Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

Väljas on juba nii külm, aga meil endiselt ei köeta veel… Eelmisel aastal hakati küll varem kütma, aga siis polnud ilmad septembris nii külmadki. Kortermajades on tihti see asi (siin ehk mitte), et pensionärid istuvad oma puhvaikades ja on väga õnnelikud, kui küte hiljem sisse lülitatakse, sest siis ei pea maksma. Ja neile meeldib ka see teine variant, et mida varem küte kevadel välja lülitatakse, seda parem. Mina selline ei ole! Pigem maksan rohkem, aga soe peab alati olema. Hendrik ostis elektriradika, et natukenegi soojem oleks, meil seda siiani ei olnud veel. Ise saab ehk veel hakkama, aga no beebiga on selline asi marunõme 😦 Õnneks on teised ka juba uurinud, et millal kütma hakatakse, aga siis veel vastust ei teatud, et keegi pidi täpse vastuse veel andma (meil on nüüd kortermaja oma Facebooki grupp ka). Ma rohkem pole küsinud.

Täna oli meil perepildistamine, mu seesama sõbranna tuli külla, kes meist pulmapildid tegi. Ta küll pildistab rohem loodust, aga kuna me oleme tuttavad, siis teeb perepilte ka. Fotosid ma veel pole kätte saanud, aga kui kätte saan, siis saab neid jälle ilmutada ka! Sel korral ma ei plaani nii suurt vahet ilmutamisega sisse jätta – muidu on jälle mitusada pilti vaja ilmutusse viia.

No beebidega on ju ikka see, et kunagi ei tea, kuidas see pildistamine kulgeb. Täna oli ka, et E oli viril alguses, aga siis sõi kõhu täis ning silmad tahtsid juba kinni vajuda  😀 Ainus kord elus, kui ma ei taha, et ta magama jääks 😀 Kuid pildid said siiski tehtud!

Mu sõbranna just küsis ka, et kumb lihtsam/raskem on – kas rase olla või nüüd see aeg, mil laps käes on. Sellega on tegelikult nii ja naa. Rase on selles mõttes kergem olla, et sa saad alati oma aja peremees olla, eriti alates sellest hetkest, kui dekreeti jääd, kuna siis ei pea tööl ka käima enam. Et kuni kaheksanda kuuni on ilmselt selles mõttes kindlasti kergem rase olla, aga pärast seda pigem ei ole. Viimasel kuul olid kõrvetised, kõhukinnisus ja magamisasendite vahetamine ikka suhteliselt piin. Et nii hea on nüüd niimoodi elada, et mitte kuskilt miski ei valuta, saab normaalselt elu nautida 😀

Beebiga on see ka nii ja naa. Mõni päev on nii lebo, et siis ma küll mõtlen, et need õudusjutud sellest ajast, kui laps sünnib ja sellega kaasnevast unetusest, on ülimalt liialdatud. Teine päev jälle on niimoodi, et E ei maga eriti päeval ja ma olen omadega natuke väsinud, aga selle vastu aitab see, kui Hendrik töölt koju tuleb, sest siis ma saan oma aja. Et päris sellist natuke hirmutavat asja, nagu ma teiste juttudest kuulnud olen, mis lapsega elu endast kohe alguses peale kujutab, ma (veel) kogenud ei ole. Ma ütlesin sõbrannale, et öösel ärkab E kaks korda, et siis saab rinda ja vahetan mähkme ära, millepeale ta vastas, et siis on mul küll vedanud ju, et kui tal laps nii väike oli, siis ta nii palju ei maganud üldse. Et selles mõttes on küll asi hea, sest kui ta päeval ka nii palju ei maga, siis öösel sellega muret pole. Ja samas on jälle neid päevi, kus ta magab ka päevasel ajal nagu ideaalne beebi, et siis on nagu lust ja lillepidu see eluke oos E-ga! 🙂

Nii et on päris raske vastata küsimusele, et kumb on lihtsam – kas rasedusvaevused või beebiga elu. Tegelikult ei ole kumbki minu jaoks eriliselt raske olnud, kui raseduse viimane kuu välja arvata – see oli tõesti juba selline aeg, et polnud enam väga tore selline maakera olla. Ma ütleksin, et kõige hullem oli hoopis sünnitamine ja haiglas passimine. Tähendab – see keisrilõige ise polnud ka üldse nii hull, aga just see esimene päev pärast seda, mil korralikult püstigi ei saanud… Et see oli jube. Ülejäänud asjad pole üldse hullud olnud.

Kuidas teil sellega on? Kas rasedus oli teie jaoks kergem/raskem kui elu beebiga? Näiteks mõned ütlevad, et võivad vabalt rasedad olla, aga sünnitada ei taha. Teised jälle ütlevad, et rase olla sakib sajaga, aga sünnitada võiks iga kell uuesti. Mina ütlen siinkohal, et rase olla on jumala normaalne ja beebiga elu on ka üldiselt okei (mõnede eranditega), sünnitada võiks ka iga kell keisrilõikega uuesti, kui saaks ruttu voodist püsti (mida ma tegelikult isegi sain, sest mul ei jäänud muud üle) ja sellel ajal töötav personal oleks vähegi normaalne. Nii et kokkuvõttes – tegelikult on kõik need asjad suhteliselt normaalsed olnud. Ja kuigi keisrilõikest paranemine võtab aega ja jääb pisike arm, siis ma pole mitte kordagi mõelnud, et ma oleksin tahtnud ise sünnitada. Sest ma poleks seda tahtnud! Ja ma ütlen ausalt, et kui ma tulevikus peaksin kunagi rasedaks jääma, siis ma endiselt eelistaksin keisrilõiget. Jällegi –  seda ei saa ise valida ja kui ma peaksin ise sünnitama, siis nii olekski, aga mul on hea meel, et mul see reaalne sünnitus kogemata jäi. See on midagi, mida ma ei tahaks kogeda.

Lõpetuseks üks pilt E-st, mille ma eile tegin! Ta on viimasel ajal juba rohkem naeratama hakanud, varem ta seda ei teinud. Ei saa just öelda, et kohe päris suurelt naeratab vms, aga no niimoodi kavalalt muigab 😀 Nagu sellel pildilgi 🙂

Minu armas E! 🙂

 

Advertisements

13 thoughts on “Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

  1. Minul oli rasedus/sünnitus ja elu beebiga suht kerge. Kuna mul lapse isa ka aitas väga palju ja sain oma aega jne. Laps nüüd 4a.
    Mina olin see, kes kooli ajal rääkis, et mina kunagi ei taha ise sünnitada. Kardan suht igasugu asju ja sünnitus tundus eriti jube asi olevat 😀 aga sain tehtud selle jubeda asja 😀
    Mis sul ise sünnitamise vastu on? 🙂

    • Selles mõttes pole minul ka midagi kurta, sest Hendrikust on väga palju abi. Ma saan ükskõik kus käia üksinda, kui ta siis töölt vaba on. Et eile käisin kulmude-ripsmete korrigeerimises näiteks, hiljem natuke shoppasin. Et kui ma tahan kuhugi üksinda minna (ilma lapseta siis), siis pean arvestama Hendriku töögraafikuga, muud muret mul pole. Ja kui me mõlemad oleme kodus, siis pole ka mingit muret. Et kui ma üksinda olen ja E on rahutu, siis see võib natukene väsitada.

      Ma olen lihtsalt suht väikse valutaluvusega ja ise sünnitamine tundub päris valus… No minul hakati sünnitust esile kutsuma ja juba siis oli täiega valus, kuigi avatust oli 5 cm, aga mina palusin epiduraali juba (mis mind väga palju aitas!). Kuna avatus tekkis nii aeglaselt, siis lõpuks 6 cm peale otsustati, et sellest tuleb erakorraline keiser. Parim otsus, nad oleksid võinud kohe plaanilise keisri lausa teha (sest laps oli tegelikult kõvasti suurem, kui nende ultraheli näitas). Juba enne seda esilekutsumist olin ma veendunud, et ega see protsess tore pole – nii täpselt oligi. Mulle pole kunagi mõte sünnitamisest meeldinud, aga seda kõike võimendas veel lapse suur sünnikaal, mis mind ärevaks tegi. Et ma olen ülimalt rahul, et ma ei pidanud ise sünnitama, olen siiani.

  2. Mul olid esimesed kuud beebiga ideaalsed, magas hästi nii öösel kui päeval. Alates 7.kuust ärkab öösel iga kahe tunni tagant. Kahe nädala pärast saab 9.kuuseks ja täna öösel ärkas nt iga pooleteise tunni tagant. Jube! Ja ma ei leia põhjust miks ta nii teeb, “arenguvalud” vist 🙂

  3. Minu teada on nii, et kui esimene on keiser, siis teisega saad ise otsustada, kas ka keiser või ise proovida.
    Rasedus oli kerge, sünnitus ka, aga esimesed kuud beebiga põrgu.

    • On ka niimoodi või? Ma pole sellest midagi kuulnud… Ma olen alati teadnud, et see on nii nagu arstid otsustavad. Minuga samal ajal haiglas oli üks naine, kellel esimene laps oli keisrilõikega sündinud, aga nüüd teise sünnitas ise. Peaks temalt küsima, et kuidas tal oli.

      • Jah, tema sai teise lapse puhul ise valida. Otsustas alguses sünnitamise kasuks, tahtis raseduse hilisfaasis keisriks ümber muuta, aga siis enam ei lastud. Et kui teed valiku ära, siis pole enam kerge seda ümber muuta. Ning kui esimese lapse puhul tehti keiser ema pärast, siis on teine ka ilmselt keiser. Ja kui tehti lapse pärast, siis on võimalik ise ka sünnitada.

  4. No tegelikult vist ikka pole nii. Mul õel oli esimene keiser (kaksikud) ja teise puhul soovis kogu hingest keisrit. Tutkit. Keiser on ikkagi operatsioon mitte sünnitus ja tehakse ainult vastavate näidustustega. Eelnev keiser paraku seda ei ole kui kõik on muidu ok. Aastatagune juhtum oli.

  5. Ülikooli ajal elasin korteris ja kütma vist hakati okt alles. Kõik kampsunid olid seljas ja mitu paari villaseid sokke jalas, kraade oli vist mingi 14 toas. See temp mõjus küll elutegevusele juba natuke pärssivalt😀.

    Mul on 4a, 2a ja beebi. Kui kõik kolm on kodus, siis olen päev läbi kui orav rattas. Kui 4a on lasteaias, siis on kohati päris rahulik. Kui 2a on ka lasteaias, siis on tunne, et jee puhkus, šoppama/spaasse ja kuhu iganes kodust välja, sest täielik luksus on ainult beebiga kuskil käia.

  6. Rasedus mulle meeldis. Eks seal oli omi hetki… Kuna mul kaksikud, siis oli kõike nats rohkem. Esimese trimestri ikka suht roomasin voodist välja, sest nii paha oli. Lõpp jälle kulges eelmise aasta “võrratu” kuumalaine saatel ja maailma kõige mugavam olla ei olnud. Aga suures plaanis oli ilus aeg.
    Mul oli pidevalt keisriteema õhus, aga soovisin kindlalt ise sünnitada, kui see ka laste seisukohalt mõistlik oleks olnud. Õnneks läks nii nagu soovisin. Sünnitus oli kerge (naljakas on öelda kerge, kuna see on ikkkka päääris valuuuss). Lihtsalt see tunne, et sa saad hakkama ja sa tuled selle valuga toime on nii võimas. Ja see esimene hetk oma lapsi näha. Ja ma üldse ei tahtnud, et ma peaks neist pärast eemal olema.
    Kõige tüütum oli ka minu jaoks tegelikult haiglas olemine. Olime seal nädala. Kuna põnnid olid pisid, siis oli veidi muret nende söömise ja kaaluga. Kui koju saime, siis toimus stressilangus, piim hakkas ka lõpuks tulema ja kõik loksus paika. Eks nendega on muidugi tegemist olnud. Aga nad on ju nii imelised, et totter oleks väsimushetkedele keskenduda. Tõelist väsimust hakkasin ma tegelikult tundma alles tükkmaad hiljem. Ilmselt kuskil poole aasta pärast. Eks see kipub kuidagi kuhjuma. Ja sel ajal on nad ise juba päeval nii palju aktiivsemad ja endal rohkem passimist, et nad üksteist ei kolgiks või kuskilt midagi ohtlikku kätte ei saaks. Nüüd aastaselt on ikka nii, et kui nad õhtul magama lähevad, siis kukun esimese hooga diivanile ja vegeteerin seal paar hetke. Pärast seda läheb tass kohvi hinge alla ja tuleb natuke jõudu veel kuidagi seda oma aega nautida 😃 mu meelest hirmutatakse selle beebindusega palju rohkem kui asi väärt on. Kõik on perspektiivi küsimus. Lapsed on nii lahedad ja me ise otsustame, kas keskendume sellele, kui palju see päev magada saime või sellele, mitu naeratust nägime 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s