Üldine beebijutt/ Delikaatsed teemad vol 2

Käisime E-ga täna arsti juures! Ta kaalub hetkel 5580 grammi (eelmisel vastuvõtul oli 4602 grammi ja sünnikaal oli 4918 grammi) – ehk on väga tublilt juurde võtnud. Arvestus käib siis eelmise korra kaalu järgi, sest nad pärast sündi kaotavadki natuke kaalu. E on 56 cm pikk (sündides oli 55 cm).

Muidu oli kõik korras, aga perearst arvas, et korraks peaks Tartus siiski käima. Nimelt et E puus üle vaadataks. Perearst küll mainis, et ilmselt on kõik okei, aga seal tehakse ultraheli. Ma sain aru, et see on vajalik selleks, et ta tulevikus noorena ei peaks uut puusaliigest saama – et sellepärast peaks ta üle vaatama. Et kui praegu on mingi jama, siis annab veel asja korda teha. Peangi helistama ja aja panema. No loodame, et kõik on ikka korras!

Mul oli vererõhk ka normis sel korral! Ma mainisin ka, et kodus on kogu aeg ideaalilähedane ja siis ootasime arstikabinetis natuke, et mul see valge kitli sündroom ehk üle läheks. Haiglas oli ju ka kogu aeg okei. Õnneks oli nüüd ka!

Tegelikult tegime perearsti juures selle vea, et nii mina kui Hendrik rääkisime oma muredest lisaks. Ma ei teadnud, et selleks peaks mitu aega panema, arvasin, et kui nagunii lapsega on minek, siis kõik korraga. Aga perearst oli arvestanud ainult lapsele selle aja – seega läks meil natuke kauem ja ta palus järgmine kord juba telefonis mainida, kui muud mured ka on. Või siis mitu aega panna. Teine kord oleme siis targemad.

Hendrik rääkis oma allergiast ja minul on pärast sünnitust rinnust valutama hakanud. Just rinnakorvis siis, mitte rindadest konkreetselt.  Et kui liigutan, siis lööb valu rinnakorvi. Perearst arvas, et see vast midagi tõsist pole ja sain mingi kreemi. Kui mingi aja jooksul üle ei lähe, et siis saab uuesti muret kurta.

Lisaks näitasin rinnas seda punast punni, mis mul juba 1.5 aastat olnud on, aga ära ei lähe. Õnneks see mingi tükk pole, seda öeldi mulle juba Tartus. Selle jaoks on ka seesama kreem.

Nüüd pean veel naistearstile aja panema, et sünnitusjärgne kontroll ära teha (tehakse tavaliselt 4-6 nädala jooksul pärast sünnitust või keisrilõiget). Mul enam peaaegu üldse ei veritse, vahepeal tundus, et ongi lõpp sellega, aga siis tuli natuke veel. Nüüd pole jälle mitu päeva veritsenud. Mõned kommenteerisid paar postitust tagasi, et võib ka nii olla pärast keisrit, et mingiks ajaks jääb järele ja siis hakkab otsast peale veritsema. Eks näis.

Ja siinkohal ka küsimus – mis rasestumisvastaseid vahendeid teie pärast sünnitust kasutate, kui te imetate? No pillid ja plaaster ei ole valikus, sest neid ei või imetades (ma kusjuures nägin unes, et loodi plaaster, mida võis imetamise ajal kasutada ja ma olin nii õnnelik! kusjuures oleks tegelikult ka superõnnelik, sest plaaster on mu lemmik ja kui ma imetamise lõpetan, siis lähen sellele üle jälle) kasutada. Spiraali ma ise ei taha, ma olen nii palju lugusid kuulnud, kus naised on seda kasutades rasedaks jäänud. Viljakusmonitor ei ole piisavalt usaldusväärne, seda ka ei taha. Minipillid ei ole ka minu jaoks, sest kuigi neid võib imetades võtta, siis ma ei saa tablette neelatada. Jääbki vist ainult kondoom senikaua… Sest uut last kindlasti niipea tulla ei saa, keisriga lausa ei tohigi haava tõttu, sest haav võib uue rasedusega lahti minna, millel võib olla katastroofiline lõpp nii emale kui lapsele (eriti lapsele). Vähemalt 1-1.5 aastat kindlasti ei tohi keisriga sünnitanud naine uuesti lapseootele jääda. Ja kui ka tohiks varem lapsi saada, siis ma nagunii ei tahaks. Et jah – niikaua kui ma imetan, jääb vist kondoom. Kui ma imetamise lõpetan, siis on plaaster nagu niuhti uuesti kasutusel.

Ja siit ka see teema, et mismoodi see seks üldse pärast sünnitust on? 😀 Et ma mõtlen just nende naiste puhul, kellel oli keisrilõige – et kas siis on ka seks kuidagi teistmoodi alguses? Et tavasünnituse puhul võib alguses ju valus olla jne. Rääkige mulle – mul pole õrna aimugi! Kui naistearstil saab käidud ja roheline tuli sealtpoolt olemas, siis saab millalgi seda vanainimeste asja ka uuesti tegema hakata 😀 Tundub nagu sellest oleks aastaid möödas, kui viimati sai seksitud, mis oligi päev enne haiglasse minekut ehk 11.augustil.

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks üks täna tehtud pilt ka, panen sama teksti, mille ma Facebooki selle pildi alla lisasin:

See on nii omapärane, kuidas pärast lapse sündi hakkad sa hindama neid hetki, mis on ainult sulle endale – ehk siis need momendid, mil beebi magab 😀 Või kui pead kuhugi minema, siis pead arvestama sellega, et kas E siis magab/sööb vms. Või see imepärane pooltunnikest, mil ma homme saan kulmude-ripsmete hoolduses käia – varem oli see vaid üks suvaline hetk, aga nüüd on see minu aeg iseendale, mida ma täiega naudin! 🙂

Et kuigi mu pluusil on kirjas wife, mom, boss, siis tegelikult käib kogu elu ikka E taktikepi järgi 😀

2019-09-17-15-06-04-310.jpg