Natuke reisimisest

Vahel tahaks lihtsalt kuhugi mujale, tahaks visata arvuti aknast välja, et ei peaks neid kooliasju nägema ega tegema. Tahaks sellest Eesti imelikust kevadest eemale, sest siin ei tea ju kunagi, mida võib selga panna, sest ilm teeb trikke. Ja üldse… Kuidagi masendus tuleb vahel peale, kevadväsimus ehk? Kuigi ilmselt on see lihtsalt vabandus oma tegevusi lõpmatult edasi lükata (mis on minu puhul nii tavaline) ja siis on viimane minut käes ning Printsess jälle istub ning õpib end ogaraks. Nii tüüpiline minu puhul 😀 Nii et suht masekas tekib lausa. Aga siis!

Ja siis mulle meenub: varsti ma ju lähengi siit natukeseks minema! 11 päeva pärast lähen viieks nädalaks Hispaaniasse! Saan jälle oma armastatud hispaania keelt praktiseerida (Kuigi Hispaania hispaania keel mulle nii väga ei meeldi, ikka rohkem Ladina-Ameerika ühe konkreetse riigi hispaania keel on lemmik, aga see on vist loogiline ka, sest olin seal nii pikka aega). Viimati käisin Hispaanias 2009 aasta sügisel, seega on jälle huvitav tagasi minna.

Ma olen alati mõelnud, miks mulle Prantsusmaal olemine nii väga ei meeldinud kui Hispaanias (Olin mõlemas riigis aastal 2009, Prantsusmaal kaks kuud, Hispaanias ühe kuu). Ja siis mulle meenub karm tõsiasi – lisaks sellele, et ma Prantsusmaal töötades haledalt mitu korda feilisin, ei oska ma peaaegu üldse prantsuse keelt(Hispaania keelt rääkisin ma juba siis, küll mitte nii hästi kui praegu, aga ikkagi. Kõige paremini rääkisin hispaania keelt vist 2010 suvel, sest siis jõudsin Ladina-Ameerikast tagasi. Kuigi nüüd pole ma vahepeal nii palju praktikat saanud ja ilmselt on Hispaanias alguses raskem, aga küll ma hakkama saan). Tegelikult teoorias nagu peaksin oskama ka prantsuse keelt, sest olen seda samuti õppinud, aga tutkit- Prantsusmaal olles ei osanud ma peale oma nime ning selle, kus ma elan, mitte midagi öelda. Mäletan kui Korsikal (jah, mul õnnestus ka sellel imepärasel Prantsusmaale kuuluval saarel ära käia) läksin turismiinfokeskusesse ja tahtsin midagi küsida, siis ka seal rääkisid nad ainult prantsuse keelt. Nii et jah, selleks et Prantsusmaal paremini hakkama saada, tuleks prantsuse keelt osata. Eks muudes riikides tuleb ka kohaliku keele valdamine kasuks, aga Prantsusmaal on see veel eriti oluline.

Hispaanias resideerusin ma siis ainult Barcelonas (korraks käisin ka Tarragonas ja Lleidas). Ehk siis Kataloonias. Prantsusmaal olles õnnestus ära käia Marseilles, Toulouse’s, ülejäänud olid kõik väiksemad linnad- Narbonne, Perpignan(mu lemmik! Kui uuesti ühe oma lemmikraamatu “Lissaboni öö” Prantsusmaal olles läbi lugesin, siis mainiti seal ka seda linna, siis tuli naeratus kohe näole) + veel mitmeid külasid. Marseille jättis mulle kõige ebameeldivama mulje, olin seal küll ainult kaks päeva, aga mingi naine hakkas mind seal lihtsalt heast peast prantsuse keeles sõimama (olin kohvriga parasjagu). Ega ma suuremast aru ei saanud, aga ilmselgelt oli ta turistide vastu halvasti meelestatud. Olen käinud oma elu jooksul ka palju suuremates ja ohtlikemates linnades kui Marseille, aga millegipärast tundsin end seal kuidagi eriti jubedalt. Nojah, tol ajal ma ekslesin niisama oma kohvriga ringi (olin just hundipassi oma eelmisest töökohast saanud) ja mõtlesin, et pean vist lageda taeva all magama, aga õnneks tuli appi selline lehekülg nagu couchsurfing.org. (the world’s largest travel community).

Nagu näha, pealinnadesse ma jõudnud pole. Vaatab, kas nüüd saab Madridis ära käidud (mu praktika ei toimu seal linnas). Barcelonasse lähen kindlasti uuesti, sest mul on seal tuttavaid, aga vaatab Madridi suhtes veel(sest ma ei tea täpselt kui kiire mul saab praktikal olema). Mul üldse imelik värk nende pealinnadega, sest olen käinud ka Saksamaal ja Šveitsis niimoodi, et pealinnad on jäänud nägemata. Ega mulle üldiselt ka pealinnad ei meeldi.

Itaaliasse tahaks tegelikult. Olen sealt küll läbi sõitnud (Genovast ja Torinost), sest alustasime Prantsusmaalt Valence’ist sõitu Itaalia linna Livornosse, kus pidime laevaga edasi suunduma Korsikale. Aga kuna ma olin tööl (au pairi rõõmud ja mured), siis peamine sihtpunkt oli ikkagi jõuda ilusti Korsikale, seega Itaalias ma suutsin ainult seda maalilisust vaadata läbi autoakna ning peamisteks vaatamisväärsusteks olid ka vaid Mcdonaldsid, kus söögipause tegime.

Ma olin kuni oktoobrini 2011 üks kummaline inimene: ma olin elanud pool aastat ühes Ladina-Ameerika riigis, aga polnud mitte kunagi käinud Soomes. Kui teised Soomest rääkisid, siis mina kehitasin vaid õlgu ja kui küsiti, et kus ma siis käinud olen, tuli riikide nimekiri küll päris okei, aga Soomet polnud 😀 Rootsit ka polnud (nüüd olen seal ka käinud). Aga endiselt pole ma veel jõudnud näiteks Leetu ega Poolasse. Kohe näha, et kaugemad riigid pakuvad rohkem huvi (eriti hispaaniakeelsed riigid). Praegu tahaks küll kuskil Boliivia või Peruu külakolkas olla ja kohalikku elu nautida! Peab ikka raha koguma hakkama, krt 😀 Kõigepealt peaks muidugi töö üldse sebima, nii et jah. Ja sellist pappi kokku korjata, et nii kaugele ise minna ja veel kauemaks ka… See võtaks ikka… aastaid-aastaid.

Olengi juba päris pikalt paikseks jäänud(hetkel hoiab kool ju siin paigal), viimati lendasin üldse juulis 2010. Lennuhirmu mul õnneks pole, sest olen seda piisavalt palju ka teinud (ka 12-tunnine lend üle Atlandi Ookeani ja tagasi). Ainult kõrvad küll kipuvad vahel väga lukku minema ja pärast ei kuule natuke aega üldse midagi. Esimest korda lendasin 19-aastaselt, mäletan, et enne seda kartsin ikka täiega.

Kuid nüüd on kell jälle nii palju ning ma peaks juba magama minema. Head ööd! 🙂

Ahjaa: Prantsusmaale-Hispaaniasse seiklema läksin omal käel, no tegelikult pidin küll ühte peresse au pairiks minema, aga kuna ma ilmselgelt polnud arvestanud, et ma pole varem lastega eriti kokku puutunud, siis tekkisid mitmed ebakõlad hostperekondade ning minu vahel. Lühikese aja jooksul olin au pair lausa kolmes perekonnas(ja vahepeal uut hostperekonda otsides lihtsalt seiklesin ringi ega teadnud, kus järgmise öö veedan, olin vaene kui kirikurott… Nagu ka enne mainisin, õnneks aitas mind couchsurfing, selle lehe kaudu tutvusin ka paljude lahedate inimestega). Viimase perega isegi klappis, aga siis sain teada, et pean Eestis tagasi olema, sest mu Ladina-Ameerika projekt rahastati ning pidin asju ajama hakkama. Samuti ei lähe ma nüüd Hispaanisse praktikale oma rahadega. Rahastusi erinevate projektide raames on piisavalt, need võimalused tuleb lihtsalt üles leida. Õnneks mina olen kaks neist leidnud ka ja mõlemal korral on rahastatud ka 🙂 Enne on küll posu paberimajandust, aga kui tulemus on positiivne ning projekt rahastatakse, siis taipad, et see kõik oli seda väärt! 🙂

Advertisements