August, millal sa tuled ometi?

Ma mõtlesin pikalt, et kas ootan 14.veebruari ära või ei. Sinna on ainult nädal aega jäänud – seega suurt vahet ei ole enam 🙂

Nimelt ootan ma augustikuud väga! No ikka nii väga! Muidugi võiksin ma augustit oodata Hendriku sünnipäeva pärast ja saja muu asja pärast veel, aga asi on hoopis huvitavam – nimelt liitub siis meiega üks uus ilmakodanik! Ei, me ei võta kassi ega koera, vaid ma olen rase! 🙂 Hetkel jookseb 11.nädal ja 14.veebruaril tehakse kuklavoldi uuring. Ehk siis järgmisel neljapäeval!

Mina ise olen seda teadnud juba 16.detsembrist ja Hendrik muidugi sellest samast päevast saadik. Mu parimad sõbrannad said ka sellest kohe teada. Ehk siis jõulude ajal oli huvitav aeg – nimelt valetasin ma kõigile erinevate jõuluistumiste ajal, et mul on antibiootikumid peal, sest ma ei tahtnud nii vara kellelegi uudist teatada, aga niisama lambist karslaseks hakkamine oleks veider tundunud. 2.jaanuaril oli mul esimene arstivisiit, kus me juba beebit nägime ning südametöö oli olemas. Järgmine oli 21. jaanuaril. Käisin ka sama nädala reedel Põlva EMO-s (ma olen Tartus arvel tegelt), sest mul kõht suht tugevalt valutas. Midagi ei määrinud õnneks, aga perenõuandla infotelefon soovitas ära käia. Kõik oli korras ja nad arvasid, et ilmselt tuleb see seedimisest. Muutsin natuke toitu, jõin rohkem keefiri ja asi läks oluliselt paremaks. Eks rasedatel ongi selle seedimisega ju keerulisemad lood.

Kusjuures rääkides Tartu ja Põlva erinevustest, siis Põlvas küsiti minult näiteks, kas mul rasedakaart on. Selleks hetkeks ei olnud, sest Tartus ei tehta seda enne 9.nädala täitumist. Et arvel olin, aga seda füüsilist kaarti polnud. Põlvas öeldi, et imelik loogika 😀 Ka vere-ja uriinianalüüsi viisin alles üheksanda nädala täitudes, sest Tartus öeldi, et enne nad ei taha. Ja Põlvas sain tasuta ultraheli pildi ka, Tartus sain esimene kord ise moblaga pildistada ja nüüd tuleb vist 20 eurot välja käia, et see saada. Mille ma muidugi käin välja 🙂 Muidu ma olen oma günekoloogiga väga rahul, kes mulle sattus, selline vanem naisterahvas on, aga kui ma 17.detsembril aja panin, siis võtsin esimese ettejuhtuva. Ega nad nagunii enne kuut nädalat suurt ei näe – seega registratuuris öeldi, et ega nad enne nagunii esimest visiiti ei tahaks.

Mul hetkel jäeti tähtajaks 17.august, mis on päevade järgi, aga UH järgi on väiksem, sest viljastumine toimus kaks nädalat hiljem (10.nov algasid viimased päevad, viljastumine oli ilmselt kuskil 21-25 nov). Et naljakas ongi see, et tähtaeg jäeti päevade järgi, aga rasedust arvestavad nad UH järgi. See kuupäev võib muidugi nüüd muutuda, sest nagu ma aru olen saanud, siis tähtajad muutuvadki osadel. Ahjaa, ma alguses uurisin ka, et kas see ohtlik pole, et selline erinevus on päevade ja UH järgi, aga mulle öeldi, et kui kõik sujub UH järgi nii nagu peab, siis ei ole. Ja mul on sujunud ka. Ma olin kuskilt googledades lugenud, et see võib halb asi olla.

Ja täna käisin ka Tartus valvearsti juures hommikul enne tööd, sest mul mitmendat päeva südame piirkonnas valutas. Õnneks oli kõik korras ja nad arvasid, et asi vbl mu rinnahoidjas, mis suht push-up ja pitsitab juba (ning surub rinnakorvi peale ja sealt see valu kiirgab edasi), et peaksin mingi mugavama vastu välja vahetama. Lapsega oli kõik korras, minu endaga ka, vererõhk oli ka täiesti ideaalne (mul minevikus vahel kõrge vererõhuga probleeme olnud). Ja lisaks mainisid nad, et vahel ongi raseduse ajal sellised valud, mis mingi aeg ise ära lähevad. Ma tegin isegi Perekooli vastava teema ja küsisin nõu selle valu kohta, seal üks, kes meediku nime alt vastas, mainis ka, et ilmselt see midagi hullu pole. Ja kellelgi oli sama kogemus 12-18.nädalani, aga siis see läks ise ära, kõik oli korras.

Kes mind vähegi teab ja kas või korra mu blogi on lugenud, siis teab, et mina upsikaid ei poolda. Ehk siis jah – loomulikult oli rasedus planeeritud 🙂 Olime seda Hendrikuga juba aprillis arutanud, aga kuna me siis veel koos ei elanud, siis rohelist tuld veel ei andnud. Plaastrid jätsin ma ära oktoobris ja novembris jäin rasedaks – seega läks päris kiiresti! Olime arvestanud, et see võib ka pool aastat kuni aasta aega võtta jne. Aga no ma hakkasin oktoobrist juba foolhapet võtma ja puha 🙂

Kusjuures Nublu kontserdi ajal 8.detsembril olin ma juba rase, aga ma ei teadnud seda veel. Päevad oleksid pidanud kahe päeva pärast algama, aga ei alanudki. Mul tegelikult hilinesid novembri alguses ka need natuke ja ma jõudsin isegi siis rasedustesti teha, aga siis ma ei olnud, sest plaastrite ära jätmise korral nad võivadki natuke hiljem tulla. Detsembris lasin nädala üle enne, kui testi tegin, sest kuigi mu sisetunne ütles, et ma olen ilmselt rase, siis ma ei tahtnud pettuda. Rinnad olid hellad ja selg valutas ning väsimus oli meeletu. Väsimus on endiselt suhteliselt suur ja rinnad ka tundlikud, aga ma olen ainult ühe korra raseduse ajal oksendanud – selles mõttes on mul vedanud 🙂

Nüüdseks teavad mu õed, tädi, sõbrannad, kursaõde, isa veel ei tea kusjuures. Aga saab varsti teada. Minu õed said pärast esimest arstivisiiti teada (2.jaanuar). Hendriku vanemad ja suguvõsa said ka siis kõik teada, sest Hendrik tahtis seda uudist jagada – ega mina hakka keelama 🙂 Ma ise ütlesin natuke hiljem tädile. Kõik olid rõõmsad ja soovisid õnne. Ja keegi ei ole öelnud, et appi, nii vara, sest me oleme vist juba selline paar, kelle puhul oli ammu näha, et eks see niimoodi varsti läheb 🙂 Nüüd teavad tööl mu ülemus (just eile mainisin) ja mõned töökaaslased teavad ka. Kõik veel ei tea, aga saavad ka millalgi teada. Dekreeti jään ma kuskil juunis siis. Ahjaa – kuna mul kõht kasvab suht kiiresti, siis mõned juba kahtlustasid seda niigi. Et jah – kui veel ümber riided oleksid ka, siis seda enam.

Mina olin oktoobri alguses see, kes Hendrikule mainis, et võiksime plaastrid ära jätta. Kuna ma nagunii teadsin, et ta kindlasti tahab millalgi lapsi saada, siis seda ma ei kartnud üldse, et ta mu metsa saadaks. Et mõtlesin, et ehk ütleb, et ootame natuke, aga nii rõõmsana polnud ma teda mitte kunagi näinud! Ta ütles, et plaanis ise mulle suht kohe selle ettepaneku teha ja oli nii sillas, et tee lapsele oli nüüdsest avatud 🙂

Me veel sugu loomulikult ei tea, aga me mõlemad tahaksime eriti tütart. Mis ei tähenda muidugi seda, et kui poiss tuleb, et siis midagi lahti oleks – ei ole! Lihtsalt mina olen end alati tütre emana ette kujutanud ja tema tütre isana. Kui tuleb tütar, siis on nimi olemas. Nimi, mida mina olen alates 10-eluaastast tüdrukule tahtnud panna ja mida kokkukirjutatult ei tohiks Eestis mitte ühtegi eksisteerida. Sidekriipsuga ja lahku küll, aga ka neid on alla viie (ma nime statistika lehelt vaatasin järele). Tegemist on kahe tavalise eesti nimega, mida lihtsalt koos ei kasutata peaaegu üldse. Hendrik polnud sellest nimest alguses nii vaimustatud, aga me tegime kompromissi, et kui sünnib poeg, siis saab tema nime mõelda. Endel ja Vambola olid keelatud, sest need on minu arvates rõvedad nimed, aga õnneks ei taha tema ka neid panna 😀

Kusjuures ma ei käinud selle nimega Hendrikule üldse peale, sest tema laps – samamoodi nagu ta vastutab kõige eest, on tal ka õigused nime suhtes kaasa rääkida. Kuna poisile mul sellist konkreetset ja südames olevat nimesoovi pole, siis olen ma suhteliselt leplik 🙂 Ja Hendrik ise mingi aeg siis mainis, et kui tüdruk tuleb, siis paneme selle nime, mida mina soovin 🙂

Blogis ei kavatse ma oma lapse nime kordagi mainida, vähemalt kirjapildis küll mitte. Ja kui palju ma temast pilte hakkan lisama, seda ma veel ei tea. See edev Jaanika tahaks muidugi kõik netti panna, sest ma ju kirjutan sellest ja seda kavatsen ka edaspidi teha, aga jah. Kui ma näeksin tulevikku ette ja teaksin, et tal pole selle vastu midagi, siis oleks asi palju lihtsam. Kuigi kas siis enam mu blogi eksisteerib, kui ta juba a la 10-aastane on ja koolis käib. Ilmselt mitte. Facebookis ilmselt sõpradele ikka mingeid pilte jagan, sest ma ei oska ilma, aga blogi suhtes pean hoolega mõtlema, mida ja kuidas… Mitte et ma arvaksin, et mu laps kunagi mind sellepärast vihkama hakkaks, aga iial ei või teada. Võib-olla temast ei saa selline inimene nagu mina, vbl ta vihkab kogu sotsiaalmeediat jne. Oeh jah – raskes valikud ootavad ees 🙂

Aga jah – ma olen nii õnnelik! Ja kuigi ma olen väsinud tihti ja rinnad on tundlikud jne, siis ma ei jõua augustit ära oodata. Ilmselt tuleb mul palju unetuid öid siis, aga see on juba loomulik elu kulg! 🙂 Ja Hendrik on kogu see raseduse aeg nii imeline olnud, mitte et ta muidu ei oleks, aga nii palju küsinud ja ma olen talle lahti seletanud päevade järgi ja uh järgi tähtaega jne 😀 Ma olen blogidest varem seda infot lugenud, aga tema jaoks on see siiani nii tume maa olnud. No mu enda jaoks ka muidugi, sest praktikas seda kogeda on teine asi kui teoorias.

Ahjaa, ma sain kuskil 20.detsembri paiku oma blogisse kommentaari, et me peaks ka varsti pätsi ahju panema, et mis me ometi ootame. Sellel ajal tegelikult oli juba ahjus 🙂 Aga ma hakkasin mõtlema sellele, et meie puhul see kommentaar pole jah solvav, sest me poleks saanud olla aastaid proovinud paar (sest me pole nii kaua koos olnud), aga kindlasti on neid paare, kes proovivadki pikemalt ega õnnestu ja siis on inimesed, kes selliseid küsimusi esitavad. Näiteks nägin ma Marimelli blogis ühte kommentaari, kus üks naine rääkis, et nad on kaheksa aastat proovinud, aga pole õnnestunud. Ja teate, mida Marimell soovitas? Laske end lõdvaks! Isegi minu vererõhu ajas see lakke, kes ma pole selliste muredega pidanud rinda pistma. Ma saan aru, kui sa pool aastat või aasta proovinud paarile ütled, et laske end lõdvaks ja ärge keskenduge konkreetselt sellele soovile, sest nemad pole veel pikalt proovinud, aga kui juba kaheksa aastat on katsetatud, siis on ka ravid läbi tehtud, mis pole tulemuslikuks osutunud. Et väga nõme asi, mida mainida.

Ahjaa – rääkides emotsioonidest, siis emotsionaalsem olen küll. Ma olen sada korda “Titanicut” näinud, aga pole iial nutnud Jacki surma pärast, aga nüüd jaanuari alguses ulgusin täiega 😀 Kui Hope ja Liam “Vaprates ja ilusates” abiellusid, siis ma nutsin rõõmust! Ja mulle isegi ei meeldi Hope, nõme vagatseja selline! 😀 Steffy on palju ägedam! Ja “Imelist muutumist” vaadates iga osa lõpus tuleb pisar silma, sest nad on nii kauniks tehtud 😀

Lõpetuseks ka küsimus – mul tuleb see kuklavoldi uuring, eksole. Google andis mulle, et mingist aastast on ka Oscari uuring kõigile tasuta suurimates haiglates? Või nüüd ongi see kombineeritud versioon juba praegu, mis tehakse? Et kui pole, siis teen tasulise Oscari lisaks, õnneks nii palju ei maksa ka (70 eurot). Ma veits võhik sellistes asjades 😀

Aga olge tublid ja ilusat nädalavahetuse algust kõigile! 🙂

Edit : Googldasin veel ja nüüd vist tehaksegi suuremates haiglates Oscarit kuklavoldi uuringu asemel? Mul arst nimetas seda igatahes kuklavoldi uuringuks 😀 Kumb see siis on? Ja kas see on ikka nii hea või peaks tasulise ka lisaks tegema? Foorumites öeldi, et see ei pidavat nii põhjalik olema, kuigi on siiski Oscar. Aidake lolli nüüd, minu jaoks nii uus teema 😀

Advertisements