Miks mõned inimesed kogu aeg triigivad?

Täna (ajaliselt küll juba eile, sest kell on 01.01) sai Suudlevates Tudengites istumas käidud. Mina, Härra, Härra sõber ja blogilugeja, kellest ma eelmisel nädalal kirjutasin. Väga tore õhtu oli, meie Härraga tulime nüüd ära, aga nemad jäid veel sinna edasi. Maailm on ikka häid juhuseid täis, et nüüd üks väga tore blogilugeja ja Härra sõber eelmisel nädalavahetusel tutvusid. Kui meie omavahel blogidest rääkima hakkasime, siis oli meestel vist igav, sest nemad ei tea sellest maailmast mitte midagi 😀 Härra natuke nüüd juba teab, sest ta on sunnitud vahel kuulama, et mida mingi blogija kuskil kirjutas vms, aga üldiselt siiski teda need asjad eriti ei huvita. Aga ta teab, kes on Mallukas, Britt jne 😀

Kui jutt läks lambist triikimise peale täna, siis ma pidin küll üles tunnistama, et ma olen elus umbes kolm korda triikinud (kui sedagi). Ma vahel mõtlen, et mida osadel naistel ikka nii palju kogu aeg triikida on, mõnikord loen mõnda blogi, kus keegi ütleb, et triikis terve päev, siis sellest ma aru ei saa. Härra siis ütles, et tema alles eelmisel nädalavahetusel triikis oma särki, ma siis küsisingi, et miks ma seda ei näinud, aga ma olin siis väljas. Pean tunnistama, et ma isegi ei teadnud, et meil triikraud üldse olemas on 😀 Nojah, meeste puhul on ehk tõesti vaja triiksärke triikida, aga mina oma riideid ei triigi. Blogilugeja mainis ka, et tema ka ei triigi oma riideid – selles mõttes oleme sarnased naised 😀 Ja söögitegemine ei ole ka see, mida ma tahaks teha, aga kuna elu sunnib, siis vahel peab. Triikima õnneks ei pea! Või olen mina lihtsalt nii mats, et ei saa aru, miks seda kogu aeg tegema peab. Kõik rõivad ei lähe ju kortsu! Kui ma aastal 2009 Hispaanias olin, siis seal kõik inimesed alati triikisid. KÕIK! Ükskõik, kellele sa külla juhtusid, vahet ei olnud, kas mees või naine – siis ta oli ka just triikinud, triikimas või kohe triikima hakkamas. Sellist fenomeni ma eestlaste hulgas õnneks siiski märganud pole. Mehhiklaste hulgas ka seda ei olnud, aga neil oli see teema, et paljud naised meikisid end bussides. Vahepeal olid need sellised pisikesed marsataolised bussid (combid), aga alati võis näha mõnda neidu, kes endale tööle/kooli minnes meiki tegi (ja arvestades mehhiklaste sõidustiili, siis ma küll ei kujuta ette, kuidas see meik normaalne tulla sai). Nii naljakas minu meelest. Ja mehhiko meestel oli jälle see geelipeade värk, et isegi seitsmeaastased lapsed pidid enne kooliminekut pool potsikut geeli pähe panema. Sest ilma lihtsalt ei lubatud kooli minna, täiskasvanud kontrollisid enne üle, et kas lapsed on ikka geeli pähe pannud. Õudukas.

Aga head ööd hetkel! 🙂

Advertisements

Las ma olen natuke bitch ja parastan…

Täna ma pean ühel teemal kirjutama. Küll ümber nurga, sest kuigi üks osa tahaks minust täiega otse tulistada, siis isegi minus on alles see Jaanika, kes päris bitch sellistes olukordades ei ole. Natuke bitch aga siiski.

Nimelt kevadel ma kirjutasin ühel teemal, mis tekitas palju poleemikat. Lausa nii palju, et mu postituse alla tuli 91 kommentaari. Mõned neist üritasid mulle selgeks teha, et ma olen idioot, sest ma ei saa paljudest asjadest aru. Üks neist kustutas mind pärast seda postitust Facebooki sõbralistist ära, aga temast ma täna ei räägi, sest ta pole  sellega üldse seotud (Leevi, kes mind ära kustutas Facebookist, vaidles mulle kõige rohkem vastu, aga temast see postitus ei ole). Räägin kellestki teisest.

Nüüd on aga selgunud tõsiasi, et mõned veendumised, mida mulle seal postituses nii peale suruti, ei ole ikka päris need, mille järgi need inimesed tegelikult elavad. Et kuigi mulle kinnitati, et ma ilmselt ei oska piisavalt vaba suhet hinnata, sest sellega kaasnebki see 100-protsendiline usaldus, milleni jõuavad elu jooksul vaid teatud inimesed (ma nimelt kirjutasin oma postituses, et ma ei poolda vaba suhet, millele siis paljud inimesed hakkasid vastu vaidlema). Ja siis tuleb välja, et kui inimesel endal samasugune olukord käes on, siis pole sellest vabast suhtest enam midagi järel, vaid ollakse armukade selle naise peale, kes tema mehega voodit jagab. Või oli asi selles, et seda tehti tema selja taga, mitte enam kolmekesi grupikat nagu varem? Kuigi jah, seal on ka muud aspektid, mis teevad selle loo ülejäänud peategelased kahepalgelisemaks, kui teised inimesed seda neist reaalselt usuks, aga siiski (ei ole see abielu neil sugugi nii idülliline, mida kõigile teistele näidata üritatakse…) Kuhu jäi see, et vaba suhe ei sea mingeid piiranguid? Kuhu? Ahjaa, sinna armukadeduse hulka, mida vaba suhte pooldajatel ei pidavat ju üldse olema 😉

Ma ei parastaks, kui mul ei oleks meeles need postituse kommentaarid, aga on. Selle kohta saab öelda ainult üht – me kõik õpime kogemustest. Ja mõnikord tuleb löök sealt, kust seda oodatagi ei oskaks. Ja sellisel juhul lendavad kõik need “Vaba suhe on ikka täiega hea” loosungid sinna, kus päike ei paista. Ka neil, kes siiani uskusid, et nad suudavad sellega leppida.

Töötu raporteerib

Töötu raporteerib. Jäin ühel teisel konkursil teiseks, nad muidu oleksid mu võtnud, aga viimasel hetkel saatis CV keegi, kellel oli viis aastat kogemust. Ütlesid, et saavad mulle uuest aastast poole kohaga tööd pakkuda, aga ma lubasin mõelda. Et kui täiskohaga tööd selleks ajaks pole, siis ma võib-olla võtangi. Eks näis. Kuigi süda ütleb pigem ei, sest see pole päris see, mida ma teha tahaksin. Küll sama valdkond, aga mitte päris see – seega ma väga õnnetu polnudki, kui ma seda kohta ei saanud.

Ühes rootsi keelega seotud firmas käisin vestlusel ning pärast seda testi sooritamas. Tingimus oli see, et esimesed pool aastat maksavad sulle ainult miinimumpalka, samal ajal pead nädalas 15 tundi rootsi keele kursustel käima, muud tegema ei pea. Ja pärast kuut kuud pead kõnekeskuses aasta töötama, sest kui varem lahkud, pead need keelekursused neile kinni plekkima, lisaks veel mingid leppetrahvid (kui nad just ise ei otsusta keelekursuste ajal, et sa oled aeglane õppija või hiljem, et sa ei sobi neile töötajaks, siis ei pea midagi maksma). Ma alguses mõtlesin, et uue keele oskus on alati hea, aga see ei olnud päris see, millega ma end järgnevaks 1,5-aastaks siduda tahaksin. Pidin seal inglise keele ja loogikatesti tegema ja ma olin üsna kindel, et ma ei saa, sest kuigi inka oli väga lihtne, siis see loogikatest pani küll mõtlema. Täna sain vastuse, et osutusin valituks, aga ma ütlesin ära. Ja mitte sellepärast, et peaksin pool aastat miinimumpalka saama, vaid sellepärast, et rootsi keel ei huvita mind siiski nii palju. Oleks äri hispaania keel või itaalia või prantsuse keel, siis ehk jah. Või vene keel algajatele, sest see oleks mulle kasulik. Aga seal oli see asi, et peadki poole aastaga rootsi keele B2 tasemele saama ja siis vähemalt aasta otsa nende firmas töötama. Pärast poolt aastat oleks palk muidugi väga normaalne, aga ikkagi… Süda ütles, et see ei ole see, mida ma teha tahan. Ja kuna ma olin 95 protsenti veendunud pärast seda testi, et ma ei osutu valituks, siis ma ei uskunudki, et pean üldse telefonis ära ütlema. Aga pidin. Mainisingi, et see pole päris see, millega ma end 1,5-aastaks siduda tahan. Samas enesehinnangut tõstis see küll, et ma oleksin saanud selle töökoha, aga ma ei taha võtta mingit tööd lihtsalt sellepärast, et midagi ju peab tegema. Miinimumpalga ma oleksin üle elanud, sest sellel ajal oleksin saanud lihtsalt rootsi keelt õppida 15 tundi nädalas + kodused tööd, aga sellisel juhul oleks see pidanud olema midagi sellist, mis mind ikka täiega huvitab. Kuigi jah, ma pole elus kunagi miinimumpalka saanud (kui välja jätta see aeg, kui ma gümnaasiumi kõrvalt õhtuses vahetuses tööd tegin). Saatejuhiks olemine on mind tegelikult natuke ära hellitanud, sest ma töötasin kuus umbes 40 tundi, aga palka sain normaalselt selle aja kohta.

Mingid müügifirmad on mulle ise helistanud, sest nad vist näevad oma CV keskuse andmebaasist, et ma otsin tööd ja mul on müügitöö kogemus. Helistas isegi üks, kus ma kunagi töötasin, küll lühikest aega, aga siiski. Ütlesin, et ma pole huvitatud, sest ma olen küll sellega tegelenud, aga hetkel ei taha seda uuesti teha. Ning tõesti ei taha.

Mul vedas täiega sellega, et ma sain Töötukassas nii normaalse konsultandi. Mu sõbrannal oli sama konsultant, kui ta tööd otsis ja ta rääkis, et kui see meeldiv neiu puhkusel oli, siis oli mingi vanem daam teda asendanud, kes oli pragama hakanud, et miks inimene teenindajaks ei lähe, kui erialast ei leia. Et hakkas neid muid töökohti täiega pähe määrima. Või et kui on müügitöö kogemus, siis hakkab seda pähe päärima, kuigi ma seda teha ei taha. Õnneks see konsultant on palju meeldivam, meievanune ka – ju siis mõistab noori rohkem 🙂 Peaks endale Töötukassa abil tasuta vene keele kursused sebima, sest see on üks takistustest, miks ma oma erialal tööd ei leia. Ma järgmine kord küsin, kui sinna uuesti lähen (kui siis veel endiselt tööd leidnud pole). Kuigi selleks peab vist pikemalt juba töötu olema, et nad neid niimoodi tasuta annaksid.

Vot sellised lood siis hetkel.

Reketi kontsert Illusioonis/ Kui blogilugeja sinuga suhtlema hakkab

Reedel sai Illusioonis käidud. Ma polnud seal kuskil neli aastat käinud, sest mulle isiklikult selle ööklubi atmosfäär ei meeldi. Atlantises on kindlasti parem õhkkond, aga sel korral viisid jalad mind siiski sinna, sest Reket esines seal. Ja ma polnud teda kunagi varem laivis näinud, seega pidi võimaluse ära kasutama. Kuna mu sõbrannale meeldib ka tema muusika, siis panime selle plaani juba neljapäeval paika, et reedel kindlasti läheme.

Kõigepealt käisime Kivis istumas (jah, mittetartlastele informatsiooniks, siis Tartus on tõesti selline väike baar – ehk siis kui keegi ütleb, et ta on Kivis, siis ei pea see sugugi seda tähendama, et ta on end kanepiuimaseks tõmmanud :D). Ma polnud oma parima sõbrannaga nii ammu peol käinud, viimati vist suvel pärast blogiauhindade jagamist, kui Härra ja Pihiisa ka olid.

Juhuse tahtel liitus meiega kesklinnas ka Härra eks – ja nii me siis sammud Illuka poole seadsimegi. Illukas isegi küsiti uksel kõigilt dokumente, sest eeldada võis, et paljud alaealised tahavad peole minna, kuna Reketi muusikat austavad eriti just noored. Sel korral tekkis veel rohkem tunne, et oleks nagu koolidiskol, sest need 18-aastased tunduvad tänapäeval ikka nii noored. Ma räägin nagu pensionär juba, aga nii on 😀

Meie sõbrannaga läksime muidugi kohe tantsma, Härra eks jäi istuma. Kui siis 00.30 paiku WC-sse läksin, siis mingi naine juba oksendas kraanikaussi – ei olnud ilus vaatepilt. Võinoh, kahju hakkas, tulid endalgi meelde need peod ööklubis, kui kunagi oksendatud sai, küll WC-potti ja umbes 04.00 ajal hommikul, aga point jääb samaks.

Ühel hetkel hakkasid mingid tüübid Härra eksi sebima ja siis tulid meiega ka tantsima. Olidki mingid 20-aastased mehed. Varsti siis küsiti, et kas ma olen see Night Chati Jaanika 😀 Ja hiljem mainis sõbranna mulle, et nad olid küsinud ka, et miks ma nii ülbe näoga alati olen, seda siis küsisid mitte minu kuuldes. Mina ja minu tavaline nägu, mis sa ära teed, kui inimestele ülbe tundub.

Puhkasin vahepeal jalga, kui üks neiu minuga rääkima tuli. Kui ta küsis, et kas ma olen Jaanika, siis ma eeldasingi kohe, et ta ilmselt siis teab mind saatest. Tema aga mainis, et ta on mu blogi fänn  – ehk siis on kõik postitused algusest peale läbi lugenud. See oli vist esimest korda elus, kui minuga tuldi laivis suhtlema minu blogi pärast, eks vahel on ikka kommentaarides mainitud, et tead, nägin sind, aga niimoodi pole rääkima tuldud. Väga tore hetk oli 🙂 Neiu mainis mulle, et nägi meid tegelikult eelmisel nädalal Atlantises Terminaatori kontserdil ka, et olin talle isegi otsa vaadanud. Mulle kahjuks kohe ei meenunud, aga hiljem järele mõeldes sain aru küll, kes see neiu oli. Ja siis rääkisime natuke niisama blogidest (ta mainis, et loeb peale minu veel Malluka ja Briti blogi) ja elust. Ta mainis ka, et talle oli silma jäänud Atlantisest Härra sõber, et olla väga kena noormees. Siis me kumbki veel ei teadnud, et Härra sõber ja see neiu juba järgmisel õhtul omavahel tuttavaks saavad – Eesti on ikka väike 🙂 Aga sellest juba varsti.

Kui Reket peale tuli, siis läksime lavale lähemale, aga kuna see muusika oli seal nii vali, et pidin peaaegu kurdiks jääma, siis liitusin oma sõbrannadega, kes natuke kaugemal olid. Neiu ütles, et lisab mu oma sõbraks Facebookis 🙂 Hästi tore ja sõbralik naine tundus, umbes minuvanune. Kui nüüd Reketist rääkida, siis see oli väga võimas kontsert! Ja ta tõesti ongi megapikk mees 😀

Kui Reket läbi sai, siis me veel natuke olime, aga üsna varsti tõmbasime ka leebet. Läksime Poolde Kuude sööma, sest kõhud olid tühjad. Kõrvallauast tuli mingi mees meiega rääkima, alguses me ütlesime, et istugu tagasi oma kohale, mida too siis tegigi. Enne äraminekut juhtusime aga suhtlema ja siis Härra eks, ainuke vallaline naine meie kolmesest seltskonnast, hakkas ühe tüübiga rohkem rääkima. Meie siis sõbrannaga ütlesime, et me hakkame ära minema, aga tema võib ju nendega veel edasi hängima jääma. Ta siiski otsustas seda mitte teha, seega Poole Kuue ees vahetas üks noormees neist kahest temaga numbreid. Ma ütlen ausalt, et ma olen alati arvanud, et mina olen suur küsimustega pommitaja, aga ma eksisin! Umbes viie minutiga oli Härra eks küsinud sellelt noormehelt kõik küsimused ära, alates sellest, kas tal lapsi on ja lõpetades sellega, et kas ta ikka homme võtab temaga kindlasti ühendust – ehk siis kas tema number sai ikka õigesti kirja pandud 😀

Kui ta kolmandat korda küsis sellelt vindiselt noormehelt, et kas too temaga ikka homme ühendust võtab, siis ma hakkasin lihtsalt naerma. Ma ausõna mõtlesin, et kui mees ütles, et tal pole lapsi, siis tuleb ka see küsimus, et kui veel pole, siis millal tahaks, et kas nimed on juba valmis mõeldud – neid siiski õnneks ei tulnud. Nendel küsimustel pole iseenesest midagi viga, aga mitte esimesel kohtumisel. Kui keegi mind esimesel kohtumisel niimoodi küsimustega sõna otseses mõttes pommitaks, siis ma jookseks suure tõenäosusega kohe minema. Ma tean, et ka paljudel meestel on samasugune mentaliteet, veel hullem isegi.

Ma olen ikka nii taktitundetu, ma tean, aga see olukord oli liiga koomiline juba. Kui noormees oli pühalikult sada korda lubanud, et ta võtab temaga homme ühendust, siis hakkasime me kõik minema. Kahju hakkas ka selle tüübi sõbrast, kelle kuuldes Härra eks mainis, et ta jääks küll edasi, kui oleks ainult see noormees, kellega nad numbreid vahetasid. Niigi see tüüp tundis end halvasti, et tema sõber ilmselgelt alati naistele rohkem silma jääb – aga siis veel selline kommentaar ka. Raske elu, ma ütlen.

Mina läksin taksoga koju, sõbranna ja Härra eks läksid jala, neil oli natuke ühist maad kõndida, seega jätsin nendega Raekoja platsis hüvasti.

Kui koju jõudsin, siis juhtusin Härrale rääkima, et üks blogilugeja olid meid eelmisel nädalavahetusel Atis näinud, et nüüd tuli minuga Illukas rääkima. Mainisin ka seda, et ta oli mulle öelnud, et Härra sõber oli talle sealt silma jäänud. Muidugi küsis Härra, et mis selle naise Facebook on, et siis oma sõbrale seda mainida. Ma pidin kahjuks ütlema, et mul aimugi, sest ta ei öelnud mulle oma nime, ütles vaid, et lisab mu ise sõbralisti – et kui ta seda teeb, siis saan öelda.

Kui laupäeval üles ärkasin ja Facebooki läksin, oligi see neiu mind enda sõbralisti lisanud. Ja juhtuski siis niimoodi, et see blogilugeja ja Härra sõber hakkasid omavahel kirju vahetama. Härra ja ta sõber läksid eile õhtul Atlantise sünnipäevapeole, kus siis 2 Quick Start esines, aga kuna ma olin reedel juba väljas käinud, siis mina enam ei viitsinud (Härra oli reedel kodus, talle Reketi muusika eriti ei meeldi).

Kui hommikul Härra siis tagasi tuli, mainis ta, et ta sõber oli seda blogilugejat juhuslikult klubis näinud – seega nad olid suhtlema hakanud. Ja oligi mõlemapoolne keemia ka laivis kohtudes tekkinud. Tartu on ikka väike 🙂 Härra rääkis, et see neiu oli talle öelnud, et ta loeb mu blogi, et ma kirjutan tema arvates väga huvitavalt. Ja et meie Härraga oleme ilus paar, et sobime väga hästi 🙂 Kuna Härra oli jälle kaine autojuht, siis ta viskas kõigepealt neiu koju, siis oma sõbra. Enne seda olid sõber ja see neiu muidugi pikalt naise maja ees auto tagaistmel omavahel rääkinud – keemia oli õhus olnud 🙂

Kui ma täna hommikul Facebooki läksin, siis see naine kirjutas mulle, et Jaanika, su mehe sõber on ikka nii hot. Siis ma avastasin, et ma olen selle neiuga varem ka kirju vahetanud, nimelt juunis 2014 ta kirjutas mulle ning mainis juba siis, et ta täiega loeb mu blogi, et olen ta lemmikblogija. Me ka siis kribasime natuke, ma muidugi tänasin teda komplimendi eest, aga ma olin selle nüüdseks juba unustanud. Ja selle üle on mul ka hea meel, et puhtalt juhuse tahtel Härra sõber ja see naine tutvusid, sest Härra mainis ka, et mõlemad olid klubis ning hiljem autos ikka teineteisele nii pikalt otsa vaadanud, et õhus oli elektrit 😀 Sest nagu see naine mulle juba Reketit kuulates mainis, et talle jäi Härra sõber juba Termika kontserdil silma, aga siis nad veel omavahel suhtlema ei hakanud.

Vot selline huvitav nädalavahetus siis 🙂

Mis saab siis, kui sa ei tee ei lapsi ega karjääri? / Kui lõpuks mõistad, et mugavustsoonis mandumine peab ära lõppema…

Malluka postitus pani mind ennastki mõtlema. Ta kirjutas seal sellest, kuidas naised saavad tunda erinevat kriitikat – et vahet pole, mida sa teed või ei tee, siis kellelegi jääb see ikka ette. Ma seal kommentaariumis mainisin ka, et tihtipeale arvatakse, et ongi olemas ainult kaks varianti – et kas oledki juba noorelt lapsed saanud – järelikult pole sellepärast saanud karjääri teha. Või oledki totaalne karjäärinaine, kes pole sellepärast saanud lapsi muretseda, et kogu aeg on vaja ametiredelil kõrgemale ronida. Kui esimesed saavad kriitikat sellepärast, et nad on kellegi arvates mõttetud kodukanad (mitte minu arvates, teatud inimeste arvates), siis teised saavad pähe hoopis sellepärast, et nad muudkui seda lapsetootmist edasi lükkavad. Ehk siis mingis mõttes oled sa ikkagi mõttetu, aga saad vähemalt vabanduseks tuua, et näed, lapsed on tehtud, nüüd saan millalgi karjäärile pühenduda! Või et näed, karjäär on tehtud, nüüd saan varsti lastele pühenduda! Jah, lisaks on ka neid naisi, kes suudavad mõlemat korraga teha, aga nemad saavad kriitikat selle eest, et ei pühenda lapsele piisavalt aega jne.

Aga on veel üks grupp inimesi, kellel pole mitte midagi vabanduseks tuua. Nagu mina näiteks. Kui karjäärinaised saavad öelda, et näed, mul pole lapsi, aga mul on ülihea töökoht veel parema palgaga, emad ilma karjäärita saavad öelda, et nad on vähemalt eesti iibele kasulikud olnud! Ja siis on veel minusugused  – lapsi pole, karjääri ka pole! Ehk siis ühiskonna mõttes täiesti kasutud, seda ilma mingite vabandusteta.

Kui ma vahel oma tädiga söömas käin, kes juba viimased pool aastat minult iga kord küsib, et kas me Härraga juba pätsi ei taha ahju panna, siis ma alati vastan, et laske mul palun elada, sest ma ei taha veel lapsi. Ja lisan alati, et me oleme ainult üle aasta koos olnud – ehk siis minu jaoks on ilmselgelt veel liiga vara. Jah, ma tean, et ka pärast 10 aastat kooselu ei garanteeri mitte miski, et peale lapse sündi ei toimu kohe lahkuminek, kuid minu jaoks on lapsed nii suur asi, et ma tahan olla selle inimesega natuke pikemalt enne koos. Ja seda eelkõige just sellepärast, et ma tahan õppida seda meest tundma ka inimesena – ehk siis, kui peakski juhtuma see kõige koledam stsenaarium, et ühel hetkel emmal-kummal saavad tunded otsa, et siis ma saaksin selle inimesega ikkagi arvestada kui lapse (laste) isana. Ma tean, et 100 protsenti ei saa midagi garanteerida, aga vähemalt siis olen mina teinud selleks omalt poolt kõik, et see nii oleks. Kõik muu on juba elu keerdkäigud.

Ja kui lastevärk on selgeks tehtud, siis tekib inimestel tihti see küsimus, et ok, lapsi saada veel niipea ei taha, aga mis selle karjääriga siis on? Seda ju ka pole! Ma ütlen ausalt, et minus ei ole vist kunagi olnud sellist erilist ambitsiooni, et ma kunagi olen mingi firmajuht ning mul on alluvad jne. Ma olen selline pigem läbi elu kulgeja ja päev korraga elaja, mis on juba üks põhjus, miks ma kindlasti veel ei taha lapsi saada. Mitte et seda mõttelaadi nii 100-protsendiliselt muuta annaks, aga mingid asjad võiksid ju ikka stabiilsed olla. Kas või vähemalt see, et ma olen ennast vähemalt mingil määral üles leidnud.

Umbes pool aastat tagasi tekkis minus esimest korda selline sügavam küsimus, et Jaanika, mis sinust reaalselt saab. Saade ei olnud iseenesest halb, aga mina kui isiksus hakkasin vaikselt manduma, see ei olnud enam minu jaoks, ma vajasin midagi muud. Mul ei olnud enam energiat ega tahet saadet juhtida. Muidugi ma ignoreerisin seda tunnet pikalt, sest lihtsam oli ju milleski vanas kinni olla, sest see oli see, mida ma oskasin. Kuigi jah, emotsioonid olid suhteliselt kadunud, aga oma vana rasva pealt suutsin ma ikkagi hakkama saada. Ilmselt suhteliselt robotlikult, aga kuna inimesed helistasid, siis polnud vahet, sest eelkõige oli see ju äri. Kui inimesed sulle enamasti helistavad, siis räägi kas või rohelistest mehikestest, aga peaasi, et millestki vestled!

Selle viimase poole aasta jooksul olen ma nii-öelda ennast otsinud. Esimesed kolm kuud ma ignoreerisin seda tunnet, siis hoidsin silmad lahti, aga ikkagi tundsin, et ehk annab veel kummi venitada. Ja umbes kaks nädalat tagasi sain aru, et enam ei anna. Tuleb, lausa PEAB ära minema.  See oli nagu selline valgustus, mis tekib, et nüüd on kõik. Ja alates eilsest tegingi saatega täiesti lõpparve. Lugesin üle, et selle 3,5 aasta jooksul olen ma juhtinud 510 öösaadet ning 562 päevasaadet – ehk siis kokku umbes 3216 televiisori otse-eetris veedetud tundi. Piisav aeg, et teistele teatepulk edasi anda, õnneks on nüüd uus saatejuht ka Tartus olemas – ehk siis oli mul ka kergem ära minna, ilma et ma peaksin novembri lõpuni olema nagu alguses jutt jäi (ma olin aasta aega ainuke saatejuht Tartus, ülejäänud töötavad kõik Tallinnas).

Ma tean, et öeldakse, et enne ei tohiks vanasse kaevu sülitada, kui uus on valmis, aga vahel lihtsalt teisiti ei saa. Ja kuigi mul hetkel konkreetselt tööd ei ole, siis täna oli mul juba uus töövestlus, nii et ma ei heida meelt. Kui ma ka oleksin natuke aega töötu, siis oleks see aeg samuti üleelatav.

Aga ikkagi on selline hea tunne. Et ma võtsin selle sammu ette, kuigi see tähendas minu jaoks mugavustsoonist välja tulemist. Saade oligi minu jaoks mugavustsoon, mis ühel hetkel oleks nagunii veel suurema mandumisega lõppenud. Ja kuigi ma ikkagi ei vasta nendele ühiskonnanormidele, sest mingit suurt karjäärinaist minust ilmselt (veel) ei  saa ning lapsi ka niipea sünnitama ei hakka, siis üle pika aja ma olen õnnelik. Töötu veel hetkel, aga siiski õnnelik.

Mu postitus läks küll lappama, aga ma tahtsingi öelda seda, et mugavustsoon on kindlasti mõnes mõttes hea, sest mingi stabiilsus peab elus olema, aga kui tekib juba see tunne, et sa mandud, siis on viimane aeg midagi ette võtta. Ka siis, kui see tähendab pea ees tundmatusse vette hüppamist. Sest kui see hüpe on juba tehtud, siis millalgi tuleb see stabiilsus ka. Meeles tuleb pidada muidugi seda, et stabiilsus ja mandumine mugavustsoonis ei ole kohe kindlasti sünonüümid.

Pettumus/ Terminaatori kontserdil Atlantises/ Miks sõnaga tibi tekivad paljudel inimestel eelarvamused – ehk mida see siis tegelikult tähendab?

Jah, hõiska veel enne õhtut. Ega ma tegelikult ei hõisanud ka, aga jah… Nimelt sain ma täna hommikul vabandava meili, et homne viimase vooru kohtumine jääb siiski ära, sest nende praegune töötaja otsustas siiski viimasel hetkel aasta lõpuni olla. Meilis oli mainitud, et kui nad uut inimest uuest aastast vajavad, siis nad kirjutavad mulle ja küsivad, kas ma olen sellest töökohast endiselt huvitatud (lisaks nad vabandasid selle segaduse pärast, mis nüüd selle asja pärast tekkinud oli). Ma vastasin sellele meilile, et ma olen sellest töökohast ka uuel aastal huvitatud (mida ma kindlasti ka olen), et nad võivad teada anda küll.

See kõik aga ei tähenda seda, et ma selle vahepealse aja jooksul silmi lahti ei hoia, sest esiteks on uue aastani palju aega, teiseks võib see töötaja üldse otsustada jääda (ennegi seda väikestes firmades ette tulnud), kolmandaks said ilmselt teised kaks kandidaati samasuguse meili – ehk siis kindel pole nagunii miski. Ja mina ei saa oma elu ehku peale elada. Ma küll väga tahaksin seda töökohta, aga see ei tähenda, et ma nüüd käed rüpes ootama jään uue aastani, et kas nad võtavad ühendust või mitte. Ehk siis ma praegu elan pigem teadmisega, et ma ei saanud seda töökohta. Elu on näidanud küll muudes olukordades, et nii on parem. Siis on üllatus hoopis parem, kui nad peaksidki uuel aastal ühendut võtma 🙂 Vähemalt on mul nüüd kogemus olemas, mida tähendab läbi nii mitme vooru tööle kandideerimine. Kuigi lõpp oli hoopis teistsugune, kui ma eeldasin. Ma nagu ei kaotanud otseselt, aga ei võitnud ka.

Seega võite mulle tööd pakkuda! 😀 Mul on turismialane haridus (täpsemalt küll reisikorraldus, aga kõik turismiga seonduv sobib ka), töökogemust küll veel selles valdkonnas veel pole (ma tean, et suur miinus, mille puhul on üldse väga keeruline sellisel konkursil lõppvooru jõuda), aga erinevad praktikad on. Räägin lisaks eesti keelele ka hispaania ja inglise keelt, aga vene keelega on väga hapud lood, eks sellepärast ongi raskem ka turismivaldkonnas tööd leida, sest enamasti on see oskus alati vajalik. Tallinnas ei võetaks mind ilmselt ilma vene keele oskuseta jutulegi, aga Tartus on asi natuke parem. Lisaks sellele olen ma müügitöös kunagi päris tugev olnud. Ahjaa, kirjutada meeldib mulle ka, suudaksin 20-ne minutiga vorpida artikli Delfi stiilis sellest, kuidas lollakatest tüüpidest lahti saada jne. Ja üks asi veel – mul on 3,5 aastane otse-eetri kogemus, nii et kui keegi annab mulle mikrofoni ning ütleb, et kohe on vaja raadiosse või telesse minna, siis ma araks ei lööks. Otse-eetri puldi kasutamisega saan ka hakkama. Aga sellisel juhul peaks see olema midagi põnevamat, kui lihtsalt sõnumite ettelugmine/eetrisse laskmine ning kõnedele vastamine otse-eetris, sest seda ma enam teha ei taha, liiga pikalt on sellega tegeletud juba.

Okei, ma nüüd blogi kaudu just otseselt tööd ei otsi, seega seda eelnevat juttu tuleks natuke huumoriga võtta, aga pakkumistele olen ikka avatud 🙂

Mulle on tihti öeldud, et kuna ma pean sellist blogi, siis on mul üsna keeruline tööd leida, sest noh – kes ikka võtaks tööle inimese, kes oma intiimsed detailid kunagi internetti laiali laotas. Eks see mingil määral ehk tõsi on, aga mina olen oma peas loonud sellise kuvandi, et kui mind ei taheta mu blogi pärast tööle võtta, siis mul polegi seda töökohta vaja. Mul pole küll iial sellist juhust olnud, aga kui ma peaksin kunagi sattuma olukorda, kus mulle öeldakse, et me võtaksime su küll tööle, aga sellisel juhul peaksid sa oma blogi intiimsemad teemad ära kustutama või blogi sulgema, siis ma ise loobuksin sellest töökohast (kui ma kunagi ka tahan mingid postitused blogist ära kustutada, siis ma teen seda ainult siis, kui ma ise olen sellele järeldusele jõudnud). Sest ma oma blogis võin üldiselt tööst kirjutada, aga tähelepanelikum lugeja on ehk märganud, et detailidesse ei lasku ma selles valdkonnas mitte kunagi. Et ma võin mainida, et otsin tööd; kellena ma töötan, aga iialgi ei kirjuta, mida ma täpsemalt tegin, kellega täpsemalt rääkisin jne (see viimane käib saate kohta näiteks). Ja nii jääb see alati, sest üldiselt on blogi minu jaoks see koht, kus ma oma isiklikust elust kirjutan. Et selles mõttes jääb ka see mure ära, et ma oma tööelu detaile siin blogis lahkama hakkaksin, sest seda ma ei tee. Ma mõtlen just siis, kui tööle olen saanud, siis ma ei hakka täpselt kirjutama, et mida mu töökoht endast kujutab, millega ma seal täpsemalt tegelen, millised kliendid on jne. Seda teemat ma oma blogis ei puutu.

Nüüd tulleski oma isikliku elu juurde tagasi, siis me eile käisime Härraga Terminaatori kontserdil Atlantises. Ma polnud neid 10 aastat lives näinud! Kuna kõik mu sõbrannad olid kuskil ära ja Härra sõbrad ei saanud ka tulla, siis oli alguses mõte, et läheme kahekesi. Kuid Härra üks sõber siiski sai lõpuks tulla. Sel korral oli Härra kaine autojuht, seega võtsime ta sõbra peale, pärast pidu viisime koju ka (no Härra viis tegelikult, tema oli ikka roolis ju :D).

Ma polnud ammu Atlantises nii palju rahvast näinud, viimasel ajal on seal pigem tühi õhk olnud. Kuid loogiline, et vana hea Termikas meelitab rahva kohale. Tantsuplats oli juba enne Terminaatori tulekut väga täis ja Härral oli selle kohta hea tähelepanek: “Nagu koolidiskole oleks tulnud!” Just nimelt, täpselt selline tunne oligi, sest nii palju peaaegu alaealisi inimesi polnud ma ammu enam ööklubis näinud. Ilmselt mõned neist olidki alaealised, sest enam ammu ei küsita uksel dokumenti. No vbl minult enam ei küsita, sest on näha, et ma olen ikka vanem kui 18 😀

Terminaator oli ülihea (ma tunnistan ausalt, et veits imelik on sellest bändist nüüd kirjutada, arvestades seda, et kunagi oli ühe mehe hüüdnimi siin blogis Terminaator :D). Ja nad tegid pulli ka, sest ütlesid, et nüüd ongi pidu läbi, aga kus sa sellega – “Juulikuu lumi” oli ju veel tulemata. Lõpetuseks tuligi siis see  nende põhilaul. Ma mainisin ka Härrale, et ma ei usu, et nad ilma selleta oma esinemise lõpetavad. Mul oli õigus – nad ei lõpetanudki.

Sain ühe üpris huvitava juhuse tunnistajaks olla. No kas see nüüd nii huvitav on, aga üks neiu piidles Härra sõpra juba pikemat aega ning lõpuks kutsus ta tantsima! Mitte et see nüüd nii haruldane oleks, et naine mehe tantsima kutsub, aga pigem juhtub seda siiski ööklubides harva(vähemalt eesti naiste puhul küll). Ta temaga nii pikalt tantsida ei saanud, sest neiu pidi ära minema, aga kontakte jõudsid vahetada küll. Hiljem tahtis Härra sõber veel ühte neidu ise tantsima kutsuda, aga ikkagi ei teinud seda. Me küll Härraga ütlesime, et mida tal kaotada oleks, et kui naine ka ei tule, siis ta elab ju selle üle(ja kuna mõned nädalad tagasi ta juba ühe juhuse lasi käest, mida ta hiljem kahetses, siis mitu korda sa siis ikka samasse ämbrisse astud). Ma siis küsisingi, et mis värk sellega on, et mehed ei julge ega taha naisi tantsima kutsuda, et nad peaksid ju nagunii korvidega harjunud olema 😀 Härra sõber seletas seda niimoodi, et neid korve tekib elu jooksul piisavalt ning siis muutudki pigem skeptiliseks. Jaa, mingi loogika on selles tõesti olemas.

Härra ütles sellepeale, et temal läks minuga küll õnneks. Ma muidugi täpsustasin ja ütlesin, et me tutvusime internetis, mitte klubis – see on hoopis teine asi. Kuna see neiu, keda Härra sõber tahtis tantsima kutsuda, nägi selline totaalselt tibi välja ja tundus tegelikult veits bitchiliku olekuga, millepeale oli Härral sõbral see teooria, et silmale võib ju ilus olla, aga tibidega on alati mingi jama. Härra tuli siis välja geniaalse lausega, et minuga küll mingit muret pole, millepeale ma soovitasin tal prillid muretseda, sest ma ei ole tibi :D. “Aga ilus oled küll.” ütles Härra sellepeale, millele tema sõber lisas, et intelligentne ka.

Ma muidugi ütlesin Härrale, et tibi ja ilus ei ole absoluutselt sünonüümid, sest sa võid olla ilus ilma tibi olemata, samuti võid sa olla tibi ilma ilus olemata – ja sa võid mõlemat ka olla (või mitte kumbki). Ilu on nagunii suhteline mõiste. Ja kes see tibi siis õigupoolest üldse on? Kas lihtsalt naine, kes panebki ööklubisse minnes vöökleidi selga ja näeb alati 100 protsenti hoolitsetud välja? Või naine, kelle puhul eeldatakse, et tema hoolduskulud peavad mehed nagunii kinni plekkima ning nendega mingit eriliselt tarka juttu ajada ei saa? Kui lihtsalt esimene variant, siis pole ju hullu, aga tihtipeale käib sõnaga tibi, mimmu jne kaasas see tiitel, et ah, krt, raudselt ajab lihtsat elu taga ning sobib ainult diivanikaunistuseks. See viimane  ei pruugi absoluutselt tõsi olla, aga ühiskonna üldine arvamus on sellise küllaltki nõmeda suhtumise kujundanud. Ja isegi meie, naised, langeme vahel selle eelarvamuse küüsi, mis siis veel meestest rääkida, kes selliste naistega reaalselt ka suhtlevad/sebivad jne. Milline naine on teie meelest tibi? Mimmu? On neil mingi vahe? Tahaksin teie arvamust ka kuulda. Kas sõnal tibi on teie meelest pigem negatiivne alatoon või mitte?

Enne äraminekut käisime korraks retrosaalist läbi, kus sel korral oli päris palju rahvast. Viskasime Härra sõbra kõigepealt ära ja ise jõudsime koju kuskil kell 04.10 hommikul. Ning siis ma vajusin voodisse nagu nott. Ja täna ärkasin üles, läksin korra nutitelefonist netti (mina, vana retropeer, olen viimasel ajal päris tihti nutitelefonis, blogi ma muidugi sealt veel kirjutada ei suudaks ega tahakski. kogu aeg mul nett ühendatud pole moblas, sest ma ei taha) ning lugesin hommikul seda meili, millest ma enne kirjutasin.

Vot selline nädalavahetus oli siis. Veits pettumust täis, aga noh – selline see eluke juba kord on. Alati ei saa, mida tahad! Tegelikult päris tihti ei saa seda, mida sa tahad…

Laupäevane loba

Ma vist kunagi kirjutasin sellest, milliseid inimesi ma Facebookis ei mõista. Nüüd lisandus sinna üks näide juurde. Nimelt ma jagasin eile ühte suvalist fotot Facebookis, kuhu kolm inimest hakkasid oma kommentaare jätma. Üks neist esitas piisavalt küsimusi ja ma siis vastasin neile, aga umbes 10 minutit hiljem oma staatust vaadates oli see piff oma küsimused lihtsalt ära kustutanud, alles olid ainult minu vastused. Kuna see polnud tema puhul mitte esimene kord, siis ma küsisingi talt chatis, et miks ta niimoodi teeb. Ta mainiski, et ta teeb alati niimoodi, ka teiste inimeste puhul. Ehk siis, kallid inimesed, kui teil endal on ka selline inimene sõbralistis, kes jätab teile staatuse alla mitu küsimust ja hiljem kustutab need lambist ära, et jääks mulje, et te iseendaga räägite, siis teadke, et sellised inimesed pole lahedad. Kui te ei taha või ei julge staatuse alla küsimust avalikult panna, siis küsige chatis. Mida see neiu hiljem privas ka nentis, et oleks võinud kohe chatis küsida siis. No shit, Sherlock!

Ma eelmisel nädalal kirjutasin, et sain ühel töökohal, kuhu ma kandideerisin, viimase seitsme hulka – ehk siis nende hulgast valiti välja nüüd viimased kolm inimest, kellest üks saab siis selle töökoha endale. No ma sain sinna kolme hulka ka ehk viimasesse vooru, uuel nädalal selgub, kas ma siis saan selle töökoha endale või mitte. Minu kasuks mängib paberi olemasolu, millel ma olen lasknud neli aastat tolmneda, minu kahjuks aga reaalne töökogemuse puudumine selles valdkonnas, ülejäänud kahel on see olemas, kes ka sinna lõppu jõudsid. Ma saatsin Härrale sõnumi, kui sain teada, et olen viimase kolme hulgas (ta oli siis tööl) ja ta vastas: “Ma teadsin seda, et sa viimasesse vooru jõuad.” Iseenesest armas, et keegi nii palju minusse usub, aga nagu ma Härrale ka ütlesin, et kõige parem on kas kohe alguses konkursist välja langeda või siis see töökoht endale saada. Sest jõuda läbi nii mitme vooru peaaegu lõppu välja ja siis kaotada, mulle kohe mitte teps ei meeldi see. Kuid eks uuel nädalal selgub, mis saama hakkab. Ma pole veel midagi kaotanud.