Ma ikka vahel ei oska oma suumulku kinni hoida…/ Tunnen kaasa inimestele, kes on sellises olukorras olnud!

Ma mõned kuud tagasi kirjutasin, et mu tutvusringkonnas on üks noor naine, kes on iluoperatsioonidega liiale läinud. No me enam ei suhtle, aga kunagi suhtlesime (siis ta ei olnud neid veel teinud). Ja ma olin juba ammu mõelnud Facebookis ta pilti kommenteerida, aga kuna mul reaalselt midagi nii ilusat öelda ei olnud, siis ma olin pigem vait. Kuni eelmise nädalani, mil ma enam ei suutnud, kui jälle ta uut pilti Facebookis nägin. Lisasingi sellise kommentaari : “Ilmselt saan küll igavese bloki sinult, aga ma lihtsalt pean seda mainima… Sa olid kunagi nii ilus tüdruk, aga nüüd ma mõtlen, et kas tänapäeva noorte naiste unistus ongi nii palju iluoperatsioone teha? Jaa, maitsed on erinevad, vbl sinu jaoks see on kena… Ma lihtsalt meenutan nukrusega seda aega, kui sa olid nii loomulik ja nii ilus naine. Ja krdi kahju hakkab, et nii noor inimene oma loomuliku ilu niimoodi pekki keerab. Ma tean, et mu kommentaar võib päris negatiivne tunduda, aga ma olen tahtnud seda juba ammu sulle öelda… Kuigi tean, et ilmselt pärast seda kommentaari olen su sõbralistist kustutatud ka, aga kuna sul on palju noori jälgijaid, siis ütlekski siinkohal noortele: “Ärge rikkuge oma elu niimoodi iluoperatsioonidega ära, see kõik annab vanaduses teile veel märku.”

Ma kusjuures arvasingi, et see kommentaar kaob selle pildi alt kohe, aga ma eksisin. Sõbralistist ta mind ka ära ei kustutanud, vastas mulle ainult, et kui ta oleks tahtnud minu arvamust teada, siis ta oleks seda küsinud. Kuna ta seda aga ei teinud, siis ma võiksin pigem oma suu kinni hoida. See kõik on tegelikult õige, aga ma olen kahjuks vahel selline inimene, kes ei oska või ei taha oma suumulku kinni hoida. Minu kommentaar sai 29 laiki – pärast seda hakkas selle pildi all arutelu, aga mina ei hakanud enam midagi ütlema. Väga paljud nõustusid minuga, mõned vaidlesid aga vastu. Ma rohkem ei kommenteeri ta pilte, aga sain vähemalt hingelt ära selle, mida ma kogu aeg mõelnud olin. Ja selles mõttes respekt selle naise suhtes, et ta üldse selle kommentaari alles jättis, ma ise olin küll suhteliselt kindel, et ta eemaldab selle.

Teine asi, millest ma kirjutada tahtsin, on ka Facebookiga seotud. Mul on üks naissoost tuttav, kes on üliarmas naine, lisaks sellele oskab ta nii hästi kirjutada! Ma imetlen teda selles mõttes väga. Sellel samal naisel on aga kallim, kes tundub muidu päris tore noormees olevat, lisab koos selle neiuga pilte, millel on ilmselt väga ilusad tekstid juures. Need on umbes kilomeetrite pikkused ja ma tahaksin neid väga lugeda, aga seal on nimelt üks suur aga – see tüüp lihtsalt ei oska üldse kirjutada. Ehk siis umbes 10 rida teksti, kus puuduvad absoluutselt kõik kirjavahemärgid, isegi punkte pole, mis me siis veel komadest räägime (see on ka põhjus, miks ma neid romantilisi tekste eriti lugeda pole suutnud). Kuna tegemist on eesti mehega, siis on see tegelikult päris nukker. Nukker just sellepärast, et ma tean, kui väga see naine tegelikult õigekirja hindab. Ma olen ise kunagi samas olukorras olnud, sest ma alati palusin jumalat, kui Võrratu minuga koos pildi Facebooki lisas, et ta oleks sinna ainult ühesõnalise pealkirja pannud. Sest kui juba oli pikem tekst, siis ma teadsin, et see on lihtsalt nii kohutavalt vigane, et mul on piinlik. Ja kui ta mu pilte kommenteeris, siis ma ka alati enne mõtlesin, et seal võiks olla ainult üks või maksimaalselt kaks sõna, siis on ehk lootust, et need said õigesti kirja. Kuna ma ise olen sellises olukorras kunagi olnud, siis ma mõtlen, et ju selle naise kallimal on muid väga häid omadusi (või vähemalt tundub, et neid häid omadusi on rohkem). Või kui neid ka ei ole, siis on mees vähemalt voodis kuratlikult hea, eksole!

Kui kaks inimest on koos, kes kumbki ei oska absoluutselt kirjutada, siis see on isegi parem variant, sest üks ei pea siis teise kommentaaride pärast häbi tundma. Ma alati mõtlen, kui ma neid mehe pikki üllitisi Facebookis näen, kui kahju mul sellest naisest ikka on. No mehest ka tegelikult, aga tema ei saa vähemalt ise aru, et tal selle grammatikaga täiesti olematu suhe on.

Et iseenesest tunduvad väga südamlikud tekstid, mida iga naine tahaks enda kohta lugeda! Kui seal ainult kas või natukene komasid ja punkte oleks…

Ma käisin eelmisel nädalal raamatukogus ja laenutasin “Bullerby lapsed” – minu üks lemmikraamat siiani! Kuigi ma enam ammu laps ei ole, siis Astrid Lindgreni on vahel ikka nii hea lugeda. Ma ei olnud vist “Bullerby lapsi” 15 aastat lugenud, seega tahtsin natuke nostalgitseda, väiksena sai ikka päris tihti seda raamatut loetud. Kusjuures “Bullerby lapsed” ongi minu arvates kõige parem Astrid Lindgreni raamat üldse! Lugesin selle raamatu uuesti läbi ja tundsin end natuke aega jälle väikse jõnglasena 😀

Advertisements