Natuke pettunud, aga selline on elu!

Nüüdseks olen ma maha rahunenud ega võta seda rasedusdiabeeti enam nii traagiliselt. Ei saa muidugi öelda, et see mulle meeldiks (kellele meeldiks?), aga kui niimoodi on, siis nii lihtsalt on. Minu kõige suurem mure ongi hommikuste esimeste näitudega, eile oli küll väga okei see, aga täna oli jälle natuke kõrgem. Teised näidud on nüüd okeid olnud. Eks näis, mis mulle reedel selle kohta täpsemalt räägitakse. Ja ma olen ümber mõelnud – tablette ma ikka peale ei tahaks. Et kui muud üle ei jää, siis eks ikka, aga ehk saab veel mingi aeg jälgida. Eks reedel oleme targemad.

Kui nüüd lähenevast EBA-st rääkida, siis kui päris aus olla, siis natuke mõru maigu jätab see küll, et ma olen oma grupis ainuke, kes auhinnalist kohta ei saa. Lõpus oli meid ju ainult neli ja ülejäänud kolm saavad, sest mina vastavat kirja ei saanud. Mulle isiklikult meeldiks see rohkem, et Miiu arvestataks ka esikolmikusse sisse, sest ta loobus nii lõpus – selleks ajaks olid tal kindlasti vastavad hääled koos, sest tal on väga palju lugejaid. Siis oleks meid seal grupis viis ja ma poleks ainuke, kes esikolmikust välja jääks 😀 Aga ma millegipärast kahtlen, et seda tehti. Mitte et mul teiste üle hea meel ei oleks, ikka on! Mallukas on nagunii Mallukas ja tema võit on loogiline, Liivil on alati suur toetajaskond olnud ja Liisal on suur hulk jälgijaid nii Youtubes kui Instagramis. Lihtsalt vahel ma mõtlen, et minu blogi kommentaariumis tundub suurem interaktviisus olevat võrreldes näiteks Liisa omaga, aga samas ei ole mul jälle mujalt neid jälgijaid võtta. Kui seal grupis oleks a la 10 inimest olnud, siis poleks nii hull, aga ainult neli oli lõpuks. Et natuke võtab tuju alla küll, ma isegi mõtlesin, et vbl ma siis üldse ei lähe EBA-le kohale, aga kuna ma pole ammu Tallinnas käinud ja panin end meet & greetile kirja, siis otsustasin ikkagi minna. Kuna ma viimati käisin ju 2016.aastal ehk siis kolm aastat tagasi. Ja auhind polegi oluline, aga just see, et inimesed räägivad kommentaariumis nii palju kaasa ja jagavad oma kogemusi, mille eest ma tõesti olen ülitänulik, aga kui hääletamiseks läheb, siis lõpuks olen ma ikkagi vaeslapse rollis. Ma tegelikult teadsin seda ise ka, aga no ikkagi… Et ilmselt järgmisel aastal ma end EBA-le osalejana kirja ei pane, sest kuigi mulle tavaliselt sellised kaotused ei mõju, siis sel korral see mõjus. Just selles mõttes, et meid oli seal grupis nii vähe. Kui oleks sama arv blogijaid olnud nagu väikeste eluliste blogijate grupis, siis poleks see kaotus niimoodi üldse tunda andnud. Et kohale võin järgmisel aastal ikka minna, aga osaleda ilmselt ei taha enam. Vähemalt mitte sellises grupis, kus sa ainukesena esikolmikust välja jääd. Ma tean jah, et kõlab lapsikult see jutt ehk, sest kõik ei saagi ega peagi esikolmikusse jõudma, aga ainukesena välja jääda pole tegelikult üldse tore. Aga noh – mis seal ikka siis, keegi peab ka kaotama. Meet & Greetile panin ma küsimused kirja (me saime enne faili, kuhu saime ise küsimused kirja panna, kui tahtsime), mida ma tahaksin, et Triinu Liis minult küsiks – seega kas või selle ürituse ja teiste blogijate nägemise tõttu on tore kohale minna 🙂 Ja saab nädalavahetuse kodust eemal veeta, mis on ju ka äge! 🙂

Me plaanisime Hendrikuga alguses samas hotellis ööbida, kus aprillis Tallinnas olime, aga selle hind oli nii lakke kruvitud, et sain soodsama hinna eest meile hoopis teises hotellis sviidi mullivanniga. Seega hoopis parem diil 😀 Meigi lasen teha ikkagi Põlvas ja sama jumestaja juures, kes mulle pulmameigi tegi. Aga see on juba laupäeva varahommikul, sest nagu arvata võis, on see jumestaja suht hõivatud nädalavahetusel. Eriti suvisel perioodil, kus on lõpetamised jne. Ju siis inimesed teavad ka, et ta on hea tegija 🙂 Teine variant oleks lasta Tallinnas see teha, aga siis oleks me pidanud väga vara sõitma hakkama, aga seda me ei tahtnud. Et enne kella 18.00 saab siis hotellis natuke lõõgastuda. Me ilmselt tuleme hotellist taksoga, sest autot pole nagunii kuhugi parkida ja niimoodi on vist kergem.

Kleidi osas ma ei kavatse dresscode jälgida, sest mul pole midagi nii sädelevat vms selga panna. Pigem lihtsam valik. Ma seda veel ei tea, mis ma panen, sest ma tellisin endale mõned variandid juurde, mis peaksid homme kohale jõudma. Jah, mulle isegi meeldib nüüd internetist asju tellida 😀 Just eesti saitidelt siis. Nagunii oli mul suveks riideid vaja, sest pole suurt midagi, mis sobiks. Kleidid, mis aasta tagasi sobisid, on nüüd kas väikesed või tagumik on paljas, sest kõht tõmbab need nii üles 😀

Sel nädalavahetusel oleme Tallinnas, järgmisel Kubija SPA-s – kasutame kinkekaardi ära, mis Hendrik abiellumise puhul rahvatantsijatelt sai. Rääkides sellest – nädalavahetusel oli suht soe ilm ja Hendrik käis ujumas, mina oleksin niisama vees saanud solberdada (sest ma ei oska ujudada), aga mul pole bikiine. No tegelikult on, aga kui alumise poole veel saab jalga, siis ülemisest osast hüppab pool tissi kohe välja 😀 Olin ju eelmisel suvel tavaline B-korv, aga nüüd hakkab C-korv ka veits väikseks jääma 😀 See on tõesti üks üpriski positiivne asi raseduse puhul, sest vaevalt, et ma kunagi muul ajal sellist korvi saaksin nautida 😀 Pärast sünnitust kaal ilmselt kergelt ei lange, aga korv läheb kohe B-ks või kes teab – ehk ka hoopis A-ks tagasi. Olen kuulnud, et mõnedel lähevad rinnad siis hoopis väiksemaks. Iseenesest oleks praeguseks ajaks üldse trikoo hea, aga kust sellist leida? Nagunii vist pole eriti hea, kui kõht raseduse ajal päikest saab – mis siis, et ma alati päiksekreemi kasutan. Et selles mõttes oleks trikoo hea variant küll.

Vot sellised lood siis täna. Olete teie ka kunagi natuke pettunud olnud, kui olete ainukesena mingis teatud grupis auhinnast ilma jäänud? Ma natuke pettunud olen, aga selline on elu muidugi 🙂 Põhikoolis oli mul näiteks see, et ma olin igavene teine. Just luulevõistlustel, mis meie endi kool korraldas. Et esimene koht sai minna linna luulevõistlusele edasi, aga mu klassiõde võitis selle alati ära, ma enamasti jäin teiseks ega linna omale ei pääsenud. Aa, saksa keeles isegi panin luulevõistluse kinni oma koolis, aga sellel linnalist võistlust ei olnud. Seda ei pidanud pähe õppima, vaid sai maha lugeda. Ma mäletan, et minu oma rääkis lumest, aga muud mitte 😀 Olid ajad, olid majad…