Vahel on ikka nii raske…

Lõpuks jõuan ka siia, et midagi kirja panna! E on viimased kaks päeva nii rahutu laps olnud, et ma olen nii läbi omadega. Kui ta varem ka päeval suurt ei maganud, siis öösiti on ta siiani alati hästi maganud. No viimased kaks ööd on ta ka siis väga rahutu olnud. Kõht on täis, mähe vahetatud, üksi asend talle ei sobi, isegi süles olla mitte. Ainuke asi, mis teda natukenegi rahulikumaks muudab, on see, kui ta mu põlvedel saab olla, aga see ka alati ei toimi. Kuna Hendrikul on see nädal öine vahetus (neil on uus projekt käsil ja iga kolme nädala tagant on neil ka öised vahetused), siis pole öösel ka temast mingit abi. Eile oli lausa nii hull, et E lõpuks uinuski sellepeale, et ta ilmselt ei jaksanud enam nutta. Ainus asend, kus ta jumala rõõmus laps jälle oli, oli mu põlvedel, aga ma ei ole füüsiliselt nii tugev naine, et jõuaks terve öö põlvi niimoodi üleval hoida, et ta seal lebotada saaks. Lõpuks tõstsin ta ikka enda kõrvale, silitasin pead ja ütlesingi, et emme ei jaksa niimoodi olla. Mitte et ta aru saaks, aga jah. Ma ei poolda unekooli, eriti veel nii väikse beebi puhul, aga ma olin juba sada korda kõikvõimalikud kussutamised jne ära proovinud – see ei aidanud. Ja siis tundsin end kohutava emana, et ma teda rahustada ei suutnud, aga ma teadsin, et tal pole reaalselt midagi viga, vaid ta tahabki selles ühes asendis olla kogu aeg, aga niimoodi ei oleks ei mina ega ka tema magada saanud, sest ta chillib niisama seal, aga magama ei taha jääda. No lõpuks ta siis minu kõrval uinus, aga enne läks ikka aega, sest tema nägemus oli, et ta võiks terve öö mu põlvedel olla. Minu nägemus see kohe kindlasti ei olnud.

Seega jah – ma arvan, et kuigi beebid on väiksed, siis nad oskavad küll vajadusel manipuleerida, et nad saaksid seda, mida nad tahavad. Ja enamus asju me saamegi neile anda, aga mitte seda, et ema peaks nii ebamugavas asendis terve öö olema. Seega ma lihtsalt lasin tal nutta, kuni ta lõpuks magama jäi, olles enne sada korda igast asju proovinud ja lõpetanud sellega, et ta põlvedele jälle tõstnud. Aga ma ei oleks saanud seda terve öö teha.

Hendrik on ka E-ga need viimased päevad mitu korda pusinud, et ta paremini uinuks, aga mitte väga õnnestunult. Ja siis ta ütles midagi, mis tegelikult ongi niimoodi, aga vahel on teistel sellest raske aru saada – mehed peaksid rohkem hindama seda, mida naised lapsega (või lastega) kodus teevad, sest see on raskem kui tööl käimine. Ma olen nii nõus! On päevi, mis on vägagi okeid, aga sellistel hetkedel ma küll mõtlen, et tööl käia oli ikka nii lebo, sest kell 17.00 virutad sa kontoriukse kinni, lähed koju ja ongi kogu moos, aga lapsevanem oled sa 24/7. Ehk siis tegelikult võiks vanemahüvitis lausa kolmekordne palk olla, sest närve kulutab kolm korda rohkem kui tööl käimine. Aga eks sellega on jälle see, et kui laps on suurem, siis sa unustad need hetked ära, mil beebi niimoodi kisas. No näiteks mina olen oma keisrilõike valu juba täiesti unustanud, kuigi tol hetkel oli see põrgupiin. Hetkel meenutab seda ainult see väike arm alakõhul. Et sama lugu ilmselt selle beebivärgiga, hiljem mäletad ainult ilusaid hetki.

Kas tegemist võib olla ehk koolikutega? Google annab, et see ongi nutt, millel ei pruugigi mingit otsest põhjust olla beebide puhul (võivad olla gaasid ka, aga ei pea olema), lihtsalt see, et nad ise ei oska veel endaga muudmoodi hakkama saada. Poistel pidigi neid rohkem olema, et ongi lihtsalt selline periood, kus nad nutavadki tavapärasest enam ja suurt midagi ei annagi teha, vaid see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Et kui kuskil kolmekuused on, siis võib ehk üle minna? Tean lugusid, kus selline periood kestis kõvasti kauem. Iga laps on muidugi erinev.

Siinkohal teen mina suure kummarduse neile naistele, kellel on mitu väikest last järjestikku või lausa kaksikud-kolmikud. Te olete imeinimesed minu silmis! Ja minu laps on äärmiselt rahutu kõigest paar päeva olnud, aga juba on suht pask olla…

64 kommentaari “Vahel on ikka nii raske…

  1. Jaanika, ilmselgelt sina oled “See Naine”, kes sai lapse sellepärast, et sõbranna sai lapse ja nüüd on mul ka vaja. Ema oled sa 24/7 ja kui jääb aega üle, siis võid aega endale lubada, mitte nii nagu sa mõned teemad tagasi kommenteerisid, et Sinu roll ei ole peale sünnitust kogu aeg ema. Mis su roll siis on? Hakka inimeseks ja kasvata Eedi mitte ära hala, kui jube emaks olemine on.

    • Sa said minust valesti aru. Ma kirjutasin, et mu roll ei ole ainult ema olla, vaid lisaks naine, abikaasa, inimene jne. Et kõik need eelmised rollid pole kuhugi kadunud, lihtsalt üks on juures. Mis ei tähenda sugugi seda, et emaks olemine vähem tähtsam oleks, absoluutselt mitte – see on neist kõige olulisem.

      Vaata – ma eeldasin seda postitust kirjutades, et selliseid kommentaare tuleb, aga kuna ma tahan näidata ka seda poolt, mida enamik naisi ei julge parimale sõbrannalegi tunnistada – ehk siis vahel ongi raske ema olla. See lihtsalt on nii, aga see ei tähenda, et sellised emad, kes seda tunnistavad, vähem emad oleksid. Nii et see jutt, et ma sain lapse ainult sellepärast, et mu sõbrannal ka on, ei päde absoluutselt. Minu blogi ongi väga aus ja ma kirjutan siia ka nendest hetkedest, kus kõik ei ole lust ja lillepidu. Samamoodi kirjutasin alguses, et kõik oli väga lebo – siis tuli kohe keegi kommenteerima, et oota vaid, küll läheb raskemaks.

      Ehk siis inimesed ei ole kunagi rahul – kirjutad, et on liiga lebo, siis öeldakse, et küll läheb raskeks ja kui julged mainida, et vahepeal on ikka raske ka, siis krt, mis sa vingud jne. Just sellepärast olen ma valinud oma blogis ausa tee, sest sa ei saa kunagi kõigile meeldida. Küll aga olen ma veendunud selles, et nii mitmedki emad on vahepeal niimoodi tundnud nagu mina siis, kui E väga rahutu oli, aga nad lihtsalt ei julge seda tunnistada, sest siis tembeldatakse kohe halvaks emaks või hakatakse otsima idootseid põhjuseid, et said lapse ainult sellepärast, et sõbrannal ka oli… Võiks need lollid põhjused ära jätta ja normaalseid soovitusi anda (nagu kaks kommenteerijat seda teinud on), mitte selliseid haigeid ja mitte tõele vastavaid järeldusi tegema hakata.

    • Nii debiilset juttu ikka annab kirjutada nagu Anni just tegi.. Piinlik lugedagi, et üks naine võib teise vastu nii õel olla.

      • Eks neid inimesi on alati, kes arvavad, et kui sa korraks kas või kirjutad, et beebiga on raske, siis sa oled halb ema. Kahjuks pole midagi selles suhtes teha….

        Aga mina leian, et tuleks nii rõõme kui muresid kajastada, mind ennast ka aitab see, kui saan selle kirja panna. Lisaks kõik need head nõuanded, mida mulle siin kommentaariumis antakse 🙂 Et nende eest olen küll väga tänulik!

    • Jap, Anni. Kreisi mõtteavaldus sul 🙂 Ikka naine peab naiseks ka jääma. AGA Jaanika, see raske aeg läheb ära.. ja samas ei lähe kunagi ära 😉 you know. Nii ta on jah. Ema peab 24/7 olema.. ja siis kuidagi ellu jääma. See ongi erioskus emadel, mida ennem ei tea, kui ise lapse saad. Samas, mida vanemaks läheb laps, seda kergem ikkagi on teatud mõistes, siis kui ta ise käib wc-s ja rinnapiima ei joo ja.. ise sööb.. See aeg tuleb väga varsti 😉

  2. Kui on gaasivalu siis see on vahepeal selline päris hele kisa…et no ongi valu kisa. Aga ma olen täiesti kindel, et mingi asi E-le ikka ebamugavust valmistas. Laps ei passi nii üleval lihtsalt kiusu pärast. Tal oli mingi ebamugavustunne ja seda siis leevendas see sinu tõmblemine. Kui talle niimoodi põlvede peal meeldis, siis võid proovida ta endale kõhu peale panna magama. Talle arvatavasti meeldis see kõhu peal olemise tunne. Nii tuleb iga puuks ja krooks kergemini välja ja sinu enda kõhu peal on veel soe ja pehme ning sinu südamelöögid rahustavad. Nii saad ise ka magada samal ajal kui häda käes. Jõudu!

    • Aitäh! Gaasivalu on tal olnud, aga see on teistsugune – siis ta nagu puhib ja punnitab, nüüd ta seda üldse ei teinud. Ja siis on kõht ka pinges, aga nüüd ei olnud. Või on gaasivalul mitu erinevat liiki? Aga täna öösel magas ta jälle nagu tavaliselt – ehk siis ilusti.

    • Nii väike laps kohe kindlasti ei manipuleeri ega kiusa sind tôesti, peab olema midagi mis teda häiris. Vahel saab sellest alles hiljem aru:)

      • Eks ma olin natuke emotsioonide kütkeis, kui ma selle postituse kirja panin. Lisaks gaasivaludele võibki beebil olla vanusele vastav nutt, mille põhjust ta ei teagi. Või siis mille põhjust mina ei oska veel üles leida… Aja jooksul harjume teineteisega rohkem ja siis oleme targemad 🙂 Eile magas ta öösel jälle nagu tavaliselt – ehk siis hästi.

  3. Soovitan sul uurida sellist asja nagu Kasvuspurdi graafik. Mina ise pole seda jälginud aga meie beebigrupis paljud jälgivad ka peab paika ehk siis kasvuspurdi ajal laps rahutum jne.

    Eks see käib kasvamise juurde, et laps vahel rahutu. Soovitan osta näiteks võimlemispalli endale ( suur täispuhutav pall), selle peal hea hüpitada last ja endale ühtlasi trenni eest.

    • Ma uurin selle kasvuspurdi kohta! Meil on ka beebikiik, mis natuke rahustab, kui teda sinna panna, aga mitte alati. Ja aitäh nõuannete eest! 🙂

  4. Palun vabandust, aga sa oled lihtsalt rumal!
    Tõenäoliselt on su lapsel gaasivalud ja sina jaurad mingist manipulatsioonist. Uskumatu…

    • Ma võingi rumal olla, aga ma juba vastasin selle gaasivalude kohta ühes kommentaaris. Et tavaliselt on ta siis teistmoodi oma valu näidanud. Rumal on hoopis sinust mulle selliseid kommentaare jätma tulla – seega pole sa ka patust puhas.

    • Oma rumalust demonstreerid siin oma kommentaariga pigem sina. Jaanika on noor kogenematu ema, küll ta õpib. Kahjuks ei tule imikutega koos juhendit kaasa. Ka mina mäletan, kui ebakindel ja rumal ma esimese lapsega olin. Ma ei osanud isegi mähkut vahetada, pidin palatisse õe kutsuma, kes vahtis mind nagu ilmaimet. Ja nii ma õppisin läbi eksimuste ja nutu, kui väga hull oli, helistasin emale ja õele, see ka aitas. Aga näed, jäime mõlemad ellu, poeg ja mina. 🙂

      Ma saan aru, et sul ei ole ema, kellelt nõu küsida, Jaanika, aga ehk on keegi teine kogenum, kellele toetuda? Ja kui aega leiad, siis võid lugeda raamatut “Nututa uni”, mina leidsin sealt samuti häid nippe. Ja muide, mulle meenub, et teise lapse kõhule panin selle soojendatava geelkotikese (küsi apteegist), see aitas tal ka väheke paremini magada. Jaksu sulle ja rõõmsat meelt!!!

      • Aitäh, Kadri! Tegelikult on E-ga tavaliselt suhteliselt kerge, lihtsalt need päevad, kus ta virilam on, on natuke keerulised. Need kaks päeva olid kõige keerulisemad siiani, aga nüüd ta on jälle rahulikum olnud. Eks ma loen raamatuid ka juurde, kui vaja – lisaks on mul sõbrannad, kellel lapsed jne 🙂 Alguses oleme jah kõik kogenematud, aga aja jooksul õpime. Ja jätan su geelkotikese soovituse meelde 🙂

  5. Teretulemast gaasivalude maailma 🙂 ja kui pole gaasivalud siis vb on puuks mida ta ei oska veel ise välja lasta vôi on see krooks, mis pole veel välja tulnud ja piinab sees vôi jumal teab mis…. mu lapsl on 1,9 a juba aga öised nutmised kestavad siiani.. olen ka hetkel 5 kuud rase ja tôesti on väga raske 🙂 aga siiski oleme kôik elus ja rôômsad, sest see kôik on mööduv….. aga selles vanuses kasutasin mina gaasivalude v puuksu v krooksu v maitea mille leevendamiseks yhte vibreerivat beebihälli, see aitas tal rahuneda ja uinuda sest ei jaksanud ka mina teda syles hypitada terve öö ja mitu kuud jutti…. ei mäleta enam selle hälli nime aga seda myyakse marketplaces ka suht palju..

    • Meil on beebikiik, mida me vahel kasutame, ilmselt suurt kasu toob see siis, kui ta juba natuke suurem on. Aga jah – see aeg tuleb lihtsalt üle elada, ega muud suurt teha ei saagi.

  6. ahjjaa meil aitas ka fitness pallil hypitamine laps syles.. aga jah see vibreeriv häll oli parem sest ei suuda mitu tundi ju hypitada ka…

      • Tiny Love häll, mida hiljem sai kasutada ka toolina. ca 2 kuud magas selles hällis ja kui öösel nutuhood tulid siis rahunes seal päris hästi.. see vibra aitas puuksud nagu välja mulle tundus nii…

  7. Mõnikord lihtsalt ongi nii, et laps nutab ja on rahutu, võid teha 100 +1 imet, ent muutust ei tule. Esimene laps oli rahutu kuni 6-7 elukuuni, nuttis ja oli viril (gaasivalud – ei puhitanud ega punnitanud, lihtsalt tal oli ebamugav nende nn gaasivaludega). Ainult süles ja ringi kõndides oli rahul, vankris ka ei maganud – kui siis ainult liikuvas vankris (kiigutamine ei aidanud). Öösiti magas minu kõrval voodis… mis teha, ka mina soovisin magada vähemalt 1-2 tundi järjest. Jah, see on väsitav…ent kõik on mööduv. Mingil hetkel tekib jõuetuse tunne, tunned, et oled läbikukkunud, eriti kui on esimene laps – võta rahulikult, Sul on Henrik kõrval, kes aitab. Hoidke teineteist ja E-d. Kõik möödub, 6-7 kuu vanuselt oli meile imeline laps, naeris ja ei nutnud, jonnimist jms ka ei olnud, kui suuremaks sai. Lapsed on erinevad ja tunded samuti, see et sa nii tunned on normaalne, eks me kõik poe nahast välja, et ühel väikesel inimesel oleks hea ja turvaline tunne…Sa pead leidma selle, mis sobib Sinule ja väikemehele – katse-eksituse meetod, õigeid-valesid vastuseid ei ole. Emaks ei sünnita, emaks kasvatakse läbi lõputute eksimiste-leidmiste-õppimiste jada. Te alles õpite teineteist tundma, kahjuks on nii, et inimesed ei ole võimelised mõtteid lugema, ent kehakeelest on võimalik arusaada. Rahu, ainult rahu – nagu ütles Karlsson katuselt 😉

    • Jah! Kõik on õige – eks aja jooksul loksub ikka kõik paika 🙂 Ja siis läks sul ju ka kokkuvõttes hästi, kui laps lõpuks maha rahunes. Lihtsalt sel hetkel tunduvad need kuud ülipikad olevat, aga tegelikult läheb aeg ju kiiresti!

      • Jah, ma lugesin suht päevi (reaalselt lugesin päevi…). Mul oli piin kuubis,16-22h nuttu iga päev:) Laps sündis natukene varem ja oli väike. Ma jooksin nii palju arsti ukse taga.. Ma pidasin seda ebanormaalseks (jah 22 tundi.. vaatasin kella pealt aega, me olime mehega suremas juba ja tahtsime teada, kuidas see lapsele mõjub). keegi ei võinud öelda: klge, see on lihtsalt sellepärast, et tal ei ole soolestik veel 100% arenenud.
        Nüüd ma ise ütlen teistele seda, kellele samad probleemid. Proovisime kõik gaasirohud ära, mis maailmast sai kokku osta. Null efekt.
        Arstid lihtsalt ütlesid: lapsed nutavadki.
        Aitas midagi? Jah, aeg… mitte midagi muud. Ujumas käisime ka tihti. Heaks juhuks. Äkki aitas kaasa.

      • M, olite mehega tublid, et selle aja vastu pidasite! 🙂 22 tundi nuttu kõlab küll karmilt, minu jaoks juba natuke nuttu tundub hull… Aga nüüd on teil laps suurem ja see kõik on möödanik! 🙂

  8. Mõnikord lihtsalt ongi nii, et laps nutab ja on rahutu, võid teha 100 +1 imet, ent muutust ei tule. Esimene laps oli rahutu kuni 6-7 elukuuni, nuttis ja oli viril (gaasivalud – ei puhitanud ega punnitanud, lihtsalt tal oli ebamugav nende nn gaasivaludega). Ainult süles ja ringi kõndides oli rahul, vankris ka ei maganud – kui siis ainult liikuvas vankris (kiigutamine ei aidanud). Öösiti magas minu kõrval voodis… mis teha, ka mina soovisin magada vähemalt 1-2 tundi järjest. Jah, see on väsitav…ent kõik on mööduv. Mingil hetkel tekib jõuetuse tunne, tunned, et oled läbikukkunud, eriti kui on esimene laps – võta rahulikult, Sul on Henrik kõrval, kes aitab. Hoidke teineteist ja E-d. Kõik möödub, 6-7 kuu vanuselt oli meile imeline laps, naeris ja ei nutnud, jonnimist jms ka ei olnud, kui suuremaks sai. Lapsed on erinevad ja tunded samuti, see et sa nii tunned on normaalne, eks me kõik poe nahast välja, et ühel väikesel inimesel oleks hea ja turvaline tunne…Sa pead leidma selle, mis sobib Sinule ja väikemehele – katse-eksituse meetod, õigeid-valesid vastuseid ei ole. Emaks ei sünnita, emaks kasvatakse läbi lõputute eksimiste-leidmiste-õppimiste jada. Te alles õpite teineteist tundma, kahjuks on nii, et inimesed ei ole võimelised mõtteid lugema, ent kehakeelest on võimalik arusaada. Rahu, ainult rahu – nagu ütles Karlsson katuselt 😉

  9. Unekoolist. See ei ole ilmtingimata halb asi, mida teha. Jah, olen nõus, et lapsel ei tohi lasta minna hüsteeriasse ja karjuma hakata, aga vääksumine ja kergem nutt on tema viis suhtlemiseks sellises vanuses. Tal ei ole emotsioonide ampluaa nii lai nagu täiskasvanul, et on natuke kurb, rohkem kurb, väga kurb jne. Temal ongi esialgu kaks emotsiooni: õnnelik ja õnnetu, kusjuures vahepealset seisundit väga palju ei ole või siis tujud äärmuste vahel vahelduvad väga kiiresti. Emotsioonide kontrollimine ja leebumine tuleb ajaga. Seepärast ongi alguses keeruline – sa ei saa aru, kuidas see “klõps” käib ja miks laps järsku nutma hakkab. Ja lapsed nutavadki (st. väljendavad emotsioone selliselt, nagu nad selleks hetkel võimelised on) sageli asjata. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja sellest üle olla, proovida last lohutada, aga kui sellest pole abi, siis polegi midagi teha. See võib olla raske aeg, aga nagu enamik allikaid ütleb, siis 3. elukuuks on tavaliselt kõige raskemad ajad möödas, sageli juba varem. 🙂 Pea vastu, sa oled väga tubli!
    Aga unekooli juurde tagasi tulles: väikesed beebid vajavad rutiini, see on nende turvatunde alus. Et samad asjad juhtuvad samadel aegadel, et nende jaoks ei oleks elus väga suuri üllatusi (sest nad ei oska üllatustega veel emotsionaalselt toime tulla). Seetõttu hakkasime mehega juba lapse 2. elunädalal teadlikult tekitama talle “uneseoseid” (guugelda “sleep associations”). Võttis umbes 3-4 nädalat aega aga saavutasime selle, et beebi läks kell 20:30 magama ja magas terve öö (alguses küll loomulikult toitsime kui beebi seda nõudis ja sellest märku andis, aga varsti ta öisest söömisest loobus). Hetkel kestab meil beebi tuttupanek olenevalt päevast vahemikus 2 sekundit kuni 5 minutit. Oleme leidnud meile sobivad uinumiseelsed rutiinid ja need on ilusti toiminud, seega julgen seda meetodit soovitada.

    • Oi, oi – nii kiiresti saate beebi tuttu panna, see kõlab küll ideaalselt. Ma googeldan nende “uneseoste” kohta – ehk leian endale ka mingi sobiva lahenduse 🙂 Aga nii tore, et sellised asjad on teil toiminud – et olete just oma kindla süsteemi beebi uinumiseks leidnud 🙂

  10. Mina olen sünnist alates kasutanud mõlema lapse puhul meetodit, et kui on rahutu/nutab, siis saab esimese asjana kohe rinda lohutuseks. Ja toimis. Kuigi jah, ma võisin tunde imetada, sest mõlemad lapsed võtsidki mind kui lutti (päriselt lutti mitte). Sünnist kuni 10-kuu vanuseni on mõlemad lapsed maganud minu kaisus ja saanud nii palju rinda kui vaja. Pärast 10ndat elukuud on mõlemad päeva pealt isiklikku voodisse ja oma tuppa kolinud ja ööläbi magama hakanud. Eks lõunaunesid panin juba varem nende voodisse magama ja ka ööunesid proovisin juba varem. Aga mind päästis iga nutu peale kohe imetama hakkamine ja tõesti mu mõlemale beebile meeldis/vajasid tihedat imetamist alguses. Ise lugesin sel ajal raamatuid, vaatasin sarju ja mugisin šokolaadi. Ka mina olin esimese lapsega alguses gaasivalude usku, aga tema kolmandal elunädalal ma lihtsalt hakkasin iga nutu peale rinda andma ja selgus, et gaasivalud olid mu enda kogenematuse väljamõeldis, tegelikult tahtis beebi lihtsalt rinda. Seetõttu nad ju ka imikud on, imemisrefleks on neil lihtsalt kaasasündinud ja see on neile ülioluline tegevus. Eks muidugi on olnud olukordi, kus ka rind ei ole aidanud ja olengi istunud terve öö üleval, sest beebi tahab ainult püstises asendis olla, muidu nutab, sh rinnal. Aga üldiselt aitas rinna pakkumine iga nutu peale.

    • Kusjuures mina annan ka esimese asjana rinda alati ja enamasti toimibki, aga vot üleeile öösel see ei aidanud – lükkas rinna kohe tagasi ja nuttis samamoodi edasi. Aga muidu see aitab teda küll ja muudab rahulikumaks, aga siis ei aidanud. Nii et üldiselt on see hea nipp tõesti, sest see aitab E-l ka väga hästi uinuda.

  11. Ma seda manipulatsiooniks ka pigem ei kutsuks. Pigem ei saa see väike inimene oma ebamugavust/valu/ülestimuleeritust muudmoodi väljendada kui nuttes. Nad on nii värsket siin maailmas ja seda kõige on nende jaoks liiga palju. Sinu lähedus on midagi tuttavat ja see rahustab. Aga see kui ta on su kõrval/süles/kõhul ja nutab on täitsa ok. Nad nutavadki. Vähemalt mina olen olnud sedameelt, et seniks, kuni ta tunneb ema oma läheduses võib ta nutta. See ongi väljendus sellest, et tal on halb. Aga kuniks sa füüsiliselt tema lähedal oled tunneb ta end jätkuvalt turvaliselt. Lihtsalt mina ei jätaks nutvat last üksi. See mõjub tema turvatundele laastavalt. Eriti nii väikesena.
    Aga muidu… mina kasutasin sarnaselt siin ühe eelneva kommenteerijaga samuti rinda lohutusena. Sest imetamine ongi palju enamat kui vaid söök. See on lähedus ja turvatunne ja lohutus. Ja vähemalt minu meelest on see ema seisukohast kõige leebem. Kui ta vähegi soovib, siis võta ta kaissu, paku rinda ja ehk ta rahuneb ning jääb su kõrval magama… ja saad sinagi magada. Mõistagi ei ole see alati mingi võluvits ja iga beebi ei soovi sellises olukorras rinda. Aga proovida võib.. (mainin lihtsalt igaks juhuks, et kui keegi kuskil on ajanud mingit jamajuttu sellest, kuidas tihe imetamine lapsele hea ei ole või miskit. Rinnapiima ei saa liiga palju süüa).

    • Ma nutvat beebit üksi ei jätnudki, ta lebas minu kõrval kuni lõpuks uinus. Aga jah – ka mina leian, et rind on üldiselt väga hea võlur, mis E maha rahustab, lihtsalt on samuti neid hetki, kus see ei aita. Nagu üleeile ööselgi oli. Aga muidu aitab see küll 🙂

  12. Soovitan Wonderweeks äppi, seal kasvuspurtide graafikud ja asjad kõik lahti seletatud. Nii väike beebi ei manipuleeri, ka lähedusevajadus on põhivajadus ja ta lihtsalt vajab seda mingi periood rohkem. Kasvamine on vahepeal hirmus ja vahepeal raske 🙂
    Esimesed 3 kuud oma beebi näitel ei tekkinud ka mingit konkreetset graafikut, lihtsam oli go with the flow minna, ei ole seda pinget et peaks beebi ajaliselt kuhugi magama suruma. Ja iga natukese aja tagant see graafik jälle muutub. Lihtsalt jälgisin mörguandeid, millal beebi ära väsis ja haigutama hakkas ja siis tegime uneettevalmistusi (uneseosed nagu keegi kommenteeris) ja tuli ka uni.
    Ja muidu ütlen sulle lihtsalt kõikide nõuannete (ka minu enda omade) kohta, et kuula, uuri ja lõpuks tee nii nagu sulle kõige õigem tundub! Sina tead oma beebit ja olukorda kõige paremini ja sa ei pea kellelegi midagi õigustama. Kurtmine on ok, rõõmustamine on ok. Vahel on ärevus ja stress ja raske, siis on mõni aeg jälle parem, mööda lähevad nii head kui halvad ajad. Ja sa oled väga hea ema!

    • Jah, need lapse kasvatamise faasid on väga erinevad. Tegelikult ju lausa öeldakse, et väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured. Et kui nad on suured, siis on jälle teised asjad, mis lapsevanemaid muretsema paneb. Et sa võid 70 olla ja “laps” on 40, aga sinu jaoks on ta ikka veel “laps”, kelle pärast peab muretsema 😀

  13. Lase B12 vitamiini taset kontrollida. Kas perearsti juures või synlabis. Mul beebi täpselt samas vanuses muutus supermagajast virilaks ning lasin vitamiini taset kontrollida. Tuligi välja, et madal ning hakkasin juurde andma. 3 päeva pärast oli ta endine – rahulik, rõõmus ja magas hästi.

  14. Järgmine kord otsi youtubist “white noise colic” abil mõni valge müra video taustaks. See võib teha imesid, võib ka mitte :). Mul üks laps rahunes kohe valge müra peale, teine hakkas veel rohkem karjuma.

    Aga jõudu ja jaksu, see gaasi jms aeg ongi paljudel raske, aga see läheb õnneks üle.

  15. Üks mõte veel lisaks eelnenule. Ära lase lapsel no. üleväsida. Sa tead kaua ta umbes jaksab üleval olla (ilmselt kuskil 1-2 h) ja katsu ta seejärel magama panna. Kui laps end liiga ära väsitab, võib juhtuda, et ta ei oska suure väsimusega enam magama jääda. Nutab, rinda ei võta jne. Sellist beebit ongi siis juba väga keeruline tudile saada. Toredat kasvamist teile!

  16. Ega emadus ongi kohati väga nüri, koguaeg sebid ringi, aga nähtavat tulemust sellest tööst ei teki. Üldiselt läheb ikka kergemaks, beebiiga minu arust kõige raskem. Siiski suht tüütu on ka 4x päevas tervislikku toitu vaaritada üle aastasele lapsele, nii et beebiga vähemalt seda kohustust pole. Meil mitu korda 4-kuune hakkab õhtuti röökima, üleväsimusest v kasvuspurdist, rinda ei taha võtta, kuigi näljane. Lõpuks oleme ta turvahälli pannud ja magama kiigutanud ning hiljem ettevaatlikult voodisse teisaldanud. Lutti püüan ka anda, kuigi ta eriti ei hooli, mõnikord saab luti abil und pikendada. Ma väga soovitan liituda beebigrupiga, nii kasulikku infot saab beebi arenguspurtide, vajamineva kraami, toimivate nippide, beebiringide jm osas. Meie grupis draamasid ei ole, keegi kaasa rääkima ka ei sunni, kui ei soovi.

    • Meil on häda selles, et kui E kuskil magama jääb, siis ta kipub üles ärkama, kui teda ümber tõsta. Enne jäi ka mu põlvedel magama, tahtsin teda voodisse ümber tõsta, aga hakkas kohe nutma. Tõstsin ta siis tagasi põlvedele ja siis uinus kohe uuesti. Jalalihased saavad päris tugevaks vist nii põlvi üleval hoides kogu aeg 😀

  17. minul mõjus väga edukalt jalatalla massaaž, kui lapsele öösel tiss ei sobinud ja oli rahutu, siis keerasin ta teispidi (st jalatallad enda poole) ja tegin seal nn gaasimassaazi – näiteks nr 8 talla alla https://www.bigstockphoto.com/image-178464154/stock-vector-foot-massage%2C-feet-of-a-newborn-baby-massage-thumb%2C-indicating-the-direction-of-movement-inspection%2C-prevention-reflexes-and-therapy siis samamoodi nr 1 ja 7 (aga see pikk tõmme läheb mööda jalakülge, 7 ülaosa on varvaste alt ja 1 hakkab võlvi kohast peale ning siis ringi aga see peab olema päripäeva ja kahe jala peale kokku – ümber võlvi.

  18. Kui on juba selline hetk, et miski ei aita, siis võid näiteks vanni ka teha. Mis siis, et kell on juba 3 öösel ja pole vanni aeg. Seda siis muidugi juhul kui vann talle meeldib. Väike keskkonnavahetus aitab nututsüklist välja tulla ja rahustab. Aga seda muidugi siis kui tead, et sinu beebile vannis väga meeldib.
    Võimlemispallidega näitab minu kogemus seda, et nad harjuvad sellega väga ruttu ära. Et kui hakkad seal juba põrgatama, siis mingi aja pärast ta ainult seal uinuda tahabki. Raske on hiljem ümberharjutada. Teise lapsega ma ei hakanud seda palli hankimagi ja saime hästi hakkama.

    • Vannis käia talle sobib, kas just meeldib, aga siiani pole nutma hakanud. Aga see on küll õige, et laps võib selliste asjadega liialt ära harjuda. Hetkel tundub näiteks, et tal on mu põlvedel nii chill olla ega tahagi mujal eriti aega veeta, oma voodist rääkimata. Oma voodisse saab teda ainult siis panna, kui ta juba magab, aga siis ta ärkab ka tihtipeale kohe üles.

  19. Keegi vist juba eespool ka kirjutas, aga rahutut und põhjistab B12 vitamiini puudus. Viimastel aastatel väga nö popiks läinud diagnoosimine, varasemast ei mäleta, et oleksin nii paljudel beebidel vereproove võtma pidanud. Mõned kohad saavad seda määrata ka näpuverest, ega ei pea veenist võtma.

    • Ma järgmine kord perearstile minnes uurin selle kohta ja lasen ka analüüsid igaks juhuks võtta. Visiit on meil oktoobris nagunii – nagu ikka kord kuus tuleb beebiga arstil käia.

    • See B12 teema on vähemalt viimased 5 aastat aktuaalne jah. Aga ma ei teagi, kas sellest, et lastel tõesti ongi järjest enam b12 defitsiit (üllaülla, polegi seotud veganlusega, eks…) või suurendavad seda statistikat hoopis need sõrmest võetud vereproovid. B12 analüüsi saab teha siiski veenivere põhjal. Näpuveri ei anna õiget tulemust, selle analüüs näitab tihtipeale b12 tugevat puudust, mida ei pruugi tegelikult ollagi. Järjest enam tundub mulle, et nt SynLab on leidnud omale rahateenimise koha. Probleem on üles haibitud, emotsionaalsed ja murelikud emmed jooksevad kõik b12 puuduse hirmus oma kulude ja kirjadega nende juurde analüüse tegema, kuna oma perearst kehitas õlgu ega pidanud vajalikuks b12 näitu kontrollida. Ja nii neid puuduse diagnoose aina tuleb. Tõsi, vahel on tänu sellisele sahkerdamisele leitud ka et tõepoolest ongi lapsel b12 tase madal, kuna lapsevanemad on synlabi prooviga perearsti poole uuesti pöördunud ja see on siis öelnud, et näpuvere analüüsiga pole midagi peale hakata ja saatnud siis ikkagi ise kuskilepoole õiget proovi andma.

  20. Täitsa loomulik on tunda, et raske on. Ja veel tavalisem on see, et need mitmelapselised sulle imeinimesed tunduvad. Sa ei peaks end võrdlema nendega, kel lapsi rohkem, sest need olukorrad lihtsalt pole võrreldavad. Ka need mitmelapselised on kunagi olnud samas punktis mis sina ning tundnud, et nad juba kõigest paari keerulise päeva peale on omadega nii läbi, mis siis veel rohkemast mõelda. Esimese lapsega on raske, sest iseenda ego tunneb end hüljatuna. Ja pole ju üldse harjunud, et keegi teine sind nii palju vajab, et oledki sellele uuele inimesele nüüd ööpäevaringne teenindaja, et selle pisikese heaolu sinust nii palju sõltub, et sellele pisikesele inimesele end nüüd 100% pühendama peab jms. Kõik on uus, puudub veel isetoimimine. Esimese lapsega puudub ka teadmine, et kõik need keerulised perioodid ongi vaid mingid etapid ning tegelikult see beebiaeg möödub nii kiiresti.
    Teise lapsega on kõik see osa juba palju-palju lihtsam. Beebiaeg tundub palju nauditavam, ei põe enam igast asjade pärast nii palju. Kuid siis tekib ikka esmalt see iseenda jagamise raskus. Kui see paika loksub, siis tundub elu kahe lapsega kohati palju lihtsam kui ühega, sest mingil hetkel need kaks last juba sisustavad ise teineteise aega (paraku ka kakeldes 😀 ).
    Kolmanda lapsega ei ole enam väga palju uut. Teadmisega, et väiksed lapsed sinust 673% vajavad on juba ammuilma harjutud, iseenda ego on ammuilma alla andnud ja seitsme tuule poole pagenud, tegevused-päevakavad-igapäevarutiinid lastega jooksevad juba ammuilma autopiloodi pealt, lihtsalt nagu muuseas lisandub sinna uus laps. Ka enese jagamisoskus on juba päris treenitud, kuid see pannakse uuesti proovile. Ning jah, kui kahe lapsega tundus veel lihtne, siis kolmega jälle ei tundu…. Vähemalt mul veel mitte. Lapsed 4a, 2a, 3k. Ikka raske on tähelepanu jagada. Ma ei saa aru sellest ütlusest, et peale teist või kolmandat last pole enam vahet, palju sul neid on. Ikka väga suur vahe on.

    Aeg-ajalt meenutan aega, mil mul oli ainult üks laps. Tänases päevas, kolme lapse emana tundub muidugi, et ohhh, see oli ju nii lihtne. Sest mul on võrdluseks elu nende kolmega. Ent meeles on ka kõik see esmakordne beebiga kohanemise ja emaks kasvamise raskus. Nüüd ma tean, et see kõik muutub ajas. Milline mu elu ilma lasteta oli? Ega enam ei mäletagi. Justnagu tühja elu oleks elanud. Ma justnagu alles sündisin koos oma esimese lapsega. Ja nagu beebil on raske kohaneda kõige uuega, on emad samas seisus. Meil on ka raske. Kasvab laps, kasvab ema, läheb kergemaks. Kõige tähtsam on üksteisele olemas olla, beebi sulle, sina beebile.

    • Pille, suur tänu sulle kõigepealt nii pika ja põhjaliku kommentaari eest 🙂

      Jah, tegelikult on sul õigus, et neid asju ei peaks omavahel üldse võrdlema, sest esimese lapse puhul on olukord täiesti uudne, mingit kogemust veel pole, ei oska midagi teha jne. Teistega läheks juba selles mõttes kergemalt. Mitte et ma üle kahe lapse tahaksingi, aga üldises plaanis siis. Ja see on ka õige, et koos beebiga õpivad ju emad ka, keegi ei oska kohe, see tuleb aja jooksul.

      Kuigi ma olen nii vähe aega ema olnud, siis E meie elus tundub nii loogiline, nii õige – nagu kogu aeg oleks olnud! Ta on ikka ülimalt vahva laps ja viimasel ajal on ta aina rohkem naeratama hakanud – no nii armas lihtsalt 🙂 Jah, eks kõigi emade jaoks on nende beebi ju kõige nunnum maailmas 😀

  21. Proovi teda kõhuli magama panna. Tean mitmeid emasid,kes pikalt jaurasid lapsega kes ei maganud ja kartsid kõhuli panna kuna äkksurm jne…Loll jutt. Mu mõlemad lapsed magavad sügavalt just kõhuli ja seda sünnist saadik. Hetkel ka kolme kuu vanune noormees magab ilusti terve öö.

    • Ära seda soovitust küll järgi. Öösel kõhuli magama hakkab laps siis, kui oskab end ise kõhuli keerata. Nojah, kui sa päeval just pidevalt ise juures valvad, siis võid proovida. Aga ööseks mitte mingil juhul.

      • Ma ise teda kõhuli ei pane jah. Külje pealt keerab ta ise end juba selili, aga kõhuli mitte. Alguses magaski ju ainult külilil ehk selles asendis, kuhu me ta ise panime, aga nüüd keerab end selili.

  22. Keegi juba soovitas aga kirjutan ikka,et soeta endale võimlemispall.Ka mina kunagi mõtlesin,ah mis see võimlemispall ikka teeb-ikka teeb küll.Pärast kirusin ennast,et ma seda varem ei ostnud.Konkreetselt 5minutit palli hüppamist lapsega ja laps magas.😀😀

    • Siis on jah päris hea 😀 Mõnedel ehk see asi, et jäävadki võimlemispallil hüppama lihtsalt, laps ei jää nii kiirelt magama.

  23. Kogenumad emad võivad siin tuhat nõuannet anda, aga lõpuks on iga laps ikkagi nii erinev. Küll sa ise mõtled ajapikku välja, mis nutt see on ja kuidas seda leevendada. Vahel tõesti ei saagi ja kogemusega tuleb ka rahu ja meelekindlus end mitte süüdistada selles, et lapse nutma jätsid mõneks hetkeks. Kasvõi selleks, et end koguda ja tagasi tulla. Üks on küll kindel – beebi ei manipuleeri, ta otsib millelegi lohutust ja sina oled tema turvapaik. Ära võta seda oma lapselt ära. Praegusel hetkel oled sa ennekõike ema ja olen üsna kindel, et Hendrik on piisavalt hea mees ja isa, et ohverdab lapsele need mõned kuud ainult tema aega. Naine ja abikaasa jõuad hiljem edasi olla.

    Palju jõudu! 🙂

  24. Seda küll jah, et alguses olen kõige rohkem ema 🙂 Lihtsalt ma ise tunnen, et vahel on hea kas või korraks täiesti üksinda poes, kulmudes, paki järel jne käia. See pool tundi või tunnike on juba suur asi, Hendrik on siis lapsega. Nädalas paar korda siis umbes. Et mulle annab see palju energiat juurde ja teeb mind ennast paremaks emaks 🙂

    Ja tõsi on muidugi see, et aja jooksul lapsevanemad õpivad, kuidas ise ka asjadega paremini hakkama saada.

  25. Teil on küll veel üsna väike laps, aga mingi hetk on suhtele endale kasulik, kui saab lapse kuskile lähedaste juurde hoida anda, et mehe ja naise omavahelist aega nautida, seda enam, et seda pikalt olnud pole..
    Sa vist rääkisid ka mingi hetk, et lähed naistearstile peagi?

    • Jaa, meil on juba varsti natuke seda aega ka, mil saame ilma lapseta olla – paar tunnikest 🙂 Hendriku vanemad elavad ka ju Põlvamaal ja saavad vajadusel last hoida.

      Naistearst on mul 07.oktoober. Tolleks ajaks ehk jääb veritsus järele ka, hetkel veel natuke on seda. Vahepeal oli paus ja siis tuli uuesti, arvasin, et mul hakkasid päevad juba (enamikel imetamise ajal seda pole, aga mõnel isegi on, ma loodan, et mul niipea ei hakka ikka), aga siiski vist ei hakanud. Et võib tõesti kaks kuud ka pärast keisrit veritseda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s