel üle 126/86 näitu saanud, aga vahel on isegi 122/82 olnud, mis on suht ideaalne. Mina ei saa aru, kuidas perearst alati nii kõrge vererõhu saab… Äkki mul on mingi valge kitli sündroom? Praegu ma ei pea ühtegi ravimit enam võtma ja tahaks vererõhu omadest ka pääseda. 23-aastaselt pandi mulle see mõõdik 24-tunniks ja siis keskmine vererõhk ei tulnud nii kõrge, et ma ravimeid peaksin võtma. Ehk tehakse nüüd samamoodi? Eks näis. Haiglas oli mul ka vererõhk ideaali lähedal.

Mu rinnad on pärast sünnitust veel suuremaks läinud! Nojah – piima täis, aga ma ei arvanud, et see vahe nii märgatav olema saab. C-korvi rinnahoidja kipub juba vaikselt väikseks jääma. Saab veel hakkama küll, aga jah… Kuna ma olen terve elu väikserinnaline olnud (ja olen kindlasti pärast imetamist edasi), siis on see tegelikult päris äge vaheldus 😀

Ja lõpetuseks see, et kuigi paljud naised imetavad istudes, siis mulle see variant üldse ei sobi (olen proovinud, nii ebamugav minu jaoks). Ma imetan ainult voodis ja külili – kõige mugavam asend minu jaoks. Hetkel ka imetan, kui seda postitust kirjutan (kuigi E jäi rinna otsas just tuttu, seega praegu konkreetselt enam ei imeta). Milline asend on teie meelest kõige mugavam imetamiseks? Ja mis teil muutus pärast lapse ära sünnitamist? Kaalu kohta ei oska ma veel midagi öelda, sest mul pole seda kodus, seega ma ei tea, kas lisaks viiele kilole, mis haiglasse jäi, olen ma natuke rohkem kaotanud. Aru küll ei saa, et oleks, kuigi kõht hakkab ÜLIvaikselt tagasi tõmbuma. Ehk siis  – kui vahetult pärast sünnitust nägin ma ikka välja nagu üheksa kuud rase, siis nüüd näen välja nagu viis kuud rase 😀 Edusammud needki!