Nädalavahetus Tallinnas/ Mälestused lapsepõlvest/ Õndsad on need, kes ei taha näha (ehk siis jutt sellest, kuidas ma ise ei märka, et ma tegelikult juba väga palju kaalun!)

Mul on veel kirjutamata sellest, kuidas mul rasedusdiabeedi ämmaemanda juures läks. No kuna mõned näidud olid lubamatust kõrgemad, seega hetkel veel jälgime toiduga, uus kohtumine on 26.juunil – siis selgub, kas saan tabletid peale või mitte. Nädala aja jooksul on nüüd kaks näitu lubatust natuke kõrgemad olnud, üks neist oli Tallinnas pärast Kreutzwaldi Hotelli hommikusööki, kus ma tõesti patustasin (kuna ma koju enam selliseid ahvatlusi ei osta, siis mujal on siiski raskem vastu panna). Ja pärast EBA ma üldse ei mõõtnud, sest sõin seal kindlasti rohkem maasikaid, kui oleks vaja olnud. Meile öeldi grupinõustamisel, et pärast pidu jätke mõõtmine vahele, kui nagunii teate, et patustasite, et end mitte närvi ajada. Et eks siis näha ole. Iseenesest on ikka asi selles, et kui mõõt on lubatust kõrgem olnud, siis olengi patustanud – seda ei ole kunagi olnud, et normaalselt toitudes oleks midagi üle piiri olnud. Ma tean, et mõnedel ei aita isegi normaalsemalt toitudes veresuhkrut alla saada, sest neil ongi lihtsalt selline organism. Ja seda öeldi mulle ka, et kui ma peaksin ikka tabletid peale saama, siis kindlasti on esilekutsumine 39.nädalal (kui laps ei ole veel üle 4500 grammi). Ja kui laps ikkagi lõpus kaalub üle 4500 grammi, et siis on suure tõenäosusega hoopiski keiser.

Kui nüüd laupäeva juurde tulla, siis mul oli jumestus juba kell 07.00 hommikul planeeritud! Jah, ma tean, et megavara, arvestades seda, et EBA algas kell 18.00, aga mu lemmikjumestajal Põlvas oli lõpetamiste tõttu päev juba suht täis, kui ma aja kirja panin. Läksin siis kell 07.00-ks taksoga kohale, aga jumestajat ei olnud, uks oli alt ka kinni, sest ilmselt pidin olema tema esimene klient sel päeval. Ma siis helistasin kell 07.10, et ma nüüd olen ukse taga, et mis juhtus – ja siis tuli välja, et jumestaja oli unustanud kalendrisse märkimata mu jumestuse, aga ta ütles, et jõuab 15 minutiga kohale. Ta nii vabandas ette ja taha telefonis ning hakkas kohe tulema. Kuna mul kiiret polnud, siis ma sellest numbrit ei teinud, kuigi ma teadsin, et tal tuleb kell 08.00 uus jumestus peale. Kui ta siis natuke enne 07.30 kohale jõudis, siis ma kohe küsisin, et kas me ajaliselt jõuame, aga jumestaja ütles, et kuna tema ämber oli, siis ärgu ma sellepärast muretsegu. Ja minu õhtumeigi jumestusele läks 45 minutit – ehk siis järgmine klient ootas natuke. Ning ma jäin jälle nii rahule! Lisaks võttis ta minult ainult 20 eurot, sest see hilinemine oli tema viga (tavahind on 32 õhtumeigi puhul, pulmameik on alates 40 eurost). Ilmselt andestatakse rohkem salongile, kus tõesti tehaksegi head tööd – selliseid apsakaid võib ette ikka tulla. Vähemalt mina küll kuri selles mõttes laupäeval polnud. Jumestaja ütles ka, et korra aastas ikka midagi taolist juhtub. Et kes Põlvas head jumestust vajab, siis mina soovitan Krohv Stuudiot! Neil on seal ka fotograaf, aga tema teenuseid ma pole kasutanud. Ja kuna suviti on neil graafik megatihe, siis ju ka teistele põlvakatele nende teenus meeldib. Talvel lihtsalt pole nii palju lõpetamisi, siis on nagunii vaiksem aeg.

Et meik pidas mul õhtuni suht hästi vastu, eks huulepulk vast natuke läks maha, sest ma ju sõin ka vahepeal, aga see on loogiline. Ma olen kolm korda käinud Krohv Stuudios ja alati tulemusega rahule jäänud 🙂 Jumal tänatud, et ma seal oma pulmameigi lasin teha, mitte ei komistanud selle jumestaja otsa, kes mulle firmapeo kohutava meigi tegi 😀 Kui firmapeo elab veel üle, et näedki troll välja, siis pulmas oleks see suht nukker olnud 😀

Hommikune suvaline selfi pärast jumestust 🙂 Kuna Hendrik veel magas õndsat und, siis pidin ise end pildistama 😀

Tallinnas me ööbisime Kreutzwaldi Hotellis, kus minu ja Hendriku päralt oli Junior sviit. See läks maksma 116 eurot koos parkimisega, hommikusöök oli muidugi hinna sees. Väga hea hotell oli! Kuigi mullivannis sain ma ainult korraks pärast EBA-t käia, sest rasedatele pole kuum vann eriti soovituslik – seega ma läksin päris jahedasse ja olin kokku vist 10 minutit.

20190615_160324.jpg

Selline see meie sviit välja nägigi!

 

Ma olin eelmisel ööl nii vähe maganud, sest ärkasin juba kell 05.30, et kell 07.00 jumestusse jõuda – seega laupäev vastu pühapäeva magasin küll nagu nott!

Mullivann oli iseenesest suht väike, aga tegemist oli ka Junior sviidiga, ilmselt Deluxe sviitides on suuremad.

 

Tallinnas me suurt muud teha ei jõudnudki, pärast EBA chillisime niisama hotellis ja mullivannis, pühapäeval hakkasime pärast hommikusööki tagasi sõitma. Meil on kuidagi Hendrikuga tavaks saanud, et Tallinnasse sõidame mööda Piibe mnt, aga tagasi tuleme ikka mööda Tallinn-Tartu mnt. Minul jumala ükskõik, sest ma ju nagunii roolis pole, aga Hendrikule meeldib niimoodi rohkem.

Kui nüüd muudest asjadest veel rääkida, siis neljapäeva öösel oli meeletu äike! Viimati oli selline vist siis, kui ma laps olin. Ma ikka suht kardan äikest ja pugesin üha rohkem Hendriku kaissu 😀 Mulle meenub äiksega alati mu Puhjas elatud lapsepõlv, kus me trepikojas teiste lastega tondijutte rääkisime. Muidugi siis, kui see äike juhtus päeval olema, öösiti olime ikka kodus. Üks kord oli lausa niimoodi, et üks suur puu kukkus meie kortermaja eest läbi minevale sõiduteele ette, õnneks asus see meie majast piisavalt kaugel – ehk siis majale ise peale ei lennanud. Ja siis kõik autod/bussid, mis pidid Viljandisse minema või just Viljandist Tartusse, jäid kinni. Meie maja eest läks ka üks väike tee, kust mõned hakkasid läbi sõitma, et saaksid sellest puust mööda ja liikuma, aga oh häda – üks auto jäi sinna nii kinni, et isegi see tee oli blokeeritud. Seega bussid ega autod ei saanud liikuma… Nad pidid lausa tunde seal passima, sest alles siis jõuti see puu likvideerida.

Pärast seda tormi läksid teised lapsed välja ja hüppasid porilompides jne, aga minu ema millegipärast ei lubanud. Mul oli suhteliselt vabakasvatus, aga oli asju, mida ma siiski teha ei võinud. Puhjas elatud lapsepõlvega meenub mul nii palju asju. Näiteks üks on see, kuidas mu ema meile palgapäeval sealsest hamburgeriputkast burgereid ostis, aga ta kaotas rahakoti ära, kus kogu ta palk oli sees. Siis vist maksti seda sulrahas, aga ta kasukas oli auk – seega kui ta koju jõudis ja rahakotti enam polnud, siis ta oli suhteliselt paanikas. Ta läks uuesti välja ja leidis õnneks selle rahakoti kuskilt lumehunnikust ise üles, sest ta kartis, et muidu võetakse see raha ära. Õnneks polnud keegi seda märganud ja kogu raha oli ka alles.

Siis veel üks mälestustest on see, kuidas meil Puhjas oli piimaauto, mis erinevatele peredele piima viis, kes seda tellinud olid. See oli selline kastikas, kus lapsed said kastis istuda ja kaasa sõita. No nii äge oli see kõik – me alati ootasime teiste lastega, et millal see auto tuleb, et saaks mööda Puhjat ja natuke isegi välja sõita. Kui ma aga üks kord vanaema juurest Valgast tagasi koju jõudsin, siis rääkis mu lapsepõlve parim sõbranna, kes ka Puhjas elas, et politsei oli keelanud lastel seal kastis sõita. Oi, kui kahju meil sellest oli! Aasta oli siis ehk 1996? Enne seda me saime ikka paar aastat küll seda mõnu nautida.

Siis on mul meeles veel see, kuidas ma nelja-aastasena isa Puhjas ringi tahtsin liikuda, kuigi ma seda veel teha ei võinud. Oma kortermaja ees võisin (tegelikult uskumatu, et neljased võisid üksinda või siis teiste lastega koos niimoodi ilma täiskasvanute järelvalveta mängida, tänapäeval ei saaks seda isegi alevikus ilmselt lubada, oma maja aias ehk jah), aga mul tuli tahtmine kõndida aleviku teise otsa sinna kauplusesse, kus mu ema töötas. Ja nii ma siis minema hakkasingi, aga millegipärast oli mul meelest ära läinud, et mu emal on täna just vaba päev. Poolel teel korjas mind mingi kohalik tädi üles, kes mu koju tagasi viis (jalutades siis, mitte autoga) 😀 Mu ema just eriti õnnelik ei olnud, et ma niimoodi ekslema läksin.

Või siis see, kuidas me Puhjas suure kivi peal teiste lastega istusime ja möödasõitvatele autodele lehvitasime. Me kusjuures lugesime üle, mitu neist vastu lehvitavad 😀 Üks tropp näitas muidugi keskmist sõrme ka, aga siis me veel ei teadnud, mis see tähendab. Ja see, kuidas ma oma esimese 15-sendiga läksin hamburgeriputkasse (mis asus meie kortermaja ees) ja tahtsin sealt midagi osta, aga sain karmi tõe osaliseks, et selle eest saab ühe nööbikommi, mis maksis 10 senti. Ja ülejäänud viis senti jäi alles, aga selle eest ei saanud midagi. Lapsena ma jah tihti käisin seal hamburgeriputkas oma sentidega ja küsisin, et mis selle raha eest saab, sest ma ei osanud veel ise raha lugeda. Või näiteks see, kuidas me kuueaastaselt kodu mängisime ja ma sain ema olla, aga isaks oli see poiss, kes mulle siis nii-öelda meeldis 😀 Ja kui me mängult abiellusime, siis ta tegi mulle põsemusi, mille üle ma nii õnnelik olin 😀 Laps oli kusjuures enne abielu juba olemas, seega pulm toimus hiljem. See sama poiss elas korrus allpool samas trepikojas, kus mina -seega me trehvasime tihti ja mängisime väljas. Olid alles ajad! Mis teile teie lapsepõlvega meelde tuleb? Kuigi mina kasvasin üles suhteliselt vaeses perekonnas, siis ma meenutan oma lapsepõlve siiski üpris helgetes värvides. Jah, meenuvad ka need hetked, kus süüa ei olnud ja jälg jne, aga see ei ole esimene asi, mida ma kohe mäletaksin. Esimesena meenuvad ikka helged hetked 🙂

Kui nüüd tulla teiste teemade juurde, siis mu kaalunumber näitab kolmekohalist numbrit!!! Ma kaalun 101 kg. Kui ma isegi neid EBA pilte vaatan selles kleidis, siis ma ei tunne küll kuskilt, et ma päris nii palju kaaluksin. Ilmselt on õndsad need, kes ei taha näha, aga kui ma võrdlen näiteks neid pilte, kus ma olen just Mehhikost tagasi jõudnud ja kaalun 89 kg ja nüüd siis praeguseid pilte, kus ma 12 kg raskem olen, siis mulle endale tundub, et nendel vanadel piltidel ma olen suurem 😀 Aga ehk ongi asi selles, et kui sa oled rase, siis sa mõtled end ilusamaks, kui sa tegelikult oled. Või siis kui sa oled väga õnnelik, siis tõesti ei pane selliseid asju tähele. Ja kuna mu abikaasa on selline mees, kes ütleb mulle väga tihti, et ma olen ilus naine, siis sellepärast vbl ei tundugi endale, et ma nii palju kaalun. Et ma saan aru küll, et ma olen suur, aga see number tundub ikka eriti karm. Ise ma ennast ei tunne nii suurena, aga jah – õndsad ehk ongi need, kes ei taha näha 😀

Kui rääkida veel mu armsast abikaasast, siis iga päevaga olen ma aina õnnelikum, et elutee meid Hendrikuga kokku viis! No Tinder tegelikult 😀 Nüüd hiljuti sai ta hea sõber isaks ja me eile just arutasime, et nüüd on väga paljud meie endi sõbrad abiellumas või juba abielus, perekondi loomas jne, mis on üliäge! Hendrik just ütleski, et see kõik on nii vinge, et me oleme ka varsti perekond ja et me beebi saame ning et me abielus oleme! 🙂 Kaks kuud veel ja poisiklutt liitub meiega. Kusjuures rääkides sellest, siis öösiti on beebi ikka tõeliselt aktiivne – seega on mul hea meel, et ma enam tööl ei pea käima, sest ma tõesti uinun suht poole öö pealt, ärkan sada korda öösel üles, et kas asendit vahetada või pissile minna. Et mulle väga sobib see, et ma saan hommikuti kauem magada, sest ma lihtsalt ei uinu kohe. Et see dekreet on tõesti issanda õnnistus, mida eesti naised enne sünnitust kogeda saavad! 🙂 Sest pärast beebi sündi hakkab nagunii teine elurütm pihta, mis alguses võib päris karmiks katsumuseks osutuda, kui oled harjunud põõnama siis, kui ise tahad, aga siis hakkab kõik beebi rütmi järgi käima.

Hetkel vist lõpetangi, päris pikk postitus on juba tulnud 🙂

 

Advertisements

19 thoughts on “Nädalavahetus Tallinnas/ Mälestused lapsepõlvest/ Õndsad on need, kes ei taha näha (ehk siis jutt sellest, kuidas ma ise ei märka, et ma tegelikult juba väga palju kaalun!)

  1. Jaanika, hakka jalutama. See aitab veresuhkurt all hoida ja enesetunne on parem. 6-9km on jumala ok kõndida. Ise raseduse lõpus kõndisin 15-20km päevas. Päev enne sünnitust 20. St 10km hommikul ja teine 10 õhtul. Sina nii palju ei pea, aga 6km on läbitav ja enesetunne on hea. Või uju.

    • Ma ei kõndinud enne rasedustki nii palju, seega ma praegu küll ei jaksa. Mulle arst ütles, et kui enne pole ikka üldse kõndinud, siis nii palju korraga küll ei maksa. Kui juba enne kõndisid, siis muidugi.

  2. Soovitan ka jalutamist. Alusta vaikselt. Ma jalutasin raseduse lõpus iga päev. Varem kusjuures väga seda ei teinud ja alustasin aktiivset jalutamist alles umbes 7 raseduskuul kui dekreeti jäin. Isegi sünnituse päeval kui juba tuhud olid läksin kiirele jalutuskäigule ja ma usun et seetõttu oli kogu mu sünnitusprotsess palju kiirem. Jalutamine tõesti teeb enesetunde rasedana paremaks ja veresuhkru hoiab ka normis.

    • Natuke ikka jalutan, aga tunnistan, et päris igapäevaselt siiski mitte. Mõnikord lähen ekstra kaugemale poodi, et natuke pikemalt jalutada.

  3. Kaalunumber sul tõesti välja ei paista. Aga paraku annab see peale sünnitust ilmselt tunda – seda alla saada võib üksjagu tegu olla.
    Mina mäletan seda ma lapsepõlvest oma mamnat, kelle juures palju olin. Kõik need rajad ja teed seal, poriloigud hoovipeal. Alati imeline moosisai ja kapis olev kommikott! Mõlemad vanavanemad olid tegelikult kõvad alkohoolikud, kuid lapsena ma seda ei asunud. Mul oli seal alati tore, hoolimata sellest. Ja nii on nad minu mällu jäänud ka, kuigi mõlemad sellesse haigusesse ka surid.

    • Jaa, kujutan ette, et kergelt see kaalukaotus pärast sünnitust ei lähe.

      Nii toredad mälestused sul oma vanavanematest! Kuna ma lasteaias ei käinud, siis hoidis mind mu emapoolne vanaema (ema läks juba siis tööle, kui ma üheksakuune olin), kes suri küll juba siis, kui ma kaheksa-aastane olin, aga mälestused temast on ikka väga head. Tema tõesti oli väga hea vanaema, mida ma kohe kindlasti ei saa öelda oma isapoolse vanaema kohta, kes suri siis, kui ma 24-aastane olin. Viimasega polnud mul mingit erilist sidet ja tema surm ei tekitanud minus mingit emotsiooni. Kahju, kui asjad vanaemadega niimoodi on, aga selline on vahel elu kahjuks…

  4. Mul ka esimesena meenuvad lapsepõlvest ikka ilusaid, armsaid hetked. Eks see on natuke meie enda kaitsevõime, oleks ju raske, kui kogu aeg kargakaid meelde negatiivsed emotsioonid

  5. Nagu eelmisedki siin siis minagi soovitan jalutada, see aitab päriselt. Olin esimese raseduse ajal samamoodi kodus juba kuu enne dekreeti, sest füüsiliselt ei jaksanud tööle minna (kaalusin 119kg sünnitusele minnes..) ja enne rasedaks jäämist tavakaal 70-73kg. Iga liigutus ajas ähkima ja puhkima ja ämmaemand ka noomis, et sünnituse ajal kerge sport (jalutus, sörk kui jaksad) on tegelikult suht kohustuslik, muidu ülekaal tulebki ludinal. Olin ka üpris sportlik enne rasedaks jäämist aga peale kaht triipu tulid koguaeg vabandused “ma olen ju rase, ma võin, ma söön ju kahe eest, ma võin päev otsa voodis netflixi vaadata ja süüa, ma võin olla 24/7 väsinud..” Nüüd on teine rasedus ja lähen kuu pärast sünnitama, kaalun 83kg 🙂 Sain aru et esimese raseduse väsimus ja loid ja “ei jaksa viitsi taha” midagi teha tuli ebatervislikust toidust ja vähesest aktiivsusest, mis muud. Praegu olen tragi, jalutan igapäevaselt oma 8000-10000 sammu täis, toitun 70% tervislikult ja ämmakas ka täiega kiidab. Ikka palju kergem rase olla, kui kaal nii suur pole.

    • Eks see õige suhtumine ole muidugi! Kusjuures paljudel on vist esimese rasedusega see teema, et siis mõtled, et ah, vahet pole, aga teisega oled juba targem. Mul on mitu tuttavat, kes esimese rasedusega võtsid palju juurde (nagu ma isegi) ja nii palju ei liikunud, aga teist last ootama jäädes olid juba hoopis targemad. Ei tea, kas see tuleb sellest, et esimest oodates on kõik nii uus veel jne? Et mõtledki, et ma olen rase ja võib? Kõik kindlasti sellised pole muidugi ja on ka neid, kes juba esimese rasedusega on väga tublid ja tervislike eluviisidega.

  6. Kindlasti jaluta! Mina käisin ootajana joogas ja liikusin palju, jalutasin ka mitu km veel sünnituse hommikul, kuna oli vaja auto rehvivahetusse jätta ja pärast järgi minna:D sünnituse alguses tammusin ka edasi-tagasi sest nii oli minu meelest ainuvôimalik seda üle elada aga mh aitas kiirele sünnitusele kaasa:)

  7. Nüüd ei kujuta ette,et minu laps jalutaks terve Viljandi läbi 4 aastaselt aga just seda tegin mina 90-datel. Mul oli vaba voli juba 4 aastaselt käia terve Viljandi läbi ja nii ma hommikust õhtuni seiklesingi ringi,vahest kaasas 2 aastat vanem õde 😀 Küll käisime all Viljandi järve ääres salaja ( sinna ema ei lubanud minna) ja peitsime rätikud lossimägedesse iga kord (siiani need rätikud seal, nüüdseks juba ära mädanenud raudselt), siis käisime kolamas surnuaias jne. Oh olid ajad 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s