Vahel on ikka nii raske…

Lõpuks jõuan ka siia, et midagi kirja panna! E on viimased kaks päeva nii rahutu laps olnud, et ma olen nii läbi omadega. Kui ta varem ka päeval suurt ei maganud, siis öösiti on ta siiani alati hästi maganud. No viimased kaks ööd on ta ka siis väga rahutu olnud. Kõht on täis, mähe vahetatud, üksi asend talle ei sobi, isegi süles olla mitte. Ainuke asi, mis teda natukenegi rahulikumaks muudab, on see, kui ta mu põlvedel saab olla, aga see ka alati ei toimi. Kuna Hendrikul on see nädal öine vahetus (neil on uus projekt käsil ja iga kolme nädala tagant on neil ka öised vahetused), siis pole öösel ka temast mingit abi. Eile oli lausa nii hull, et E lõpuks uinuski sellepeale, et ta ilmselt ei jaksanud enam nutta. Ainus asend, kus ta jumala rõõmus laps jälle oli, oli mu põlvedel, aga ma ei ole füüsiliselt nii tugev naine, et jõuaks terve öö põlvi niimoodi üleval hoida, et ta seal lebotada saaks. Lõpuks tõstsin ta ikka enda kõrvale, silitasin pead ja ütlesingi, et emme ei jaksa niimoodi olla. Mitte et ta aru saaks, aga jah. Ma ei poolda unekooli, eriti veel nii väikse beebi puhul, aga ma olin juba sada korda kõikvõimalikud kussutamised jne ära proovinud – see ei aidanud. Ja siis tundsin end kohutava emana, et ma teda rahustada ei suutnud, aga ma teadsin, et tal pole reaalselt midagi viga, vaid ta tahabki selles ühes asendis olla kogu aeg, aga niimoodi ei oleks ei mina ega ka tema magada saanud, sest ta chillib niisama seal, aga magama ei taha jääda. No lõpuks ta siis minu kõrval uinus, aga enne läks ikka aega, sest tema nägemus oli, et ta võiks terve öö mu põlvedel olla. Minu nägemus see kohe kindlasti ei olnud.

Seega jah – ma arvan, et kuigi beebid on väiksed, siis nad oskavad küll vajadusel manipuleerida, et nad saaksid seda, mida nad tahavad. Ja enamus asju me saamegi neile anda, aga mitte seda, et ema peaks nii ebamugavas asendis terve öö olema. Seega ma lihtsalt lasin tal nutta, kuni ta lõpuks magama jäi, olles enne sada korda igast asju proovinud ja lõpetanud sellega, et ta põlvedele jälle tõstnud. Aga ma ei oleks saanud seda terve öö teha.

Hendrik on ka E-ga need viimased päevad mitu korda pusinud, et ta paremini uinuks, aga mitte väga õnnestunult. Ja siis ta ütles midagi, mis tegelikult ongi niimoodi, aga vahel on teistel sellest raske aru saada – mehed peaksid rohkem hindama seda, mida naised lapsega (või lastega) kodus teevad, sest see on raskem kui tööl käimine. Ma olen nii nõus! On päevi, mis on vägagi okeid, aga sellistel hetkedel ma küll mõtlen, et tööl käia oli ikka nii lebo, sest kell 17.00 virutad sa kontoriukse kinni, lähed koju ja ongi kogu moos, aga lapsevanem oled sa 24/7. Ehk siis tegelikult võiks vanemahüvitis lausa kolmekordne palk olla, sest närve kulutab kolm korda rohkem kui tööl käimine. Aga eks sellega on jälle see, et kui laps on suurem, siis sa unustad need hetked ära, mil beebi niimoodi kisas. No näiteks mina olen oma keisrilõike valu juba täiesti unustanud, kuigi tol hetkel oli see põrgupiin. Hetkel meenutab seda ainult see väike arm alakõhul. Et sama lugu ilmselt selle beebivärgiga, hiljem mäletad ainult ilusaid hetki.

Kas tegemist võib olla ehk koolikutega? Google annab, et see ongi nutt, millel ei pruugigi mingit otsest põhjust olla beebide puhul (võivad olla gaasid ka, aga ei pea olema), lihtsalt see, et nad ise ei oska veel endaga muudmoodi hakkama saada. Poistel pidigi neid rohkem olema, et ongi lihtsalt selline periood, kus nad nutavadki tavapärasest enam ja suurt midagi ei annagi teha, vaid see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Et kui kuskil kolmekuused on, siis võib ehk üle minna? Tean lugusid, kus selline periood kestis kõvasti kauem. Iga laps on muidugi erinev.

Siinkohal teen mina suure kummarduse neile naistele, kellel on mitu väikest last järjestikku või lausa kaksikud-kolmikud. Te olete imeinimesed minu silmis! Ja minu laps on äärmiselt rahutu kõigest paar päeva olnud, aga juba on suht pask olla…