Kõhupildid

Inimesed kipuvad mitte uskuma, kui ma ütlen, et mul on suur kõht 11.nädala kohta. Nojah – ega mul enne ka mingi nii sile kõht polnud, aga jah… Ma kõigepealt lisan ühe pildi sellest, milline võiks olla üks ideaalne kõhu kasvamine raseduse ajal, mis on netist võetud. Ja siis tulevad minu pildid. Vabandan sita kvaliteedi ja välgu pärast, mis teid pimedaks võib jätta, lisasin mingid loomakeste emotikonid sinna ette 😀 Kõigile ei viitsinud enam. Ilma välguta mul kaamera teeb selles valguses nii halbu pilte ja mul on hea suur peegel just magamistoas. Hendrik on hetkel saunas ka – seega tegin ise need pildid. Ma kaasa ei läinud, sest raseduse ajal mulle ei meeldi saunas nii tihti käia. Varsti tulevad mu sõbrannad meie juurde lauamänguõhtule 🙂

Aga jah – kõigepealt siis netist võetud pilt, kui suur võiks kõht olla raseduse erinevatel etappidel ja siis minu pildid, mul saab varsti 12 nädalat täis. See punane kampsun on olnud üks neist, mida ma viimasel ajal kogu aeg kõhu varjamiseks olen kandnud, aga see ka ei aita enam 😀 Ja selle musta rinnahoidja ostsin täna H&M-st, lisaks ühe samasuguse valge veel ja kolmas oli natuke teistsugune. Hetkel on ka see must seljas ja tundub suht mugav. Ma kriban kogu jutu enne fotosid ära, sest kuna ma lisan moblast pilte, siis on mul kergem need kohe järjest lisada. Ja ma ei ole absoluutselt kõhtu ette lükanud. Kui ma veel seda teeksin, siis oleks see veel suurem.

Et jah – ma olen kuulnud, et vanasti võis ämmaemanda käest sõimata saada, kui kõht nii vara väga suureks läks, sest arvati, et naine õgib liiga palju lisaks, aga tänapäeval ehk enam päris sõimu ei saa? Mina siiani pole saanud, aga ma oma arsti nägin viimati 21.jaanuaril, vahepeal olen teisi näinud (kui Põlva EMO-s ja Tartus valvearstil käisin). Ja ma söön nagu ikka – vahel rämpsu ka muidugi. Aga tööl hakati kahtlustama siis, kui ma maksast loobusin, sest see on mu lemmiktoit, mida ma tihti lõuna ajal töö lähedal kohvikus sõin (varem alati, kui see menüüs oli). Maks nimelt pole lootele kasulik ja kuigi suure tõenäosusega see konkreetselt midagi halba ei pruugi teha, siis ma pigem loobun sellest täielikult.

Edit: Täna ostsin venitusarmide kreemi ka ära. Mida varem raseduse ajal seda määrima hakata, seda parem hiljem. Eks triibuline olen tulevikus nagunii ilmselt, aga ehk leevendab vähemalt. Ma tean, et on õnnelikke naisi, kellel neid üldse ei tule, aga ma usun, et ma pole üks neist.

 

20190209_19034820190209_185023.jpg20190209_184831.jpg20190209_185258.jpg20190209_183632.jpg20190209_184449.jpg

August, millal sa tuled ometi?

Ma mõtlesin pikalt, et kas ootan 14.veebruari ära või ei. Sinna on ainult nädal aega jäänud – seega suurt vahet ei ole enam 🙂

Nimelt ootan ma augustikuud väga! No ikka nii väga! Muidugi võiksin ma augustit oodata Hendriku sünnipäeva pärast ja saja muu asja pärast veel, aga asi on hoopis huvitavam – nimelt liitub siis meiega üks uus ilmakodanik! Ei, me ei võta kassi ega koera, vaid ma olen rase! 🙂 Hetkel jookseb 11.nädal ja 14.veebruaril tehakse kuklavoldi uuring. Ehk siis järgmisel neljapäeval!

Mina ise olen seda teadnud juba 16.detsembrist ja Hendrik muidugi sellest samast päevast saadik. Mu parimad sõbrannad said ka sellest kohe teada. Ehk siis jõulude ajal oli huvitav aeg – nimelt valetasin ma kõigile erinevate jõuluistumiste ajal, et mul on antibiootikumid peal, sest ma ei tahtnud nii vara kellelegi uudist teatada, aga niisama lambist karslaseks hakkamine oleks veider tundunud. 2.jaanuaril oli mul esimene arstivisiit, kus me juba beebit nägime ning südametöö oli olemas. Järgmine oli 21. jaanuaril. Käisin ka sama nädala reedel Põlva EMO-s (ma olen Tartus arvel tegelt), sest mul kõht suht tugevalt valutas. Midagi ei määrinud õnneks, aga perenõuandla infotelefon soovitas ära käia. Kõik oli korras ja nad arvasid, et ilmselt tuleb see seedimisest. Muutsin natuke toitu, jõin rohkem keefiri ja asi läks oluliselt paremaks. Eks rasedatel ongi selle seedimisega ju keerulisemad lood.

Kusjuures rääkides Tartu ja Põlva erinevustest, siis Põlvas küsiti minult näiteks, kas mul rasedakaart on. Selleks hetkeks ei olnud, sest Tartus ei tehta seda enne 9.nädala täitumist. Et arvel olin, aga seda füüsilist kaarti polnud. Põlvas öeldi, et imelik loogika 😀 Ka vere-ja uriinianalüüsi viisin alles üheksanda nädala täitudes, sest Tartus öeldi, et enne nad ei taha. Ja Põlvas sain tasuta ultraheli pildi ka, Tartus sain esimene kord ise moblaga pildistada ja nüüd tuleb vist 20 eurot välja käia, et see saada. Mille ma muidugi käin välja 🙂 Muidu ma olen oma günekoloogiga väga rahul, kes mulle sattus, selline vanem naisterahvas on, aga kui ma 17.detsembril aja panin, siis võtsin esimese ettejuhtuva. Ega nad nagunii enne kuut nädalat suurt ei näe – seega registratuuris öeldi, et ega nad enne nagunii esimest visiiti ei tahaks.

Mul hetkel jäeti tähtajaks 17.august, mis on päevade järgi, aga UH järgi on väiksem, sest viljastumine toimus kaks nädalat hiljem (10.nov algasid viimased päevad, viljastumine oli ilmselt kuskil 21-25 nov). Et naljakas ongi see, et tähtaeg jäeti päevade järgi, aga rasedust arvestavad nad UH järgi. See kuupäev võib muidugi nüüd muutuda, sest nagu ma aru olen saanud, siis tähtajad muutuvadki osadel. Ahjaa, ma alguses uurisin ka, et kas see ohtlik pole, et selline erinevus on päevade ja UH järgi, aga mulle öeldi, et kui kõik sujub UH järgi nii nagu peab, siis ei ole. Ja mul on sujunud ka. Ma olin kuskilt googledades lugenud, et see võib halb asi olla.

Ja täna käisin ka Tartus valvearsti juures hommikul enne tööd, sest mul mitmendat päeva südame piirkonnas valutas. Õnneks oli kõik korras ja nad arvasid, et asi vbl mu rinnahoidjas, mis suht push-up ja pitsitab juba (ning surub rinnakorvi peale ja sealt see valu kiirgab edasi), et peaksin mingi mugavama vastu välja vahetama. Lapsega oli kõik korras, minu endaga ka, vererõhk oli ka täiesti ideaalne (mul minevikus vahel kõrge vererõhuga probleeme olnud). Ja lisaks mainisid nad, et vahel ongi raseduse ajal sellised valud, mis mingi aeg ise ära lähevad. Ma tegin isegi Perekooli vastava teema ja küsisin nõu selle valu kohta, seal üks, kes meediku nime alt vastas, mainis ka, et ilmselt see midagi hullu pole. Ja kellelgi oli sama kogemus 12-18.nädalani, aga siis see läks ise ära, kõik oli korras.

Kes mind vähegi teab ja kas või korra mu blogi on lugenud, siis teab, et mina upsikaid ei poolda. Ehk siis jah – loomulikult oli rasedus planeeritud 🙂 Olime seda Hendrikuga juba aprillis arutanud, aga kuna me siis veel koos ei elanud, siis rohelist tuld veel ei andnud. Plaastrid jätsin ma ära oktoobris ja novembris jäin rasedaks – seega läks päris kiiresti! Olime arvestanud, et see võib ka pool aastat kuni aasta aega võtta jne. Aga no ma hakkasin oktoobrist juba foolhapet võtma ja puha 🙂

Kusjuures Nublu kontserdi ajal 8.detsembril olin ma juba rase, aga ma ei teadnud seda veel. Päevad oleksid pidanud kahe päeva pärast algama, aga ei alanudki. Mul tegelikult hilinesid novembri alguses ka need natuke ja ma jõudsin isegi siis rasedustesti teha, aga siis ma ei olnud, sest plaastrite ära jätmise korral nad võivadki natuke hiljem tulla. Detsembris lasin nädala üle enne, kui testi tegin, sest kuigi mu sisetunne ütles, et ma olen ilmselt rase, siis ma ei tahtnud pettuda. Rinnad olid hellad ja selg valutas ning väsimus oli meeletu. Väsimus on endiselt suhteliselt suur ja rinnad ka tundlikud, aga ma olen ainult ühe korra raseduse ajal oksendanud – selles mõttes on mul vedanud 🙂

Nüüdseks teavad mu õed, tädi, sõbrannad, kursaõde, isa veel ei tea kusjuures. Aga saab varsti teada. Minu õed said pärast esimest arstivisiiti teada (2.jaanuar). Hendriku vanemad ja suguvõsa said ka siis kõik teada, sest Hendrik tahtis seda uudist jagada – ega mina hakka keelama 🙂 Ma ise ütlesin natuke hiljem tädile. Kõik olid rõõmsad ja soovisid õnne. Ja keegi ei ole öelnud, et appi, nii vara, sest me oleme vist juba selline paar, kelle puhul oli ammu näha, et eks see niimoodi varsti läheb 🙂 Nüüd teavad tööl mu ülemus (just eile mainisin) ja mõned töökaaslased teavad ka. Kõik veel ei tea, aga saavad ka millalgi teada. Dekreeti jään ma kuskil juunis siis. Ahjaa – kuna mul kõht kasvab suht kiiresti, siis mõned juba kahtlustasid seda niigi. Et jah – kui veel ümber riided oleksid ka, siis seda enam.

Mina olin oktoobri alguses see, kes Hendrikule mainis, et võiksime plaastrid ära jätta. Kuna ma nagunii teadsin, et ta kindlasti tahab millalgi lapsi saada, siis seda ma ei kartnud üldse, et ta mu metsa saadaks. Et mõtlesin, et ehk ütleb, et ootame natuke, aga nii rõõmsana polnud ma teda mitte kunagi näinud! Ta ütles, et plaanis ise mulle suht kohe selle ettepaneku teha ja oli nii sillas, et tee lapsele oli nüüdsest avatud 🙂

Me veel sugu loomulikult ei tea, aga me mõlemad tahaksime eriti tütart. Mis ei tähenda muidugi seda, et kui poiss tuleb, et siis midagi lahti oleks – ei ole! Lihtsalt mina olen end alati tütre emana ette kujutanud ja tema tütre isana. Kui tuleb tütar, siis on nimi olemas. Nimi, mida mina olen alates 10-eluaastast tüdrukule tahtnud panna ja mida kokkukirjutatult ei tohiks Eestis mitte ühtegi eksisteerida. Sidekriipsuga ja lahku küll, aga ka neid on alla viie (ma nime statistika lehelt vaatasin järele). Tegemist on kahe tavalise eesti nimega, mida lihtsalt koos ei kasutata peaaegu üldse. Hendrik polnud sellest nimest alguses nii vaimustatud, aga me tegime kompromissi, et kui sünnib poeg, siis saab tema nime mõelda. Endel ja Vambola olid keelatud, sest need on minu arvates rõvedad nimed, aga õnneks ei taha tema ka neid panna 😀

Kusjuures ma ei käinud selle nimega Hendrikule üldse peale, sest tema laps – samamoodi nagu ta vastutab kõige eest, on tal ka õigused nime suhtes kaasa rääkida. Kuna poisile mul sellist konkreetset ja südames olevat nimesoovi pole, siis olen ma suhteliselt leplik 🙂 Ja Hendrik ise mingi aeg siis mainis, et kui tüdruk tuleb, siis paneme selle nime, mida mina soovin 🙂

Blogis ei kavatse ma oma lapse nime kordagi mainida, vähemalt kirjapildis küll mitte. Ja kui palju ma temast pilte hakkan lisama, seda ma veel ei tea. See edev Jaanika tahaks muidugi kõik netti panna, sest ma ju kirjutan sellest ja seda kavatsen ka edaspidi teha, aga jah. Kui ma näeksin tulevikku ette ja teaksin, et tal pole selle vastu midagi, siis oleks asi palju lihtsam. Kuigi kas siis enam mu blogi eksisteerib, kui ta juba a la 10-aastane on ja koolis käib. Ilmselt mitte. Facebookis ilmselt sõpradele ikka mingeid pilte jagan, sest ma ei oska ilma, aga blogi suhtes pean hoolega mõtlema, mida ja kuidas… Mitte et ma arvaksin, et mu laps kunagi mind sellepärast vihkama hakkaks, aga iial ei või teada. Võib-olla temast ei saa selline inimene nagu mina, vbl ta vihkab kogu sotsiaalmeediat jne. Oeh jah – raskes valikud ootavad ees 🙂

Aga jah – ma olen nii õnnelik! Ja kuigi ma olen väsinud tihti ja rinnad on tundlikud jne, siis ma ei jõua augustit ära oodata. Ilmselt tuleb mul palju unetuid öid siis, aga see on juba loomulik elu kulg! 🙂 Ja Hendrik on kogu see raseduse aeg nii imeline olnud, mitte et ta muidu ei oleks, aga nii palju küsinud ja ma olen talle lahti seletanud päevade järgi ja uh järgi tähtaega jne 😀 Ma olen blogidest varem seda infot lugenud, aga tema jaoks on see siiani nii tume maa olnud. No mu enda jaoks ka muidugi, sest praktikas seda kogeda on teine asi kui teoorias.

Ahjaa, ma sain kuskil 20.detsembri paiku oma blogisse kommentaari, et me peaks ka varsti pätsi ahju panema, et mis me ometi ootame. Sellel ajal tegelikult oli juba ahjus 🙂 Aga ma hakkasin mõtlema sellele, et meie puhul see kommentaar pole jah solvav, sest me poleks saanud olla aastaid proovinud paar (sest me pole nii kaua koos olnud), aga kindlasti on neid paare, kes proovivadki pikemalt ega õnnestu ja siis on inimesed, kes selliseid küsimusi esitavad. Näiteks nägin ma Marimelli blogis ühte kommentaari, kus üks naine rääkis, et nad on kaheksa aastat proovinud, aga pole õnnestunud. Ja teate, mida Marimell soovitas? Laske end lõdvaks! Isegi minu vererõhu ajas see lakke, kes ma pole selliste muredega pidanud rinda pistma. Ma saan aru, kui sa pool aastat või aasta proovinud paarile ütled, et laske end lõdvaks ja ärge keskenduge konkreetselt sellele soovile, sest nemad pole veel pikalt proovinud, aga kui juba kaheksa aastat on katsetatud, siis on ka ravid läbi tehtud, mis pole tulemuslikuks osutunud. Et väga nõme asi, mida mainida.

Ahjaa – rääkides emotsioonidest, siis emotsionaalsem olen küll. Ma olen sada korda “Titanicut” näinud, aga pole iial nutnud Jacki surma pärast, aga nüüd jaanuari alguses ulgusin täiega 😀 Kui Hope ja Liam “Vaprates ja ilusates” abiellusid, siis ma nutsin rõõmust! Ja mulle isegi ei meeldi Hope, nõme vagatseja selline! 😀 Steffy on palju ägedam! Ja “Imelist muutumist” vaadates iga osa lõpus tuleb pisar silma, sest nad on nii kauniks tehtud 😀

Lõpetuseks ka küsimus – mul tuleb see kuklavoldi uuring, eksole. Google andis mulle, et mingist aastast on ka Oscari uuring kõigile tasuta suurimates haiglates? Või nüüd ongi see kombineeritud versioon juba praegu, mis tehakse? Et kui pole, siis teen tasulise Oscari lisaks, õnneks nii palju ei maksa ka (70 eurot). Ma veits võhik sellistes asjades 😀

Aga olge tublid ja ilusat nädalavahetuse algust kõigile! 🙂

Edit : Googldasin veel ja nüüd vist tehaksegi suuremates haiglates Oscarit kuklavoldi uuringu asemel? Mul arst nimetas seda igatahes kuklavoldi uuringuks 😀 Kumb see siis on? Ja kas see on ikka nii hea või peaks tasulise ka lisaks tegema? Foorumites öeldi, et see ei pidavat nii põhjalik olema, kuigi on siiski Oscar. Aidake lolli nüüd, minu jaoks nii uus teema 😀

Mis on sinu mobla avaekraanil kujutatud?/ Igapäevane sõnumineerimine, mis teeb õnnelikuks :)

Minu jaoks on alati põnev näha, milline on teiste inimeste mobla ekraanipilt ja mis äpid tal seal esimesel lehel kohe on jne. Kommentaariumisse ei saa vist neid pilte lisada, aga blogijad võiksid küll selliseid postitusi teha 🙂 Mina lisan siia enda mobla ekraanipildi ja kriban lühidalt, mis äppe ma kõige rohkem kasutan! 🙂

No Facebook ja Messenger on suht loogilised, WordPress ka. Slack on töö jaoks (töötajate omavaheline suhtlus on seal – nagu kunagine msn põhimõtteliselt), Pipedrive on ka tööteema, aga ma seda viimast kasutan pigem ainult arvutis. Taxifiy-d ma absoluutselt ei kasuta, sest mulle meeldib endiselt veel takso jaoks helistada, kunagi ammu sai see küll tõmmatud ja on kuidagi ununenud desktopile. Here WeGo on nii hea Google Maps – seda kasutame tihti, kui kuskil sõidus Hendrikuga oleme. Ehk siis minu käes on mu enda mobla ja mina ütlen, kuhu tuleb sõita 😀 Hendriku autol ei ole seda ekraani autos sees, sest tal on vanem auto. Teisel lehel on veel Shazam, mis aitab tuvastada laulu, kui kuskil raadiost midagi huvitavat kuulen ja tahan teada, mis looga on tegemist. Väga palju vatti saab ka helistamine ise (tööl just) ja smsime me Hendrikuga alati, kui teineteisest eemal oleme. No nii loogiline lihtsalt, et kuigi päeva lõpus saame nagunii kokku, siis suhtleme ka päeva jooksul, et  a la mis lõunaks sõime, soovime head tööpäeva ning räägime päeva jooksul toimunud asjadest (praegu tal näiteks on õhtune vahetus ja ta jõuab koju alles öösel, kui mina juba magan. järgmisel nädalal on tal hommikune vahetus ja siis on ta juba kodus, kui mina Tartust töölt koju jõuan). Et ausalt öeldes ei kujutaks ette seda päeva nädala keskel, kui me kordagi päeva jooksul ei suhtleks, et õhtul näeme nagunii vms. Oo ei! Kuna Hendrikul on selline töö, kus ta ei saa alati kõnedele vastata, siis ongi sõnumite saatmine just see alternatiiv. Kui midagi pakilist on, siis helistame päeva jooksul ka, aga muidu ikka sõnumineerime.

Kusjuures minevikus ma mõtlesin, et mida need paarid kogu aeg smse saadavad või Facebookis chativad, kui nagunii kodus näevad teineteist õhtul, aga asi oligi siis pigem hoopis selles, et kuna mul oli siis suhe inimesega, kellega mul polnud suurt midagi rääkida ega ka ühist, siis tõin vabandusi enda peas, et miks mul niimoodi ei ole. Tegelikult niimoodi ei peagi olema, kui mõlemale see sobib, aga mina olen suure suhtlemisvajadusega inimene ka paarisuhtes ja õnneks on Hendrik samasugune 🙂 Ja kuna Hendrik käib pigem harva Facebookis, siis on meie teema sõnumineerimine, kui me teineteisest eemal oleme. Kas teie ka oma partneriga suhtlete smside, Facebooki või helistamise teel, kui te parasjagu koos pole?

Vot sellised lood siis hetkel. Ja see desktopi pilt on tehtud eelmise aasta mais Taevaskojas, mis on alates sellest ajast mu mobla taustapilt olnud! Kuigi vahepeal on ka teisi häid pilte nii minust, Hendrikust kui ka meist koos jne tehtud, siis see on endiselt mu üks eriline lemmik! 🙂 Mis pilt teil taustapildiks on?

Screenshot_20190204-192739.jpg

Exceli koolitus sai läbi/ Mõned sõnad Eesti Laulust/ Nublul on hea uus laul jälle välja tulnud, kus ta Kanal 2-le head põhja minemist soovib (ja õige ka!)/ Mõned filmid/ Blake Lively on maailma kõige ilusam naine ja mu girl crush! :D

Aeg läheb viimasel ajal nii kiiresti, et ei jõua siia nii tihti, kui ise ehk tahaksin. Esmaspäeval oli mul siis viimane Exceli koolituse päev! Saime lõpuks ka tunnistused selle kohta, et oleme selle koolituse läbinud. Eksamit ega midagi sarnast ei tulnud, sest see oli ainult 20-tunnine koolitus, 80-tunnise puhul oleks vahepeal mingid testid ja lõpuks ka eksam olnud.

Jäin selle koolitusega üldiselt väga rahule! 🙂 Kartsin, et ehk on tempo minu jaoks liiga kiire, aga ei olnud. Ja kui vahepeal jäin ka maha, siis juhandaja alati tuli ning aitas järele. Kuna meid oli ainult seitse, siis sai tähelepanu ka piisavalt. Ma just seda kartsingi, et ehk on rühmad liiga suured vms. Õnneks ei olnud! 🙂

Hetkel on Hendrik rahvatantsuga veel viimaseid lihve andmas, sest täna kell 17.00 on neil ülevaatus – ehk siis nad peavad end tõestama, et on  Eesti laulu-ja tantsupeo jaoks piisavalt valmis! Ma olen veendunud, et nad saavad edasi, sest nad on varem alati ka saanud 🙂 Ma ei teagi, kuidas see süsteem täpsemalt toimib – et kas see vastus öeldakse kohe või tuleb oodata. Ilmselt see viimane variant, eks? Selleks ajaks planeerib Hendrik siis puhkuse ka, sest juuli alguses tuleb terve nädal proove teha ja siis nädalavahetusel on esinemine (see peaks vist juuli alguses olema, eks?). Ma olen ka mõelnud, et ehk peaks elus esimest korda sellest üritusest vaatajana osa võtma, sest ma pole mitte kunagi laulu-ega tantsupeol käinud. Eks näis muidugi 🙂 Kusjuures Hendrik ise pole veel päris kindel, kas ta pärast suve enam rahvatantsuga üldse jätkabki, sest ta tunneb, et ehk tahab midagi muud teha (ta on kokku rahvatantsuga juba ligi kaheksa aastat tegelenud, selles konkreetses rühmas ligi viis aastat). Eks siis näha ole! Aga hetkel pöidlad pihus nende rühmale, et nad ikka edasi saaksid! 🙂

Eile käisime Hendrikuga Tillu kohvikus, mis asub meie kodu lähedal. Kusjuures naljakas on see, et Hendrik oli seal varem ainult ühe korra käinud, mina olen vist neli korda sõbrannaga sinna juhtunud – koos me ei olnudki seal varem käinud. Ja kuna Hendriku varasem üürikodu oli ka sellele kohale väga lähedal (Hendrik on Põlvas alati just seda raudteejaama piirkonda armastanud – just selle tõttu oli tal varasem üürikodu siin kandis ning ka korter sai siia ostetud), siis seda enam võiks arvata, et ta on seal rohkem käinud. Koht ise on tore, rahustav muusika, head söögid jne 🙂 Ja kuna meile nii lähedal, siis plaanimegi nädalavahetustel vahel just seal hommikusööki söömas käia vms.

Nagu laupäevale kohale, sai eile saunas käidud! Õhtul vaatasime siis Eesti Laulu II poolfinaali! Kusjuures rääkides Eesti Laulu poolfinaalidest, siis saatejuhid ei sobi omavahel kokku. Ott Sepp on suht okei, aga Piret Krumm – no ei tule tal see loomulikult välja. II poolfinaal oli siiski natuke parem kui see õudukas, mis neljapäeval toimus. Ja tulles laulude enda juurde, siis üle pika aja olen ma rohkem rahul kui tavaliselt. Nii mitmedki, kes finaali pääsesid, on väga hea lauluga hakkama saanud! Mu vaieldamatu lemmik oli esimesest poolfinaalist Victor Crone – hea rütm, head sõnad, karisma oli olemas! Ja kui laul on hea, siis pole vahet, mis rahvusest inimene seda esitab (olen kuskilt lugenud kommentaare, et mis mõttes me tahame jälle rootslast eurovisioonile saata?). Lisaks meeldisid Stefan, Inga, Kerli Kivilaan, Sünne Valtri, Ukul oli ka täiesti okei lugu. Küll aga ei saa ma aru, mida kuradit teevad finaalis Inger, Sissi ja The Swingers? Ingeri puhul ei häiri mind mitte teps see, et pole aru saada, kas ta on mees või naine (tegelikult on naine), aga laul on igav. Sissi võiks oma isa seelikusabast välja kasvada ja mitte igal minutil toonitada, et Dave ta isa on – vanust juba nagu oleks, aga alati keerleb kõik tema isa ümber. Kui mina oleksin kuulsa inimese tütar, siis ma küll tahaksin, et inimesed kuulaksid minu laule minu enda pärast, mitte sellepärast, et isa kunagi eurovisooni kinni pani. Emily J puhul mulle see laul eriti ei meeldi, millega ta finaali sai, küll aga olen ma siiani šokis, et seda palju tuntumat laulu laulab tema (just seda naise osa siis!). Ma olin alati arvanud, et see naine on välismaalane! See laul mulle väga meeldib, aga kuna see on juba vanem laul, siis loogiline, et sellega poleks saanud Eesti Laulule konkureerida:

Üldiselt olen ma siiski Eesti Lauluga suht rahul. Kadiah laul mulle Youtubes meeldis, aga laivis oli esitus ülinõrk, nii et ma ei oodanud, et ta edasi saaks, aga ikkagi sai. Samamoodi oleksin ma rohkem oodanud Sandra Nurmsalust, sest kui teada sain, et ta osaleb, siis mõtlesin, et oh, “Rändajad” (mida ta esitas koos Urban Symphonyga 2009.aastal) oli ju omal ajal nii hea laul, lisaks saime siis eurovisioonil superhea koha! Kuid “Soovide puu” mulle ei meeldi. Samas just nukker ka pole, et ta edasi sai. Õnneks jäid finaalist välja igasugused kassinäugumised (Kaia Tamm) ja Jaan Pehk (see oli kohutaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!). Eestlastel on vahel kombeks nalja teha ja eurovisioonile idootsusi saata (samas kui vaadata eelmise aasta võitjat Nettat, siis sellised rõvedused kipuvadki võitma). Nii et jah – mina olen üldselt suhteliselt rahul. Mulle endale meeldis veel Grete Paia laul ja Johanna Eendra oma samuti (jah, esitus oli natuke kramplik), aga nemad ei saanud edasi. Oleksin The Swingersi ja Ingeri raudselt nende vastu välja vahetanud. Sünne laul mulle üldiselt meeldis, aga oli ju suht teada, et kõik Patuse Poole fännid aitavad ta finaali (tema ju otse ei saanud, teises hääletusvoorus alles sai, kus ainult rahvahääletus luges, samamoodi oli Ingaga). Ma isiklikult hääletasin ainult esimeses poolfinaalis ja seda Victor Crone poolt – tema võiks eurovisoonile minna ka! 🙂 Tavaliselt on asi niimoodi, et kui Stig Rästa on kuidagi lauluga seotud, siis on see üldiselt hea (ja tema kirjutas sellele Victori laulule sõnad). Minu viimane Eesti Laulu ja eurovisooni lemmik ongi 2015. aasta”Goodbye to Yesterday” (mis sai kõrge seitsmenda koha). Aga lisan siia siis oma lemmiku Victor Crone laulu ka:

Kes teie lemmikud Eesti Laulul olid? Kas jäite esinejatega üldiselt rahule? Kuidas saatejuhid tundusid? Ma ei tea, kui õige info see on, aga kui finaali juhib ainult Piret Krumm, siis… on see ikka väga nõrk värk. Ott Sepp ja Märt Avandi duo võiks hoopis olla. Eks siis kahe nädala pärast näha ole, mis saama hakkab! 🙂

Aa, Nublul on ka uus hea laul tulnud! Ja täiega õiget juttu ajab, ma kopeerin oma Facebooki staatuse, mis seda laulu lisades just paar päeva tagasi panin:

Nublu oma tuntud headuses Ja nii õiged sõnad ikka, sest Kanal 2 on tõesti täiesti mõttetuks muutunud. Varsti toovad ülejäänud youtuberid ka sinna üle ja#headaegavaatajad#! Reporteri vaatajaid on nagunii juba poole vähem kui hiigelaegadel, sest Eda-Liis Kanni mõttetuid reportaaže ei viitsi keegi vahtida. Ja kahju jah Olaf Suuderist, kes peab nüüd ilma ka lugema, sest isegi ilmatüdrukute pealt peab kokku hoidma, rääkimata siis iga-aastasest Kanal 2 peost Allakäigutrepist täiskiirusel alla ikka!

Ja just niimoodi ongi! Aga Nublu laulud on mulle alati meeldinud ja see viimane pole erand. Kanal 2 sai ikka päris ära omatud selles laulus ja õige ka! 😀 Nimelt oli Kanal 2 just see, kes Nublu isiku esimesena avalikuks tõi ja see pole tõesti kõige hullem, aga lisaks hakkasid nad mingit jama ka Nublu ema kohta ajama. Minu meelest kõige haigem kuulsate inimeste puhul ongi see, et hakatakse teiste inimeste pereliikmeid asjasse segama (ja mitte ainult, vaid kuulujutte välja mõtlema). Et nemad peaks asjast küll välja jätma. Aga ülihea laul on siin:

Kusjuures kunagi mulle “Reporter” täitsa meeldis, aga viimaste aastetega on see nii alla käinud. Ja mina, kes ma olen alati ETV uudiseid minevikus igavaks pidanud, olen viimasel ajal just AK-d kõige rohkem vaatama hakanud 😀

Aga olen viimasel ajal ka mitmeid filme vaadanud. Näiteks üleeile vaatasin just sellist õudukat nagu “Truth or Dare”, mis treileri põhjal tundus hirmsam, aga tegelikult oli suhteliselt tavaline. See film räägib siis seltskonnast, kes  pärast “Tõde või tegu” mängimist avastavad, et kui nad neid asju reaalselt ei tee või tõtt ei räägi, siis ootab neid ees surm… Muidugi seostub sellega üks lugu minevikust, palju muid südantlõhestavaid lugusid jne. Iseenesest täitsa okei õudukas, aga kui te tahate midagi hirmsamat, siis pole mõtet seda vaadata. Kuna minule meeldivad kas hirmsad õudukad või sügavama looga õudukad, siis minu jaoks see midagi nii erilist polnud.

“A Simple Favor”on draamakomöödia kahest naisest, kes saavad juhuslikult sõbrannadeks (sest nende lapsed käivad samas lasteaias). Või niimoodi vähemalt tundub… Ja siis järsku kaob üks sõbranna nagu vits vette ära ja teine aitab tema meest- omavahel tekib neil keemia, aga asjad on kahtlased… Lõpuks leitakse selle kadunud naise laip, kuid siiski viitavad mitmed asjad sellele, et ta on tegelikult elus… Lõpp on filmil üpris ootamatu ja see film mulle väga meeldis! Ning ei saa muidugi märkimata jätta, et Blake Lively on megailus naine! Minu meelest üks maailma kõige ilusamaid naisi 🙂 Ja noh – Ryan Reynoldsiga moodustavad nad koos ülikuuma paari 😀 Seal ausalt ei tea, kumb kuumem on, kas Blake või Ryan 😀 Ehk siis jah Blake Lively on mu täielik girl crush 😀

Üks humoorikas video ka nende abielust 😀

Status Update” – Komöödia, mis sobib meelelahutuseks. Ja mõtlemiseks, et kui tegelikult ka oleks niimoodi, et sa saaksid oma elu natuke paremaks muuta – ja seda just niimoodi, et sa postitad midagi sotsiaalmeediasse ja hiljem see kõik täitubki! Ühel gümnasistil just niimoodi juhtubki, aga kõik, mis hiilgab, pole sugugi veel kuld… Ja kas see populaarsus, mis nii järsku tuleb, on ikka alati kõige parem asi maailmas?

“Split” – Vot see on juba õuduka moodi! Ehk siis räägib väärastunud mehest, kellel on oma peas 23 erinevat identiteeti, mis kõik on omamoodi haiged. Ja kui üks nendest 23-st identiteedist röövib teismelised tüdrukud, siis tuleb neidudel välja mõelda plaan, kuidas sellest jamast pääseda… Eriti veel juhul, kui mitte kunagi pole teada, millal ja milline 23-st persoonist neid järgmisena külastama tuleb. Väga huvitav ja hea õudukas, seda ma kindlasti soovitan!

“The Girl on the Train” – Thriller naisest, kelle elu on täiesti pekkis. Mees jättis ta maha ning elab nüüd juba mõnda aega uue naisega seal majas, kus nemad enne elasid. Naise päevi täidab üksildane rongisõit, kus talle meeldib inimesi jälgida – ta sõidab tihti ka sellest majast mööda, kus nad enne oma eksiga õnnelikud olid ja näeb nüüd seda uut naist nautimas seda meest, kes enne talle kuulus… Lisaks elab seal kõrvalmajas veel üks paarike, kelle elu tundub nii täiuslik. Kuni päevani, mil naine näeb rongiaknast, et seesama naine, kelle elus peaks olema ideaalne mees, suudleb hoopis mingit teist tüüpi… Sellest kõigest saab alguse lugu, kus põimuvad kuritegu, erinevad inimesed, suhted jne. Lõpp on väga ootamatu ja hea! Seda filmi ka soovitan 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! 🙂 Mis filme te ise viimasel ajal vaadanud olete ja kes on teie girl crush? 😀 Kuna mu blogi loevad 98 protsendi ulatuses naised, siis oleks huvitav teada 😀