EBA 2019 – viie aastaga on meeletu areng toimunud (ehk siis mulle üldkokkuvõttes meeldis, aga Meelise kõnet oleks pidanud keegi teine pidama…)

Ma muudest asjadest kirjutan mõnes teises postituses, aga täna keskenduksin ma ainult EBA-le ehk Eesti Blogiauhindadele. Kuigi ma teadsin, et jäin oma grupis viimaseks ehk neljandaks ja mind ükski auhind ei oota, siis otsustasin siiski kohale minna. Ma viimati käisin EBA-l aastatel 2015 ja 2016 –  ehk siis algusaastatel. Juba alustuseks võib öelda, et areng on vahepeal meeletu olnud! Ma küll 2017 ja 2018 jälgisin Õhtulehe otseülekannet, aga ka siis ei olnud asi nii hea kui praegu. Et tõesti – sel korral mulle meeldis peaaegu kõik. Alustame siis algusest!

EBA-le ma võtsin kaasa Hendriku ja oma sõbranna. Kui mu sõbranna veel midagi tänu mulle blogidest teab, siis Hendriku jaoks on see täielik tuumateadus ja peale minu on ta kuulnud ainult Malluka blogist, sest teda teavad enamik. Jõudsime juba enne 18.00 kohale, sest Meet & Greetil osalejad pidid selleks ajaks kohale jõudma. Ma polnud mitte kunagi varem Vaba Laval käinud – mulle see koht meeldis! Ruumi oli piisavalt ja kindlasti parem valik kui igasugused kohvikud vms, kus auhindade jagamine esimestel aastatel toimus. Eelmisel aastal oli vist ka seal? Vist oli, aga pead ei anna.

Kui meid saali sisse lasti, siis alguses sai tagaosas niisama näksida, juttu ajada ja oodata Meet & Greeti algust. Minu meelest kõik nägid imelised välja! Triinu Liis oli eriti kaunis oma kleidiga! Ja Mari-Leen säras kogu õhtu jooksul ja mõlemad kleidid, mida ta kandis, sobisid talle kui valatult! Blogijatest nägin ma esimesena Manjanat, siis Kaid, kellega ma polnudki varem juttu puhunud, aga nüüd sai seda teha! Ta kohe nii armsalt küsis, et kas ta võib mu beebikõhtu katsuda, mida ma muidugi lubasin. Hiljem nägin suures saalis juba Liivit, keda ma ka esimest korda elus laivis nägin ja temaga sai natuke räägitud, Jummel Juurikat, kes nägi päriselus veel rohkem Tuuli Roosma moodi välja! Küll aga Tuuli Roosma noorem versioon, ma kunagi mainisin seda talle tema blogis ka, et ta on minu meelest temaga nii sarnane. Siis nägin päriselt ära ka Ritsiku, kelle blogi ma ikka jälgin, aga ma polnud kunagi teda päriselt näinud. Manjana tutvustas meid. Kusjuures teda nähes mulle meenus, et ma olen ta pilti küll tema blogis näinud, aga mul ei tulnud see lihtsalt meelde. Peo lõpus sai tervitatud Britti, Mallukat ja Eveliisi.

Kogu õhtu jooksul tulid minuga rääkima ka mõned lugejad, mis oli väga meeldiv üllatus! Üks neist tuli kohe üpris alguses, kes mainis, et talle meeldib, kuidas ma oma kommentaariumis lugejatele vastan. Et just selles mõttes, et kui keegi tulebki halvasti kommenteerima, et ma siis kuidagi suudan ikkagi neile rahulikult vastata. See oli minu jaoks pigem väga üllatav kommentaar, sest ma tegelikult enda arust võin vahel ikka suht vastu ka klähvida, et viisakaks ma igas olukorras enda arust ei jää 😀 Aga tore, et päris kõik niimoodi ei arva. Siis tuli veel rääkima näiteks üks lapsega naine, kellega me vestlesime pikalt blogimaailmast ja üldse sellega hakkamasaamisest jne. Tema kusjuures mainis, et esimesena nägi ta Hendrikut ja aimas, et ju ma pean siis ka kuskil olema 😀

Kui lõpuks Meet & Greet algas, siis üllatav oli minu jaoks see, et esinejaid ei näinudki, vitriin oli ees. Nagu ma hiljem Triinu Liisilt kuulsin, siis oli see korraldajate poolt mõeldud tegelikult niimoodi, et lugejad lähevad seisavad sinna ette ja jäävad kuulama, aga kõik istusid juba saali maha – seega see asi oli jah natuke veider, aga see selleks. Võib-olla oli see ehk isegi hea, sest paljud blogijad on pigem kirjutajad – ehk nad pole sellise tähelepanuga veel nii harjunud? Seega seda ma otseselt miinuspooleks ei loeks.

Kuigi ma pean tunnistama, et päris kõiki osalejaid ma ei suutnud jälgida, et vahel sai sõbrannaga lobisetud, kui keegi esines. Aga seda tegid väga paljud, seega ma ei ausalt öeldes ei teagi, kuidas seda saaks nii lahendada, et kõik kuulaksid. Mind kutsuti lavale koos “Prooviabielu”Heleniga (kes nägi ka oma kleidis täiesti vapustav välja!). Minult ei küsitud neid küsimusi, mis ma ise olin kirja pannud (Triinu Liisile anti need küsimused ette, tema neid ei koostanud), aga tegelikult suurt vahet ei ole, sest need olid jumala okeid, mida mulle esitati. Ja siinkohal peaks küll Triinu Liisi ka kiitma, sest minu meelest on ta nagu õhtujuhiks loodud. Sest ta tõesti sai väga hästi hakkama ja tundis end täiega vabalt, mida ühelt õhtujuhilt peabki eeldama. Et selles mõttes läks küll ülihästi, et tema lõpuks seda juhtima asus.

Kui kätte jõudis auhindade jagamine, siis me kobisime lavast kaugemale, sest need kohad oli mõeldud nominentidele. Igal juhul – minu meelest oli väga hästi korraldatud see, et nominendid kutsuti kolmekesi lavale ja siis öeldi, et kes saab kolmanda, teise ja esimese koha. Hoidis aega kokku ja kogu asi mõjus väga sujuvalt. Ja kindlasti on samm edasi ka see, et polnud enam Ženja Fokinit või Anu Saagimit, kes blogijatele sõna otseses mõttes igasuguseid draamahõngulisi küsimusi esitas või neid lausa mõnitas, kui neid kohal polnud jne. Et selles mõttes ka samm edasi, sest aastate jooksul on korraldajad ju ise näiteks Anu Saagimile igasuguseid erinevaid kommentaare võitjate blogide kohta öelnud, mille kohta Anu siis sai küsimusi esitada, aga mis enamustes ebamugavust tekitas. Et oligi vaid hääl, kes siis võitjad ette luges. Kindlasti suur edasminek!

Kui nüüd rääkida miinustest, siis… selleks on Meelise kõne. Kes pole kursis, siis ta pidas lõpus pika kõne kiusamisvaba blogimiskeskkonnast ja sellest, et sellist asja peaks taunima jne. Pikemalt saab seda lugeda siit (päris kõik ei tulnud seal esitlusele, mingi osa jäi välja). Mitte see kõne iseenesest polnud halb, sest see oli tõesti hästi kirjutatud, selle kohta pole mul midagi öelda. See kõne oleks ilmselt kõvasti paremini mõjunud, kui selle oleks esitanud keegi teine. Miks? Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – minu meelest tundub natuke silmakirjalik, et sellist kõnet peab mees, kes paar aastat tagasi oma blogis kirjutas, et kõik eesti ilublogijad on koledad kui öö, tuues ekstra välja neist ühe, kes oli pikalt võidelnud oma näonaha probleemiga ja seda ka blogis kirjeldanud. Kui tavablogijale ehk veel võib sellise kõnepruugi aja jooksul andestada, aga kui sa kuulud korraldajate tiimi, siis on see ikka väga mööda asi. Ja ei saa ka unustamata jätta Mari-Leeni halvustavaid postitusi teiste välimuse kohta ja üleüldist kriitikat kõigi suunas. Kui üks asi on kritiseerida kellegi käitumist või tema olemust, siis minu meelest on veel hullem, kui hakatakse tegema sama kellegi välimuse puhul. Ja ka see sobib siia hästi, et kui nüüd öeldi, et draamasid peaks vähem olema, siis korraldajad on ise aastate jooksul Anu Saagimile söötnud ette võitjate kohta igasugused draamad jne, mida nad siis kõigi ees kommenteerima pidid… Et selles mõttes tõesti ei tundu see kõne minu jaoks loogiline.

Et praegusel juhul tundus see kõne minu jaoks täpselt sama tõsiseltvõetav kui see, et Martin Helme ütleks järsku, et lastetud naised on täiega väärtuslikud või Mart Helme ehitaks oma koduaeda pagulaskeskuse, kus ta pagulastega õhtuti malet või kabet mängima hakkaks. Või siis “Tuvikeste” Al hakkaks reaalselt oma naise Peggyga voodirõõme nautima ega tooks kogu aeg ettekäändeid, miks mitte seda teha 😀

Ka selle kõne oleks saanud kõvasti paremaks keerata, kui Meelis olekski oma kõnes ausalt välja toonud, et vot, aastaid tagasi tegime ise samamoodi, aga saime oma õppetunni vms kätte. Sest sama hästi oleks ju võinud paar aastat tagasi tuua kellegi lavale, kes oleks samasuguse kõne pidanud, aga loogiline, et seda siis ju ei tehtud, sest korraldajad olid ise niimoodi käitunud. Et näiteks kui seda kõnet oleks pidanud blogijatest a la Liivi, Henry või Lipsuke (viimased kaks ei kandideerinud sel aastal ja neid polnud kohal ka), siis oleks see ehk minul kui mõnede arvates Kiusajal2019 ka mingi emotsioon tekkinud, aga hetkel seda ei juhtunud. Sest kõnepidaja süüdistab teisi inimesi vihaõhutamises jne, aga pada sõimab patelt, ühed mustad mõlemad (või siis kõik, kes sarnaseid postitusi on üldse aja jooksul kirjutanud). Need eelpool nimetatud kolm blogijat pole kunagi selliseid postitusi kirjutanud ja oleks sellepärast palju paremini sobinud selliste kõnede ettekandmiseks. Lihtsalt näiteks toodud olid need konkreetsed blogijad, valikut oleks muidugi rohkemgi.

Et kui see miinuspool välja jätta, siis mulle see üritus meeldis! Ma olen kolm korda kohal käinud ja see tänavune üritus oli kindlasti neist kõige paremini korraldatud. 10-st punktist paneksin 8.5 – ja just selle Meelise kõne pärast, mida oleks kindlasti pidanud pidama keegi teine. Aga muud asjad olid tõesti läbimõeldud minu meelest 🙂

Ja lõpetuseks tahaksin tänada kõiki inimesi, kes minu poolt hääletasid! 🙂 400 häält on kõige rohkem, mis ma kunagi üldse saanud olen ja kolmanda kohaga jäi vahe 75 häält, mis pole üldse nii palju – just arvestades seda, et minul ei ole Instagrami, Facebooki ega Youtube jälgijaid kuskilt võtta, sest ma pole oma blogile ühtegi sotsiaalmeedia kanalit loonud. Seega aitäh kõigile, kes ikka mu blogi loevad ja vaatamata viimase aja sündmustele, kus ma paljude arvates igaveseks kõik oma lugejad kaotasin, pole siit kuhugi ära läinud. Aitäh teile, te olete vinged! 🙂 Üks on küll kindel – nagu ma ka Meet & Greetil mainisin, et mina olen üks neist otsekohestest blogijatest, kes jääb ikka samasuguseks – ja kui see inimestele ei meeldi, siis nii lihtsalt ongi 🙂

Lõpetuseks mõned pildid siis ka! 🙂

 

Enne Meet & Greeti algust 🙂

Koos Manjanaga 🙂 Rohkem pilte mul polegi, see viimane on siis Õhtulehe galeriist võetud 🙂

 

 

Advertisements