Kui su sisetunne ei vea sind alt… /Kui palju hakata tulevikus oma lapse kohta blogis asju jagama?

Eile oli mul siis see glükoositaluvustest. Läksin hommikul kella 08.00-ks kohale, kokku oli neid naisi seitse, kes seda tegema hakkasid (koos minuga). Kõik kutsuti ükshaaval sisse ja ma olin viimane loomulikult 😀 Kuna ma olen abiellumise puhul nime vahetanud, siis nad tahtsid mingi uue paberi välja trükkida jne – seega see võttis aega.

Esimene mõõtmine toimus siis tühja kõhu peale. Ja selle tulemus öeldi kohe, sest kui veresuhkur on üle 7, siis ei tohigi glükoosijooki üldse juua. Rasedatel võib olla tühja kõhuga maksimaalselt 5.1 veresuhkrunäit, üle selle on juba palju. Minul oli 5.6  – ehk siis ilmselgelt liiga kõrge. Ja kui vähemalt üks tulemus on lubatust kõrgem, siis juba saad diagnoosi kirja. Ja see arst mainis mulle ka, et minuga kindlasti võetakse lähipäevade jooksul ühendust, et siis toitumisnõustaja vms juurde aeg saada. Võib-olla saan glükomeetri, et kodus ise mõõta jne. Ma seda täpselt ei tea, sest keegi pole mulle siiani helistanud, aga kui homseks pole, siis ma helistan ise ja uurin (ja ma ei saa digiloosse sisse, sest mul on vana ID-kaardi sertifikaadid uuendamata ja uue saan alates homsest kätte, riik.ees seda vist ei näe – sinna saab ka läbi panga sisse logida). Sest arst mainis, et see esialgne tulemus saadetakse laborisse, aga eksimisvõimalus on maksimaalselt 0.2  – et isegi sellisel juhul oleks mul liiga üle normi see.

Siis pidi seda rõvedat jooki jooma ning järgmine mõõtmine oli tund aega pärast seda ja viimane siis kaks tundi. Neid tulemusi ma ei tea, aga tund aega pärast seda võib maksimum tulemus olla 10 ja kaks tundi hiljem 8.5. Need pidi saama siis hiljem teada saama. Ootamiste vahepeal sain mingis ruumis mugaval diivanil istuda. Ja vahepeal koridoris olles (siis kui tund täis sai ja pidin järgmisele testile minema) nägin neid paare, kellel pidi eile sünnituse esilekutsumine olema – suur kott kaasas jne. Mind võib sama saatus ees oodata, sest rasedusdiabeedi puhul on esilekutsumise tõenäosus suurem. No igal juhul – eks näis, aga õhtul ei tohtinud alates kell 20.00 midagi süüa, ma veel kell 21.00 ühe puuvilja sõin. Ja hommikul võis vett ainult suu loputamiseks tarbida, aga ma klaasi jõin. Nüüd muidugi alles lugesin, et vett ka ei tohtinud. Ohjah – aga ma ei usu, et need tulemust nii palju muutsid – ehk siis kõrge oli veresuhkur nagunii. Mu sisetunne tegelikult aimas, et mul raudselt on rasedusdiabeet… Ja see ei valetanud kahjuks. Mõnikord sisetunne lihtsalt ütleb midagi ja enamasti see ei eksi.

Edit: Just seda postitust kirjutades sain kõne ja homme kell 15.00 on grupinõustamine Tartus – õpetatakse glükomeetrit kasutama ja toitumisnõustamine siis ka. Et kõigile neile, kes selle rasedusdiabeedi diagnoosi siis said. Ma alati arvasin, et see on ikka eraviisiline nõustamine, aga nojah – lausa grupi oma. Vot ei teadnudki, et neid niimoodi tehakse. Aga ju siis tehakse. Mulle absoluutselt ei meeldi selliste asjade puhul grupivärgid, aga mis seal ikka – tuleb üle elada. Kindlasti saab palju targemaks ka!

Pärast seda sain siis lõpuks haigla sööklas söömas käia, kell oli siis juba 11.15. Päris karm oli nii kaua ilma söömata olla. Ning hiljem käisin siis pangas ära ja sain oma nime ka muudetud, et dekreediraha saaks siis ikka õigele nimele tulla. Kuna ametlik dekreet algab 08.juunil, siis raamatupidaja saadab andmed edasi (ämmaemand pani juba üles ära need) esmaspäeval ja pärast seda paari päeva jooksul peaks need asjad ka liikuma hakkama.

Kui nüüd teise teema juurde tulla, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud, kui palju ma peaksin oma lapse kohta blogis infot jagama hakkama. No seda, et ma nime kirjalikult ei maini, olen ma juba väga pikalt teadnud. Aga mida teha piltide suhtes? Täiega tahaks ju jagada, aga samas… ma ausõna tahaksin nii 10-15 aastat ajas edasi kerida, et siis teada, mida mu laps sellistest asjadest üldse arvab. Aga seda ei saa kahjuks teha. No Facebookis ma ilmselt jagan, aga seal on mul vähem inimesi jne. Ma ei karda siinkohal just lapse turvalisuse pärast, sest selles mõttes on Eestis ikka asjad kõvasti paremad kui mujal maailmas, aga ma ei näe ju oma lapse iseloomu ette kahjuks. Jah, ma tean, et 10 aasta pärast ilmselt seda blogi siin ei eksisteeri (kuigi – kes teab), aga ikkagi… Kas jagada pilte niimoodi nagu mõned välismaised blogijad teevad, et näost konkreetselt fotosid üles ei pane? Üldse mitte jagada? Jagada? Oeh – nii rasked otsused ikka. Ja ma ei arva sugugi, et mu blogi oleks nüüd nii loetud vms, tegelikult on tegemist küllaltki väikse veebipäevikuga, aga asi on pigem üldises põhimõttes. Mina ja Hendrik oleme täiskasvanud inimesed, meie saame ise otsustada, kui palju me pilte jagame jne. Sellepärast ma ei pane ka kunagi kellegi teise pilte blogisse üles, sest ma ei tea mõnede puhul, kas see neile üldse meeldiks. Kindlasti mõnele sobiks, aga ma olen otsustanud seda mitte teha (kui ma näiteks pulmapiltide puhul saan perekonnapildid kätte, siis neid ma ei pane blogisse ega ka Facebooki, aga meist kahekesti pilte ikka lisan). Miks peaks siia laps erinev olema kui kõik need teised inimesed, kelle pilte ma ei jaga? Tema ei saa ise otsustada seda ju. Samas – nii et üldse midagi ei jaga, ma ka ei taha. Teksti mõttes siis. Nime ma nagunii ei jaga, aga piltide suhtes ma pole veel otsusele jõudnud. Mida teie teeksite?

Ahjaa – veel üks näide sellest, kuidas sisetunne ei vea lihtsalt alt. Ma ju kogu aeg kirjutasin, et ma jään oma grupis blogiauhindade jagamisel nagunii viimaseks ja nii ma ka arvasin… No ja jäin ka 😀 Meid oli lõpus seal kokku ainult neli (sest Miiu ju loobus) – esikolmikule saadeti kiri, et nad on nomineeritud, aga kuna mina seda kirja ei saanud, siis teised kolm pidid saama 😀 Kui just Miiut ikka sisse ei arvestatud, sest ta loobus nii viimasel minutil – sellisel juhul siis pidi keegi veel esikolmikust välja jääma, aga ma ei usu seda. Täpselt sama tunne oli mul rasedusdiabeediga – sisetunne ütles, et mul on see – ja nii oligi. Mõnikord sellised tunded lihtsalt ei vea alt.

Advertisements