Idüll beebiga :)

Pole pikalt midagi siia kribanud. Ei saa üldse öelda, et aega poleks, sest siiani on 11-päevane E küll pigem rahulik laps olnud. Öösiti laseb magada, ärkab ise üles, kui kõht tühi on jne. Magab vähemalt kolm tundi järjest, vahel ka neli. Öösiti pigem magabki rohkem. Oleme siin mitu korda perearstil ka käinud (ühel korral ei olnud perearsti kohal, oli ainult pereõde) ja kõik on korras olnud lapsega. Minu enda vererõhk on endiselt kõrge olnud, aga eks ma pean kodus ise ka mõõtma – see lihtsalt ongi niimoodi alati – meie perekonna teema.

Küll aga saab E lisaks rinnapiimale piimasegu juurde. Kui me eelmisel nädalal pereõe juures käisime, siis ta oli 60 grammi kaotanud sellest kaalust, millega meid haiglast välja lubati (alguses beebid ju kaotavadki kaalu, see kaalukaotus jäi siis normi piiresse, aga nüüd peaks juba vaikselt juurde võtma), ma siis mainisingi, et sai paar päeva ainult rinnapiima ja ta sööb seda ka palju, aga arst arvas, et ju siis talle jääb ikka väheseks – et peaks proovima piimasegu juurde anda ja siis tulemust vaatama. Ja kui me nüüd täna uuesti käisime, siis ta oli juba 60 grammi juurde võtnud. Ma ei tea, ma ilmselt pole normaalne ema, aga ma ei tunne absoluutselt mingit süümepiina, et ta lisaks rinnapiimale ka piimasegu juurde saab. Ma olen kuulnud ja lugenud, et mõni ema tunneb end sellepärast nii halvasti ja kardab hukkamõistu, aga mina ei karda. Ja kui ta tõesti ei saa rinnapiimast praegu nii kõhtu täis, siis nii ongi. Ma olen mõelnud imetamisnõustaja kutsumise peale küll, sest ehk on asi ka selles, et tema jaoks ongi pudel lihtsam variant, aga kuna ta sööb mõlemat ega rinnaga pirtsuta, siis ma ei leia küll midagi halba selles, et ta saab pudelit lisaks. Kõigpealt rinnapiima ja siia piimasegu. Et kõik need kommentaarid, et õige ema annab ainult rinnapiima jne, võivad inimesed heaga endale hoida, sest mina nii ei arva. Mul on hea meel, et ma saan talle rinnapiima anda, aga kui on vaja juurde anda, siis nii ongi. Mind see kurvaks ei tee. Jah, ma tean, et ainult rinnapiim oleks kõige parem, aga kui nii hetkel pole, siis pole. Oleks mõttetu stressata selliste asjade pärast ja oma laps ka selle tõttu ärevaks muuta. Seega ma pigem ei tee seda – olen rahulolev emme ja siis on beebi samasugune. Hetkel on ka 🙂

Sel nädalal kasutab Hendrik oma järele jäänud isapuhkust ära – ehk siis saame kolmekesi kodus olla. Ma eelmisel nädalal olin juba üksi koos beebiga, kui Hendrik oli tööl, aga ka siis polnud midagi hullu. Nüüdseks ei valuta keisrihaav enam peaaegu üldse ja saan juba enamik asju ka ise teha.

Mul on muidugi veel vara midagi öelda, aga ma oma peas kujutasin seda algust hoopis hullemini ette. No et ei saa absoluutselt enam magada, oma asju ei saa enam teha, oma elu enam pole jne. Ma olin endale sisendanud, et kui ma beebiga kodus olen, siis mul polegi enam aega isegi hingetõmbeks juba kohe algusest saati. Selles mõttes on see kõik olnud meeldiv üllatus, et tegelikult see pole üldse niimoodi. E-le hetkel meeldivad nii autosõidud kui vankriga jalutamised, ta magab siis alati. Ja kodus magab ta ka suht palju. Ehk siis jah – sööb ja magab väga palju 😀 Ma lihtsalt tean, et mina beebina olin väga rahutu laps juba sünnitusmajast koju jõudes – kartsin, et ehk on E-ga samamoodi, aga ta on selles mõttes pigem Hendrikusse. Eks näis, mis tulevik muidugi toob – seda ette veel ei näe. Et hetkel on küll suht idüll ja magamata öödest ei tea mina mitte midagi. Kui ta öösel ärkab, siis võtan ta meie voodisse ning ta saab seal rinda, ma samal ajal saan ka silma kinni lasta (piimasegu saab ta päeval ainult lisaks, arst soovitas niimoodi, et öösel pole vaja anda). Üldiselt magab ta siiski oma voodis, mis on kohe meie voodi kõrval. Vahel jääb meie vahele ka tuttu, aga ma mingi aeg tõstan ta oma voodisse ümber (õnneks ta ei ärka siis). Et seda iga öö kaisus magamist ei ole ega saa ka olema, sest kuigi ma armastan oma last väga, olen ma algusest peale võtnud endale eesmärgi teda mitte sellega ära harjutada. Tean oma tutvusringkonnast lugusid, kus algusest peale magas laps vanemate voodis ega polnudki hiljem nõus enam oma voodis tuduma (mõtlen just juba suuremaid lapsi siinkohal). Mina ei taha, et sama asi meie perekonnas juhtuks. Eks näis, kas ma sellest reeglist ka kinni suudan pidada muidugi, aga ideaalis tahaksin küll. Reaalsus võib muidugi teine olla, aga hetkel õnneks pole.

Et vot sellised lood siis 🙂 Ma pole mitte ainult rahul sellega, et E nii tubli beebi on, vaid ka sellega, kuidas Hendrik temaga tegeleb. Lisaks kõigile tavalistele asjadele, mis on loogilised toimingud a la mähkmete vahetamine, vannitamine, kussutamine, naba ja silmade puhastamine jne, ta räägib temaga juttu ja on üldse nii isalik, kui ma kogu aeg eeldasin, et ta olema saab, aga siis ma veel seda ei teadnud. Ja täpselt nii ka läks, aga isegi veel paremini. Nemad kaks ongi minu loteriivõit, minu jackpot elus ❤ Mäletan, et veel paar aastat tagasi ma unistasin, et ühel ilusal päeval olen ma abielus, mul on imeline abikaasa ja laps – ehk minu enda perekond, aga siis ma ei uskunud, et see reaalselt võimalik oleks. Aga oli! Või siis on 🙂 Ja ma olen nii tänulik selle kõige eest, mis mu elus nüüd on. Hendriku ja E eest! 🙂

Lõpetuseks üks pilt ka E-ga 🙂

20190824_150600.jpg

Advertisements

29 thoughts on “Idüll beebiga :)

  1. Mina juba rõõmustasin, et ometi üks blogija, kellel pole probleeme imetamisega. Hull vedamine ka veel – sünnist saati segu juurde saanud, aga võtab rinda kenasti.
    Aga üks asi on siiski puudu – informatsioon. Teadmised.
    Sooviks ikkagi, et Eestis esmatasandi arst pööraks rohkem tähelepanu rasedusdiabeedi läbi teinud ema nõustamisele lapse toitmise osas. Arvestades toitmisviisi seost ülekaalulisuse ja diabeedi riskiga tulevikus. Mis edasi saab, ei tohiks olla niivõrd ükskõik, soovime ju kõik oma lastele parimat.

    • Ja mis su enda soovitus siis hetkel oli? Aru ma ei saa… Kui mul endal ja lapsel on hetkel kõik veresuhkrutasemega kõik korras. Vererõhk on mul jah endiselt kõrge, aga see on mul terve elu selline olnud. Et kui tuled midagi oma arust soovitama, siis ära pane lihtsalt tarka, vaid räägi asjast ka. Mul on 17.september uuesti perearst ja siis vaadatakse samu asju nagunii. Et nagu mis ma senikaua tegema siis pean, kui kõik on korras? Ette muretsema, et varsti enam pole?

      • Pärast sünnitust ei ole mul endal ka mitte kordagi veresuhkrunäit paigast ära olnud. Ja nagunii perearst teeb millalgi selle kolme kuu keskmise. Et kui arst ütleb, et kõik on parimas korras, siis ma peaksin hakkama kohe muretsema, et äkki kuu aja pärast pole? Mina niimoodi oma elu ei ela.

  2. Millal peale keisrit võib “seda” asja teha? Kas olete juba mõelnud, et võiks intiimelu juurde tagasi naasta või vara veel? Sry, kui isiklik küss 🙂

    • Sinna läheb oma kuu veel kindlasti või isegi rohkem, sest alt veel veritseb… Ma küsisin haiglas, kaua see veritsus peale keisrit sealt võib olla, eeldades, et no maksimaalselt nädal, aga sain vastuseks, et 1.5 kuud võib ka veritseda 😀 Seega kuskil septembri lõpus lähen naistearstile ja kui tema rohelise tule annab, siis alles 😀 Hetkel on minu jaoks 4-6 nädalat keelatud saun, vann, seks – nii-öelda säästurežiimil olen siis.

  3. See kas keegi toidab rinnaga või pudeliga, on minu meelest sügavalt iga ema isiklik valik ja otsus. Aga jah, tõsi on see, et rinnapiim on kindlasti parem valik kui kunstlik tehispiim. Ma hoopis tahaks kommenteerida seda, et perearstid tihtipeale soovitavadki iga väiksema kõrvalekalde puhul piimasegu hakata juurde andma, mis aga paljudel beebidel võib tekitada olukorra, et nad loobuvad rinnast ja teisipidi tekitab see olukorra, kus ema keha ei hakkagi piisavalt piima juurde tekitama, sest mida tihedamalt on laps rinnal, seda rohkem piima tekib. Ehk et laps ise tellib piima nii palju kui ta vajab. Mul on endal kogemus kahe aasta eest, kus perearst tungivalt soovitas lisa anda juurde, sest nädal peale sündi kontrollis oli laps juurde võtnud vaid 17 grammi (pidin käima kuu aega iga nädal kontrollis, sest laps sündis 37 nädal ja kaalus 2880 grammi). Ma otsustasin edasi proovida ikka rinnaga ja pumpasin toitmiste vahel ka piima välja, et seda rohkem tekiks. Jätgmisel nädalal oli kaalutõus 170 grammi ja kolmandal nädalal jälle ainult 20 grammi. Olin lõpukus ise hirmul ja stressis ja läksin imetamisnõustaja juurde Tartus, kes kontrollis võtet ja seda palju korraga laps kätte saab. Tema oli kõigega rahul ja kirjutas ka perearstile sellekohase kirja. Edasi enam ei stressanud ja laps võttis juurde täitsa normaalselt. Oli küll alati kaalukõvera miinimum piiri peal, aga siiani rõõmus ka rõõsa. Tänaseks juba 2 aastane terve laps. Lugesin tol ajal palju teiste kogemusi ja tõesti tundub, et perearstid kohati selle kaalutõusuga ajavad emad hulluks kui pole neile sobivas vahemikus. Kui laps on rahulik ja ei nuta kogu aeg, siis ma kahtlen, et ta piisavalt rinnast kätte ei saa. Aga usalda oma sisetunnet ja tee nii nagu ise tunned, et on õige 🙂. Jõudu, jaksu ja kainet meelt 🙂

    • Mind ka nii kohutavalt häirib see perearstide ja -õdede kohati täiesti rumal jutt imetamise osas. Jaanika, mõte imetamisnõustaja kutsuda on sul väga hea. Väga soovitan see ka ära teha. Temalt saad sa adekvaatset nõu imetamise osas. Ei taha küll mingi kurja kuulutaja olla, aga reaalsus on see, et enamasti nii väikesed beebid lähevad üsna kiiresti sellisel juhul asendaja peale täielikult üle (mis mõistagi ei ole midagi hullu, kui see on sinu soov). Sest noh, nagu siin ka juba mainitud, siis pudelist on lihtsam piima kätte saada (Ja beebid pole ju rumalad. Ega nad niisama liiga palju vaeva ka näha ei taha) ja sinu keha ei tooda sellisel juhul enam piisavalt piima. Eks tegelikult ole ju parem ikka rinnapiima anda.. eriti juhul, kui tegelikult imetamine sul kenasti sujub. Teil vaja lihtsalt üksteisega harjuda ja asi õigesse rütmi saada. Olgu, aitab targutamisest… 😀 Tore, et E rahulik ja rõõsa beebi on. Ega see emaks saamine ei peagi tegelikult mingi rist ja viletsus olema… Erinevalt sellest, mida kõik rasedatele rääkida armastavad 😂

      • Hetkel jääb meile see kombineeritud variant, kuna see on kõige efektiivsem. E võtab rinda ilusti ja saab alati RPA juurde. Ja piima kadumise muret mul pole, sest ta saab iga kolme-nelja tunni tagant rinda, millele saab siis lisaks piimasegu. Kuna ta on rinda alati enne saanud, siis nüüd ta tihti ei söögi seda piimasegu lõpuni, sest kõht on täis juba.

  4. Eespool on päris armsaid julgustavaid kommentaare. Mul oli ka hästi pisike laps ja kaal pidi kindlasti kiirelt tõusma hakkama. Eks ma siis pakkusingi talle kogu aeg rinda, ei jälginud mingit 2-3 tundi vahet ega oodanud, mil laps ise märku andma hakkab, vaid pakkusingi veel palju tihedamini. Õnneks laps ühelgi hetkel ka otseselt ei keeldunud rinnast, vahel jäi lihtsalt magama imetamise pealt. Aga see tihe pakkumine toimis väääääga hästi, päris kiirelt hakkas kaal tõusma, ikka vähemalt kg kuus. Nii et vedas täiega, et laps ei streikinud tiheda rinnalolemise vastu. Kuidas sul on, kui lapsel n-ö kõht täis ja pakud näiteks tunni aja pärast uuesti rinda, kas ta võtab?

    • Ei võta. Olen nii rinda kui piimasegu tunni pärast pakkunud, ta ei taha kumbagi. Magab ilusti edasi. Arstid on mulle öelnud, et E sööbki umbes veerandi kui mitte poole jagu rohkem korraga kui tavakaalus laps – et see on normaalne ja see peabki niimoodi olema. Samuti on mulle öeldud, et ma ei pea teda üles ajama ja suruma, kui ta ei taha. Ta sööb korraga päris palju, aga siis kolm tundi ei taha midagi, vahel lausa neli. Ja siis sööb ilusti nii rinda kui piimasegu.

  5. Nii tore, et teil nii hästi läheb 🙂 Polegi vaja stressata rinnapiima pärast. Nii paljud lapsed ei saa seda üldse. Sa oled väga tubli, et rinnaga toidad. Naudi täiega praegust aega oma beebiga. Sain ise lapse mais. Ei taha küll hirmutada ja beebid erinevad, aga mu laps oli ka alguses samuti hästi rahulik ja magas palju jne, aga mida aeg edasi ja mida aktiivsemaks ta muutub seda rohkem tuleb ka rahutust ja nuttu. Ta endiselt öösel magab väga hästi, aga päeval nõuab ainult mu tähelepanu. Hetkegi ei saa päeval puhata, sest pean beebi meelt lahutama. Täna näiteks õhtul avastasin, et pole isegi juukseid kammida jõudnud. Aga see on kõik mööduv ja lapse kasvatamine on ikkagi lõpuks meie kõige tähtsam ja kõige hinnalisem töö. Lihtsalt mul mõnel hetkel on tunne, et tahaks aega edasi kerida kuni beebist on mõistlikum inimolevus saanud, aga eks siis jälle teised mured.

  6. Minu laps oli samuti sünnist saati rahulik. Ootasin ka seda suurt nuttu ja unetuid öid, gaasivalusid…juba 11,5 aastat ootan, pole neid kuskil 😁
    2-kuuselt magas nii, et kell 23 sai rinda, kell 6 ärkas, sai rinda ja magasime kenasti kella 10-11ni edasi. Võib minna nii ka.
    Imetamisest on teise lapsega kogemused. Ta oli ka suur laps sündides ja piim tuli mul hilja. Sünnitusmajas probleemi et tehtud, küll aga 3ndal päeval kui läksime uuesti kaaluma. Ta oli kaotanud peaaegu 10% kaalu ja meid saadeti lastehaiglasse. Imetamisnõustaja hoiatas kohe, et seal on teine suhtumine. Et jätku ma meelde, et mul on hetkel piimapais – st piim kohe tuleb. Esimese lapsega oleksin ilmselt lastehaiglas nii teinudki nagu taheti – piimasegu iga 3 tunni tagant. Ma keeldusin, tahtsin hoopis rinnapumpa. Teadsin esimese lapse ajast, et kui see piim tuleb, siis on ta olemas ojadena ja sellest saab ju kõhu täis. Ma vaidlesin nendega 2 päeva seal, iga 3 tunni tagant käidi meid kontrollimas ja imestati, et ma nii tihti rinda annan (“aga meil on nii et kell 3 ja kell 6 ja kell 9…”) Järgmisel päeval oli piimapais lahti ja oleksin terve osakonna võinud ära toita. Saime koju ka. See laps pole ei lutti ega lutipudelit näinud (olgu, lutti talle pakkusin, aga ühtegi ei soovinud). 6 kuud sai puhtalt sinult rinnapiima ja kokku sai rinda ligi 2 aastat. Pika jutu lühike mõte on see, et arstid on erinevad. Mõned arvavad väga kiirelt, et pudel on hea. Tegelikult toidab su keha piima täpselt nii palju kui laps vajab, ta ise reguleerib seda. Kui osa pudelist saab, siis seda jagu su keha toota ei oska, kuna ei tea nõudlust. Mitte et pudel paha oleks, lihtsalt sada korda mugavam on ainult ei saa anda 🙂

    • Arstid on tõesti erinevad – mõned soovitavad kindlasti pudelit juurde anda, teised jälle on arvamusel, et seda ei tohiks teha. Ma usun, et ema peab ise selle tasakaalu leidma, et mida siis ikkagi lõpuks teha.

  7. Minu laps sai ka rinda ja pudelit, kuigi sünnitusjärgse osakonna ämmaemandad tegid kõik endast oleneva, et beebit pudelist eemal hoida. Lõppes see aga nii, et sattusime sünnitusjärgsest osakonnast lastekliinikusse ja õnneks sai beebi seal pärast 3-päevast nälgimist kõhu lõpuks pudelist täis. Piim tekkis rinda alles nädal pärast sünnitust või isegi hiljem. Pudelist me lahti ei saanud, aga ausalt öeldes meile kombineeritud toitmine sobis. Ma ei pea ennast kuidagi kehvemaks emaks seetõttu, et minu laps ka RPAd sai, ja igal juhul pooldan ma emana lastekliiniku arstide-õdede ja perearsti suhtumist, et kui vaja, tuleb RPA appi võtta, mitte peaaegu et fanaatilist “pakkuge rinda” suhtumist, kui lapsel kaal järjest langeb, laps näljast karjub ja ise näed, et rinnast ta midagi kätte ei saa.

    • Jah, sellisel juhul muidugi peaks rinnapiimaasendaja appi võtma! See ei tee kellestki halvemat ema, kui ta oma lapsele RPA-d juurde annab.

  8. Mul sai teine laps rind+pudel. Kohe algusest peale, sest enda verekaotus oli meeletu. Imetamisnõustaja ütleski, et organism võtab oma ja väga midagi piimatootmise jaoks ei jää. Proovisime 3-4 kuud aga ei midagi. Lõpuks oligi ainult pudelil. Sain küll vereülekande ka. Aga kaotasin mitu liitrit ja ülekandega sain tagasi vaid 900ml. Ise taastusin füüsiliselt sellest pea aasta. Siis ei ajanud enam püsti tõusmine või liikumine südant puperdama, pilti ringi käima või tasakaalust ära. Tegelikult soovitati pudeli asemel anda süstlaga see lisa. Siis ei pidanud imetamisvõte valeks minema ja ei teki seda, et lutipudeliga laps ära harjuks. Süstlast oli minu jaoks
    Nii keeruline anda, pidevalt läks kurku, ei osa ud seda õigesti suunata jme. Ja tõesti perearstid kipuvad liiga kergekäeliselt minu meelest seda lisa pakkuma. Ise isiklikult ilmselt uuriks imetamisnõustajalt üle, sest alguses on kaaluakotus normaalne ja mingist ajast peab hakkama siis uuesti juurde tulema. Vähemalt on see positiivne, et te ei pea jamama enne söötmist kaalumisega ja peale söötmist kaalumisega 🙂 Ja naudi rahulikku aega 🙂 varsti tulevad kasvuspurdid ja piimanõudlused ning tissistreigid. See kõik käib kasvamise juurde 🙂 Samas on ka lapsi, kes ongi kogu aeg rahulikud ja igasugused unetused jne jäävadki kaugeks hirmuks 🙂

    • Oi, oi, sinu kogemus on küll väga kurb 😦 Ja taastumine võttis ka nii palju aega, aga õnneks on see nüüd möödas! Alati on nii kurb selliseid lugusid lugeda…

      Vaatab jah, mis tulevik tooma hakkab, vbl pole E enam siis üldse nii rahulik beebi 😀 Et ma hetkel veel liiga ära ei taha sellega harjuda, sest ei tea, mis mõne aja pärast saab 😀

  9. Mulle tundub nüüd tagantjärele (mil laps ammu imikueast väljas), et rinnapiima propageerimine on kohati täiesti äärmuslikuks läinud. Ise langesin 2 kuud pärast lapsesündi sünnitusjärgsesse depressiooni. Paar aastat varem olin samuti kannatanud sügavat depressiooni (une häiretega) ja saanud väga head ravi, pärast lapse sündi aga justkui ravi välistatud, sest imetav ema ja jumal hoidku selle eest, et laps RPA’d saab. Neli kuud hiljem kui laps oli poole aastane tabas teine mure – näonärvihalvatus, perearst siis soovitas oodata paar kuud, et haigus ise üle läheks (sest imetav ema). Saatsin ta kuu peale ja rohtudega sain nädalaga terveks.
    Pean väga oluliseks lapse tervislikku eluviisi nii füüsilist (õige toitumine, liigutamine jne) kui vaimset (nutiseadmete kasutus, lugemine, lähedus jne), ent iga kord kui ma kuulen, et keegi ütleb “AGA RINNAPIIM” tõusevad mul ihukarvad püsti.
    Sulle palju õnne! Ja nii tore on lugeda, et inimene lähtub iseendast ja oma perekonna soovidest ja vajadustest, mitte sellest, mida üldsus ette kirjutab.

    • On tõesti olukordi, kus RPA on vajalik. Näiteks sinu puhul. Mul on hea meel, et sa ikkagi enda tervise nimel just nii tegid, nagu vaja oli!

  10. Eks see rp ja rpa teema tekitab vastakaid arvamusi paljudes. Meil oli haiglas kõik okei, imemisvõte õige jne. Saime koju, aga minu sisetunne ütles, et midagi on ikka valesti, sest laps ei kakanud ja tundus juba liiga loid ja rahulik. Lõpuks viiendal päeval ostsin kaalu ja selgus, et laps veel alla võtnud ja 40 minutiga sai kõigest 15-20ml piima rinnast. Loomulikult rpa juurde, polnud küsimustki. Korralikult piima tuli rinda alles 1,5 nädalat peale sünnitust ja siis sain ma ainult rinnale lapse. Nii et pole see rpa nii hull midagi. Kui on vaja, siis on vaja.

  11. oli ka mul rahulik beebi kuniks tulid gaasid ja hambad.. nyyd ei maga ta veel isegi 1,8 aastaselt öösel sest hambad teevad ikka veel valu 😦 saaks see hammaste aeg ju a mööda, see on kyll yks jube tyytu ja piinarikas aeg 😬

  12. Ei mõista rpa andmist hukka üldse aga mulle tundub, et su lapse kaaluiive kehv seetõttu, et liiga suured toitmise vahed. Ise annaks selles olukorras rinda rohkem, mitte ei annaks piimasegu. Ta alles nii pisike, piimakoguse reguleerimine alles käib. Seda enam, et ta suure kaaluga laps, vajab rohkem kui tavapärane keskmist kaalu beebi. Pudel muidugi lihtne valik aga kui rinna andmise huvi siis sagedane imetamine teeb enamasti asja korda.
    Meil beebigrupis üks laps oli 3k 9kg, keelati ära lastearsti poolt rpa andmine (perearst oli käskinud) sest kunsttoit teeb lapse kergesti lapse veel rohkem ülekaaluliseks aga rp vajalik kaloraaz. Vot kes teab, mis see õige siis on. Naljakas kuulda beebi kohta sõna ülekaaluline aga nojah, arstid ka erinevad.

    Vahvat kasvamist teile koos!usalda oma sisetunnet ja last, teiste teooriad ei loe.

    • Hetkel on tal kaaluiive juba korras. Ning ma usaldangi ennast – just selle tõttu ma teda ei äratagi. Ta ei taha vahepeal süüa, hakkab hoopis nutma, kui talle siis süüa pakkuda – vahet pole, kas pakun rinnapiima või RPA-d. Ma leian, et kui mu laps annab ise märku, mil tal kõht tühi on ja vahepealne pakkumine talle ei sobi, siis nii ongi. Ja rinnapiima ja RPA kooslus sobib ka. Ehk siis kuulangi ja usaldan iseennast (või siis pigem E-d), sest just nii on kõige õigem. Laps on siis kõige rahulikum ka – kui teda kellaajaliselt üles äratada, et süüa anda, siis on ta hoopis rahutum. Haiglas just selle tõttu oli üks rahutu öö ja üks kodune päev oli ka E-l virilam, sest ma tegutsesin kella järgi. Kui ma seda nüüd enam ei tee, on laps palju õnnelikum ja rahulikum. Talle see kellaajaliselt söötmine kohe mitte teps ei istu, siis on ta palju rahutum ja nutab rohkem. Varem ma arvasin, et ju nii peabki olema, aga pärast seda, kui ma lasin tal ise märku anda, millal ta süüa tahab (ja ta alati annab märku!), on ta kohe palju rõõmsam beebi. Ja vot selle järgi ma tegutsengi. Ka arstid soovitasid mul tegutseda selle järgi, kuidas beebil parem on. Just nii ongi. Vähemalt E-l küll, lapsed on erinevad, teistele ei pruugi sama lahendus sobida.

  13. Mind ka nii kohutavalt häirib see perearstide ja -õdede kohati täiesti rumal jutt imetamise osas. Jaanika, mõte imetamisnõustaja kutsuda on sul väga hea. Väga soovitan see ka ära teha. Temalt saad sa adekvaatset nõu imetamise osas. Ei taha küll mingi kurja kuulutaja olla, aga reaalsus on see, et enamasti nii väikesed beebid lähevad üsna kiiresti sellisel juhul asendaja peale täielikult üle (mis mõistagi ei ole midagi hullu, kui see on sinu soov). Sest noh, nagu siin ka juba mainitud, siis pudelist on lihtsam piima kätte saada (Ja beebid pole ju rumalad. Ega nad niisama liiga palju vaeva ka näha ei taha) ja sinu keha ei tooda sellisel juhul enam piisavalt piima. Eks tegelikult ole ju parem ikka rinnapiima anda.. eriti juhul, kui tegelikult imetamine sul kenasti sujub. Teil vaja lihtsalt üksteisega harjuda ja asi õigesse rütmi saada. Olgu, aitab targutamisest… 😀 Tore, et E rahulik ja rõõsa beebi on. Ega see emaks saamine ei peagi tegelikult mingi rist ja viletsus olema… Erinevalt sellest, mida kõik rasedatele rääkida armastavad 😂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s