“Kes see Mallukas veel on?” / Oma kogemused, mis Malluka raamatut lugedes meenusid!

Täna oli mul diabeedi ämmaemanda visiit Tartus, kus ma mainisin, et ma tõstsin oma asjad Põlvasse ümber. Ta veel ei tühistanud ultraheli, mis mulle augusti alguseks oli juba pandud, aga ma saan selle ise tühistada. Mul peaks enda ämmaemandaga kohtumine olema 12.juuli, aga ma sain Põlvasse aja 08.juuliks. Ilmselt pärast seda tühistangi, käin ära ja vaatan, kuidas mulle Põlvas sobib. Ma telefonis mainisin ka, et mul on rasedusdiabeet ja kõrge vererõhk, et see info oleks kohe olemas. Ja kuna ma eelmisel nädalal oma ämmaemandat ja arsti nägin alles, siis on 08.juuli okei kuupäev. See Põlva valveõde hakkas telefonis aegu otsima ja ega neid kerge leida polnud, sest üks arst nagunii puhkab tol ajal – seega saingi selle teise. Aga sellistel puhkudel nad peavad leidma aja, sest ma kindlasti pean saama visiidi enne juuli keskpaika.

Aga rasedusdiabeedi ravimeid mulle peale ei pandud. Mõned näidud on küll natuke üle olnud, aga siis ongi patustamine olnud. Näiteks EBA-l ja Kubija hotellis. Pean endiselt neli korda päevas näitu võtma ja kõik need asjad saan Põlva arstile ka ette näidata.

Täna ma tahtsin tegelikult üldse teisest asjast kirjutada. Nimelt ma eile ostsin Malluka raamatu “Kes see Mallukas veel on?” – ja täna ma juba lõpetasin selle lugemise, sest see sai kiiresti läbi! Ma pole Malluka esimest raamatut lugenud, mis ta raseduse kohta kirjutas, sest siis polnud see teema minu jaoks aktuaalne ja nüüd pole ka juhtunud seda lugema. Seega oli see esimene raamat, mis ma tema sulest lugesin.

Kuidas mulle siis raamat meeldis? Üldiselt jäin rahule, aga kuna ma olen Malluka blogi lugenud juba sellest ajast, kui ta veel kuulus polnud, siis enamus asju olid minu jaoks nagunii tuttavad. Uuteks asjadeks ehk oligi tema lapsepõlv, koolitee ja Austraalia. Väga palju oli noppeid ka blogipostitustest, mida ma juba nagunii lugenud olen. Et huvitav oli küll, aga neil on kindlasti põnevam, kes tema blogi hakkasid kõvasti hiljem lugema, sest siis on paljud asjad tõesti täiesti uued. Eriti meeldisid teiste iseloomustused tema kohta, mis raamatu lõpus olid! Muidu on stiil ladus ja suhteliselt mallukalik – et neile, kes tema blogi loevad, peaks raamat ka sobima. Minu jaoks ehk miinuseks jäigi see, et ma ootasin rohkem midagi sellist, mida ma veel ei tea, aga kui sa oled kellegi blogi juba nii pikalt jälginud, siis uusi asju on vist keeruline sinna kirja panna. Ja neid eesti blogisid, mida ma olen megakaua jälginud, on üpris palju – ehk siis kui keegi teine annaks oma elust raamatu välja, oleks mul vist sama mure 😀

Mallukat ise olen ma elus vast mingi viis korda näinud? Esimene kord oli siis, kui ta mind 2014.aastal iluõhtule kutsus koos teiste blogijatega. See toimus Eveliisi restoranis Diip, kus ma ainult ühe korra jõudsingi käia. Seal õpetati meile suitsusilma tegemist ja ka võin kohe eos öelda, et minul pidi jumestaja appi tulema, sest ma olin kõige kohutavam selles 😀 Hiljem oli meil mingi istumine seltskonnaga veel kuskil vanalinna baaris ja siis pidin ma Night Chati saadet tegema minema, kuhu Mallukas umbes tunniks kaasa tuli. Ja ühte asja võib Malluka kohta küll öelda – et ta tegelikult ongi selline inimene, keda sa blogi lugedes näed. Kohati ropu suuga, otsekohene, valju, julge jne. Et ta ei etenda blogis kedagi teist, sest see oleks vist üpris veider, kui temaga kohtudes tuleks välja, et ta selline malbeke on 😀 Seda ohtu kindlasti pole.

Ja kuigi mina ka ei nõustu kõigi tema postitustega, siis ma leian, et annus sellist pohhuismi tuleb kõigile kasuks. Seda ei saa kahjuks igas olukorras rakendada, sest noh – elu on juba selline. Et raamatut ma kindlasti soovitan, aga kui olete tema blogi juba väga ammusest ajast lugenud nagu mina, siis võib tekkida see oht, et uut informatsiooni on liiga vähe. Aga kindlasti on see raamat eriti huvitav neile, kes teda aasta-paar ainult jälginud on. Ehk siis uutele lugejatele.

Mallukaga mäletan ma veel seda, et kui ma aastal 2011-2012 algus soomlasest Egoga suhtes olin, siis tema (ja ka paljud teised inimesed) kommenteerisid mu blogi ja ütlesid, et selline suhe pole normaalne, kus nii palju draamasid jne on. Ta mainis kommentaaris, et tema suhe on hea ja rahulik vms. Siis ta oli ilmselt suhtes oma eelmise peikaga, kellega ta oligi viis-kuus aastat koos (millest saab raamatus ka põgusalt lugeda). Et tegelikult neil kõigil oli õigus, sest selline suhe polnudki normaalne, aga mina ei saanud sellest siis aru. Nüüd saan ja annan isegi kõigile nõu, et sellistest meestest tuleb kauge kaarega eemale hoida.

Lisaks oli raamatus palju samastumise kohti. Kui Mallukas nii ilusasti oma vanaisast Endlist kirjutas, siis oleks mul peaaegu pisarad jooksma hakanud, sest mulle meenus mu ema, kelle ma 21-aastaselt kaotasin. Minu jaoks oli mu ema kõige lähedasem inimene maailmas ja ma annaksin nii palju, et ta ometi elus oleks! Kui mu ema suri, siis olin mina veel suur pidutseja, kellel peikad/suhted vahetusid kiiremini kui eesti ilm – nii hea oleks tal nüüd näha, et tema pooleldi segasest pesamunast on perekonnainimene saanud – abielus imelise mehega ja varsti oma esimese lapse ema! Siis tundus ilmselt, et ma ei rahunegi kunagi maha ja jään igavesti oma sarvi maha jooksma. Aga rahunesin 🙂

Lisaks kirjutas Mallukas sellest, kuidas ta lühikest aega sebis mingi tropiga, kes talle voodis ütles, et ta on tegelikult teisest naisest huvitatud, millepeale Mallukas siis seda lahedat sõbrannat mängis, olles ise tüüpi kõrvuni armunud. Nagu enda minevikku oleks lugenud 😀 Mul oli Egoga alguses sama teema ju – mina olin nii kõrvuni armunud ehk olin samuti see naine, kes talle nõu andis, et kuidas teisi naisi sebida, aga ise nutsin kodus patja, sest tüüp ei tahtnud mind endale pruudiks. Tol ajal poleks keegi osanud aimata, et see lugu lõpeb niimoodi, et Egost saab hoopis see mees, kes mind pikka aega pärast lahkuminekut rahule ei jäta ja mind pommitab kõnede, smside ja kirjadega. Vanad lugejad on kursis, aga uutele infoks – kui Ego lõpuks Soome tagasi läks ja sealt neli kuud hiljem tagasi tuli, siis oli ta kui muutunud mees, tahtis mind endale kallimaks ja muutus armukadedaks, kui mina teistega ringi sebisin. Mina olin tolleks ajaks vist vaikselt hakanud leppima, et sealt ei tule midagi, aga kuidagi lõppes asi niimoodi, et me olime suhtes. Suhtes, mida ma nii kaua olin tahtnud temaga, aga kui lõpuks selle sain, siis oli see ainult draamade laviin, kus rahu ei olnud hetkekski.

Asi oli lausa nii hull, et kui ma sõbrannadega klubis käisin ja ta Pärnust mulle helistas (ta elas siis Pärnus ja ma Tartus), siis ta arvas, et ma raudselt petan teda. Ja nii tegi ta 30 kõnet ühe peo jooksul, lõpuks mul viskas nii kopa ette, et ma ei vastanudki enam. Ja ma ei saanud ikka aru, et see pole normaalne suhe! Ma ise olin ka muidugi väga armukade tol ajal ja korraldasin talle samuti draamasid. Ja ma tõesti arvasin, et selline võimuvõitlus peabki üks suhe olema, sest muidu on igav. Ei pea, kohe kindlasti ei pea, lausa ei tohi! Selline suhe ei ole normaalne ja kui kellelegi on veel taoline olukord, siis jookse kiiresti minema sellest haiglasest suhtest! Hea suhe on tasakaalukas, ilma selliste ülepäevaliste draamadeta ja armukadedusstseenideta. Hea suhe põhineb usaldusel, hoolivusel, armastusel, mitte võimumängudes või kellelegi tagasitegemises!

Minu ja Ego suhe lõppes sellega, et ta üritas mind lüüa (ma pöörasin pea ära). Ja vot siis sain ma alles aru, et tegemist on vaimselt ebastabiilse inimesega. Õnneks elas ta ühes Pärnu hotellis (ta töötas seal) ja ma sain lõpuks põgeneda sealt, sest ta viskas mu jalanõud mitu korda aknast välja. Ja ma siis ilma jalanõudeta jooksingi alla administraatori juurde ja kurtsin oma muret, kes mulle töömehe appi saatis (kellel olid toa varuvõtmed olemas) ja nii ma oma saapad kätte saingi. Õnneks elas mu geisõber Truu ka tol ajal Pärnus ja ma sain tema juurde ööseks minna.

Pärast seda läksime lahku ja ta tüütas mind veel umbes aasta aega, saatis megapikke kirju, helistas jne. Ma ei reageerinud millelegi. Ja nüüd seitse aastat pärast lahkuminekut proovib ta kord aastas mind Facebooki sõbralisti lisada, aga ma ei võta teda vastu (viimati üritas seda paar kuud tagasi). Sest tema on eksidest, keda ma isegi oma Facebooki sõbralisti ei taha. Ego probleemiks oligi liigne alkohol, sest purjus peaga keeras ta alati ära. Ja kuigi meie suhte ajal ta lubas, et joob vähem, siis tema puhul tähendas see ehk tavalise kaheksa õlle asemel päevas neli õlut.

Et jah – minu kõige suurem viga elus oli sellise mehega üldse suhtes olla. Aga see on mulle selgeks teinud, millist suhet ma enam kunagi ei tahaks ja pärast seda mul sellist ämbrit enam polnud ka.

Teine selline sarnane lugu oli mul ju Terminaatoriga (mis hüüdnimesid ma ikka kasutanud olen…). Tema ei olnud kunagi küll füüsiliselt vägivaldne, aga mina 24-aastaselt ja just Romantikust lahku minnes nägin selles 38-aastases mehes midagi ligitõmbavat ja seksikat, midagi pahelist, aga huvitavat. Ja juhtus see, et ma armusin temasse ära, aga tema minusse loomulikult mitte. Vanad lugejad ehk mäletavad, milliseid sõdu sai peetud, sest ta oli mees, kes vihkas mu blogi kogu südamest, kuna alati hakati tema iseloomu kritiseerima ja tüübi ülisuurele egole mõjus see kohutavalt. Lõpuks me isegi mingi aeg ei suhelnud blogi pärast, aga ma langesin uuesti ta võrku, kui ta mulle limusiiniga Tallinna bussijaama vastu tuli (tulin siis just kodulinna külastamast, aga ma ju elasin Tallinnas). Ma kusjuures tutvusin temaga saates, mida ma ise juhtusin… Ma astusin üle endale tehtud reeglist, et ma ei tutvu saatevaatajatega, aga talle ma millegipärast oma numbri andsin.

Terminaatoriga juhtus see, et 2015 suvel me enam eriti tihti ei suhelnud, aga ta ikka vahel helistas mulle. Sügisel tutvusin ma Härraga ja kui Terminaator mulle saate ajal isiklikule numbrile helistas, siis ma palusin, et ta seda enam ei teeks, sest ma tõesti olin Härrasse armunud ega tahtnud temast enam midagi teada. Siis helistas ta saatesse, ma võtsin ta eetrist maha ja ütlesingi talle, et kui saatejuht ma võin temaga suhelda, aga mu isiklik number kustutagu heaga ära. Ta veel mõned korrad helistas, aga ma ei reageerinud – ja lõpuks ta enam endast märku ei andnud ka. See trall oleks ilmselt edasi kestnud, kui ma poleks tol ajal Härraga tutvunud, kellesse ma ära armusin. Ja kuigi pikemas perspektiivis meil ei tulnud Härraga midagi, siis tema on üks nendest eksidest, kes võib vabalt Facebookis olla ja kellele saab aastas korra tema sünnipäeval õnne soovida. Samamoodi Romantik ju. Et ma ei suhtle kummagagi neist, aga sünnipäeval Facebookis ikka õnne saab soovitud. Ja nad mõlemad on nüüd leidnud oma ellu need inimesed, kellega nad paremini klapivad, mille üle on mul ainult hea meel, sest inimestena nad pole halvad, meie lihtsalt ei klappinud omavahel.

Et jah – sellistest toksilistest suhetest nagu minul Ego või Terminaatoriga olid, tuleks kauge kaarega eemale hoida. Esimene neist oli alkohoolikust ja armukadedusest hulluv manipulaator, teine oli enda meelest kõva tegija, kes oli oma arvates mu elus mingi hull õpetaja vms. Jah, ehk selles mõttes oligi, et millist meest ma mitte kunagi endale reaalselt ei tahaks. Eks selliseid õpetajaid peab ju ka olema! Siis sa tead, millist inimest sa oma kõrvale kunagi ei tahaks…

Et vot sellised meenutused ja samastused tekkisid mul Malluka raamatut lugedes. Ma usun, et nii mõnelgi teisel oleks sama lugu rääkida, kui ta seda raamatut loeks, sest me kõik oleme kunagi suhtega ämbrisse astunud. No kõik kindlasti mitte, sest mõned ehk leiavad esimese armastuse näol kaaslase, kellega abielluda ja lapsi saada, aga enamusel siiski nii hästi ei lähe. Ja mina olen ikka enne mitmeid konni suudelnud, kuni oma abikaasaga tutvusin. Et jah – mul on olnud päris tormiline minevik, mida vanad lugejad väga hästi isegi teavad.

Ma olen Mallukaga nõus ka selles osas, et suhe ei pea keeruline olema. Jah, raskeid aegu võib ette tulla, aga kui kogu aeg on raske ja rõhuv ning õnnelikku aega polegi, on ainult tülid, nääklemised, võimuvõitlused jne, siis ehk ei ole sa õige inimesega koos? Või teine variant – kui su kaaslane ei taha sinuga pikemaid plaane teha, siis kas on mõtet selles suhtes olla? Kui sulle endale see sobib, siis palun väga, aga kui sa tahaksid midagi rohkemat, siis ehk peaks edasi liikuma? Lihtsalt tean olukordi, kus viis aastat koos olnud paar, kus mõlemad on juba üle 30ne, elus suhteliselt heal järjel jne, aga kui tuleb jutuks lapsesaamine või abiellumine, siis üks osapool ütleb, et ta pole veel valmis… Jah, aga mööduvad aastad ja jutt on ikka sama. Kas asi siis pigem juba selles pole, et tal on lihtsalt mugav selles suhtes olla, aga hoitakse tagavarauksed veel igaks juhuks lahti? Eeldusel, et mõlemad on kunagi rääkinud, et nad ikka tahaksid millalgi lapsi jne. Kui kumbki ei taha, siis pole muidugi muret.

Hea näide sellest, kuidas inimene tahab sinuga koos plaane teha. Me mainisime Hendriku isale, et ostsime turvahälli ära, millepeale Hendrik lisas, et kunagi tulevikus saab seda teise lapse puhul ka kasutada. Ilmselt ei saa, sest selle peaks tolleks ajaks vbl välja vahetama, aga point on selles, et me oleme rääkinud, et me tahaksime kahte last ja me mõlemad teame, et me tahame koos olla perekonnana. Seda, kas see teine laps tuleb varsti või pigem mitte, me loomulikult ei tea, sest eks näis, milline poisiklutt iseloomult on jne. Et võib-olla ma ikkagi lähen vahepeal tööle tagasi ja siis lükkub see kaugemasse tulevikku, et ma saaksin vanemahüvitist ikka palga, mitte miinimumi järgi, aga selleks peab enne paar aastat töötama (kui just kohe kahte last jutti ei tee, sest kui nad mahuvad 2.5.aasta sisse, siis saab vanemahüvitist palga järgi).

Et siis minu nõuanne kõigile naistele (ja ka meestele) – olge koos sellise inimesega, kes näeb teid oma tulevikus ka 5-10-20 aasta pärast, kes tahab teiega koos plaane teha ega mõtle igasuguseid ettekäändeid välja. Ja mis kõige tähtsam – unustage toksilised suhted, kus teineteisega manipuleeritakse, armukadetsetakse, mängitakse võimumänge. Heas suhtes ei saa asi käia niimoodi, et üks võidab ja teine kaotab, heas suhtes võidavad või kaotavad mõlemad samal ajal, sest see on ühise eesmärgi poole püüdlemine, teineteisele kaasa elamine, teineteise toetamine. See kõik teebki kokku armastuse ja usalduse, millel üks õige suhe peaks põhinema.

Vot sellised mõtted siis Malluka raamatut lugedes!

20190626_134355.jpg

 

 

 

 

Advertisements

8 thoughts on ““Kes see Mallukas veel on?” / Oma kogemused, mis Malluka raamatut lugedes meenusid!

  1. Masendav, et enamus inimesi seda raamatut piibliks peavad.
    Kvaliteetset kirjandust enam ei loetagi 😀

    • See raamat on puhas ajaviide. Nagu seda on Jesper Parve või Margus Vaheri raamatud. Keegi pole ega hakka seda ju kunagi “Tõe ja õigusega” võrdlema – loogiline, et need on võrreldamatud raamatud. Sellepärast on esimene neist ka kohustuslik kirjandus. Vaevalt et Malluka raamatust kunagi kohustuslik kirjandus saab, aga ajaviiteks sobib lugeda küll 🙂

  2. Loen su blogi juba ammu ja mul on tõesti hea meel näha sind nii kena ja rahulikku abielu elamas. Usun, et kõik need minevikuseiklused on sulle ainult kasuks tulnud – oskad hinnata oma suhet ja stabiilsust. Iga asi peabki olema omal ajal, soovitavalt õigel ajal 🙂

  3. Pole küll otseselt postitusega seotud, aga on lugenud varem, et ei kavatse oma lapsest väga palju infot blogis jagada. Vaatasin seda videot: https://www.youtube.com/watch?v=dpirtXdzkII ning ka seal rõhutatakse, et selline jagamine võib ohustada lapse privaatsust ning elukvaliteeti tulevikus. Eks sellel teemal ole palju adekvaatseid artikleid ning digiajastul on sellised probleemid kasvava aktuaalsusega. Seega soovitan vaadata seda videot, ja miks mitte ka Mallukal, ehk oleks temalgi midagi õppida sellest :). Kommentaarid seal ka suht head.

    • Ma ei kavatse jagada oma poja nime blogis, piltide suhtes ma veel mõtlen, neid ilmselt ikka. Ja sünnilugu jagan ja oma lapsest ikka kirjutan. Mina seda isiklikult nii traagiliselt ei võta, vähemalt enda puhul küll mitte. Mul pole ka plaanis hakata instagrammeriks ega youtuberiks.

      Malluka lapsed on ilmselt tulevikus nii ära harjunud selle tuntusega, sest see on kogu aeg niimoodi olnud, terve nende elu. Nagu ükskõik millise teise tuntud inimese lapse puhul, aga tema lihtsalt kirjutab neist blogisse. Mina isiklikult ei oleks vastu, kui minu vanemate ajal oleks keegi saanud mu elu internetis jagada, ma olen suht chill selle kohapealt.

      Ja seda ei usu ma mitte mingil juhul, et neil lastel oleks tulevikus raskem tööd leida, kellest on blogis kirjutatud. See on ikka liigne ekstreemne mõttemaailm. Küll aga jah – võib juhtuda, et mõnele lapsele ei meeldi tulevikus, et tema kohta on kirjutatud, aga seda ei saa ka ette näha ju. Võib-olla just meeldib?

  4. Pingback: kas ma olen üldse keegi? | Mallukas Mallukas % %

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s