Jee, reede on käes/ Järgnevate nädalate plaanid/ Armastus teeb õnnelikuks ja heaks :)

Oi, kuidas ma armastan reedeid! Nii hea on elutoa diivanil lebotada, pleed ümber ja varsti oma seebikate kordust salvestusest vaadata jne. Hendrik jõuab ka täna kaks tundi varem koju, kui ta ta tavaliselt õhtusest vahetusest jõuab, need kaks tundi on ta kauem esmaspäeviti, et siis saakski reedel varem nädalavahetust nautima hakata.

Meil veel konkreetseid plaane pole, aga eks näis, mis see nädalavahetus toob. Järgmisel nädalavahetusel on tema Põhja-Eestis oma korvpallimeeskonnaga, neil enne hooaja algust on alati väike väljasõit. Hendrik mängib hobikorras sõpradega kossu – hooaeg algabki oktoobrist ja lõpeb millalgi talvel, minu mäletamise järgi ta kevadel enam ei käi. Mina ja mu Põlvamaal elav sõbranna läheme järgmisel reedel ööklubisse üle pika aja, sest kohalikus klubis Kino esineb Terminaator! Arvata võib, et pool Põlvat veab end kohale 😀 Kuna siin toimub harva midagi, ööklubi on ka siis ainult lahti, kui mingi üritus on. Samas mu sugulastele kuuluv ööklubi Põlva lähedal asuvas külas, kust Hendrik pärit on ja kus ta vanemad siiani elavad, teeb ka vahel pidusid, aga seal ei käi eriti rahvast. Ma pole seal kunagi peol käinud, aga tädi juubelil kunagi ammu ja nüüd käisime suvel neil külas, kus meile ööklubi kõik salajased nurgad ära näidati 😀 Hendrik meenutas seda, kui ta 18 oli ja seltskonnaga tihti seal peol käis. Tol ajal oli sel klubil rohkem minekut, sest Põlva sees asuvat ööklubi Kino veel ei eksisteerinud, kogu kohalik rahvas käis seal. Nüüd üldse inimesed käivad ööklubides vähem ja ka Kino ei saa igal nädalavahetusel lahti olla, sest rahvast lihtsalt poleks. Et teevad mõned korrad kuus uksed lahti ja siis üritavad kellegi esinema ka saada, siis on rahvast täiega. Näiteks 5miinuse ajal. Aga Termika ajal tuleb ilmselt veel rohkem.

Ülejärgmisel reedel jään ma isa juurde Tartusse ööbima, sest ülemus peab oma juubelit eriti suursuguselt ja kutsus kõik töökaaslased ka. No meid on nagunii ainult 11 😀 Kokku pidi sinna juubelile üle 60 inimese tulema. Ka sinna võis kaaslase kaasa võtta, aga Hendrik on siis tööl, sest tal on õhtune vahetus. Seega lähen üksinda ja kuna pidu läheb ööni välja, siis jään Tartusse ja laupäeval siis kas tulen rongiga Tartusse või Hendrik tuleb mulle järele. Eks näis. Et mitmed peod ees ootamas pärast vaikset perioodi.

Täna käisin ka isa juures ta makseid üle kandmas (ta ise ei oska) ja seda juba varahommikul! Kuna ma jõuan Tartusse nii vara, siis jõudsin tööle ikkagi õigeks ajaks, kuigi olin isa juures käinud ja sealt siis linnaliiniga tööle läinud.

Ja jälle üks blogipostitus moblast kirjutatud! Kuna ma töö läpakat koju enamasti ei vea, siis ma kodus ei viitsi oma vana panni arvutit avada. Kusjuures see vana pann on endiselt see, mille ma kunagi Truult (mu geisõber, kes elab Islandil) sain! Jah, Truu, sa ilmselt loed mu blogi – mõtle, kui kaua see arvuti on vastu pidanud! Mina sain selle Truult 2012.aastal ja see oli siis juba tal vist mingi seitse aastat olnud! Ehk siis tegelikult pole mul kunagi olnud läpakat, mille ma oleksin ise muretsenud. Sellel vanal pannil on veel Windows Vista 😀 Ja see avab ennast kaua, aga hiljem on juba kiirem, lihtsalt see soojenemine võtab aega. Ja selle tõttu olen harjunud ka moblas blogima, aga kui ma tahan viiteid vms lisada, siis ma pigem kirjutan arvutist, sest see on minu jaoks lihtsam. Niisama mölapostitused saab ilusti kirjutatud.

Aga sel nädalal on Hendrik mind eriti õnnelikuks teinud. Me arutasime oma tulevikku ja näeme ühte asja vägagi sarnaselt ja selgelt 🙂 Minu hea Hendrik, kes on mulle just seda õpetanud, mida üks tõeline armastus tähendab. Lisaks armastusele on suhtes oluline ka austus. Ma olen olnud minevikus suhteliselt keerulise iseloomuga naine ja mul on raske suhtes seda teist inimest austada olnud. Ma olen alati ennast selles süüdistanud ja eks ma kindlasti olin ka mingil määral süüdi, aga tegelikult ehk oligi asi samuti selles, et ma kahtlesin nii paljudes asjades ja sellepärast ka palju näägutasin. Või kui ka ei näägutanud, siis pidi minu sõna ikka peale jääma. Nüüd pole see enam üldse tähtis, sest suhe ei ole mingi võimuvõitlus. Ma ei pea võitma ega kaotama, mul üldse ei tekigi sellist tunnet. Sest suhe ei ole üksinda võitmine või kaotamine, see on kas koos võitmine või koos kaotamine. See on ühtse eesmärgi puhul pürgimine, mitte eraldi tormamine.

Mind ei häiri pisiasjad ja see kõik on mulle nii üllatav asi, sest ma olen end ikka selliseks inimeseks pidanud, keda võivad mingid asjad partneri puhul närvi ajada. Aga nüüd ei häiri ei pisiasjad ega suured asjad ega mitte miski. Täiesti uus asi minu jaoks. Nüüd ma alles tean seda tunnet, millest siiani olin vaid teiste käest kuulnud ja raamatutest lugenud. Seda imelist tunnet, kui sul on nii hea suhe, et sa pole selle aasta jooksul kordagi isegi sõbrannale klatšinud, et tead, mind ajab nii närvi, et ta selline on või mingites olukordades niimoodi käitub… Ja mu kaks parimat sõbrannat on ka positiivselt üllatunud, sest ma olen neile ikka minevikus kurtnud asju, millega ma pole rahul olnud. Ja nüüd ma räägin ka sõbrannadele nelja silma all Hendrikut ainult head, sest ma olen nii õnnelik 🙂

Jah, vot see on see suhe, millest ma olin kogu elu unistanud, aga mis mulle nüüd lõpuks kätte jõudis. Võttis aega see ootamine, lausa 28 aastat, aga see oli seda väärt 🙂

Mis teil nädalavahetusel plaanis? Ja mitu ebaõnnestunut suhet teil enne läbi kogeda tuli, kui lõpuks tuli selline inimene, kellest siiani vaid unistada olite osanud?

Advertisements