Perepildid vol 1

Sain täna juba viis esimest perepilti kätte! Neid hetkel näitangi – tegemist oli tavalise ja koduse fotosessiooniga, kus näeb ka igapäevast argielu – ehk siis nuttev E käib asja juurde 🙂 Need kaks inimest on kogu minu maailm! ❤

Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

Väljas on juba nii külm, aga meil endiselt ei köeta veel… Eelmisel aastal hakati küll varem kütma, aga siis polnud ilmad septembris nii külmadki. Kortermajades on tihti see asi (siin ehk mitte), et pensionärid istuvad oma puhvaikades ja on väga õnnelikud, kui küte hiljem sisse lülitatakse, sest siis ei pea maksma. Ja neile meeldib ka see teine variant, et mida varem küte kevadel välja lülitatakse, seda parem. Mina selline ei ole! Pigem maksan rohkem, aga soe peab alati olema. Hendrik ostis elektriradika, et natukenegi soojem oleks, meil seda siiani ei olnud veel. Ise saab ehk veel hakkama, aga no beebiga on selline asi marunõme 😦 Õnneks on teised ka juba uurinud, et millal kütma hakatakse, aga siis veel vastust ei teatud, et keegi pidi täpse vastuse veel andma (meil on nüüd kortermaja oma Facebooki grupp ka). Ma rohkem pole küsinud.

Täna oli meil perepildistamine, mu seesama sõbranna tuli külla, kes meist pulmapildid tegi. Ta küll pildistab rohem loodust, aga kuna me oleme tuttavad, siis teeb perepilte ka. Fotosid ma veel pole kätte saanud, aga kui kätte saan, siis saab neid jälle ilmutada ka! Sel korral ma ei plaani nii suurt vahet ilmutamisega sisse jätta – muidu on jälle mitusada pilti vaja ilmutusse viia.

No beebidega on ju ikka see, et kunagi ei tea, kuidas see pildistamine kulgeb. Täna oli ka, et E oli viril alguses, aga siis sõi kõhu täis ning silmad tahtsid juba kinni vajuda  😀 Ainus kord elus, kui ma ei taha, et ta magama jääks 😀 Kuid pildid said siiski tehtud!

Mu sõbranna just küsis ka, et kumb lihtsam/raskem on – kas rase olla või nüüd see aeg, mil laps käes on. Sellega on tegelikult nii ja naa. Rase on selles mõttes kergem olla, et sa saad alati oma aja peremees olla, eriti alates sellest hetkest, kui dekreeti jääd, kuna siis ei pea tööl ka käima enam. Et kuni kaheksanda kuuni on ilmselt selles mõttes kindlasti kergem rase olla, aga pärast seda pigem ei ole. Viimasel kuul olid kõrvetised, kõhukinnisus ja magamisasendite vahetamine ikka suhteliselt piin. Et nii hea on nüüd niimoodi elada, et mitte kuskilt miski ei valuta, saab normaalselt elu nautida 😀

Beebiga on see ka nii ja naa. Mõni päev on nii lebo, et siis ma küll mõtlen, et need õudusjutud sellest ajast, kui laps sünnib ja sellega kaasnevast unetusest, on ülimalt liialdatud. Teine päev jälle on niimoodi, et E ei maga eriti päeval ja ma olen omadega natuke väsinud, aga selle vastu aitab see, kui Hendrik töölt koju tuleb, sest siis ma saan oma aja. Et päris sellist natuke hirmutavat asja, nagu ma teiste juttudest kuulnud olen, mis lapsega elu endast kohe alguses peale kujutab, ma (veel) kogenud ei ole. Ma ütlesin sõbrannale, et öösel ärkab E kaks korda, et siis saab rinda ja vahetan mähkme ära, millepeale ta vastas, et siis on mul küll vedanud ju, et kui tal laps nii väike oli, siis ta nii palju ei maganud üldse. Et selles mõttes on küll asi hea, sest kui ta päeval ka nii palju ei maga, siis öösel sellega muret pole. Ja samas on jälle neid päevi, kus ta magab ka päevasel ajal nagu ideaalne beebi, et siis on nagu lust ja lillepidu see eluke oos E-ga! 🙂

Nii et on päris raske vastata küsimusele, et kumb on lihtsam – kas rasedusvaevused või beebiga elu. Tegelikult ei ole kumbki minu jaoks eriliselt raske olnud, kui raseduse viimane kuu välja arvata – see oli tõesti juba selline aeg, et polnud enam väga tore selline maakera olla. Ma ütleksin, et kõige hullem oli hoopis sünnitamine ja haiglas passimine. Tähendab – see keisrilõige ise polnud ka üldse nii hull, aga just see esimene päev pärast seda, mil korralikult püstigi ei saanud… Et see oli jube. Ülejäänud asjad pole üldse hullud olnud.

Kuidas teil sellega on? Kas rasedus oli teie jaoks kergem/raskem kui elu beebiga? Näiteks mõned ütlevad, et võivad vabalt rasedad olla, aga sünnitada ei taha. Teised jälle ütlevad, et rase olla sakib sajaga, aga sünnitada võiks iga kell uuesti. Mina ütlen siinkohal, et rase olla on jumala normaalne ja beebiga elu on ka üldiselt okei (mõnede eranditega), sünnitada võiks ka iga kell keisrilõikega uuesti, kui saaks ruttu voodist püsti (mida ma tegelikult isegi sain, sest mul ei jäänud muud üle) ja sellel ajal töötav personal oleks vähegi normaalne. Nii et kokkuvõttes – tegelikult on kõik need asjad suhteliselt normaalsed olnud. Ja kuigi keisrilõikest paranemine võtab aega ja jääb pisike arm, siis ma pole mitte kordagi mõelnud, et ma oleksin tahtnud ise sünnitada. Sest ma poleks seda tahtnud! Ja ma ütlen ausalt, et kui ma tulevikus peaksin kunagi rasedaks jääma, siis ma endiselt eelistaksin keisrilõiget. Jällegi –  seda ei saa ise valida ja kui ma peaksin ise sünnitama, siis nii olekski, aga mul on hea meel, et mul see reaalne sünnitus kogemata jäi. See on midagi, mida ma ei tahaks kogeda.

Lõpetuseks üks pilt E-st, mille ma eile tegin! Ta on viimasel ajal juba rohkem naeratama hakanud, varem ta seda ei teinud. Ei saa just öelda, et kohe päris suurelt naeratab vms, aga no niimoodi kavalalt muigab 😀 Nagu sellel pildilgi 🙂

Minu armas E! 🙂