Jah, vägivallatsejad on prügikastikaup!

Kristallkuul on üks blogija, kelle postitused mulle väga meeldivad. Ma enamasti nõustun tema postitustega, aga ühes asjad lähevad meie arvamused küll väga lahku – nimelt vägivalla teemal.

Kui Kristallkuul leiab, et vägivaldsed inimesed väärivad teist võimalust, siis mina niimoodi ei arva. Mina tõesti arvangi, et vägivaldsed inimesed on prügikastikaup ja mul on ülimalt poogen, kas sellised inimesed elavad või surevad. Nagu ma ka sealses kommentaariumis ütlesin, siis kui sellised kõrvad pea alla panevad, siis ongi kõntsa maailmas vähem. Maailm on niigi ülerahvastatud – las siis surevad pigem sellised tõprad kui heatahtlikud tavainimesed, kes vääriksid siin maailmas elamist. Ma olen märganud, et teatud asjades olen ma ikka päris radikaalne, ma nimelt pooldan ka surmanuhtlust (olen sellest ka kunagi kirjutanud). Aga see ei ole hetkel teema, millest ma kirjutada tahan.

Kui see Kunnuse teema aktuaalne oli ja ma selle tema elukaaslase vabandavat kirja sel teemal lugesin, kus ta üritas seda meest õigustada, siis ma tahtsin oksendada. Esiteks sellepärast, et meie maailmas tõesti leidub naisi, kes arvavadki, et sellised mehed väärivad teist võimalust (või ka kolmandat, neljandat, seitsmendat, kümnendat…). Ja teiseks, sest paljud naised kommenteerisid ning ütlesid selle naise kirja kohta, et nad pole mitte kunagi midagi nii ilusat lugenud, et andestamine on tugevate omadus jne. Ma sel hetkel tundsin, et meie maailm on hukas, kui naised niimoodi mõtlevad. Ning tahtsin veel kord oksendada.

Kui Kunnus “Radaris” rääkis, et tahab muutuda jne, mida tavaliselt sellised mölakad ikka räägivad, läks mul süda pahaks. Sest ma taipasin, et paljud usuvadki seda jama. Ja oletame, et on tõesti 10 protsenti inimesi, kes tahavad muutuda, lihtsalt oletame. Mina leian, et see muutumine oleks ehk sel juhul võimalik, kui minnakse Prantsuse Võõrleegioni (sai ju selles karmis prantsuse armees endale uue identiteedi võtta, eks?) ning pärast seda kolitakse teise riiki elama. Koos uue nime ja kõige muuga. Ning pärast ei näidata enam iial nägu kodumaale. Ehk siis on muutumine tõesti võimalik, sest sellisel juhul ei pea need, kes enne selliste inimeste vägivalla all kannatasid, neid enam mitte kunagi taluma (ega neist enam mitte midagi kuulma). Kuid kõige parem muutumine oleks see, kui sellised inimesed otsejoones türmi saadetakse (või maha lüüakse, mul kama kaks – siis ei oleks vanglad vähemalt ülerahvastatud). Ning samuti ei peaks mõtlema, kuidas neid aidata.

Jah, tihti tuuakse vabanduseks seda, et mehe (räägin hetkel sellisest poolest, kus mees on vägivallatseja, on ka muidugi vastupidiseid näiteid) lapsepõlv oli raske, vanemad olid joodikud jne. See ei ole vabandus! See on ju sama hea, kui tuua näide naisest, kes ei saa lapsi, aga läheb röövib kelleltki beebi, sest noh – ta ju ise ei saanud! Seega on see lapsepõlvetraumade näide vaid selleks, et teistelt haletsust saada. Minuga igal juhul selline asi läbi ei lähe, mind ei pannud selle Kunnuse elukaaslase kiri, mis meest õigustas, talle kaasa tundma, vaid see pani mind hoopis aru saama, et meie ühiskond on ikka perses.

Mina arvan, et ei peaks sentigi kulutama sellele, kuidas vägivallatsejaid tagasi ühiskonda integreerida, vaid peaks hoopis veel tõhusamat tööd tegema selle nimel, et naised läheksid selliste meeste juurest kohe minema, kui esimene hoiatav märk aset leiab. Ükski inimene ei tohiks raisata oma aega ja enesekindlust sellele, et mingit mõttetut tõbrast aidata (ja ise samal ajal kannatades). Elu on rohkem väärt, kui hakata otsima vabandusi mehe minevikust, miks ta nii munnilt käitub. Neid vabandusi ei ole! See mees ongi lihtsalt munn. Ja muud pole vaja teada.

Mina arvan, et kõige kurvem selle asja juures ongi see, et me tunneme sellistele inimestele kaasa. Et me otsime vabandavaid tegureid, kui neid tegelikult ei ole.

Ehk siis jah – vägivallatsejad on prügikastikaup. Tegelikult lausa vangla oma.

Advertisements

Eneseimetlusest. Ausalt.

Mulle on siin blogis aastate jooksul ikka öeldud või ka ette heidetud, et miks ma selline eneseimetleja olen. Ka eelmise postituse alla tuli taoline kommentaar koos sellise küsimusega, et kas ma olen mingi eneseimetleja. Ja ma ausalt vastasingi, et olen küll, sest nii see ongi.

Mina leian, et eneseimetluses pole midagi halba. Seda aga sellisel juhul, kui sellega ei kaasne teiste halvustamist või mõtlemist; et kõik mehed (naiste puhul siis) tahavad mind, sest ma olen nii ilus. Ma olen selle viimase perioodi ka oma elus läbi teinud ja vastu näppe saanud, aga ometi ei ole minu eneseimetlus vähenenud, sest ma olen mõistnud, et kõigile ei saa nagunii meeldida. Ja seda nii välimuselt kui sisemuselt. Ega peagi.

Loomulikult on ka minul asjad, mis mulle enda puhul vahel ei pruugi meeldida, aga ma pole mitte kordagi pärast 15-aastaseks saamist mõelnud, et ma olen kole. Ka siis mitte, kui ma kaalusin 85 kg (ehk siis 20 kg rohkem kui praegu – see oli siis Mehhikost tulles). Ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, kuidas ma olen suutnud tänapäeva maailmas, kus naistel on tihtipeale kombeks end alati maha teha, selle lollusega mitte kaasa minna, aga samas olen ma alati oma veendumustes väga kindel olnud. Kas või siis, kui teismelisena suitsu pakuti ning sellest loobumine tähendas, et sa olid automaatselt imelik – olin mina alati see, kes seda teha suutis. Ka siis, kui kaltsukatest riiete ostmine tähendas seda, et sa olid vaene (minu põhikoolis just nii mõeldi), siis julgesin ma alati selle välja öelda, et olen oma riided just sealt ostnud. Ka 11-aastaselt, kuigi teadsin, et mind võidakse pärast seda viltu vaadata (ja vaadatigi). Meil oli klassis teisigi, kes tegelikult kaltsukast või turult riideid ostsid, aga nad häbenesid seda, sest kartsid põlu alla sattuda. Minul seda hirmu ei olnud. Ka teismelisena mitte, kuigi just siis on see vanus, mil inimesed on kõige haavatavamad.

Mul oli gümnaasiumis kaks sõbrannat, kellele meeldis peegli ees end maha teha. A la üks ütles, et ta on paks ja teine ütles, et tal on kole nina… siis jälle esimene ütles, et tal on koledad silmad, teine lisas, et tal on kole suu jne. Tegelikult olid nad mõlemad modellikehaga neiud, kellel polnud mitte midagi häda. Kui järg minuni jõudis, olin ma vait, sest minu meelest polnud ma paks (kuigi ma ei olnud sellise modellikehaga nagu mu sõbrannad), mu nina polnud kole, mul polnud koledad silmad jne.

Ja ehk selle tõttu ongi tihti arvatud, et ma pean end maailmanabaks, sest ma julgen ausalt välja öelda, et ma pean ennast ilusaks naiseks. Ehk on mõni ülbeks pidanud ka seda, et kui keegi mulle mingi taolise komplimendi teeb, siis ma vastan tihti: “Ma tean seda. Aga aitäh.” Nüüd ehk lihtsalt tänan, aga kunagi käis see esimene lause minuga tihti kaasas – järelikult võisingi tunduda arrogantse naisena, kes julgeb ise ka väita, et ta on ilus. Tänapäeval, kus naised justkui võistlevad selle nimel, kes enda välimuse juures kõige rohkem vigu leiab, on see ehk tõesti omaette fenomen.

Tihti ma kuulen või loen naiste kohta, kes ütlevad enda kohta, et nad ei leia endale meest, sest nad on koledad. Et ükski mees ju nagunii ei taha neid. Ma ütlen teile ühe saladuse – niikaua, kuni te peate ennast koledaks või mõttetuks naiseks, te ei leiagi. Meestele meeldivad naised, kes peavad ennast ilusaks; kes teavad ise ka, et nad on ilusad. Tegelikult ka. Muidugi võib hiljem välja tulla, et omavahel ei sobitagi jne, mis on normaalne nähtus, aga kui naine endast alguses juba nii halvasti arvab, siis ei jõua asi sinnamaanigi.

Ma leian, et naised peaksidki rohkem end imetlema. Mõnikord ma mõtlen, et mehed on selles mõttes palju paremad – nemad imetlevadki ennast rohkem. Nad küll ei tee seda avalikult vms, aga nad ei kritiseeri end kunagi nii palju. Jah, neil on muidugi lihtsam ka sellepärast, et ühiskond ei suru neid kindlatesse normidesse nagu naisi, kuid siiski.

Nii et naised – pidage end ilusaks, imetlege ennast, sest te olete seda kõike väärt. Ja kui keegi ka peaks leidma, et see on alusetu või nimetabki teid eneseimetlejaks, siis naeratage ja öelge, et just seda te oletegi 🙂 Sest eneseimetlejatel läheb kõvasti paremini kui neil, kes arvavad, et ennast tohib ainult koledaks pidada.