Natuke reisimisest

Vahel tahaks lihtsalt kuhugi mujale, tahaks visata arvuti aknast välja, et ei peaks neid kooliasju nägema ega tegema. Tahaks sellest Eesti imelikust kevadest eemale, sest siin ei tea ju kunagi, mida võib selga panna, sest ilm teeb trikke. Ja üldse… Kuidagi masendus tuleb vahel peale, kevadväsimus ehk? Kuigi ilmselt on see lihtsalt vabandus oma tegevusi lõpmatult edasi lükata (mis on minu puhul nii tavaline) ja siis on viimane minut käes ning Printsess jälle istub ning õpib end ogaraks. Nii tüüpiline minu puhul 😀 Nii et suht masekas tekib lausa. Aga siis!

Ja siis mulle meenub: varsti ma ju lähengi siit natukeseks minema! 11 päeva pärast lähen viieks nädalaks Hispaaniasse! Saan jälle oma armastatud hispaania keelt praktiseerida (Kuigi Hispaania hispaania keel mulle nii väga ei meeldi, ikka rohkem Ladina-Ameerika ühe konkreetse riigi hispaania keel on lemmik, aga see on vist loogiline ka, sest olin seal nii pikka aega). Viimati käisin Hispaanias 2009 aasta sügisel, seega on jälle huvitav tagasi minna.

Ma olen alati mõelnud, miks mulle Prantsusmaal olemine nii väga ei meeldinud kui Hispaanias (Olin mõlemas riigis aastal 2009, Prantsusmaal kaks kuud, Hispaanias ühe kuu). Ja siis mulle meenub karm tõsiasi – lisaks sellele, et ma Prantsusmaal töötades haledalt mitu korda feilisin, ei oska ma peaaegu üldse prantsuse keelt(Hispaania keelt rääkisin ma juba siis, küll mitte nii hästi kui praegu, aga ikkagi. Kõige paremini rääkisin hispaania keelt vist 2010 suvel, sest siis jõudsin Ladina-Ameerikast tagasi. Kuigi nüüd pole ma vahepeal nii palju praktikat saanud ja ilmselt on Hispaanias alguses raskem, aga küll ma hakkama saan). Tegelikult teoorias nagu peaksin oskama ka prantsuse keelt, sest olen seda samuti õppinud, aga tutkit- Prantsusmaal olles ei osanud ma peale oma nime ning selle, kus ma elan, mitte midagi öelda. Mäletan kui Korsikal (jah, mul õnnestus ka sellel imepärasel Prantsusmaale kuuluval saarel ära käia) läksin turismiinfokeskusesse ja tahtsin midagi küsida, siis ka seal rääkisid nad ainult prantsuse keelt. Nii et jah, selleks et Prantsusmaal paremini hakkama saada, tuleks prantsuse keelt osata. Eks muudes riikides tuleb ka kohaliku keele valdamine kasuks, aga Prantsusmaal on see veel eriti oluline.

Hispaanias resideerusin ma siis ainult Barcelonas (korraks käisin ka Tarragonas ja Lleidas). Ehk siis Kataloonias. Prantsusmaal olles õnnestus ära käia Marseilles, Toulouse’s, ülejäänud olid kõik väiksemad linnad- Narbonne, Perpignan(mu lemmik! Kui uuesti ühe oma lemmikraamatu “Lissaboni öö” Prantsusmaal olles läbi lugesin, siis mainiti seal ka seda linna, siis tuli naeratus kohe näole) + veel mitmeid külasid. Marseille jättis mulle kõige ebameeldivama mulje, olin seal küll ainult kaks päeva, aga mingi naine hakkas mind seal lihtsalt heast peast prantsuse keeles sõimama (olin kohvriga parasjagu). Ega ma suuremast aru ei saanud, aga ilmselgelt oli ta turistide vastu halvasti meelestatud. Olen käinud oma elu jooksul ka palju suuremates ja ohtlikemates linnades kui Marseille, aga millegipärast tundsin end seal kuidagi eriti jubedalt. Nojah, tol ajal ma ekslesin niisama oma kohvriga ringi (olin just hundipassi oma eelmisest töökohast saanud) ja mõtlesin, et pean vist lageda taeva all magama, aga õnneks tuli appi selline lehekülg nagu couchsurfing.org. (the world’s largest travel community).

Nagu näha, pealinnadesse ma jõudnud pole. Vaatab, kas nüüd saab Madridis ära käidud (mu praktika ei toimu seal linnas). Barcelonasse lähen kindlasti uuesti, sest mul on seal tuttavaid, aga vaatab Madridi suhtes veel(sest ma ei tea täpselt kui kiire mul saab praktikal olema). Mul üldse imelik värk nende pealinnadega, sest olen käinud ka Saksamaal ja Šveitsis niimoodi, et pealinnad on jäänud nägemata. Ega mulle üldiselt ka pealinnad ei meeldi.

Itaaliasse tahaks tegelikult. Olen sealt küll läbi sõitnud (Genovast ja Torinost), sest alustasime Prantsusmaalt Valence’ist sõitu Itaalia linna Livornosse, kus pidime laevaga edasi suunduma Korsikale. Aga kuna ma olin tööl (au pairi rõõmud ja mured), siis peamine sihtpunkt oli ikkagi jõuda ilusti Korsikale, seega Itaalias ma suutsin ainult seda maalilisust vaadata läbi autoakna ning peamisteks vaatamisväärsusteks olid ka vaid Mcdonaldsid, kus söögipause tegime.

Ma olin kuni oktoobrini 2011 üks kummaline inimene: ma olin elanud pool aastat ühes Ladina-Ameerika riigis, aga polnud mitte kunagi käinud Soomes(ja ometi on mul nüüd soomlasest kallim! :D). Kui teised Soomest rääkisid, siis mina kehitasin vaid õlgu ja kui küsiti, et kus ma siis käinud olen, tuli riikide nimekiri küll päris okei, aga Soomet polnud 😀 Rootsit ka polnud (nüüd olen seal ka käinud). Aga endiselt pole ma veel jõudnud näiteks Leetu ega Poolasse. Kohe näha, et kaugemad riigid pakuvad rohkem huvi (eriti hispaaniakeelsed riigid). Praegu tahaks küll kuskil Boliivia või Peruu külakolkas olla ja kohalikku elu nautida! Peab ikka raha koguma hakkama, krt 😀 Kõigepealt peaks muidugi töö üldse sebima, nii et jah. Ja sellist pappi kokku korjata, et nii kaugele ise minna ja veel kauemaks ka… See võtaks ikka… aastaid-aastaid.

Olengi juba päris pikalt paikseks jäänud(hetkel hoiab kool ju siin paigal), viimati lendasin üldse juulis 2010. Lennuhirmu mul õnneks pole, sest olen seda piisavalt palju ka teinud (ka 12-tunnine lend üle Atlandi Ookeani ja tagasi). Ainult kõrvad küll kipuvad vahel väga lukku minema ja pärast ei kuule natuke aega üldse midagi. Esimest korda lendasin 19-aastaselt, mäletan, et enne seda kartsin ikka täiega.

Kuid nüüd on kell jälle nii palju ning ma peaks juba magama minema. Head ööd! 🙂

Ahjaa: Prantsusmaale-Hispaaniasse seiklema läksin omal käel, no tegelikult pidin küll ühte peresse au pairiks minema, aga kuna ma ilmselgelt polnud arvestanud, et ma pole varem lastega eriti kokku puutunud, siis tekkisid mitmed ebakõlad hostperekondade ning minu vahel. Lühikese aja jooksul olin au pair lausa kolmes perekonnas(ja vahepeal uut hostperekonda otsides lihtsalt seiklesin ringi ega teadnud, kus järgmise öö veedan, olin vaene kui kirikurott… Nagu ka enne mainisin, õnneks aitas mind couchsurfing, selle lehe kaudu tutvusin ka paljude lahedate inimestega). Viimase perega isegi klappis, aga siis sain teada, et pean Eestis tagasi olema, sest mu Ladina-Ameerika projekt rahastati ning pidin asju ajama hakkama. Samuti ei lähe ma nüüd Hispaanisse praktikale oma rahadega. Rahastusi erinevate projektide raames on piisavalt, need võimalused tuleb lihtsalt üles leida. Õnneks mina olen kaks neist leidnud ka ja mõlemal korral on rahastatud ka 🙂 Enne on küll posu paberimajandust, aga kui tulemus on positiivne ning projekt rahastatakse, siis taipad, et see kõik oli seda väärt! 🙂

Advertisements

Kas mees on ikka väärt seda, et te oma unistustest loobute?

Seekord kirjutan “Eesti Tippmodellist”. Saatest iseenesest mitte, sest igal pool juba pläkutatud, et Ameerika tasemele nagunii ei jõuta ja fotograafid jagavad võtteplatsil igavaid kommentaare. Nii ongi, aga samas huvitav jälgida on ikkagi. Minu ootused olid selle saate puhul igal juhul veel madalamad, nii et selles mõttes üllatusin isegi meeldivalt 😀 Sest kui sa saatest nagunii suuremat ei oota, siis pettuda ju ka ei saa. Ma ei pettunud ja mingi põhjus ju ikka on, miks ma seda endiselt edasi vaatan, sest kuigi fotograafid annavad igavaid kommentaare, saatejuhil on imelik piiksuhääl (aksendist me ei räägi, sest ta on ju kaua välismaal elanud… ning häält ka ei saa inimene endale ise valida, nii et anname selle andeks). Nii et üldiselt võib isegi mingil määral rahule jääda. Eesti mastaabi kohta on see saade isegi üle ootuste hea.

Tahtsin siin blogis rääkida hoopis 16-aastasest modelliks pürgivast Keiust(kellel juba varasemaid kogemusi + Hiinas käik jne), kes tänases saates pisaraid valas ning mainis, et tema poiss-sõber ei taha leppida sellega, et ta seal saates on. Okei, arusaadav on, et kui sa oled kallimast eemal, siis sa oledki kurb ja valad vahel pisaraid, selles mõttes ma ei näe üldse probleemi. Aga mind pani hämmastama tema mingi taoline repliik: “Kui mu kallim paluks mult siit saatest ära tulla, et meie suhe saaks edasi toimida, siis ma teeksin seda, sest ma tahan, et see suhe jääks püsima.” No kulla tüdruk, sa oled 16-aastane ja kui modelliks saamine on tõesti su unistus, pealegi oled sa veel nii kaugele jõudnud ning järsku su nolgist poiss-sõber (no okei, vbl ei ole nolk, äkki on 22, 24, 27 – kust ma tean, aga point on sama) ütleb sulle, et tüdruk, marss koju, siis sa lendad nagu tuulispask oma kohvreid kokku pakkima ja ütled: “Hüvasti, modellimaailm!” Ja liiati veel enam, kui sa oled juba varem Hiinas käinud ja sulle tõesti see ala meeldib ning pildid tulevad ka “Eesti Tippmodelli” saates ilusti välja, aga siis järsku su armas kallis peigmees ütleb sulle, et ta ei leia, et sa peaksid selles saates olema, siis sa loobudki kohe! Jätad 16-aastaselt oma unistuse, sest su praegune kallim (kes on tõenäoliselt sama vana kui sa ise ehk väga noor) arvab niimoodi! Täpselt nagu Gerli Kai (oli vist) seal saates ka ütles, et mehed tulevad ja lähevad(ja eriti veel nii noorelt!), siis peaks prioriteedid paika panema.

Okei, ma saaks aru, kui Keiut modellindus ei paeluks(ta avastaks selle näiteks saates) ning ta tahakski ära minna, aga selles ju point pole. Saates sai ta noormees vist ikka asjast aru ning ei teinud talle sellist ultimaatumit, et tüdruk sealt ära minema peaks? Aga kui oleks teinud? Kas ta tõesti olekski läinud? Ma saan aru, et kui oled viie lapse ema ja armastav abikaasa oma mehele, siis võib-olla pole kõige mõistlikum öelda: “Ma nüüd panen seljakoti selga ja tõmban siit Eestist vehkat, sest see on mu unistus”, sest noh kui lapsed väiksed, siis peab neid ikka toitma, mähkmeid vahetama, riietama, kasima, kammima + veel üllatunud abikaasa, kes jääks sellisel juhul lolli näoga sulle otsa vahtima ning mõtleks, et kaasa päris segaseks läinud. Aga kui sa oled 16 ning modelliks saamine ning kõik need vidinad-sidinad-pildistamised-sitsid-satsid-emotsioonid-kõrged kontsad, meik, soengud, ilusad riided jne sind köidavad(nagu Keiu puhul see ilmselgelt ka on) ja sa selle kõik oled valmis nõus vastu taevast lennutama, sest su nunnu “eluarmastus” arvas, et teie suhte päästmise nimel peaksid sa kodus põll ees süüa tegema, siis…

oled sa lihtsalt loll! Ma ei väida siin, et Keiu ei pruugi oma praeguse kallimaga kauaks kokku jääda, pärast on veel kümne aasta pärast koos, aga vaevalt see saab niimoodi olla, et praegu oma unistusest loobud ning siis pärast rahulikult oma musimopsi tänad, et ta sult saatest ära käskis minna. Pigem on siis niimoodi, et kui mingi imelikul põhjusel veel 10 aasta pärast sama tüübiga koos oled, siis parema meelega virutaksid talle panniga pähe, et ta sul omal ajal mingi mõttetu kapriisi pärast modellisaatest ära käskis minna. Kui tüüp ei suuda vastu pidada natuke aega (Kaua see modellisaade ikka kesta võiks, filmiti see ju kiiremini, ilmselt meie iga nädal on neil seal üks päev) ilma sinuta ning ütleb, et eit, kobi koju tagasi, siis ilmselgelt temast pikemas perspektiivis asja saada ju ei saa.

Ja oletame, et Keiu kallim ütlebki talle, et ta peaks koju minema ning kuulekas Keiu teebki seda pisarsilmil, sest loodab, et jääb igavesti oma nunnukesega kokku. Ja siis kuu aja pärast ütleb seesama tüüp: “Tead, Keiu, sorri, aga ma ei ole enam meie suhtest huvitatud.” Siis ilmselt teeks Keiu kõik, et poleks oma kallimat kuulanud ning modellisaatele nii lihtsalt käega löönud? Aga võta näpust – enam ei aita ei ussi-ega püssirohi ning kastruliga kallimale pähe löömine ei too ka midagi muud peale suure jama. Aega enam tagasi kerida ei saa. Ja siis kahetsed elu lõpuni, et oma unistusest loobusid.

Nii et Keiu, ära mine saatest lihtsalt sellepärast ära, et su kallim arvab, et sa peaksid seda tegema (Kuigi nad vist ei saagi niisama saatest ära minna, sest neil on see leping, aga no hüpoteetiliselt siis). Kui see on sinu unistus ja sa oled hetkel 16-aastane, siis sa peaksid selle poole püüdlema! 16-aastaselt jätta mingi mehe pärast oma suur unistus täitmata on kõige arulagedam põhjus, mida ma eales kuulnud olen. Isegi 22-aastaselt. Isegi 30-aastaselt. Okei, lapsed on juba natuke teine teema, aga mehe pärast? Kas sa saaksid üldse pärast enam selle sama mehega õnnelik olla, kui oled tema pärast loobunud millestki sellisest, mis sulle nii väga meeldis?

Natuke muust teemast rääkides, lõpuks nägin siis selle Urmas Väljaotsa ka modellisaates ära. Aitäh sulle, Urmas Väljaots, et sa nii igava “Minu Pariisi” kirjutasid. Nojah, arvata on, et Pariis on moetööstuse meka, aga kui kogu raamat koosneb ainult moest, siis oleks võinud selle raamatu kuskil moeraamatute sarjas välja anda. Õnneks mul oli paar aastat tagasi nii palju oidu peas ning seda raamatut endale ei muretsenud, vaid laenasin enne sõbrannalt. Kõige igavam minu-sarja lugemine. Ma pole “Minu Pariisi” raamatut üldse enam raamatupoes ka näinud, põhjus ei saa ju ometi olla selles, et see oli lihtsalt nii huvitav, et kõik eksemplarid osteti ära? (Kui nii oli, siis mis teil inimesed ometi viga on?) Ilmselt oli see nii igav, et nad peitsid need raamatud kuhugi ära, sest nad ei tahtnud neid sinna 1.euro raamatute listi panna(oleks häbi teinud ülejäänud minu-sarja raamatutele). Noh, vähemalt modellisaatesse ta sobis ning ütles isegi asjalikke kommentaare ehk siis iga inimene jäägu oma liistude juurde. Kirjutamine jäta teiste jaoks (noh, moest võid ikka kirjutada, aga üldiselt nii asjalike raamatute sarja ära parem oma nina topi!).

Ja saigi kõik öeldud. Pidage siis meeles: Püüelge oma unistuste poole ning ärge  lubage oma kullakestel teile öelda, et peaksite neist loobuma! 😉 Ja kui ta nii ütleb, siis ärge loobuge! Hiljem kahetsete nagunii.