Eesti Laul 2019

Teate – üle pika aja olen ma Eesti Laulu võitjaga megarahul! Tavaliselt on ikka niimoodi, et ma ei saa aru, mis rahval ja žüriil viga on. Ka sel aastal tundus, et kui rahvusvaheline žürii oma hääle oli andnud, et ilmselt Victor Crone’l pole finaali asja, aga kuna rahvas hääletas ta alati esimeseks, siis õnnestus tal ikkagi võita! Jee! 🙂 Ma ise hääletasin nii poolfinaalis kui finaalis tema poolt – kokku vist lausa seitse korda.

Kuid üldiselt võis kõigi superfinalistidega rahule jääda – sest ka Stefani ja Uku Suviste laulud olid vägagi head. Ei mäletagi varem sellist Eesti Laulu, kus kolm kõige paremat lugu oleksid mulle kõik meeldinud. Ma olin nii rahul, et Sissi superfinaali ei jõudnud – ma ei jõua seda tema jahumist ära kuulata, kuidas ta isa võitis eurovisiooni jne. Me kõik teame seda juba, aga see ei tähenda, et temal samamoodi peaks minema. Kaua võib ühte plaati kedrata? Kopp ees juba sellest tema issimentaliteedist!

Saatejuhtidest nii palju, et Karl-Erik Taukar on alati suurepärane, ta kohe oskab saateid juhtida, Piret Krummi kohta kahjuks ei saa sama öelda. Õnneks päästis Taukar välja ja kõik ei olnudki nii kohutav kui poolfinaalides. Ja see oli äge, kuidas Taukar oma pruuti Kerli Kivilaani intervjueeris – ta kohe oskab enda üle nalja visata, mis on ülihea omadus!

Nendest Kosmusemuttide vaheklippidest ei saanud ma midagi aru, kas see pidi reaalselt naljakas olema või? Ju siis mu huumorimeel on veider, sest minu jaoks polnud need üldse naljakad, vaid mõttetud.

Üldiselt oli sel aastal palju häid lugusid – Inga laul meeldis mulle veel. Ka Kerli Kivilaane laul oli hea. Ja superfinalistid olid kõik head. Et kui Victor Crone poleks võitnud, siis Uku Suviste, kes teiseks jäi, oli ka hea. Samamoodi Stefan. Et Uku Suviste puhul mind isegi üllatas, et see laul nii hea oli, tavaliselt on tal alati suht igavad laulud olnud, kui ta Eesti Laulul osaleb. Ja nii hästi polnud tal varem tõesti läinud ka Eesti Laulul.

Kes teie lemmikud olid sel aastal? Kas jäite saatejuhtidega rahule? Mis te nendest Kosmosemuttide vaheklippidest arvasite?

Advertisements

Raseduse plussid ja miinused/ Kui Printsess varsti Paksukese domeeni endale võtab, sest temaga seostub see rohkem kui Paksukese endaga, kes pole iial paks olnud (aga mina raseduse ajal paisun nagu õhupall!)

Elu võib ikka oluliselt muutuda. Nimelt umbes kolm aastat tagasi olin ma selline naine, keda ajas natuke närvi, kui mõni blogija rasedaks jäi, sest see tähendas alati seda, et muid postitusi hakkas palju vähem tulema – ehk siis kõik oli rasedusega seotud. Nüüd olen ise samasugune! Enda kaitseks võin öelda, et viimase aasta jooksul olen ma küll kõigi blogijate rasedus-ja beebipostitusi lugenud (tähendab kõigi nende, keda ma enne ka lugesin). Peaaegu – sest Lipsukese riidest mähkmete omasid ma ei suutnud lugeda. Ma nimelt olen 99 protsenti kindel, et mina ei hakka neid oma lapse puhul kasutama. Mul on hea meel, et vähemalt kolm blogijat on neid promonud ja nii mõnigi lugeja ehk neid proovib sellepärast, aga minu jaoks tundub see liiga palju jamamist. Jah, kindlasti on see kokkuvõttes odavam, keskkonnasäästlikum, need mähkmed näevad paremad välja jne, aga ma võtan siis kohe halva ema tiitli vastu – ehk siis ütlen, et mina ei hakka riidest mähkmeid kasutama. Mitte et ma veel üldse ema oleksin, aga noh – ette ära siis juba 😀

Täna tahaksin ma hoopis kirjutada raseduse plussidest ja miinustest. No alustame miinustest, sest siis saab selle negatiivse asja enne kaelast ära 🙂

Raseduse miinused

1)  Kaalutõus

Saate aru – eks ma aimasin küll, et ma olen juba juurde võtnud, aga ma olen raseduse algusest 10 kg juurde võtnud! Ma kaalusin enne rasedust 77 kg, mis on  kõige suurem number, mida ma Eestis elades kaalunumbril olen näinud. Enamasti olen kuskil 70-71 kg olnud, mis minu pikkust arvestades ongi selline enam-vähem okei number. Nimelt meestel on ka selles mõttes paremad väljavaated – nemad võivad oma pikkusest võtta maha meetri ja saavadki selle kaalu, mis neile väga hästi sobib. No näiteks 182 cm pikkune mees võib kaaluda 82 kg. Naiste puhul nii leebe see asi pole. Nimelt pikkusest arvestatakse maha 110cm ehk siis kui ma olen 182 cm, siis minu pikkuse puhul selline hea kaal olekski kuskil 72 kg. Kui naine on 160 cm pikk, siis tema puhul selline hea kaalunumber oleks 50 kg jne.

Ehk siis jah – ma kaalusin ennast üle pika aja arstil ja ma kaalun 87 kg!!! Ma olen ainult ühe korra elus rohkem kaalunud ja see oli siis, kui Mehhikost tagasi tulin. Astusin oma viimasel Mehhiko päeval kaalule ja see näitas 89 kg. Päris 90 ma ei jõudnudki, aga jah. Kui nüüd arvestada, et ma olen kolme kuuga võtnud juurde 10 kg ja mul on kuus kuud veel minna, siis samas tempos edasi minnes kaalun ma sünnitama minnes 107 kg! Ämmaemand ütles, et minu puhul pole see kaalutõus veel kõige hullem, aga ma ütlesin talle, et olen juba 10 kg juurde võtnud. Tegelikult ideaalne kaalutõus kogu raseduse vältel oleks 10-15 kg maksimum. Ilmselgelt lähen mina sellest piirist väga välja 😀 Ämmaemand ütleski, et hetkel mind natuke päästab mu pikkus, sest kui ma oleksin 160 cm ja kaalusin sama palju, siis oleks kuri väga karjas. Ja ma ei söö kahe eest, aga noh – eks ma rämspu söön vahel ikka, sõin enne ka. Kui naistele kehtiks sama reegel, mis meestele, et võta meeter maha, siis ma oleksin ainult 5 kg ülekaalus 😀 Aga olen 15. Kuni 20.nädalani ei tohiks kaal eriti palju tõusta ja alles siis võib, sest siis hakkab laps ise rohkem kasvama. Aga jah – nii mu ema kui õde võtsid esimese lapsega 30 kg juurde ja mind ootab vist sama saatus.

Kui Mehhiko kilod ma põhimõtteliselt nuuskasin maha – ehk siis ei teinud mitte essugi Eestis tagasi olles selleks, sõin rämpsu edasi, käisin pidudel, jõin alkoholi, trenni ei teinud, aga ometi kõigest üheksa kuud hiljem kaalusin ma juba 67 kg, siis beebikilodega kindlasti nii kergelt ei lähe. Esiteks juba sellepärast, et ma olen nüüd pea 10 aastat vanem ehk siis rasv ladestub palju kergemalt ega tule enam niimoodi maha. Mäletan veel seda aega, kui ma polnud mõnesid tuttavaid pikalt näinud – ehk siis nägingi pärast Mehhikost tulekut ja siis üheksa kuud hiljem, siis nad kõik tahtsid neid imenippe teada, et mis ometi tegin, et 22 kg maha küllaltki ruttu sain, siis ma sain vaid öelda – mul vedas 😀 Keegi ei tahtnud seda eriti uskuda, aga niimoodi oligi. Ma usun, et elu kaks korda mulle ometi niimoodi ei naerata, eriti arvestades seda, et nüüd olin ma juba enne rasedust raskem, kui ma tavaliselt olen olnud.

Nii et jah ma pean varsti ilmselt Paksukese domeeni endale saama, sest tema vist pole iialgi eriti paks tegelikult olnud, aga ainult valetab, et on! Mina tulevikus ei valeta, vaid siis reaalselt olengi. Kui ma võrdlen end Mehhiko lõppfaasi piltidega, siis ma ausalt ka ei tunne, et ma seal ainult 2kg rohkem kaalun, sest ma tundun endale seal hiigelsuur, hetkel ma saan muidugi aru, et ma olen juurde võtnud, aga kuna teksad veel lähevad jalga jne, siis tundub see kõht ainult meeletu. Mehhikos ma pidin meesteosakonnast teksaseid ostma, sest kuigi mehhiko naised on kõik väga suured, siis nad ei ole nii pikad. Ehk siis selliseid pikki teksaseid pea 90 kg naisele ei olnud olemas, oli ainult 160 cm naistele 😀 Või kui ka oli pikematele naistele, siis oli ainult imepeenikestele naistele.

Võrdluseks tooksingi siin mõned pildid. Nimelt 2016 suvi ja sügis kaalusin ma 64-65 kg – piltidelt on seda ka näha. Juurde hakkasin ma võtma siis, kui ma läksin kontoritööle. Mehhikos kaalusin ma 89 kg ja seda on ka pildilt näha. Ja ma pole hetkel endast väga palju pilte teinud, olen need kaks juba blogisse lisanud, aga lisan siis hetkel veel kord.

Kõigepealt siis pildid aastast 2016.

2016 suvi, kus ma kuskil 64-65 kg kaalusin. Hetkel olen siis 22 kg raskem, kui ma siis olin.

2016 november – 64 kg. Kui ma selle pildi Facebooki tol ajal panin, siis hakkasid paljud naised mu pildi all kommenteerima, et kas ma ikka toitun normaalselt ega end ei näljuta. Ma olen alati samamoodi toitunud – söönud rämpsu ja söönud kõike, ma ei keela endale midagi. Tol hetkel oli mul elus see periood, kus ma olin just saatest ära tulnud ja olin töötu – ilmselt selle tõttu vbl ka natuke stressis. Kui ma veebruaris 2017 sinna firmasse tööle sain, kus ma praegu töötan, siis hakkasin ma palju regulaarsemalt ja rohkem sooja toitu sööma, mis tähendas ka kaalutõusu, mida ehk mu kehal tol hetkel tõesti vaja oli. Et selline 70-72 kg on hea kaalunumber minu puhul, enne rasedaks jäämist olin ma 77 kg ehk siis kaalusin juba viis kg rohkem. Ma olen vist korraks Tallinnas elades ka 75 kg kaalunud, aga Eestis elades polnud ma varem üle selle läinud, kui nüüd see aeg vahetult enne rasedust välja jätta (kui lisaks see aeg ka välja jätta, kui ma Mehhikost just tagasi olin jõudnud).

Viimane päev Mehhikos – 89 kg! Ja kui ma mõtlen sellele ajale, siis ma ise ei tundnud absoluutselt, et ma suur oleksin, ma olin jumala rahul. Ka Eestisse jõudes ütlesin ma endale, et ehk veab ja kilod lähevad iseenesest ära. Läksid ka tol korral. Oleks raseduskilodega ka niimoodi, küll siis oleks hea! 😀 Aga kaks korda ilmselt samamoodi ei vea!

Selle pildi ma juba lisasin üle-eelmises postituses, aga 87 kg olen ma siin! Ma ise olin kindel, et 80-82 kg on kindlasti täis, aga 87 oli minu jaoks natuke ootamatu, sest Mehhiko pilti vaadates ma tundun endale palju suurem, aga olen seal ainult kaks kilogrami raskem. Vbl on asi selles, et ma olen rase ja rasedad peavadki end ilusamana nägema, sest nad kannavad uut elu 😀

See on kuu aega vana pilt ja siin ma ehk olen 83-84 kg. See oli siis, kui me töökaaslastega tõukekelgumatkal käisime ja ma üldse ei tahtnud mäest laskuda, sest ma olin juba rase, aga siis veel keegi ei teadnud 😀 Kui ma poleks rase olnud, siis ma kindlasti oleksin julgemini laskumistel laskunud, aga ma ei tahtnud pikali lennata.

 

Sellega seoses ka üks olukord. Nimelt nüüd tööl teavad kõik, et ma olen rase, sest ma ütlesin seda eelmise esmaspäeva stand-upil. Stand-up on meil iga esmaspäevane selline ringis seismine, kus kõik räägivad, mida nad nädala jooksul tegid, arendajad seal ei osale, aga teised küll. Ja ma siis tulin kapist välja ja sellepeale ütlesid umbes kolm töökaaslast, et nad said sellest ammu aru, aga ei hakanud ütlema  (siis kui mulle õnne soovisid) 😀 Ühega arendaja oli see lugu, et sõime lõunat ja kuna ma maksa ei võtnud, kuigi see on mu lemmiksöök, siis ta küsis, et miks ma maksa ei söö nagu tavaliselt. Ma siis ütlesin, et ma olen rase ja rasedatel ei soovitata seda süüa (tema ei osalenud seal stand-upil, sest arendajad ei pea seal osalema, kus ma nii-öelda kapist välja tulin ja ta ei teadnud, et ma rase olen), siis ta ütles ka, et seda oli juba kuu aega tagasi vähemalt näha 😀 Aga keegi lihtsalt ei hakka enne ise ütlema, sest saadakse aru, et ilmselt inimene ei taha veel kapist välja tulla. Vot selline lugu siis.

Et jah – see kaalutõus on üks negatiivne pool selle raseduse juures.

2) Meeletu väsimus

Kui ma juba enne rasedust olin meeletu magaja, siis nüüd seda enam! Ma võin lambist tuttu jääda ja ma olen kogu aeg nii väsinud. Nagu eilegi – jäin juba kell 21.00 tuttu ja magasin elutoa diivanil rahulikult, Hendrik läks umbes südaöösel magamistuppa ära ning ma ütlesin talle, et ma tulen ka kohe. Ma jäin aga tuttu ja Hendrik tuli kutsus mu mõni aeg hiljem voodisse, muidu ma oleksingi diivanil hommikuni põõnanud. Ja tööl tuleb vahel selline uni pärast lõunasööki, et ma füüsiliselt tunnen, et mul kohe vajuvad silmad kinni. Mitte kunagi varem pole sellist tunnet olnud!

3) Sage WC-s käimine

Ma olen kuulnud, et raseduse lõpus võivad naised tualetis eladagi, aga ma olen kõigest 13 nädalat rase ja käin öösel juba kolm-neli korda tualetis, varem ei käinudki kordagi. Ma ausalt ka arvasin, et mul veresuhkur on vist laes ja mul võib diabeet olla, aga ei ole -kõik analüüsid on ideaalsed, pole mul õnneks ei rasedusdiabeeti ega niisama diabeeti. Ja kui kuhugi minek, siis pean kindlalt enne vetsus käima ja kui olen kuskil kaua ära, siis pean kindlalt käima jne. Ma täna ütlesin Hendrikule, et ma mõtlesin, et kui mai lõpus dekreeti jään (ma saan jah juba mai lõpus seda teha, sest võtan vahetult enne kõik puhkused välja – seega isegi nädal enne mai lõppu saan ehk juba koju jääda), et siis saan natuke puhata, aga ma pean selleks ajaks ilmselt WC-sse kolima, sest kogu aeg on pissihäda.

4) Iiveldus ja oksendamine

Oksendamisega on mul suhteliselt hästi läinud, olen ainult kolm korda oksendanud raseduse ajal, need on suht hiljuti olnud. Ma uurisin seda ka ämmaemandalt ja eks mu viga oli selles, et ma võtsin oma vitamiinid enne sööki. Ma nimelt kodus ei söö, vaid söön kontorisse jõudes hommikul kell 08.00. Kell 06.00 oleks minu jaoks lihtsalt liiga vara, aga ma kodus võtsin juba vitamiinid ära ja siis tühja kõhuga läksin tööle. Ehk siis teel rongijaama olen ma kolm korda oksendanud. Varem see kusjuures nii ei olnud, aga nüüd lõi välja. Nüüdseks olen ma foolhappe nagunii ära jätnud, sest kolm kuud on täis.

Ja kuigi oksendanud olen ma vähe, siis seda iiveldust on olnud kordi rohkem. Lihtsalt tunned, kuidas iiveldab, aga oksele ka ei aja samas. Väga rõve tunne!

5) Seksiisu vähenemine

Olete kuulnud neist naistest, kes raseduse ajal tahavad meeletult seksida ja seksiisu on laes? Ma olen ka kuulnud, aga mina üks neist küll pole 😀 Ma olen lihtsalt nii laip kogu aeg nädala keskel, et seks on üks viimastest asjadest, millele ma mõtlen. Et on tulnud palju kordi ette, kus ma olen Hendrikule öelnud, et mitte täna, musi 😀 Ta pole kordagi küll kurtnud selle üle, aga arvestades sellega, et ma enne rasedust olin suhteliselt kõrge seksiisuga, siis see vahe on meeletu. Ilmselt keha ja vaim valmistub ette selleks perioodiks, kui laps on sündinud, sest siis nagunii paar kuud seksi pole.

Et kuigi üldiselt on mul ikkagi meeletu seksiisu vähenemine toimunud ja ka orgasmi saamine võtab oluliselt kauem aega, siis raseduse ajal on umbes 3-4 korda juhtunud ka midagi hoopis vastupidist. Nimelt ma olen nädalavahetuse hommikul ärganud üles nii kiimas, et no karju appi! 😀 Sellist tunnet ma enne rasedust ei mäleta. Ja vot siis on orgasm ka nii kiiresti tulnud, et pole vaja suurt midagi teha ega öelda 😀 Et Hendrik on ka maninud, et sellisena pole ta mind kunagi varem näinud, mina ennast ka mitte 😀 Aga kuna neid viimaseid olukordi on kokku 3-4 korda olnud ja pigem on ikkagi seksiisu vähenemine, siis jah – mina olen üks nendest paljudest, kellel seksiisu on rasedusega kõvasti väiksemaks jäänud. Ehk on asi ka selles, et ma tunnen, et ma vajan raseduse ajal rohkem und, aga nädala keskel ma üle kaheksa tunni magada ei saa. No saaksin, kui ma kell 20.00 tuttu läheks, aga ma tahaks nagu midagi muud ka teha peale tööl käimise ja tudumise. Ma nimelt ärkan nädala keskel kell 06.00 ja kobin siis umbes 22.00 ajal voodisse, vahel ka veits hiljem, mis muudab mu veel väsinumaks. Kuna nädalavahetusel magan ma ikka mõnuga 10-11 tundi ja need sellised kirglikud ärkamised on just siis toiminud, siis ilmselgelt pean ma olema eriti välja puhanud. Aga ka see pole kriteerium, sest seda siiski eriti tihti ei juhtu. Et jah – selline lugu siis raseduse ja seksiga 🙂

Rohkem nagu negatiivseid asju eriti meelde ei tule, räägime positiivsematest asjadest.

1)  Päevi pole!

Kuigi mul on alati suhteliselt regulaarne mentsruatsioon olnud ja ma tean kogu aeg, millal mu päevad algavad, on see ikkagi üsna tüütu. Plaastrite ajal olid päevad eriti paigas, aga ka ilma plaastriteta on mu tsükkel alati regulaarne olnud. Et niimoodi pole kunagi olnud, et absoluutselt ei teaks, millal tulevad jne. Aga ma ausalt ka vist mõistan nüüd neid naisi, kes nagu sünnitusmasinad on, sest nii hea on olla, kui päevi pole! Nagu reaalselt. Mul olid viimati punased novembris ja kui hästi läheb, siis imetamise ajal ka kohe veel päevad tagasi ei tule (kõigepealt tuleb muidugi loota, et rinnas ikka piima on jne, aga loodame, et ikka on). Kuigi mõnedel vist tulevad? See vist sõltub. Aga nii hea on alati alasti magada ja mitte mõelda, et varsti algavad päevad jne. Mu viimati täiesti päevadevaba elu oli siis, kui ma 12 olin – ehk siis 17 aastat tagasi! (siis nad polnud veel alanud lihtsalt). Et nagu tõeline idüll on hetkel!

2) C-korv

Kuni 12.klassini olid mul rinnad väga väiksed, mul oli A-korv. Pärast seda on mul stabiilselt olnud B-korv ja ma olen rahul olnud. Kui ma Mehhikos paksuks läksin, siis korv oli ikkagi B, aga nüüd on mul C-korv! Mis mulle eriti meeldib, et rinnad pole niimoodi venides suureks läinud, vaid ühtlaselt ja täidlaselt – ja see on imeline! Eks näis, mis aja jooksul juhtub – vast pärast sünnitust nii hull olukord pole, et saan tissid üle pea visata nagu jahukotid 😀 Ma seda viimast ei usu ka, et mul niimoodi juhtuks. Kuigi ma olen kuulnud ka seda, et pärast imetamist lähevad mõnede naiste rinnad isegi korv väiksemaks tagasi, kui nad enne  rasedust olid. Päris A-korvi küll enam ei tahaks, B-korviga olen ka rahul, sest sellega olen ma enamus täiskasvanuelu elanud, aga C-korv on ikkagi ka väga kaunis 🙂 Eriti arvestades seda, et ma pole kunagi sellist dekolteed varem omanud!

3) Emotsionaalsus ja ajade parem mõistmine

Kuigi liigsel emotsionaalsusel võib ka negatiivseid pooli olla, siis minul see niimoodi väljendunud pole. Jah, ma nutan telekat vaadates rohkem jne, aga ma ei pea seda halvaks asjaks. Ma tunnen just rohkem indu näidata tervele maailmale välja oma tundeid ja kuigi ma enne olin juba suhteliselt avameelne inimene, siis nüüd olen ma seda veel enam. Ja kui varem ajasid mind närvi beebid, kes ühistranspordis nutsid, sest ma mõtlesin, et mis krdi ema see on, kes ei suuda oma last maha rahustada, siis nüüd ma niimoodi enam ei mõtle. Eile just Tartust Põlvasse rongiga tulles, oli seal üks naine, kelle beebi täiega nuttis ja mul hakkas sellest naisest kahju ning ma mõtlesin, et mul endal võib kunagi samasugune olukord olla ju. Kui ülejäänud rong vaatas vihaselt seda naist, siis mina vaatasin teda kaasatundlikult ja mõtlesin, et mul võib tulevikus samamoodi olla. Kuna ma olen ise ka mõelnud minevikus, et krt, tee ometi midagi, et su beebi ei kisaks niimoodi, siis ma saan aru, et suhteliselt ebameeldiv võib olla, kui sa niigi täiega üritad, aga laps ikkagi nutab. Ilmselt on see ka üks neid märke, mis näitab, et ma olen nüüd küpsem ja olen emaduseks rohkem valmis, kui ma veel aastaid tagasi oleksin olnud 🙂

4) Ideest teostuseni läks ainult kuu aega!

Ma olen ülimalt tänulik universumile, et see rasestumine nii kiiresti käis. Eriti just tänapäeva maailmas, kus tihti loed neid lugusid, kus paarid on aastaid üritanud, aga ikkagi ei õnnestu rasedaks jääda. See tundub iseenesest väike asi, aga tegelikult tuleb selliste asjade eest tänulik olla, sest ka minu enda tutvusringkonnas on mitmeid paare, kes on juba pikalt üritanud, aga oodatud rasedust ei tule. Ja enamasti on nad täiesti meditsiiniselt terveks tunnistatud – ehk siis pole asi selles, et kumbki pool ei saaks vms. Ja muidugi lisada siia juurde need paarid, kellest üks ei saagi vms… Ma olen tänulik, et meie sellise murega rinda ei pidanud pistma.

5) Augustis sünnib beebi!

Jaa, augustis sünnib minu ja Hendriku beebi! 🙂 Ja kuigi mul on miljon hirmu seoses sellega, et kuidas ma lapsega hakkama saan, eriti arvestades seda, et ma pole iial hoidnud ühtegi last süles, kes veel pead ei kanna jne… Ja lisada siis juurde muidugi see, et unetuid öid hakkab liiga palju olema – et kuidas ma selle kõigega harjun. Ma tean, et võib ka niimoodi minna, et laps on väga rahulik, aga ei pruugi ju. Kui laps on Hendrikusse, kes tema ema sõnul oli vana rahu ise ning tema beebiiga oli lausa lust-ja lillepidu, siis meil veab, aga kui laps on minusse, kes ma olin suht rahutu, siis läheb meil raskeks 😀 Ehk tuleb siis midagi vahepealset? Mitte et ma usuksin, et laps peab just vanematesse minema, aga kui nii võrrelda. Et kuigi jah mul on palju hirme, aga eks esimese lapse puhul visataksegi kõik lapsevanemad pea ees vette ja sul ei jää muud üle, kui välja ujuda (mis on tegelikult halb näide, sest ma ei oska ujuda, aga võtame seda metafooriliselt siis), siis ma olen nii õnnelik! 🙂 Ja just see ongi raseduse juures kõige suurem pluss, et kui oled üheksa kuu jooksul teda kandnud, siis lõpuks on võimalik temaga reaalselt kohtuda. Ja siis algab juba kõige olulisem töö maailmas – lapse kasvatamine 🙂

Milliseid negatiivseid/positiivseid jooni teil endal veel raseduse kohta välja oleks tuua? Minul on hetkel just need 🙂

Oscari uuring /13+2

Täna oli siis lõpuks see Oscari uuring! Jah, see ongi nüüd Oscar, mida tehakase, ma uurisin kõik järele – alates 2016.aastast on Oscar uuring kõigis suuremates haiglates riiklikus kontrollis olemas. Kõik oli korras! Nagu kivi langes südamelt, sest ma tegelikult tulin enne seda ju kapist välja, enamus vist ei tule.

Sellega seoses oli ka üks omapärane asi. Nimelt näitas ultraheli, et rasedus on 13+2 ja päevadega tuli erinevus ainult kolm päeva (ehk siis tähtaeg UH järgi on 20.august, päevade järgi 17.august – ametlikult jäi kehtima viimane, sest see oli juba varem määratud ja vahe on nii väike). Kui ma seda pärast oma ämmaemandale mainisin, et jaanuaris te ütlesite, et päevade ja UH vahe on suurem, ligi paar nädalat, siis ta mainis, et nad tupe ultraheliga ei saagi nii täpselt määrata, et nüüd see kõhu pealt tehtud ultraheli ja lisaks Oscar uuring on kõige täpsemad. Ja laps vastab täpselt 13.nädalale ja 2 päevale. Vot siis lopsu! Ma küll ei taipa, et kuidas see nende vaatamine nii erinev sai enne olla siis. Ehk siis jah – päevade ja UH on tegelikult ainult kolm päeva.

Hendrik oli mul ka kaasas ja nii äge oli tema emotsioone samuti näha, kui meile suurel ekraanil beebit näidati. Ja siin ka teistele Tartus arvel olevatele naistele infoks, et kui te tahate oma beebist CD koos videoga, siis mainige see juba enne uuringut ära – pärast enam ei saa. Mul läks meelest ära ja ma ei saanudki. Niisama pilti kahjuks ei saagi paberil 😦 Et järgmine kontroll on mul 1.aprill ja siis pean juba enne ülevaatust mainima, et ma tahan seda CD saada, sest pärast ei saa enam. See maksab 20 eurot ka. Järgmisel korral peaks juba lapse soo ka ära nägema 🙂 Ja nüüd kuulsime beebi südamelööke ja nägime ta käsi, jalgu, pead jne! See oli nii emotsionaalne hetk, pisar tuli peaaegu silma! 🙂 Seda uuringut tegi hoopis keegi kolmas inimene, keda ma varem polnud näinud, ämmemandaga vestlus oli kohe pärast Oscarit.

Mu ämmemand ja arst on erinevad inimesed, ämmemandaga oli meil 45-minutiline vestlus pärast Oscarit. Sain kõikide oma analüüside vastused ja kõik oli ideaalselt korras – nii hea oli olla! Hendriku kui lapse isa andmed pandi kirja ja ma vahepeal küsisin nii palju küsimusi, et ämmemand ütles, et ma küsiksin pärast, sest muidu tal jäävad kõik andmed sisestamata 😀

Aga mul on nii hea meel, et kõik hästi on ja nüüd tundub beebi aina reaalsem! Eriti kui nüüd teda niimoodi 3D-s nähtud on! Nii õnnelik olen ikka! 🙂 Hendrik on ka nii õnnelik – see ongi maailma parim asi! Minu beebi, augustis juba kohtud oma ema ja isaga. Ja aprillis saame ehk teada, kumb sa oled – kas poiss või tüdruk 🙂

Ahjaa, panin aja ka rasedatega tegelevale südameterapeudile vms, sest kurtsin ämmaemandale, et mul vahel ikka rinnus pitsitab ja ta soovitas mul seda teha. Mulle kusjuures kunagi öeldi kardioloogi juures 23-aastaselt, et kui ma rasedaks jään tulevikus, siis võib nii minna, et muidu kõik korras, aga raseduse ajal just võivad südames valud olla vahel. Ja selle aja sain südamearsti juurde nädala pärast! 🙂

Ma olen nii õnnelik! Nagu kivi oleks südamelt langenud! 🙂

Kõhupildid

Inimesed kipuvad mitte uskuma, kui ma ütlen, et mul on suur kõht 11.nädala kohta. Nojah – ega mul enne ka mingi nii sile kõht polnud, aga jah… Ma kõigepealt lisan ühe pildi sellest, milline võiks olla üks ideaalne kõhu kasvamine raseduse ajal, mis on netist võetud. Ja siis tulevad minu pildid. Vabandan sita kvaliteedi ja välgu pärast, mis teid pimedaks võib jätta, lisasin mingid loomakeste emotikonid sinna ette 😀 Kõigile ei viitsinud enam. Ilma välguta mul kaamera teeb selles valguses nii halbu pilte ja mul on hea suur peegel just magamistoas. Hendrik on hetkel saunas ka – seega tegin ise need pildid. Ma kaasa ei läinud, sest raseduse ajal mulle ei meeldi saunas nii tihti käia. Varsti tulevad mu sõbrannad meie juurde lauamänguõhtule 🙂

Aga jah – kõigepealt siis netist võetud pilt, kui suur võiks kõht olla raseduse erinevatel etappidel ja siis minu pildid, mul saab varsti 12 nädalat täis. See punane kampsun on olnud üks neist, mida ma viimasel ajal kogu aeg kõhu varjamiseks olen kandnud, aga see ka ei aita enam 😀 Ja selle musta rinnahoidja ostsin täna H&M-st, lisaks ühe samasuguse valge veel ja kolmas oli natuke teistsugune. Hetkel on ka see must seljas ja tundub suht mugav. Ma kriban kogu jutu enne fotosid ära, sest kuna ma lisan moblast pilte, siis on mul kergem need kohe järjest lisada. Ja ma ei ole absoluutselt kõhtu ette lükanud. Kui ma veel seda teeksin, siis oleks see veel suurem.

Et jah – ma olen kuulnud, et vanasti võis ämmaemanda käest sõimata saada, kui kõht nii vara väga suureks läks, sest arvati, et naine õgib liiga palju lisaks, aga tänapäeval ehk enam päris sõimu ei saa? Mina siiani pole saanud, aga ma oma arsti nägin viimati 21.jaanuaril, vahepeal olen teisi näinud (kui Põlva EMO-s ja Tartus valvearstil käisin). Ja ma söön nagu ikka – vahel rämpsu ka muidugi. Aga tööl hakati kahtlustama siis, kui ma maksast loobusin, sest see on mu lemmiktoit, mida ma tihti lõuna ajal töö lähedal kohvikus sõin (varem alati, kui see menüüs oli). Maks nimelt pole lootele kasulik ja kuigi suure tõenäosusega see konkreetselt midagi halba ei pruugi teha, siis ma pigem loobun sellest täielikult.

Edit: Täna ostsin venitusarmide kreemi ka ära. Mida varem raseduse ajal seda määrima hakata, seda parem hiljem. Eks triibuline olen tulevikus nagunii ilmselt, aga ehk leevendab vähemalt. Ma tean, et on õnnelikke naisi, kellel neid üldse ei tule, aga ma usun, et ma pole üks neist.

 

20190209_19034820190209_185023.jpg20190209_184831.jpg20190209_185258.jpg20190209_183632.jpg20190209_184449.jpg

August, millal sa tuled ometi?

Ma mõtlesin pikalt, et kas ootan 14.veebruari ära või ei. Sinna on ainult nädal aega jäänud – seega suurt vahet ei ole enam 🙂

Nimelt ootan ma augustikuud väga! No ikka nii väga! Muidugi võiksin ma augustit oodata Hendriku sünnipäeva pärast ja saja muu asja pärast veel, aga asi on hoopis huvitavam – nimelt liitub siis meiega üks uus ilmakodanik! Ei, me ei võta kassi ega koera, vaid ma olen rase! 🙂 Hetkel jookseb 11.nädal ja 14.veebruaril tehakse kuklavoldi uuring. Ehk siis järgmisel neljapäeval!

Mina ise olen seda teadnud juba 16.detsembrist ja Hendrik muidugi sellest samast päevast saadik. Mu parimad sõbrannad said ka sellest kohe teada. Ehk siis jõulude ajal oli huvitav aeg – nimelt valetasin ma kõigile erinevate jõuluistumiste ajal, et mul on antibiootikumid peal, sest ma ei tahtnud nii vara kellelegi uudist teatada, aga niisama lambist karslaseks hakkamine oleks veider tundunud. 2.jaanuaril oli mul esimene arstivisiit, kus me juba beebit nägime ning südametöö oli olemas. Järgmine oli 21. jaanuaril. Käisin ka sama nädala reedel Põlva EMO-s (ma olen Tartus arvel tegelt), sest mul kõht suht tugevalt valutas. Midagi ei määrinud õnneks, aga perenõuandla infotelefon soovitas ära käia. Kõik oli korras ja nad arvasid, et ilmselt tuleb see seedimisest. Muutsin natuke toitu, jõin rohkem keefiri ja asi läks oluliselt paremaks. Eks rasedatel ongi selle seedimisega ju keerulisemad lood.

Kusjuures rääkides Tartu ja Põlva erinevustest, siis Põlvas küsiti minult näiteks, kas mul rasedakaart on. Selleks hetkeks ei olnud, sest Tartus ei tehta seda enne 9.nädala täitumist. Et arvel olin, aga seda füüsilist kaarti polnud. Põlvas öeldi, et imelik loogika 😀 Ka vere-ja uriinianalüüsi viisin alles üheksanda nädala täitudes, sest Tartus öeldi, et enne nad ei taha. Ja Põlvas sain tasuta ultraheli pildi ka, Tartus sain esimene kord ise moblaga pildistada ja nüüd tuleb vist 20 eurot välja käia, et see saada. Mille ma muidugi käin välja 🙂 Muidu ma olen oma günekoloogiga väga rahul, kes mulle sattus, selline vanem naisterahvas on, aga kui ma 17.detsembril aja panin, siis võtsin esimese ettejuhtuva. Ega nad nagunii enne kuut nädalat suurt ei näe – seega registratuuris öeldi, et ega nad enne nagunii esimest visiiti ei tahaks.

Mul hetkel jäeti tähtajaks 17.august, mis on päevade järgi, aga UH järgi on väiksem, sest viljastumine toimus kaks nädalat hiljem (10.nov algasid viimased päevad, viljastumine oli ilmselt kuskil 21-25 nov). Et naljakas ongi see, et tähtaeg jäeti päevade järgi, aga rasedust arvestavad nad UH järgi. See kuupäev võib muidugi nüüd muutuda, sest nagu ma aru olen saanud, siis tähtajad muutuvadki osadel. Ahjaa, ma alguses uurisin ka, et kas see ohtlik pole, et selline erinevus on päevade ja UH järgi, aga mulle öeldi, et kui kõik sujub UH järgi nii nagu peab, siis ei ole. Ja mul on sujunud ka. Ma olin kuskilt googledades lugenud, et see võib halb asi olla.

Ja täna käisin ka Tartus valvearsti juures hommikul enne tööd, sest mul mitmendat päeva südame piirkonnas valutas. Õnneks oli kõik korras ja nad arvasid, et asi vbl mu rinnahoidjas, mis suht push-up ja pitsitab juba (ning surub rinnakorvi peale ja sealt see valu kiirgab edasi), et peaksin mingi mugavama vastu välja vahetama. Lapsega oli kõik korras, minu endaga ka, vererõhk oli ka täiesti ideaalne (mul minevikus vahel kõrge vererõhuga probleeme olnud). Ja lisaks mainisid nad, et vahel ongi raseduse ajal sellised valud, mis mingi aeg ise ära lähevad. Ma tegin isegi Perekooli vastava teema ja küsisin nõu selle valu kohta, seal üks, kes meediku nime alt vastas, mainis ka, et ilmselt see midagi hullu pole. Ja kellelgi oli sama kogemus 12-18.nädalani, aga siis see läks ise ära, kõik oli korras.

Kes mind vähegi teab ja kas või korra mu blogi on lugenud, siis teab, et mina upsikaid ei poolda. Ehk siis jah – loomulikult oli rasedus planeeritud 🙂 Olime seda Hendrikuga juba aprillis arutanud, aga kuna me siis veel koos ei elanud, siis rohelist tuld veel ei andnud. Plaastrid jätsin ma ära oktoobris ja novembris jäin rasedaks – seega läks päris kiiresti! Olime arvestanud, et see võib ka pool aastat kuni aasta aega võtta jne. Aga no ma hakkasin oktoobrist juba foolhapet võtma ja puha 🙂

Kusjuures Nublu kontserdi ajal 8.detsembril olin ma juba rase, aga ma ei teadnud seda veel. Päevad oleksid pidanud kahe päeva pärast algama, aga ei alanudki. Mul tegelikult hilinesid novembri alguses ka need natuke ja ma jõudsin isegi siis rasedustesti teha, aga siis ma ei olnud, sest plaastrite ära jätmise korral nad võivadki natuke hiljem tulla. Detsembris lasin nädala üle enne, kui testi tegin, sest kuigi mu sisetunne ütles, et ma olen ilmselt rase, siis ma ei tahtnud pettuda. Rinnad olid hellad ja selg valutas ning väsimus oli meeletu. Väsimus on endiselt suhteliselt suur ja rinnad ka tundlikud, aga ma olen ainult ühe korra raseduse ajal oksendanud – selles mõttes on mul vedanud 🙂

Nüüdseks teavad mu õed, tädi, sõbrannad, kursaõde, isa veel ei tea kusjuures. Aga saab varsti teada. Minu õed said pärast esimest arstivisiiti teada (2.jaanuar). Hendriku vanemad ja suguvõsa said ka siis kõik teada, sest Hendrik tahtis seda uudist jagada – ega mina hakka keelama 🙂 Ma ise ütlesin natuke hiljem tädile. Kõik olid rõõmsad ja soovisid õnne. Ja keegi ei ole öelnud, et appi, nii vara, sest me oleme vist juba selline paar, kelle puhul oli ammu näha, et eks see niimoodi varsti läheb 🙂 Nüüd teavad tööl mu ülemus (just eile mainisin) ja mõned töökaaslased teavad ka. Kõik veel ei tea, aga saavad ka millalgi teada. Dekreeti jään ma kuskil juunis siis. Ahjaa – kuna mul kõht kasvab suht kiiresti, siis mõned juba kahtlustasid seda niigi. Et jah – kui veel ümber riided oleksid ka, siis seda enam.

Mina olin oktoobri alguses see, kes Hendrikule mainis, et võiksime plaastrid ära jätta. Kuna ma nagunii teadsin, et ta kindlasti tahab millalgi lapsi saada, siis seda ma ei kartnud üldse, et ta mu metsa saadaks. Et mõtlesin, et ehk ütleb, et ootame natuke, aga nii rõõmsana polnud ma teda mitte kunagi näinud! Ta ütles, et plaanis ise mulle suht kohe selle ettepaneku teha ja oli nii sillas, et tee lapsele oli nüüdsest avatud 🙂

Me veel sugu loomulikult ei tea, aga me mõlemad tahaksime eriti tütart. Mis ei tähenda muidugi seda, et kui poiss tuleb, et siis midagi lahti oleks – ei ole! Lihtsalt mina olen end alati tütre emana ette kujutanud ja tema tütre isana. Kui tuleb tütar, siis on nimi olemas. Nimi, mida mina olen alates 10-eluaastast tüdrukule tahtnud panna ja mida kokkukirjutatult ei tohiks Eestis mitte ühtegi eksisteerida. Sidekriipsuga ja lahku küll, aga ka neid on alla viie (ma nime statistika lehelt vaatasin järele). Tegemist on kahe tavalise eesti nimega, mida lihtsalt koos ei kasutata peaaegu üldse. Hendrik polnud sellest nimest alguses nii vaimustatud, aga me tegime kompromissi, et kui sünnib poeg, siis saab tema nime mõelda. Endel ja Vambola olid keelatud, sest need on minu arvates rõvedad nimed, aga õnneks ei taha tema ka neid panna 😀

Kusjuures ma ei käinud selle nimega Hendrikule üldse peale, sest tema laps – samamoodi nagu ta vastutab kõige eest, on tal ka õigused nime suhtes kaasa rääkida. Kuna poisile mul sellist konkreetset ja südames olevat nimesoovi pole, siis olen ma suhteliselt leplik 🙂 Ja Hendrik ise mingi aeg siis mainis, et kui tüdruk tuleb, siis paneme selle nime, mida mina soovin 🙂

Blogis ei kavatse ma oma lapse nime kordagi mainida, vähemalt kirjapildis küll mitte. Ja kui palju ma temast pilte hakkan lisama, seda ma veel ei tea. See edev Jaanika tahaks muidugi kõik netti panna, sest ma ju kirjutan sellest ja seda kavatsen ka edaspidi teha, aga jah. Kui ma näeksin tulevikku ette ja teaksin, et tal pole selle vastu midagi, siis oleks asi palju lihtsam. Kuigi kas siis enam mu blogi eksisteerib, kui ta juba a la 10-aastane on ja koolis käib. Ilmselt mitte. Facebookis ilmselt sõpradele ikka mingeid pilte jagan, sest ma ei oska ilma, aga blogi suhtes pean hoolega mõtlema, mida ja kuidas… Mitte et ma arvaksin, et mu laps kunagi mind sellepärast vihkama hakkaks, aga iial ei või teada. Võib-olla temast ei saa selline inimene nagu mina, vbl ta vihkab kogu sotsiaalmeediat jne. Oeh jah – raskes valikud ootavad ees 🙂

Aga jah – ma olen nii õnnelik! Ja kuigi ma olen väsinud tihti ja rinnad on tundlikud jne, siis ma ei jõua augustit ära oodata. Ilmselt tuleb mul palju unetuid öid siis, aga see on juba loomulik elu kulg! 🙂 Ja Hendrik on kogu see raseduse aeg nii imeline olnud, mitte et ta muidu ei oleks, aga nii palju küsinud ja ma olen talle lahti seletanud päevade järgi ja uh järgi tähtaega jne 😀 Ma olen blogidest varem seda infot lugenud, aga tema jaoks on see siiani nii tume maa olnud. No mu enda jaoks ka muidugi, sest praktikas seda kogeda on teine asi kui teoorias.

Ahjaa, ma sain kuskil 20.detsembri paiku oma blogisse kommentaari, et me peaks ka varsti pätsi ahju panema, et mis me ometi ootame. Sellel ajal tegelikult oli juba ahjus 🙂 Aga ma hakkasin mõtlema sellele, et meie puhul see kommentaar pole jah solvav, sest me poleks saanud olla aastaid proovinud paar (sest me pole nii kaua koos olnud), aga kindlasti on neid paare, kes proovivadki pikemalt ega õnnestu ja siis on inimesed, kes selliseid küsimusi esitavad. Näiteks nägin ma Marimelli blogis ühte kommentaari, kus üks naine rääkis, et nad on kaheksa aastat proovinud, aga pole õnnestunud. Ja teate, mida Marimell soovitas? Laske end lõdvaks! Isegi minu vererõhu ajas see lakke, kes ma pole selliste muredega pidanud rinda pistma. Ma saan aru, kui sa pool aastat või aasta proovinud paarile ütled, et laske end lõdvaks ja ärge keskenduge konkreetselt sellele soovile, sest nemad pole veel pikalt proovinud, aga kui juba kaheksa aastat on katsetatud, siis on ka ravid läbi tehtud, mis pole tulemuslikuks osutunud. Et väga nõme asi, mida mainida.

Ahjaa – rääkides emotsioonidest, siis emotsionaalsem olen küll. Ma olen sada korda “Titanicut” näinud, aga pole iial nutnud Jacki surma pärast, aga nüüd jaanuari alguses ulgusin täiega 😀 Kui Hope ja Liam “Vaprates ja ilusates” abiellusid, siis ma nutsin rõõmust! Ja mulle isegi ei meeldi Hope, nõme vagatseja selline! 😀 Steffy on palju ägedam! Ja “Imelist muutumist” vaadates iga osa lõpus tuleb pisar silma, sest nad on nii kauniks tehtud 😀

Lõpetuseks ka küsimus – mul tuleb see kuklavoldi uuring, eksole. Google andis mulle, et mingist aastast on ka Oscari uuring kõigile tasuta suurimates haiglates? Või nüüd ongi see kombineeritud versioon juba praegu, mis tehakse? Et kui pole, siis teen tasulise Oscari lisaks, õnneks nii palju ei maksa ka (70 eurot). Ma veits võhik sellistes asjades 😀

Aga olge tublid ja ilusat nädalavahetuse algust kõigile! 🙂

Edit : Googldasin veel ja nüüd vist tehaksegi suuremates haiglates Oscarit kuklavoldi uuringu asemel? Mul arst nimetas seda igatahes kuklavoldi uuringuks 😀 Kumb see siis on? Ja kas see on ikka nii hea või peaks tasulise ka lisaks tegema? Foorumites öeldi, et see ei pidavat nii põhjalik olema, kuigi on siiski Oscar. Aidake lolli nüüd, minu jaoks nii uus teema 😀

Mis on sinu mobla avaekraanil kujutatud?/ Igapäevane sõnumineerimine, mis teeb õnnelikuks :)

Minu jaoks on alati põnev näha, milline on teiste inimeste mobla ekraanipilt ja mis äpid tal seal esimesel lehel kohe on jne. Kommentaariumisse ei saa vist neid pilte lisada, aga blogijad võiksid küll selliseid postitusi teha 🙂 Mina lisan siia enda mobla ekraanipildi ja kriban lühidalt, mis äppe ma kõige rohkem kasutan! 🙂

No Facebook ja Messenger on suht loogilised, WordPress ka. Slack on töö jaoks (töötajate omavaheline suhtlus on seal – nagu kunagine msn põhimõtteliselt), Pipedrive on ka tööteema, aga ma seda viimast kasutan pigem ainult arvutis. Taxifiy-d ma absoluutselt ei kasuta, sest mulle meeldib endiselt veel takso jaoks helistada, kunagi ammu sai see küll tõmmatud ja on kuidagi ununenud desktopile. Here WeGo on nii hea Google Maps – seda kasutame tihti, kui kuskil sõidus Hendrikuga oleme. Ehk siis minu käes on mu enda mobla ja mina ütlen, kuhu tuleb sõita 😀 Hendriku autol ei ole seda ekraani autos sees, sest tal on vanem auto. Teisel lehel on veel Shazam, mis aitab tuvastada laulu, kui kuskil raadiost midagi huvitavat kuulen ja tahan teada, mis looga on tegemist. Väga palju vatti saab ka helistamine ise (tööl just) ja smsime me Hendrikuga alati, kui teineteisest eemal oleme. No nii loogiline lihtsalt, et kuigi päeva lõpus saame nagunii kokku, siis suhtleme ka päeva jooksul, et  a la mis lõunaks sõime, soovime head tööpäeva ning räägime päeva jooksul toimunud asjadest (praegu tal näiteks on õhtune vahetus ja ta jõuab koju alles öösel, kui mina juba magan. järgmisel nädalal on tal hommikune vahetus ja siis on ta juba kodus, kui mina Tartust töölt koju jõuan). Et ausalt öeldes ei kujutaks ette seda päeva nädala keskel, kui me kordagi päeva jooksul ei suhtleks, et õhtul näeme nagunii vms. Oo ei! Kuna Hendrikul on selline töö, kus ta ei saa alati kõnedele vastata, siis ongi sõnumite saatmine just see alternatiiv. Kui midagi pakilist on, siis helistame päeva jooksul ka, aga muidu ikka sõnumineerime.

Kusjuures minevikus ma mõtlesin, et mida need paarid kogu aeg smse saadavad või Facebookis chativad, kui nagunii kodus näevad teineteist õhtul, aga asi oligi siis pigem hoopis selles, et kuna mul oli siis suhe inimesega, kellega mul polnud suurt midagi rääkida ega ka ühist, siis tõin vabandusi enda peas, et miks mul niimoodi ei ole. Tegelikult niimoodi ei peagi olema, kui mõlemale see sobib, aga mina olen suure suhtlemisvajadusega inimene ka paarisuhtes ja õnneks on Hendrik samasugune 🙂 Ja kuna Hendrik käib pigem harva Facebookis, siis on meie teema sõnumineerimine, kui me teineteisest eemal oleme. Kas teie ka oma partneriga suhtlete smside, Facebooki või helistamise teel, kui te parasjagu koos pole?

Vot sellised lood siis hetkel. Ja see desktopi pilt on tehtud eelmise aasta mais Taevaskojas, mis on alates sellest ajast mu mobla taustapilt olnud! Kuigi vahepeal on ka teisi häid pilte nii minust, Hendrikust kui ka meist koos jne tehtud, siis see on endiselt mu üks eriline lemmik! 🙂 Mis pilt teil taustapildiks on?

Screenshot_20190204-192739.jpg

Exceli koolitus sai läbi/ Mõned sõnad Eesti Laulust/ Nublul on hea uus laul jälle välja tulnud, kus ta Kanal 2-le head põhja minemist soovib (ja õige ka!)/ Mõned filmid/ Blake Lively on maailma kõige ilusam naine ja mu girl crush! :D

Aeg läheb viimasel ajal nii kiiresti, et ei jõua siia nii tihti, kui ise ehk tahaksin. Esmaspäeval oli mul siis viimane Exceli koolituse päev! Saime lõpuks ka tunnistused selle kohta, et oleme selle koolituse läbinud. Eksamit ega midagi sarnast ei tulnud, sest see oli ainult 20-tunnine koolitus, 80-tunnise puhul oleks vahepeal mingid testid ja lõpuks ka eksam olnud.

Jäin selle koolitusega üldiselt väga rahule! 🙂 Kartsin, et ehk on tempo minu jaoks liiga kiire, aga ei olnud. Ja kui vahepeal jäin ka maha, siis juhandaja alati tuli ning aitas järele. Kuna meid oli ainult seitse, siis sai tähelepanu ka piisavalt. Ma just seda kartsingi, et ehk on rühmad liiga suured vms. Õnneks ei olnud! 🙂

Hetkel on Hendrik rahvatantsuga veel viimaseid lihve andmas, sest täna kell 17.00 on neil ülevaatus – ehk siis nad peavad end tõestama, et on  Eesti laulu-ja tantsupeo jaoks piisavalt valmis! Ma olen veendunud, et nad saavad edasi, sest nad on varem alati ka saanud 🙂 Ma ei teagi, kuidas see süsteem täpsemalt toimib – et kas see vastus öeldakse kohe või tuleb oodata. Ilmselt see viimane variant, eks? Selleks ajaks planeerib Hendrik siis puhkuse ka, sest juuli alguses tuleb terve nädal proove teha ja siis nädalavahetusel on esinemine (see peaks vist juuli alguses olema, eks?). Ma olen ka mõelnud, et ehk peaks elus esimest korda sellest üritusest vaatajana osa võtma, sest ma pole mitte kunagi laulu-ega tantsupeol käinud. Eks näis muidugi 🙂 Kusjuures Hendrik ise pole veel päris kindel, kas ta pärast suve enam rahvatantsuga üldse jätkabki, sest ta tunneb, et ehk tahab midagi muud teha (ta on kokku rahvatantsuga juba ligi kaheksa aastat tegelenud, selles konkreetses rühmas ligi viis aastat). Eks siis näha ole! Aga hetkel pöidlad pihus nende rühmale, et nad ikka edasi saaksid! 🙂

Eile käisime Hendrikuga Tillu kohvikus, mis asub meie kodu lähedal. Kusjuures naljakas on see, et Hendrik oli seal varem ainult ühe korra käinud, mina olen vist neli korda sõbrannaga sinna juhtunud – koos me ei olnudki seal varem käinud. Ja kuna Hendriku varasem üürikodu oli ka sellele kohale väga lähedal (Hendrik on Põlvas alati just seda raudteejaama piirkonda armastanud – just selle tõttu oli tal varasem üürikodu siin kandis ning ka korter sai siia ostetud), siis seda enam võiks arvata, et ta on seal rohkem käinud. Koht ise on tore, rahustav muusika, head söögid jne 🙂 Ja kuna meile nii lähedal, siis plaanimegi nädalavahetustel vahel just seal hommikusööki söömas käia vms.

Nagu laupäevale kohale, sai eile saunas käidud! Õhtul vaatasime siis Eesti Laulu II poolfinaali! Kusjuures rääkides Eesti Laulu poolfinaalidest, siis saatejuhid ei sobi omavahel kokku. Ott Sepp on suht okei, aga Piret Krumm – no ei tule tal see loomulikult välja. II poolfinaal oli siiski natuke parem kui see õudukas, mis neljapäeval toimus. Ja tulles laulude enda juurde, siis üle pika aja olen ma rohkem rahul kui tavaliselt. Nii mitmedki, kes finaali pääsesid, on väga hea lauluga hakkama saanud! Mu vaieldamatu lemmik oli esimesest poolfinaalist Victor Crone – hea rütm, head sõnad, karisma oli olemas! Ja kui laul on hea, siis pole vahet, mis rahvusest inimene seda esitab (olen kuskilt lugenud kommentaare, et mis mõttes me tahame jälle rootslast eurovisioonile saata?). Lisaks meeldisid Stefan, Inga, Kerli Kivilaan, Sünne Valtri, Ukul oli ka täiesti okei lugu. Küll aga ei saa ma aru, mida kuradit teevad finaalis Inger, Sissi ja The Swingers? Ingeri puhul ei häiri mind mitte teps see, et pole aru saada, kas ta on mees või naine (tegelikult on naine), aga laul on igav. Sissi võiks oma isa seelikusabast välja kasvada ja mitte igal minutil toonitada, et Dave ta isa on – vanust juba nagu oleks, aga alati keerleb kõik tema isa ümber. Kui mina oleksin kuulsa inimese tütar, siis ma küll tahaksin, et inimesed kuulaksid minu laule minu enda pärast, mitte sellepärast, et isa kunagi eurovisooni kinni pani. Emily J puhul mulle see laul eriti ei meeldi, millega ta finaali sai, küll aga olen ma siiani šokis, et seda palju tuntumat laulu laulab tema (just seda naise osa siis!). Ma olin alati arvanud, et see naine on välismaalane! See laul mulle väga meeldib, aga kuna see on juba vanem laul, siis loogiline, et sellega poleks saanud Eesti Laulule konkureerida:

Üldiselt olen ma siiski Eesti Lauluga suht rahul. Kadiah laul mulle Youtubes meeldis, aga laivis oli esitus ülinõrk, nii et ma ei oodanud, et ta edasi saaks, aga ikkagi sai. Samamoodi oleksin ma rohkem oodanud Sandra Nurmsalust, sest kui teada sain, et ta osaleb, siis mõtlesin, et oh, “Rändajad” (mida ta esitas koos Urban Symphonyga 2009.aastal) oli ju omal ajal nii hea laul, lisaks saime siis eurovisioonil superhea koha! Kuid “Soovide puu” mulle ei meeldi. Samas just nukker ka pole, et ta edasi sai. Õnneks jäid finaalist välja igasugused kassinäugumised (Kaia Tamm) ja Jaan Pehk (see oli kohutaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!). Eestlastel on vahel kombeks nalja teha ja eurovisioonile idootsusi saata (samas kui vaadata eelmise aasta võitjat Nettat, siis sellised rõvedused kipuvadki võitma). Nii et jah – mina olen üldselt suhteliselt rahul. Mulle endale meeldis veel Grete Paia laul ja Johanna Eendra oma samuti (jah, esitus oli natuke kramplik), aga nemad ei saanud edasi. Oleksin The Swingersi ja Ingeri raudselt nende vastu välja vahetanud. Sünne laul mulle üldiselt meeldis, aga oli ju suht teada, et kõik Patuse Poole fännid aitavad ta finaali (tema ju otse ei saanud, teises hääletusvoorus alles sai, kus ainult rahvahääletus luges, samamoodi oli Ingaga). Ma isiklikult hääletasin ainult esimeses poolfinaalis ja seda Victor Crone poolt – tema võiks eurovisoonile minna ka! 🙂 Tavaliselt on asi niimoodi, et kui Stig Rästa on kuidagi lauluga seotud, siis on see üldiselt hea (ja tema kirjutas sellele Victori laulule sõnad). Minu viimane Eesti Laulu ja eurovisooni lemmik ongi 2015. aasta”Goodbye to Yesterday” (mis sai kõrge seitsmenda koha). Aga lisan siia siis oma lemmiku Victor Crone laulu ka:

Kes teie lemmikud Eesti Laulul olid? Kas jäite esinejatega üldiselt rahule? Kuidas saatejuhid tundusid? Ma ei tea, kui õige info see on, aga kui finaali juhib ainult Piret Krumm, siis… on see ikka väga nõrk värk. Ott Sepp ja Märt Avandi duo võiks hoopis olla. Eks siis kahe nädala pärast näha ole, mis saama hakkab! 🙂

Aa, Nublul on ka uus hea laul tulnud! Ja täiega õiget juttu ajab, ma kopeerin oma Facebooki staatuse, mis seda laulu lisades just paar päeva tagasi panin:

Nublu oma tuntud headuses Ja nii õiged sõnad ikka, sest Kanal 2 on tõesti täiesti mõttetuks muutunud. Varsti toovad ülejäänud youtuberid ka sinna üle ja#headaegavaatajad#! Reporteri vaatajaid on nagunii juba poole vähem kui hiigelaegadel, sest Eda-Liis Kanni mõttetuid reportaaže ei viitsi keegi vahtida. Ja kahju jah Olaf Suuderist, kes peab nüüd ilma ka lugema, sest isegi ilmatüdrukute pealt peab kokku hoidma, rääkimata siis iga-aastasest Kanal 2 peost Allakäigutrepist täiskiirusel alla ikka!

Ja just niimoodi ongi! Aga Nublu laulud on mulle alati meeldinud ja see viimane pole erand. Kanal 2 sai ikka päris ära omatud selles laulus ja õige ka! 😀 Nimelt oli Kanal 2 just see, kes Nublu isiku esimesena avalikuks tõi ja see pole tõesti kõige hullem, aga lisaks hakkasid nad mingit jama ka Nublu ema kohta ajama. Minu meelest kõige haigem kuulsate inimeste puhul ongi see, et hakatakse teiste inimeste pereliikmeid asjasse segama (ja mitte ainult, vaid kuulujutte välja mõtlema). Et nemad peaks asjast küll välja jätma. Aga ülihea laul on siin:

Kusjuures kunagi mulle “Reporter” täitsa meeldis, aga viimaste aastetega on see nii alla käinud. Ja mina, kes ma olen alati ETV uudiseid minevikus igavaks pidanud, olen viimasel ajal just AK-d kõige rohkem vaatama hakanud 😀

Aga olen viimasel ajal ka mitmeid filme vaadanud. Näiteks üleeile vaatasin just sellist õudukat nagu “Truth or Dare”, mis treileri põhjal tundus hirmsam, aga tegelikult oli suhteliselt tavaline. See film räägib siis seltskonnast, kes  pärast “Tõde või tegu” mängimist avastavad, et kui nad neid asju reaalselt ei tee või tõtt ei räägi, siis ootab neid ees surm… Muidugi seostub sellega üks lugu minevikust, palju muid südantlõhestavaid lugusid jne. Iseenesest täitsa okei õudukas, aga kui te tahate midagi hirmsamat, siis pole mõtet seda vaadata. Kuna minule meeldivad kas hirmsad õudukad või sügavama looga õudukad, siis minu jaoks see midagi nii erilist polnud.

“A Simple Favor”on draamakomöödia kahest naisest, kes saavad juhuslikult sõbrannadeks (sest nende lapsed käivad samas lasteaias). Või niimoodi vähemalt tundub… Ja siis järsku kaob üks sõbranna nagu vits vette ära ja teine aitab tema meest- omavahel tekib neil keemia, aga asjad on kahtlased… Lõpuks leitakse selle kadunud naise laip, kuid siiski viitavad mitmed asjad sellele, et ta on tegelikult elus… Lõpp on filmil üpris ootamatu ja see film mulle väga meeldis! Ning ei saa muidugi märkimata jätta, et Blake Lively on megailus naine! Minu meelest üks maailma kõige ilusamaid naisi 🙂 Ja noh – Ryan Reynoldsiga moodustavad nad koos ülikuuma paari 😀 Seal ausalt ei tea, kumb kuumem on, kas Blake või Ryan 😀 Ehk siis jah Blake Lively on mu täielik girl crush 😀

Üks humoorikas video ka nende abielust 😀

Status Update” – Komöödia, mis sobib meelelahutuseks. Ja mõtlemiseks, et kui tegelikult ka oleks niimoodi, et sa saaksid oma elu natuke paremaks muuta – ja seda just niimoodi, et sa postitad midagi sotsiaalmeediasse ja hiljem see kõik täitubki! Ühel gümnasistil just niimoodi juhtubki, aga kõik, mis hiilgab, pole sugugi veel kuld… Ja kas see populaarsus, mis nii järsku tuleb, on ikka alati kõige parem asi maailmas?

“Split” – Vot see on juba õuduka moodi! Ehk siis räägib väärastunud mehest, kellel on oma peas 23 erinevat identiteeti, mis kõik on omamoodi haiged. Ja kui üks nendest 23-st identiteedist röövib teismelised tüdrukud, siis tuleb neidudel välja mõelda plaan, kuidas sellest jamast pääseda… Eriti veel juhul, kui mitte kunagi pole teada, millal ja milline 23-st persoonist neid järgmisena külastama tuleb. Väga huvitav ja hea õudukas, seda ma kindlasti soovitan!

“The Girl on the Train” – Thriller naisest, kelle elu on täiesti pekkis. Mees jättis ta maha ning elab nüüd juba mõnda aega uue naisega seal majas, kus nemad enne elasid. Naise päevi täidab üksildane rongisõit, kus talle meeldib inimesi jälgida – ta sõidab tihti ka sellest majast mööda, kus nad enne oma eksiga õnnelikud olid ja näeb nüüd seda uut naist nautimas seda meest, kes enne talle kuulus… Lisaks elab seal kõrvalmajas veel üks paarike, kelle elu tundub nii täiuslik. Kuni päevani, mil naine näeb rongiaknast, et seesama naine, kelle elus peaks olema ideaalne mees, suudleb hoopis mingit teist tüüpi… Sellest kõigest saab alguse lugu, kus põimuvad kuritegu, erinevad inimesed, suhted jne. Lõpp on väga ootamatu ja hea! Seda filmi ka soovitan 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! 🙂 Mis filme te ise viimasel ajal vaadanud olete ja kes on teie girl crush? 😀 Kuna mu blogi loevad 98 protsendi ulatuses naised, siis oleks huvitav teada 😀