Elu jookseb täiesti omasoodu. E-l on gaasivalud tekkinud ja sellepärast on ta vahel virilam, anname talle nende vastu rohtu. Ja umbes nädal tagasi tekkisid talle näkku punnid, ma alguses arvasin, et mingi allergia, aga beebiakne hoopis! Ma ei teadnudki, et selline asi on olemas, aga 20 protsendil beebidest pidi see alguses olema (eriti just poistel). Nüüd hakkab see beebiakne juba vaikselt ära kaduma, vähemalt tundub nii. See võib kuu või rohkem ka tegelikult olla, kõik sõltub. Aga sain jälle targemaks, et mis kõik beebidel olla võib.
Täna tahtsin ma hoopis kirjutada nendest asjadest, mis on pärast sünnitamist muutunud/endiseks tagasi läinud. Ja sellest rääkides – kuskil nädal tagasi läksin poodi, Hendrik jäi lapsega koju ja ma minnes avastasin end ühtäkki mõttelt, et hmm, E on kõhus nii vaikne täna olnud, et huvitav, mis ta teeb… Ja siis mulle meenus, et oot-oot, ma polegi enam rase ju, beebi on kodus 😀 Lihtsalt ma olin nii pikalt rase enda meelest, et aju arvas korraks endiselt, et ma seda siiani olen 😀
Aga nüüd siis nendest asjadest, mis pärast sünnitamist muutunud on!
Kõrvetised on kadunud! See on küll üks maailma parim asi, sest ligi viis kuud oli Rennie mu parim sõber – kõrvetised algasid kuskil neljandal raseduskuul. Kahjuks polnud raseduse lõpus sellest enam suurt tolku, sest kõrvetised olid muutunud nii tugevaks, et Rennie ka enam ei aidanud. Selle tõttu oli uni ka häiritud, sest miski kogu aeg kriipis kurgus! Ja see oli ülirõve tunne. Enne rasedust polnud mul isegi aimu, mis need kõrvetised üldse on, sest ma polnud nendega varem kokku puutunud.
Kõhukinnisus on kadunud! Jah, ka see on super, sest tualetis saab käia normaalselt – milline rõõm! Raseduse ajal oli küll tunne, et veresoon varsti lõhkeb peas, kui sai kõhukinnisusega WC-sse mindud. Eriti hulluks läks asi kuskil viimasel kuul.
Saab normaalselt magada! Ma veel keisrihaava tõttu kõhuli ei maga, aga ka seda saab varsti teha. Küll aga saab selili magada! Jee! Raseduse ajal sai ainult külili magada, aga ka see oli raske, sest kõikjalt surus jne. Nüüd saab jälle lihtsureliku moodi magada!
Söögiisu on suhteliselt väikseks läinud. Imetamise ajal pidi paljudel naistel söögiisu just suuremaks minema, aga mul nii pole. Mul on küll söögiisu, aga kõht saab oluliselt rutem täis kui rasedana. Vist isegi rutem kui siis, kui ma veel rase polnud. Ma olen alati suure söögiisuga olnud, juba enne rasedust, ilmselt selle tõttu mainis Hendrik ka, et ma tema arvates söön nüüd liiga vähe. Vot ei tea jah – mul lihtsalt pole enam nii suur isu kui varem. Kui ma mõtlen sellele, mis ma raseduse ajal sõin, siis on vahe ikka väga suur, aga ka enne rasedust ma sõin rohkem. Minul on imetamine seega söögiisu vähendanud. Rinnapiimale pole see õnneks mõjunud, sest seda tuleb mul piisavalt.
Ma ei pea enam veresuhkrut mõõtma! Kuna mul pärast sünnitust läksid kõik näidud normi, siis ma seda enam mõõtma ei pea. Ma olen ise paar korda mõõtnud ka pärast haiglat – on normis olnud. Millalgi teeb perearst mulle kolme kuu keskmise veresuhkrutesti nagunii. Küll aga pean ma vererõhku mõõtma, sest perearstil käies on see alati kõrge olnud. A la 145/95. Kodus oma aparaadiga mõõtes pole ma veel üle 126/86 näitu saanud, aga vahel on isegi 122/82 olnud, mis on suht ideaalne. Mina ei saa aru, kuidas perearst alati nii kõrge vererõhu saab… Äkki mul on mingi valge kitli sündroom? Praegu ma ei pea ühtegi ravimit enam võtma ja tahaks vererõhu omadest ka pääseda. 23-aastaselt pandi mulle see mõõdik 24-tunniks ja siis keskmine vererõhk ei tulnud nii kõrge, et ma ravimeid peaksin võtma. Ehk tehakse nüüd samamoodi? Eks näis. Haiglas oli mul ka vererõhk ideaali lähedal.
Mu rinnad on pärast sünnitust veel suuremaks läinud! Nojah – piima täis, aga ma ei arvanud, et see vahe nii märgatav olema saab. C-korvi rinnahoidja kipub juba vaikselt väikseks jääma. Saab veel hakkama küll, aga jah… Kuna ma olen terve elu väikserinnaline olnud (ja olen kindlasti pärast imetamist edasi), siis on see tegelikult päris äge vaheldus 😀
Ja lõpetuseks see, et kuigi paljud naised imetavad istudes, siis mulle see variant üldse ei sobi (olen proovinud, nii ebamugav minu jaoks). Ma imetan ainult voodis ja külili – kõige mugavam asend minu jaoks. Hetkel ka imetan, kui seda postitust kirjutan (kuigi E jäi rinna otsas just tuttu, seega praegu konkreetselt enam ei imeta). Milline asend on teie meelest kõige mugavam imetamiseks? Ja mis teil muutus pärast lapse ära sünnitamist? Kaalu kohta ei oska ma veel midagi öelda, sest mul pole seda kodus, seega ma ei tea, kas lisaks viiele kilole, mis haiglasse jäi, olen ma natuke rohkem kaotanud. Aru küll ei saa, et oleks, kuigi kõht hakkab ÜLIvaikselt tagasi tõmbuma. Ehk siis – kui vahetult pärast sünnitust nägin ma ikka välja nagu üheksa kuud rase, siis nüüd näen välja nagu viis kuud rase 😀 Edusammud needki!
minumoodimaailm 