Kui palju võib elu ühe aastaga muutuda?

Olete te mõelnud, kui palju võib ühe aastaga elu muutuda? Minu ema ütles alati, et tema jaoks oli kõige pöördelisem see aasta, kui ta mu isaga tutvus, abiellus ja veel lapse ka sai (minu kõige vanema õe siis). Kõik ühe aasta jooksul. Ahjaa, samal aastal lõpetas ta tehnikumi ka veel 😀

Minul nii murrangulist aastat ette pole näidata, aga ühe aasta jooksul vahetasin töökohta ja endisest saatejuhist sai nüüd office manager, kolisin ühetoalisest korterist kahetoalisse ja olin suhtes, nüüd elan selles samas kahetoalises korteris üksinda ja olen vallaline. Tegelikult ega need ehk nii suured elumuutused polegi, aga minu jaoks küll, sest tavaliselt mu elu ühe aasta jooksul nii palju ei muutu. Ahjaa, selle aasta jooksul olin pea kolm kuud töötu ka.

Kuidas teie elu viimase aasta jooksul muutunud on?

Advertisements

16 thoughts on “Kui palju võib elu ühe aastaga muutuda?

  1. See aasta oli väga pöörane ja kõikuv!

    Aasta algas maailma suurimas mentaalses madalseisus kui halbade kokkulangemiste tõttu ja muidugi ka enda süül (fookus oli mujal) läks viimane rong lõpetada ülikool juunis oma kursusega. Sestpeale loobusin kõikidest teistest kohustustest, tegin kõik, et saaksin võimalikult ruttu ikkagi lõpetatud ja õnnestuski augustis, kaks kuud pärast nominaalaega diplom kätte saada. Aprillis tegin teise praktika, kaitsesin seminaritöö ning esimest korda elus ei läinud suvel täiskohaga tööle, vaid olin osalise tööajaga korraldusassistent, nautisin ja kirjutasin lõputöö lõpuni, et seda augustis kaitsta.

    Juunini oli minu peika ajateenistuses, st kõige suurem tugi puudus suure osa ajast ja üritasin end alati hästi hõivatuna hoida (tundsingi, et see on minu aeg!) tehes projektipõhiselt igasugu töid. Kui teenistus lõppes, oli rõõm sellest, et selle 11 kuud seda elu vastu pidasime nii nii suur, seega suvi oligi suures pildis väga rõõmus aeg, kuid juuli lõpus hakkas kooli lõpetamisega seoses närima, et mis edasi? Pärnus minu erialal tööd, mida ma oleksin soovinud teha, puudus. Olin 2016 aprill kolinud ülikoolilinnast Pärnusse vanemate majja tagasi, et olmekulude pealt kokku hoida, seda enam, et kaaslane läks väkke ja minul siis veel kooli aastake jäänud. Samuti, sest alati soovisin peale ülikooli end Pärnuga igaveseks siduda, kuid kui aasta Pärnus hakkas täis tiksuma sain aru et tegelikult ei ole minu erialal ja üleüldse seal midagi teha.. Osaline töö, kus suvel olin soovis mind sügisest täistööajaga, kuid ma võtsin julguse öelda ei teadmata mis täpselt edasi saab. Valikuid teisi väga polnudki, eluaegse Tallinna-vihkaja mentaliteediga mina leidis end augustis Tallinna üürikaid scrollimas.. Kartsin väga, et kaaslane ei soovi Tallinna kolida, aga minu õnneks tahtis ka tema kodusest konnatiigist/mugavustsoonist välja murda. Paari nädalaga leidsime korteri, kolisime esimest korda elus kokku, elukaaslane sai tööle kohta, kus enne väge töötas ning lasi end nö Tallinna-filiaali üle tuua. Minu peamine sõpruskond, mis koosneb minu kolmest parimast sõbrannast ja nende elukaaslastest, kolisid kõik ka erinevatel põhjustel Tallinnasse, üks paar kolis juba aasta varem, seega oli sotsiaalne ring siin olemas. Ma hakkasin kohe tööd otsima. Et ma mitte iial ei arvanud, et Tallinna elama tulen, siis ei panustanud ma varem piisavalt sellesse linna tutvuste loomisega ja pole loomult ka selline networkija ja pidingi kuultustele hakkama reageerima. Ma arvasin, et töö leidmine on palju-palju lihtsam, kuid reaalsus saabus mõne nädalaga. Motivatsioonikirja kirjutamine oli minu jaoks kuidagi nii tüütu ja raske ja paljud intervjuud olid sellised, millelt tahtsin minema joosta, sest tajusin, et otsitakse sandikopikate eest kuulekat käsutäitjat, kes peab sadat asja oskama. Ma olin pettunud selles, et ei otsita inimest, vaid otsitakse mingit tööriista – vähemalt paljudes kohtades, kuhu kandideerisin, jäi selline mulje. Soovisin juba oktoobris oma esimese palga saada, aga nii ei läinud. Olin töötu viis nädalat ja tajusin jälle madalseisu – ma ei ole inimene, kellele eriti meeldiks niisama olla ja ma olin kogu eelneva elu olnud vähemalt millegagi hõivatud. Seega hakkasin tegelema erinevate moodustega kuidas end tööotsimise kõrvalt tegevuses hoida. Avastasin edX e-kursused ja hakkasin Duolingost vene keelt uuesti õppima. Kõrvalt teen ka ühele festivalile projektipõhiselt kaastööd. Ja nädalapäevad tagasi valis üks ettevõte mind oma ridadesse! Tegu pole otseselt erialase tööga, kuid see meeldib mulle, ja mind väga motiveerib töökeskkond, kolleegid ja firmasisene arenguvõimalus ja ka töötasu. Pärast mõõna tuli tõus! Nagu elus ikka.

    Seega kokkuvõtlikult: olin madalseisus ja nüüd juba palju kõrgemal. Elasime elukaaslasega suurepäraselt kaitseväe üle, lõpetasin ülikooli, kolisin vanematekodust välja teise linna ja leidsin uue töö!

    • Kõigepealt suur aitäh nii pika ja põhjaliku kommentaari eest! 🙂

      Mul on väga hea meel, et vaatamata kõigile takistustele lõppes kõik ülimalt hästi ja kõik asjad, mis sa/te planeerisid(te), ka lõpuks täitusid. Vahel tekib ju ikka sellistel hetkedel tunne, et miks elu nii palju kaikaid kodaratesse loobib ja tundub, et aina hullemaks need asjad lähevad, aga millalgi paistab tunneli lõpus ikka valgus. Kõlab jällegi klišeena, mida niisama suusoojaks öelda, aga selles on tegelikult palju tõde sees.

      Jaa, olen ise ka töö otsimisega seotud dilemmasid eelmisel aastal üle elanud. Ühel kohal jõudsin viimase kolme hulka pärast mitmeid voorusid, aga valiti ikkagi keegi teine. Pettumus oli suur. Siis oli töökohtasid, kuhu lõpuks mind valitigi, aga ma ise sain aru, et need pole ikkagi päris minu jaoks.

      Ma olen ülimalt tänulik endale, et ma hüppasin pea ees tulle ja kandideerisin töökohale, kus ma hetkel töötan. Teema oli täiesti tundmatu minu jaoks, millega ma varem kunagi kokku polnud puutunud, aga samas nii põnev. Käisin tööintervjuul ja tajusin isegi, et mul läks päris hästi. Nad lubasid kahe nädala pärast ühendust võtta ja võtsidki ning mainisid, et vajavad veel ühte nädalat otsustamiseks. Lõpuks kui see telefonikõne tuli, et mina olen sellele töökohale valitud, siis ma olin megaõnnelik! Ja olen siiani. Kui keegi oleks aasta tagasi öelnud, et hakkan klientidega telefonis tootmise monitoorimise teemadel (vahel ka inglise keeles, kui Ida-Virumaale helistan, sest vene keelt ma kahjuks ei räägi, mõnikord isegi teistes maakondades on tootmisjuhid/tegevjuhid inimesed, kes eesti keelt ei räägi) suhtlema ning väga tehnilisi uudiskirju inglise keeles kirjutama, siis ma poleks seda uskunud. Algus oli muidugi keeruline, sest see oli täiesti uus teema minu jaoks, aga mul olid väga abistavad töökaaslased ja ülemus (on siiani). Ma polegi kunagi nii mõistvas ja heas töökeskkonnas töötanud nagu praegu. Ma hindan seda väga kõrgelt ja olen praeguse seisuga üliõnnelik, et ma just selle töökoha endale leidsin 🙂

  2. Minu jaoks on see aasta olnud ikka täiesti pöördeline aasta…Loodan, et läheb edasi ka sellisena.
    Saime päris enda kodu, mõtlesime ühel hetkel, et hakkame vaatama ja ühel hetkel oli juba pangalt positiivne vastus käes ja oma kodus, kuu hiljem abiellusin maailma parima mehega , keda on mul au abikaasaks kutsuda ja noh, see ei ole veel kõik…hiljuti saime beebiuudised ka 🙂 Rääkimata sellest, et tööl on palk tõusnud, kõik on rahul ja üldiselt on kõik lihtsalt väga väga hästi. Keegi hoiab mind kusagil ikka väga.

    • Palju õnne oma kodu ostmise puhul! 🙂 Ja abiellumise ning tulevase beebi puhul ka! 🙂

      Eks ma ise tahaks ka päris oma kodu, aga see laenu sissemakse kogumine on keeruline, võtab päris palju aega. See on loomulikult ka prioriteetide küsimus, sest ma ise ei oska väga kokkuhoidlikult kahjuks elada. Kuigi see asi on kõvasti paranenud võrreldes sellega, kes ma kunagi olin, aga võiks muidugi veel palju parem olla. Et lähiajal mina seda kindlasti endale veel lubada ei saa, sest mul ei ole seda sissemaksuraha kuskilt võtta.

      Muidugi on mulle öeldud, et koli isa juurde, ela seal mingi aeg ja siis saaks palju paremini koguda, sest sellisel juhul ma ei peaks üüri maksma, nagu ma praegu teen (ja nüüd veel täies summas, mitte kahepeale, nagu suhtes olles oli), siis ma ei taha seda. Need neli päeva, mis ma isa juures elasin nüüd (see aeg, kui Härra siit väljas kolis) olid minu jaoks juba piisavad. Mulle meeldib olla oma aja täielik peremees, sest ma kui ma isa juures olin nüüd, siis ta helistas mulle kell 18.30, et kus sa oled, tööpäev läbi juba ju 😀 Ma olin linnas chillimas, aga sellised kõned mulle kohe mitte teps ei meeldi – ma olen 27-aastane 😀 Naljakas, sest kui ma kunagi reaalselt isakodus elasin, siis ta selline küll ei olnud. Et jah, selline variant ei sobiks mulle absoluutselt, sest ma hindan privaatsust. Ka see on minu puhul uus asi, sest varem ma selline inimene ei olnud, oleks sobinud ka kuskil ühte tuba üürida vms, aga nüüd ma enam nii ei tahaks. Tahan omaette olla ja täielikult oma elu peremees olla 🙂 Ilmselt on tegemist ka sellega, et ma olen vanemaks ja targemaks saanud.

  3. me võtsime endale koera aasta alguses, küüliku, kassi juurde lisaks. tema on mu õnn ja sinikas, noh mürakaruga mängides on õrn nahk pärast jälgi täis, a pole viga pulmadeks paraneb ära haha.
    no sain ka tervise suhtes abi ja ravime seda ning sellest ka meediast tänapäeval räägitakse ning kahjuks ka üks inimene ei saanud õigel ajal abi ja teda enam pole.
    olen oma kalliga pea 14a koos olnud ning samas vaimus edasi ja loodame kunagi oma kodu ka valmis saada.

    • Väga äge, et loomi juurde võtsite! 🙂 Mina ise endale koduloomi võtta ei plaani, eks ma natuke Islandit (Härra kilpkonn) igatsen, aga ma usun, et tal läheb väga hästi 🙂 Ja jõudu ning jaksu ka kodu valmimisel! 🙂

  4. Sama mõte! Pidevalt imestan kuidas iga aastaga kõik on teisiti. Täna Aasta tagasi olin veel rase ja tundsin ärevust uue elukorralduse ees. Täna kaks aastat tagasi olin aga hoopis teise mehega suhtes ja panin pidu ning elasin vanematega. Täna kolm aastat tagasi olin ma jälle ühe teise kutiga suhtes ja sain elana kaamera tagust elu veidi rohkem. Täna neli aastat tagasi proovisin leppida mõttega, et mu esimene armastus ja esimene kaasa sõidab teadmata ajaks Inglismaale. Täna viis aastat tagasi nautisin ma esimesi magusaid vilju, mida suur armastus pakkus, esimene armastus ikkagi. Täna kuus aastat tagasi, aga ei teadnud ma midagi pidudest või suhetest ja andsin endast maksimumi, et põhikooli lõputunnistusele vaid väga head hinded saada. Nii uskumatu mõelda. Kõik erinevad etapid elus oleksid olnud nagu eile, aga ometigi on iga etapp saanud omale ühe aasta. Ise ka ei usu, et olen tänasesse päeva jõudnud.

    • Riina, su elu on tõesti piisavalt aastatega muutunud, niimoodi lugedes tundub tõesti, et väga palju asju on teistmoodi. Aga samas see vist tegelikult aastate möödudes tulebki ette 🙂

      Aga see sinu viie aasta teema hakkas mindki huvitama, panen enda kohta sama asja kirja 🙂 Viis aastat tagasi samal ajal elasin ma isa juures Tartus, töötasin telefonimüügiagendina ja olin suhtes. Neli aastat tagasi üürisin ma Tallinnas ühte tuba, olin vallaline ja töötasin saatejuhina. Kolm aastat tagasi oli sama asi, seega selle aja jooksul ei muutunud midagi (kuigi ma vahepeal olin suhtes, aga see sai selleks ajaks läbi, hetkel ma just võrdlengi iga aasta puhul oktoobrikuud). Kaks aastat tagasi olin ma juba suhtes, olin endiselt saatejuht (elasin endiselt Tallinnas) ja hakkasin vaikselt Tallinna-Tartu vahel pendeldama. Aasta tagasi olin ma juba Tartusse tagasi kolinud, olin endiselt saatejuht, aga elasime kahekesi ühetoalises korteris koos. Ja nüüd, oktoobris 2017, olen ma office manager, elan üksinda kahetoalises korteris. Ehk siis jah – minu elu on rohkem muutunud just viimasel aastal 🙂

  5. Igal aastal jõuludel ma mõtlen, et issand huvitav, mis samal ajal järgmisel aastal on.
    Alati muutub midagi kategooriliselt.
    Mul on olnud mitmeid aastaid üks kindel töö, hea palk ja nüüd tahan edasi liikuda, tundub natukene õudne, aga tean, et pean selle sammu tegema.
    Eelmisel aastal ma polnud abielus (enamus aastast), sel aastal olen. Lootsin küll, et saame enda kodu ka sel aastal, aga tundub, et vist veel mitte.
    Tööasi tuleb ära teha ja tundub kõige hirmsam. Tundub hirmus (ja lausa idiootne) heast firmast lahkuda.. aga tahaks end proovile panna.

    • Marta, mina soovitan ka kindlasti end proovile panna, kui juba tahtmine on tekkinud 🙂 Eks see hirmutav ole alguses, aga vahel on selliseid asju lihtsalt vaja teha, sest muidu võib pikaks ajaks samale kohale tammuma jääda. Ega ühes kohas töötamine pikalt ei ole absoluutselt halb asi, aga kui juba endal tekib tunne, et tahaks midagi uut teha, end ka mujal proovile panna, siis tuleks kindlasti see samm ette võtta. Iga uus algus on keeruline ja väljakutseid pakkuv, aga kindlasti ka väga huvitav! Edu sulle sinu uutes väljakutsetes tööelus! 🙂

  6. Mina olen leidnud üles mõned vanad sõbrannad, kellega suhtlemine vahepeal soiku jäi. Leppisin ära ühe sõbraga, kellega samuti mõned aastad ei suhelnud (nüüdki ei suhtle, aga leppimine oli mulle vajalik). Kolisime elukaaslasega teise linna. Vahetasin töökohta ja eriala, lihttöölisest kontoritädiks. Tööle sain nii, et firma võttis ise minuga ühendust, läksin intervjuule, ja mõned päeva hiljem sain positiivse vastuse. Minu igasugune kogemuse puudus ei heidutanud neid ja väidetavalt õpin ma äärmiselt kiiresti ning nad on väga rahul. Ma natuke kahtlen selles, sest äkki on tegu mõne psühholoogilise trikiga 😀
    Kassi võtsime ka, ta on meil olnud vaid nädala (ja kahjuks saabus meile külmetusega ning ravi pole just odav), aga tundub, et iseloomu poolest tegime väga hea valiku.

    • Jah, see vanade sõbrannade/tuttavatega uuesti suhtlema hakkamine pärast pausi on väga hea asi! Mõnikord juhtub ju ka niimoodi, et lihtsalt mingitel imelikel põhjustel ei suhelda omavahel, kuigi tegelikult võiks. Kui pärast seda hakatakse uuesti seda tegema, siis tekib kohe endal ka hea tunne!

  7. Mina olen leidnud üles mõned vanad sõbrannad, kellega suhtlemine vahepeal soiku jäi. Leppisin ära ühe sõbraga, kellega samuti mõned aastad ei suhelnud (nüüdki ei suhtle, aga leppimine oli mulle vajalik). Kolisime elukaaslasega teise linna. Vahetasin töökohta ja eriala, lihttöölisest kontoritädiks. Tööle sain nii, et firma võttis ise minuga ühendust, läksin intervjuule, ja mõned päeva hiljem sain positiivse vastuse. Minu igasugune kogemuse puudus ei heidutanud neid ja väidetavalt õpin ma äärmiselt kiiresti ning nad on väga rahul. Ma natuke kahtlen selles, sest äkki on tegu mõne psühholoogilise trikiga 😀

    Kassi võtsime ka, ta on meil olnud vaid nädala (ja kahjuks saabus meile külmetusega ning ravi pole just odav), aga tundub, et iseloomu poolest tegime väga hea valiku.

  8. Minul ka peale pikki tööotsinguid läks rong taas rööpasse ja olen tööl Tervise paradiisis ning tööd saa seal tehtud varsti 7 kuud. Üldiselt olen rahul ja alati saab kõrgemale pürgida, aga praegu on step by step. Tööl on lahe, sõbralik kollektiiv kõik aitavad üksteist. See ongi nagu tõeline perekond. Kõik hoiavad ühte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s