Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

Kas teistel blogijatel on ka vahel niimoodi, et nad mõtlevad, et võiks mingi postituse kirjutada (isegi teavad teemat), aga enne seda hakkavad teisi blogisid lugema ja siis aeg lihtsalt lendab… ning lõpuks enam ei viitsigi ise midagi kirjutada. Mina olen selline inimene, kellel vahel ikka juhtub niimoodi. Tean juba oma peas ära, millest ma kirjutada tahan, aga siis loen teiste blogisid ning selle peale kulub juba mingi aeg ära, aga tahaks veel midagi muud ka teha – seega loengi ainult teiste postitusi, aga ise jätan sel päeval kirjutamata, kuigi tahtmine oli täiega. Minu jaoks ongi parim lahendus see, et kui mul on kindel plaan millestki kirjutada, siis ma ei loe enne teisi blogisid, sest kui mul on need loetud, siis ma tihti ei viitsi enam ise kirjutada. Ja järgmisel päeval ma ei pruugi enam selle teema lainel olla, millest ma eile kirjutada tahtsin. Ning nii see kirjutamata jääbki…

Teine asi, mis minuga vahel juhtub on see, et mul on jällegi kindel plaan millestki kirjutada, aga siis keegi blogijatest kribab hoopis sellisel teemal, millel tahaks ise ka sõna võtta – ja kuna ma loen enne enda jutu kribamist seda postitust, siis ma saan hoopis uue mõtte sealt! Ning siis juhtubki see, et vana teema kaob unustustesse, sest uus asi tundub hoopis põnevam. Siis võib lausa mitu kuud mööduda, kui ma järsku avastan end mõttelt, et oot, miks ma sellel teemal endiselt kirjutanud pole? Pidin ju kirjutama? Tavaliselt juhtub küll see, et ma millalgi ikkagi kirjutan sel teemal, aga vahel võib ka täitsa nii minna, et jätan üldse kirjutamata, sest enam ei tule seda puhangut peale, mis tol päeval oli, kui ma esialgselt sellest kirjutada tahtsin. Või see teema tundub lihtsalt mõttetu pseudoprobleem, aga närima jääb ikka…

Kusjuures vanasti ma ei olnud selline. Ma panin kohe kõik blogisse kirja, sest see sõna otseses mõttes sõi mind seest, kui ma seda ei teinud. Et kui mingi teema tekkis, siis pidi kohe kirjutama minema, sest muidu ma ei saanud rahus elada. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kuna mu elus olid tavaliselt alati mingid draamad, siis ma pidin need kohe välja kirjutama, sest ma elasin end niimoodi välja ning see aitas mind? Mu sõbranna ütles hiljuti ühe juhtumi kohta tema enda elus (seda juhtumit ma siin hetkel lahti seletama ei hakka), et tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju minuga 😀 Minevikus tõesti juhtusid 😀

Kohati on ju isegi kurb, et ma pole enam see Jaanika, kes iga detaili, iga pisiasja, iga vestluse, iga juhtunud sündmuse oma blogisse kirja pani. Või peaks ütlema, et ma pole enam see Printsess? Sest just Printsessina ma see pigem olin. Ning ma ei mõtle siin hetkel lihtsalt suhteteemasid, vaid pigem üldiselt ka. Või ongi asi selles, et kuna mu elus pole draamasid, siis seda rahulikku elu ma ei oskagi niimoodi kirja panna? Mulle kunagi keegi ütles mu blogi kommentaariumis midagi sellist, et mu blogi kõrgaeg oligi siis, kui ma veel räuskav meestest kirjutaja olin, sest siis see oli vähemalt huvitav. See oli intrigeeriv ja inimestele meeldivad intrigeerivad teemad. Kommentaare oli kõvasti rohkem ja alati oli mingi vaidlus, kus kellelegi üritati midagi selgeks teha (enamasti mulle endale muidugi). Pärast seda, kui ma enam see ei olnud, muutus ka mu blogi ebahuvitavaks. Mina muutusin igavaks.

Tegelikult on see kõik nukker, sest kui ma nüüd nädal aega tagasi Vilniuse postituse kirjutasin, siis ma ise tundsin, et see tuli päris vinge! Just selline reisipostitus, mida ma teiste blogijate puhul samuti loeksin ja olen kindlasti kellegi puhul lugenud ka, sest rääkisin üldisest elust, ajaloost, päris vingetest kohtadest, kus me käisime jne. Ei olnud ainult, et läksime ja olime ning kogu lugu. Mu sõbranna, kes ise on raamatu kirjutanud, ütles ka, et nii hea postitus oli. Ma ise tundsin sama, aga… lugejaid see suurt ei huvitanud, sest kommentaare eriti polnudki. Nojah, Vilnius ei ole nüüd mingi eriliselt eksootiline koht ka, mida külastada, aga ikkagi. Mingi tavalise postituse puhul see poleks mind absoluutselt häirinud, aga ma ise tundsin, et panin nii palju sellesse postitusse – ja siis oli vaikus… Kurb hakkas kuidagi. Ning siis meenus see eelnev ammune kommentaar, kus öeldi, et aga nüüd ma ju olengi igav, et ma pole enam huvitav, sest ainult skandaalsena viitsiti mind lugeda. Ning siis hakkas veel nukram.

Nüüdseks olen ma sellest küll üle saanud, aga korraks mõjutas see mind küll. Kunagi Merje vist kirjutas ka sarnasel teemal, et kui ta elus olid alati mingid hullud juhtumised, siis kogu aeg räägiti kaasa, aga kui olid ilusad ning rahulikud ajad vms, siis olid kõik vait. Miks see nii on? Muidugi ma blogin iseenda jaoks, sest see meeldib mulle, aga ma usun, et alati on tore ka kommentaare saada. Ja neid negatiivseid saame me nagunii, aga ma mõtlen just positiivseid. Mina ei ole kunagi olnud see blogija, kes laseks ainult head kommentaarid läbi, sest ma leian, et inimestel on õigus eriarvamusele jääda. Ma olen ainult ühe naise kommentaarid oma blogis ära keelanud, kes mind aastaid sopaga loopis ja kelle jaoks ma kinnisidee olin, aga teiste omad olen alati läbi lasknud. Ja ka tulevikus lasen kõik kommentaarid läbi, kui see naine välja jätta.

Praegune postitus on ka üks neist, millest ma tahtsin kunagi ammu kirjutada (paaril korral varem on mul sama tunne olnud), aga siis jäingi mingeid muid postitusi lugema ning ma tundsin, et polegi enam tahtmist midagi öelda. Sest mina olen ju see kõigumatu Printsess, keda sellised asjad ei huvita. Nagu näha on, siis vahel ikka huvitavad. Aga võib-olla on see mu enda karma, sest ma olen oma blogis paljudele nii-öelda puid alla pannud, mis on minust arrogantse mulje jätnud. Ning ülbetele inimestele vastatakse ju samamoodi. Kuigi ma ise ei pea ennast ülbeks ja ka mu lähedased inimesed on alati hämmingus, kui ma neile ütlen, et tihti minust just selline mulje jääb. Paljud on mulle pärast minuga tutvumist ka öelnud, et vau, Jaanika, sa oled nii tore inimene, ma pidasin sind hoopis nõmedamaks. Ei teagi, kas seda siis võtta pigem komplimendina…

Sain südamelt ära. Mind painas see teema juba natuke aega, aga nüüd sain selle välja kirjutada. Ehk siis kokkuvõttes – blogijad vajavad ka vahel paitust, isegi need, kelle puhul see võib-olla välja ei paista.

Advertisements

16 thoughts on “Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

  1. Mulle Vilniuse postitus meeldis ja lugesin huviga. Käisin ise eelmine nädalavahetus ka seal, kuidagi mõnusa vibe-ga linn on tõesti.

    • On jaa! Nüüdsest on see üks mu lemmiklinnasid Euroopas, Barcelona ja Perpignani järel. Nendest linnadest siis, kus ma käinud olen.

  2. oled tubli :)p
    muidu mai kiikaks ju vahel siia igavusest.
    (pikki tekste mai suuda arvutis lugeda, a raamatuid, e-raamatuid lugerist võin vabalt lugeda. v.a arvutis e-raamatut loen vahel. oma kiiks. arvuti on pigem meelelahutus koht. võibolla kuvari tekst väsitab heleduses, pole see. mul on n.ö lugeril ka matt ekraan n.ö lugerile kohane ei väsita silmi)
    a vahel ütlevad pildid ka tuhat sõna n.ö inimese kohta.

    • Mul on pikkade tekstidega nimoodi, et arvutis jaksan lugeda, aga mobiilis eriti ei jaksa. Kuigi teen seda mobiilis ikkagi ka, sest tihti ma õhtuti kodus olles üldse läpakat ei ava, vaid olengi ainult mobiilis. Aga kui ise blogima hakkan, siis teen seda peaaegu alati läpakaga, sest nii tülikas on moblas kirjutada, eriti pikemaid postitusi. Olen moblas ka bloginud, aga pigem harva – näiteks siis, kui läpakat kaasas pole kuskil vms (näiteks, kui kallima juures olen).

  3. Ma lugesin ja mulle väga meeldis Vilniuse postitus. Kui sul oleks kuskil laiginupp, oleksin laigi pannud, aga eriline kommenteerija ma pole 😀

    • Vist isegi peaks postituse all mingisugune olema, aga ainult WordPressi kasutajad saavad seda laikida 😀

      Kuigi jah – ega ma ise ka tihti ei kommenteeri blogides. Kuigi vahel mõni postitus meeldib küll, aga oma peas mõtlen ainult seda. Tegelikult võiks küll sellisel juhul 🙂

  4. Meestest kirjutamise blogidel ja tavalistel blogidel on veidi erinev sihtgrupp. Kuigi mul vist on meestest kirjutamise ajast ka mõned lugejad alles 😀 Enamus siiski ei teagi, et mul oli ka kunagi meestest kirjutamise blogi. Mitte küll kõik letti avameelne, aga selline omajagu huvitav. See on okei, et kui muutub blogi sisu, muutub ka lugejaskond. Sul on vaja enda uus lugejaskond järele oodata. Praegu on ilmselt üleminekuaeg.

    • Seda ma ei teadnudki, et sul ka selline blogi oli! Ja ma arvasin veel, et tean blogidest üsna palju, vähemalt sellistest blogidest, mis sel teemal kirjutanud on 😀

      • No see oli ammu 😀 10 aastat tagasi. Nüüd on see muidugi lukus ja internetist ära koristatud. Ma ise ka ei julge neid vanu postitusi enam järele lugeda.

      • Ma 10 aastat tagasi alles hakkasin blogimaailmaga tutvuma, esimesed blogid, mida ma lugesin olid Babuulja blogi (kes muideks kirjutas ka meestest!), Rentsi ja Merje oma. Rentsi ja Merje oma loen siiani 🙂

  5. Jaaa, mul on täpselt sama keiss, et kui on plaanis blogida, siis hoidku taevas selle eest, et ma teiste blogisid hakkaks lugema, siis on korras ja ma ise enam ei suuda blogida 😀

  6. Eks kui ausalt tunnistada siis erinevalt paari aasta tagustest postitustest on su blogi igavamaks läinud küll. Kommenteerin harva, siis kui on millegi vastu vaielda või oskan kaasa rääkida. Muidu olen lihtsalt pealtvaataja 🙂

  7. Minule ka su Vilniuse reisijutt meeldis 🙂 Ja minu meelest oli just väga lahe see, et sa suutsid sellest eestlase jaoks mitte eksootilisest paigast kirjutada nii, nagu oleks tegu millegi vägagi eksootilisega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s