Filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen / Tõukekelgumatk ja elamusõhtusöök Taevaskojas

Paksuke kirjutas hiljuti, et ta ei mõista, kuidas Jane saab enamus postitusi mobiilist kirjutada. Ka mina oleksin võinud sama öelda umbes aasta tagasi – aga vahi imet – nüüd olen ise ka see inimene, kes enamasti moblast blogibki. Täna küll mitte, sest ma tahan palju viidata – siis on minu jaoks lihtsam seda arvutis teha. Meil oli eile töökaaslastega väljasõit Taevaskotta (hehe, mul oli muidugi hea hilisõhtul Hendrik endale järele kutsuda, sest Taevaskoda on Põlva külje all ju), kus meil toimus tõukekelgumatk ja hiljem elumusõhtusöök väljas! Pärast kõike seda oli niisama istumine. Ma kõigest sellest kirjutan lähemalt postituse lõpus, aga hetkel kriban nendest filmidest, mida ma viimati vaadanud olen.

Pole vist eriline üllatus, et ma olen viimase aasta jooksul hakanud üha enam õudukaid vaatama. Ma olen küll selles mõttes mugav inimene, et vaatan Telia filmiriiulilt või videolaenusest neid, Netflixi ei kasuta. Või see on ehk pigem just halb, sest neid filme, mis sinna ei jõua – neid ma ka vaatama ei juhtu. Igal juhul kõigepealt on siis mõned õudukad, mida ma siin hiljuti olen vaadanud.

“The Belko Experiment” – Tegemist on väga hea õuduspõnevikuga, kus grupp inimesi peavad hakkama võitlema selle üle, kes viimasena ellu jääb. Tegu on ameeriklastega, kes töötavad Kolumbia firmas Kolumbia pealinnas Bogotás ja teevad pealtnäha väga tavalist kontoritööd. Tegelikult tehakse nendega eksperimente ja kui nad sinna tööle asusid, paigaldati nende ajusse mikrokiip, mida nüüd nende vastu kasutama hakatakse. Ehk siis firma kõik sisse-ja väljapääsud suletakse, telefonilevi lõigatakse ära, neid eraldatakse täiesti maailmast ja tundmatu hääl hakkab neile ütlema, et nad peavad teatud aja jooksul kindla arvu töökaaslasi tapma, sest muidu tapavad nemad veel rohkem inimesi. Alguses peavad kõik seda naljaks, aga kui inimeste pead lambist veristena plahvatama hakkavad (mikrokiibi olemasolu nende ajus aitab sellele võimalikkusele oluliselt kaasa), siis saavad kõik aru, et naljaga pole küll tegemist. Algab olelusvõitlus selle üle, kes peab surema ja kes mitte. Ja kui töötajatel ikkagi ei õnnestu vajalik arv inimesi tappa kindlaks ajaks, siis tehakse seda nende eest – ja veel rohkem!

Kas elama peaks jääma see, kellel on rohkem lapsi? Kas surema peaks see, kes on juba üle 60-ne ja seega palju elu juba näinud? Mulle see film meeldis ja lõpp oli küllaltki tavapärane, aga film ise mind köitis. Sel pole küll eriliselt kõrge hinne IMDb-s, aga ma olengi teistsuguse filmimaitsega inimene ilmselt.

“A Quiet Place” –  See  on küllaltki hea keskmise hindega film, mida hetkel võrreldakse palju “Bird Boxi-ga” (seda viimast ma pole näinud, aga seda kiidetakse täiega).  Mulle see film ei meeldinud absoluutselt! Minu meelest oli  see nii igav ja lõpp oli veel mõttetum. Või on asi selles, et mulle meeldivad need filmid, kus räägitakse? Nimelt selles filmis pidi perekond põhimõtteliselt täiesti vait olema, sest muidu neid ründasid koletised. Mõttetult igav, veniv! Ja lisaks veel idioodid ka, sest kui juba teati, et maailm on omadega perses, siis miks pidi naine veel rasedaks jääma ja veel ühte last sellisesse kohta juurde tahtma? No eks ma uudishimust kunagi ilmselt vaatan ka “Bird Boxi” ära, sest Sandra Bullock mulle iseenesest meeldib, kes seal mängib, aga kui need kaks filmi on omavahel sarnased, siis ma olen kindel, et ei meeldi mulle see teine ka. Ei soovita “A Quiet Place” mitte kellelegi! No tegelikult vaadata võib, aga traileri järgi tundus palju põnevam. Tegelikult oli sitaks pask. Vähemalt minu arvates, aga arvamused ongi väga erinevad.

“Wildling” –  No selle filmi madal keskmine hinne on samuti üpris õigustatud! Jällegi tundub traileri järgi suht põnev, film ise aga pole teps mitte seda. Mulle vist sellised maailma eest peidetud ja röövitud laste ning hiljem ka täiskasvanute lood ei lähegi peale. Ei olnud minu maitse järgi õudukas.

“Unsane” – Kusjuures see film tundus alguses paljutõotav- naine, keda peetakse hulluks, sest ta näeb oma kujutlusvõimes asju (pigem küll ühte konkreetset inimest), keda teiste meelest ei eksisteeri ja ta kujutab seda ette. Naine nimelt usub, et teda jälitatakse. Ta pannakse hullumajja ja teda peetakse hulluks. Kuidas on lood aga tegelikult? On see kujutlusvõime või tahab keegi teda nimelt hulluks tembeldada? Ja film oligi alguses põnev, aga lõpus vajus jällegi ära! Sellised filmid on veel eriti kohutavad, sest kui film on algusest peale jama, siis on sellega lihtsam leppida. Kui algus on hea, aga lõpp on jama, siis jääb kuidagi eriti nõme tunne sisse. Ma olen küll üks neist inimestest, kes enamasti vaatab filmi lõpuni, sest kui ma sellega juba alustasin, siis ma oma peas loodan, et ehk läheb paremaks (kui algusest peale on juba halb) või siis ehk on see mõttetus ainult hetkeline (kui filmi algus on hea, aga lõpp läheb mõttetuks). Kahjuks tihti niimoodi siiski ei juhtu.

“Reeker” – Sellest filmist ma palju ei oodanud ka, sest kuulubki pigem sinna B-kategooriasse. Kuigi vahel on seal ka häid pärle. See film see pärl siiski ei olnud. See oli lausa nii tapvalt igav, et ma jäin magama, seega ma ei tea, mis filmi lõpus juhtus. Sellele filmile ei maksa oma aega raisata.

“Poltergeist” –  Vaatamata selle filmi ülimadalale hindele mulle see jällegi meeldis! No lõpp oli veits pikk, oleks selle viimase osa võinud ära jätta, kus nad ikkagi poltergeistist veel ei vabanenud, kuigi perekond oli seda juba lootnud. Aga algus ja see osa, kuidas pere noorim laps kurjade hingede juurde tiriti (pere uus kodu asus vana surnuaia peal, see oli sinna ehitatud) , mulle väga meeldis. Ilmselt mul endal ongi kehv maitse siis filmide suhtes, sest kõvasti kiidetud filmid on minu jaoks igavad ja vastupidi 😀

Olen ka vahepeal komöödiad vaadanud. Telekast tuli “Daddy’s Home” ja Daddy’s Home 2″, mis mõlemad olid naljakad! Esimene osa räägib sellest, kuidas kasuisa ja pärisisa omavahel võitlema hakkavad, kumb suudab lastele paremaid elamusi pakkuda! Kasuisa on siiani lastele pärisisa eest olnud, aga kui laste machost tegelik isa tagasi jõuab, siis on tal midagi muud selle asja kohta öelda! Muidugi lisada siia juurde veel pereema, kes pole oma eksi päris kaua näinud jne. Kui esimene osa lõpeb hästi ja isad lepivad omavahel ära, siis teises osas tuleb rinda pista juba kasuvanaisa ja pärisvanaisaga, kellest üks on pehmo ja teine macho vanaisa. Seega nalja tuleb aina juurde! Kes naerda tahab, siis need filmid seda kindlasti pakuvad.

“I Feel Pretty” –  See on komöödia natuke ülekaalulisest naisest, kes tõdeb igapäevaselt, et maailm kuulub ilusatele ehk peenikestele naistele. Talle meenutatakse seda kogu aeg ja ta on sellepärast üpris ebakindel. Pärast jõusaalis (kus ta käibki trennis suure raskustundega, sest peab ennast nii paksuks ja koledaks võrreldes teistega) juhtunud õnnestust, kus naine saab peapõrutuse, näeb ta ennast peeglis hoopis teistsugusena! Seksikana, võimsana; naisena, kes suudab kõik mehed ära võrgutada, kui ta ainult tahab! Välimuselt pole ta tegelikult grammigi muutunud, kuigi ta ise arvab, et ta on muutunud. See enesekindlus avab talle nii palju uksi, aga samas muudab ta enda palju enesekesksemaks. Film ise on tore komöödia ja tegelikult törts sellist enesekindlust kuluks igale naisele ära. Ma ei räägi siinkohal sellest, et kui sa kaalud 150 kg (see naine seal nii palju muidugi ei kaalu, kõvasti vähem), et siis sa peaksidki maailmale rääkima, et nii rasvunud on tore olla, aga maailmas on seda ebakindlust nii palju. Just naiste hulgas. Ja naised isekeskis lisavad seda veel täiega juurde, millest on ülimalt kahju.

Aga kõige suurem pärl on mul veel tutvustamata! Seda on vist enamus inimesi juba näinud, sest see jooksis kinodes ja jõudis nüüd lõpuks ka televiisorisse! “Seltsimees laps” loomulikult! Tõsielulool põhinev film kirjanik Leelo Tungla karmist lapsepõlvest, kus ta ema teadmata ajaks Siberisse viiakse ning perekond (eelkõige Leelo isa muidugi) seda lapse eest varjata püüab. Nii südantlõhestav, kurb, mõtlemapanev lugu meie eestlaste endi elust! Ma tõesti soovitan seda, sest see film läheb küll väga hinge!

Aga nüüd tulles eilse päeva juurde, siis oli meil selline jõulupidu vol 2 töökaaslastega. Nimelt jõuludel oli meil ainult väike istumine kontoris, aga nüüd tegime väljasõidu Taevaskotta, kus meid ootas kõigepealt tõukekelgumatk, mis kestis kuskil 1.5 tundi. Pärast seda jõudsime tagasi puhkemaja juurde, kus meile reserveeriti elamusõhtusöök looduses! See oli muidugi hea, et see oli kohe Salamaa puhkemaja kõrval, kus meil see õhtune chill istumine planeeritud oli! Pärast elamustoitlustust oli meil väike istumine puhkemajas, kus me saime niisama juttu puhuda ja uute töökaaslastega tutvuda! Nimelt tuli meil uuest aastast kolm töötajat juurde – seega on meid nüüd juba 15! Kui mina meeskonnaga liitusin, siis oli meid koos minuga seitse (see oli veebruaris 2017).

Aga kõigepealt suundusimegi bussiga Tartust Taevaskotta, kus meil algas tõukekelgumatk! Ütleme niimoodi, et see oli palju raskem, kui ma arvasin. Ma olin viimane kogu aeg, aga peale giidi olin ma ka ainuke naine 😀 Ning vahepeal ma lihtsalt jalutasin, sest ei jaksanud enam, laskumistel ma ka niisama kõndisin, ei julgenud väga laskuda 😀

Enne matka algust! Siis ma veel ei aimanud, kui läbi see kõik mind ikka võtab! Õnneks külm ei hakanud, sest metsas oli soe. Tõukekelkudega me siis sõitsimegi Taevaskoja ümber, kokku umbes 7 km ring – “Viimse reliikvia” radadel nii-öelda!

Pärast matka ootas meid puhkemaja kõrval looduses tehtud õhtusöök, mis valmistati sealsamas just selleks ajaks, kui me matkalt tagasi jõudsime! Meil oli see veisegurmee menüü – ehk siis (nende kodulehelt kopeeritud täpne menüü):

  • Grillitud baguette pesto ja vürtsika kitsejuustuga
  • Madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk
  • Karamellistatud köögiviljad
  • Šokolaadikoogid metsamarjakastmega
  • Lõkkekohv
  • Maitsevesi

Hea asi oli asja juures see, et kuna see oli puhkemaja kõrval, siis sain ma vahepeal sees käia ja varbaid soojendada, sest niimoodi väljas niisama istuda oli küll natuke jahe!

Vot sellistel puidust nõudel meile seda õhtusööki serveeriti! Kokk oli väga tore ja enne tutvustas kõike, mis ta teinud on. Ning kõik maitses oivaliselt! Eriti hea oli magustoit, milleks oli šokolaadikoogid metsamarjakastmega.

Väga halb kvaliteet pildil, aga ähmaselt võib näha, kui hea see kõik välja nägi! 😀

Kui see õhtusöök sai läbi, siis istusime puhkemajas, rääkisime niisama juttu, mängisime ÄSK-i – nii tava kui ka 18+, mille ma mõlemad kaasa olin võtnud. Tõlkisime kõik küsimused inglise keelde, sest meil on meeskonnas lätlane – ja tema kõrval istuv töökaaslane tõlkis siis tema küsimuse talle ära. Väga huvitav oli! Ja kuigi ma alguses arvasin, et vbl on 18+ ÄSK liiga isiklik töökaaslastega mängimiseks, siis tegelikult oli isegi huvitavam kui tavaline – sai palju rohkem asju teada, ka meie uutest töökaaslastest 😀 Piinlikkust üldse polnud. Mina sain näiteks vastata küsimusele, et kas ma usun monogaamiasse ja et kui partner tahaks olla polügaamses suhtes, siis kas ma oleksin nõus. Mu lugejad peaksid ammu teadma, et mina usun monogaamiasse ega poleks nõus polügaamses suhtes olema. Sellist asja ei eksisteeri minu puhul, et ma armastan kedagi, aga las mõlemad panevad kõrvalt, sest noh –  huvitav ju, saab uusi asju proovida! Ei ole mul sellist arusaama minevikus üheski suhtes olnud ja veel vähem nüüd, kus ma Hendrikuga koos olen. Õnneks on Hendrik täpselt samal arvamusel.

Ja see arvamus ei muutu ajaga, see oleneb inimesest. Ja nii ongi. Samuti juhtus mulle selline küsimus, et kas ma elaksin pool aastat pigem ilma seksita või internetiühendseta 😀 Raske valik, sest minu jaoks on mõlemad üpris olulised asjad, aga pigem ilma internetiühenduseta vist, nii ma vastasin ka 😀 Okei, kui oleks väga vaja, siis saaks ilma seksita ka hakkama. No näiteks siis, kui ma poleks suhtes, sest ma ei viitsiks enam mingit suvalist seksi otsida, ise saab ka endaga mängida. Aga suhtes olles ma päris pooleaastast pausi vist ette ei kujutaks, kui üks osapool just reisile pole läinud või naine pole äsja sünnitanud, aga siis on see paus vist ka pigem kaks-kolm kuud? Pool aastat tundub kuidagi karm. Siinkohal jätamegi mingid ekstreemsed olukorrad välja – a la õnnetused, riskirasedused (sest siis vist ei või seksida raseduse ajal) koomad või inimesed, kes on 80+ , kes nagunii vbl enam eriti ei seksi. Kui pool aastat ikkagi üldse intiimsust pole tavapärases elus, siis on suhtega midagi valesti. Ja loomulikult võib sellest kõigest ka välja tulla, aga konkreetselt sellel hetkel on ikka midagi valesti. See on kurb tõde. Ja ma pole kunagi väitnud, et seks on suhtes kõige olulisem, muidugi ei ole, aga see muutub oluliseks siis, kui seda üldse pole. Siis pole ju ka üldiselt seda intiimustust jne, mida kahel inimesel on vaja, et suhe püsiks. Et suhe õitseks 🙂

Öösel kella 00.00 ajal tuli teistele buss järele ja viis nad Tartusse tagasi, minule tuli Hendrik järele ning tõi mu koju! Üldiselt oli väga tore üritus, aga jah – tõukekelguga sõitmine pole vist päris minu jaoks siiski 😀 Suht raske oli, ma ütleks. Aga no mulle ei meeldigi füüsiline tegevus ju (välja arvatud seks :D).

Olen siia ikka päris pika eepose kirjutanud, selleks korraks lõpetan! Mis teie vahepeal head teinud olete? Kuhu teie ettevõttes väljasõite korraldatud on? 🙂 Ma ise korraldan tööüritustel alati mingi füüsilise tegevusega seotud elamuse (vähemalt osaliselt), sest ma tean, et mu töökaaslastele meeldib selline asi! Nüüd pakuti välja, et järgmine võiks üldse ellujäämiskursus metsas olla, ilma giidita ja puha (et jahid ise loomi jne :D) aga see vist loosi ei lähe 😀 Kuigi mõned tahaksid küll!

Edit: Ahjaa, töökaaslastelt sain ma sünnipäevaks jõelaev Lonny kinkekaardi kahele! Ehk siis saan Hendrikuga õhtusööki laevas nautida. Just Ahja jõel siinsamas Põlvamaal! See on ilmselt kevadel või suvel, aga kinkekaart kehtibki augustini 🙂 Ma usun, et see saab väga vinge olema!

Advertisements

13 thoughts on “Filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen / Tõukekelgumatk ja elamusõhtusöök Taevaskojas

    • Lihtsalt kanuumatka olen ühe korra teinud Ahja jõel, aga kanuuparvematk on see, kus kanuud on kokku seotud vms? Pildid andsid midagi sellist 🙂

  1. Minu jaoks oli “A Quiet Place” samuti üsna suur pettumus. Mind ka see vaikus kogu filmi ajal häiris 😀 Ja veel miks film oli nii suur pettumus oli, et ma nagu kogu aeg ootasin mingit selgitust filmi jooksul, et miks on nii,kes on need elukad, kust on nad tulnud, mis on kogu selle asja tagamaad, aga ei, mitte midagi. Ja kui film lõppes siis mul oligi, et ahahh, oligi siis kogu moos või. Ma vist olen selline uudishimulik tegelane et ma lihtsalt tahaks mingit selgitust ja tagamaid alati saada 😀 Kuid tundub, et nüüd hakkabki tulema eriti just selliseid õudukaid (või mis iganes need filmid on) kus mõeldaksegi välja mingi lambi koletis kellel miski ei meeldi, tapab kõik inimesed ära, keegi ei tea kust tuli ja siis viimased ellujäänud on oma isoleeritud ala peal ja see asi siis jääbki kestma igavesti. Vaatasin nüüd hiljuti “Bird box-i” ka ja see oli teps parem, ja filmi üleehitus meeldis, aga lõpp oli ikka vist liiga lahja mu jaoks.

    See film välimuse ja naiste enesekindluse kohta ja kuidas sa ütlesid, et naised omavahel võiksid olla tolerantsemad. Ma pole alati kindel mida keegi sellega mõtleb kui ta seda ütleb. Loomulikult ma taunin täielikult sellist üldist õelutsemist, põhjuseta maha tegemist ja no põmst niisama tropp olemist ja seda nii sugude vaheliselt kui ka sugude enda sees. Kuid mis minule on hakanud eriti palju vastu karva olema, et justkui ma peaks naisena olema tolerantne ja mõtlema tõsimeeli malli järgi- kõik naised on ilusad vahet pole millised nad on. Ma kohe nii ei salli seda agenda pealesurumist ja instagram teeb seda ka suht jõuliselt. Vahet pole kas su kõht on täis paksult rõvedaid venitusarme, oled lihtsalt 50 kilo ülekaalus või mis iganes, ikka peab arvama et on nii ilus ja tore ja kena kuna on naine. Noo faak ei. Ja naljakas on ka see, et on mindud seda teed pidi, et kõike inimesi peab aksepteerima ilu läbi. Ei saa lihtsalt inimest aksepteerida sellisena nagu ta on aga lisaks peab kiitma kui ilus ta ikka on ja sinna sada asja järgi et kõik ei saagi olla ühesugused jne. Aga ei, peab olema just ILUS. Ma olen selline inimene, et kui ma tõepoolest arvan et keegi või miski on ilus siis ma ka seda ütlen, sest ei kõik naised ja ka kõik mehed ei ole ilusad. kõik ei ole ühte moodi atraktiivsed. Aga loomulikult ei ütle ma oma negatiivset arvamust välja vaid olen lihtsalt vait ehk et põhimõte, kui pole midagi ilusat öelda siis ära ütle üldse. Kuid see jutt võis muidugi mööda minna sellest mida sina mõtlesid selle naiste tolerantsuse all üksteise vastu 🙂

    Ja siis veel monogaamia teema. Olen ka 100% monogaamia pooldaja. EI usu polügaamiasse. Naljakas, et kusjuures just eile sõbrannaga rääkisime sellel teemal päris pikalt et kui palju raskem isegi polügaamia olla võib, sest see pole ju lihtsalt seksimine mitme inimesega, see on palju enamat. MInu kindel arvamus on ka see, et ok, tehku teised mis tahavad, aga ise ei suudaks ega tahaks olla elusees suhte kus pean enda meest jagama või tema peaks mind jagama. Jääb mulje, et ikkagi ei armastata enda partnerit piisavalt, midagi on puudu ja selleks on vaja augutäidet. Ja ei usu lihtsalt et polügaamias armastus ka mitme partneri vastu on täpselt võrdne, keegi meeldib ikka rohkem, kellegagi eelistatakse ikka midagi rohkem teha jne. Ma ka pigem seda tüüpi, et kas kõik või mitte midagi.
    Tuli alles pikk kommentaar 😀 Aga huvitavad teemad võtsid ülesse.

    • Monogaamia suhtes nõustun täiega! Mina arvan ka, et kas kõik või mitte midagi. Ja kui ma kedagi armastan, siis on minu jaoks mõeldamatu, et ma tahaksin teda jagada või ma ise tahaksin kedagi teist. Minu maailmas sellist varianti ei ole. Elagu teised, kuidas neile parim on, aga ärgu tulgu ütlema, et aja jooksul muudan oma arvamust. Ei muuda, see on inimeses kinni. Need, kes tahavad vabas suhtes olla, kus kõrvalhüpped on igati tavaline nähtus, siis palun väga. Minu jaoks selline asi armastusega ei seostu, pole kunagi seostunud. Ma pean ennast liiga väärtuslikuks inimeseks, et saada natuke armastust, ma tahan kõike. Ja kui mu partner tahaks polügaamiat, siis ei jääks mul muud üle, kui sellest suhtest lahkuda. Mina juba raasukestega ei lepi, ei hakka iial leppima. Eks sellepärast ongi oluline leida see inimene, kes jagab sinuga samu väärtusi – ehk siis need, kellele polügaamia sobib, olgugi siis koos. Ja vastupidi muidugi 🙂

      • Täpselt nii! Mul on hea meel sinu üle, et oled leidnud endale õige inimese kõrvale. Tean seda tunnet, kuna olen ise ka leidnud selle mehe kellega kõik on lihtsalt nii ideaalne:) Ja öelda seda, et küll sa kunagi ümber mõtled. WTF? 😀 Kas see inimene kes sulle seda ütles on ise polügaamiline? Ilmselt siis küll. Ma ise õnneks ei tunne selliseid inimesi kes oleksid polügaamia praktiseerijad, vähemalt ei tule meelde küll ja no tore on, sest ei viitsiks küll kuulata kuidas keegi tuleb epistlit lugema kuidas oled ikka nii suletud mõttemaailmaga ja pla pla.

      • Mul kunagi mingid inimesed mõned aastad tagasi, kes blogi kommenteerisid ja polügaamiat toetasid, väitsid seda, et küll ma millalgi muudan arvamust 😀 Üks naine oli selline polügaamia toetaja ja esirääkija, aga kui sa teada, et ta mees harrastab ka seksimist ilma temata (mitte ainult kolmekaid, kus tema ka osaline on), siis oli pill lahti ja pisarad silmas. Nii palju siis polügaamia täielikust pooldajast! 😀 Jättis mehe maha ja oli solvunud. Seega jah 😀 Minul oli muidugi veits paras tunne 😀 Pole mõtet mind õpetama tulla, kui isegi tegelikult oled samal arvamusel kui mina, aga ajad teist iba.

      • Aah normaalne 😀 neil siis selline polügaamia et ainult teise nähes. See on mu jaoks veel hullem, selle jaoks siis peab ju veel pool lesbi ka olema kui kolmekat teha juhul kui naine kambas ja no seda ma ei kujuta samuti ette. Igasugune mõte ajab juba öökima naisega olemisest. 😊 ma kohe üldse ei salli sellist asja kui keegi üritab enda tõekspidamisi ja põhimõtteid teistele peale suruda. Olgu siis omaette rahus nendega. Naljakas jah et polügaamia esirääkija solvub selle peale kui mees paneb teisi.

  2. See polügaamia on ohtlik , siis kui sul on palju vastas soo sõpru , mida ma eeldan , et sul on ja siis on raske oma kallimale rääkida , et ta on ainult sõber ja suhet ei ole. Parem on kui on üks vastas soo sõber ja käite koos igal pool mitte töökaaslastega ühisel üritusel ja kuimongi ühised üritused töökaaslastega siis ära mine sinna oma kallimata.Mis veel mulle ei meeldi need , kes kasutavad roppe sõnu nagu side sõju ja püüa neile siis selgeks teha , et nad seda ei ütleks.Teil vist normaalsed suhtlejad , vist ei räägk ropult kuid ehituses on ikka eriti vene ja soome ja ka meie ehitajad eestlased ropu suuga.Muud ei kuule kui vtu ja krt jpmatt…

    • Sa oled vist veits ohmu. See et mul on vastassoost töökaaslased, ei tähenda, et ma nendega midagi aretada tahaksin. Ja sellisel juhul armukade olla oleks suurim lollus. Samamoodi nagu Hendrik tantsib rahvatantsu – kas ma peaksin siis armukade ta tantsupartneri peale olema või? Või tema peaks hoopis, sest ma võtan tantsimises eratunde? Ilmselgelt mitte ju! See on juba haiglane armukadedus, kui ei lubata vastassugupoolega üldse suhelda. Suhe põhineb usaldusel ja kui sa kõike kahtlustad jne, siis pead enda sisse vaatama, et miks sa nii ebakindel oled.

      Seega – ära pane palun ühte patta haiglast armukadedust ega polügaamia mitte pooldamist – need pole omavahel võrreldavad asjad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s