Kes on enda meelest kõige targemad lapsevanemad?

Kas te teate, kes on enda meelest kõige targemad lapsevanemad? Ikka need, kellel lapsi pole! Tunnistan häbiga, et 20-ndate esimeses pooles ja vbl ka keskel olin ma alati esimene, kes silmi pööritas, kui kuskil mõni röökiv titt kisas (just niimoodi ma lastest tol ajal mõtlesingi) ja olin oma mõtetes sada korda juba seda ema/isa siunanud, et miks ta ei suuda oma lapsi kasvatada. Kusjuures lähedaste laste puhul ma nii ei mõelnud, aga tänaval/bussis/rongis vms, kus ma nutvaid lapsi kohtasin – ma juba oma peas ohkasin ja mõtlesin, et kui minul kunagi üldse peaksid lapsed sündima (siis ma ei olnud väga kindel, et ma neid üldse tahan), siis mina suudan nad sünnitusmajast väljudes juba viksideks ja viisakateks kasvatada. Oeh jah – lollakas olin – mis seal muud.

Ilmselgelt ajaga mu sellised nõmedad arusaamad kadusid, aga jäid alles mõned, mis mind kuni E sünnini saatsid. No näiteks, et minu laps magab alati oma voodis ja hiljemalt paarikuuselt suudab ta kindlasti juba terve öö järjest magada. Ja kuigi mulle öeldi, et saa ikka enne laps ära ja siis tee plaane, aga eks me tahame ju ise ikka kõige targemad olla. Eriti siis, kui meil kogemus veel täiesti puudub.

Nüüd, mil mu tuttav saab varsti esimest korda emaks ja tal on ka plaan beebi ruttu oma voodisse magama saada, siis üks osa minust tahaks see targutav lapsevanem olla, kes ütleb, et saa enne laps ära ja siis vaata, aga ma surun selle soovi maha ega ole seda. Miks? Seda kahel põhjusel – esiteks lapsed on nii erinevad ja nende vanemate järjekindlus on ka erinev – seega asjad, mis meil Hendrikuga ei õnnestunud, ei pruugi teistel vett vedama minna. Ja teiseks – kui ka juhtub, et see ei õnnestu, siis las tulevasel emal olla oma illusioonid, milleks neid enne purustada? Las need purunevad siis, kui laps ära sünnib. Või siis ei purunegi üldse. Minul oma voodis magamise ja öiste ärkamise oma purunes – viimati küll alles hiljuti, sest varem E nii palju ei ärganud.

Nagu ma ka kirjutanud olen, siis paljud minu unistused ei purunenud – imetamisraskused, verised rinnanibud, laps, kes on nõus ainult a la autos magama, kui see sõidab (tutvusringkonnas on selline näide olemas ja vanemad muudkui sõitsid sihitult ringi, et laps oleks nõus kas või natuke magama) – neid ma lootsin mitte saada ega saanud ka. Lisaks sain lapse, kes esimestel kuudel ärkas öösel üks-kaks korda – seega ka unetutest öödest ei teadnud ma midagi. Tegelikult siiani ei tea, sest kuigi E ärkab nüüd neli-viis korda öö jooksul, siis ta jääb kiiresti uuesti magama. Jah, minu uni on selles mõttes lünklikum, aga seda pole kordagi olnud, et ma poleks üldse saanud magada või ma peaksin E-ga üleval passima. Nii et kokkuvõttes on mul tegelikult hästi läinud, alguses isegi ülihästi lausa.

Just sellepärast ma üritangi end tagasi hoida ega hakka oma ühe pea kümnekuuse lapse põhjal midagi kellelegi ütlema, kellel veel lapsi ei ole, aga kes need varsti saavad. Jah, ilmselt on inimesed niimoodi loodud, et tahaks täiega targutada (mina vähemalt küll) – aga mulle raseduse ajal ei meeldinud kuulda erinevaid stsenaariume sellest, mis tegelikult siis juhtub, kui sa reaalselt emaks saad. Tähendab – tegelikult meeldis küll, aga väga paljud neist olid nii negatiivsed ja huvitav selle juures oli see, et just lastetud inimesed kippusid ette nägema, et oma eluga võid hüvasti jätta pikaks ajaks, kui lapsed saad. Et lapsevanemate endi puhul saab veel sellisest suhtumisest aru, sest neil on tõesti oma kogemus varnast võtta, aga miks need lastetud kõige rohkem targutavad?

Aga tuleb tunnistada, et kahjuks ma ise olin samasugune kurjakuulutaja, kui mul veel endal lapsi ei olnud. Just seal 20-ndate alguses. Kui keegi kuskil mainis, et saab varsti lapsevanemaks, siis selle asemel, et õnne soovida, hakkasin ma südamest kaasa tundma ja mainisin midagi sellist, et naudi vabadust senikaua, kuni sul see veel alles on, sest varsti on sellega kõik.

Ei tea, millest selline käitumine tingitud on? Minu enda puhul ehk sellest, et mul olid silmaklapid peas ja kuna ma tõesti ei teadnud, kas ma tahan tulevikus lapsi saada, siis ma mõtlesin, et mind sellised asjad nagunii kunagi puudutama ei hakka – seega targutamine tundus hea mõte olevat. Või hoopis sellest, et mul oli tegelikult kurb meel, sest ma ei olnud enda kõrvale tollel ajal leidnud seda inimest, kellega pere luua? Ma pakun, et rohkem siiski viimane variant. Ja kuidas inimene, kes tegelikult südamesopis tahaks lapsi saada, aga pole selleks veel õiget inimest leidnud, ikka käitub? Üritab selles kõiges enda jaoks väga palju negatiivset leida, et mitte kurvaks muutuda, et temal perekonda niipea silmapiiril paistmas pole.

Et jah – enne lapsi olin ma enda arvates täiega tark kõige suhtes, mis lastega kaasnes, aga nüüdseks ühe lapse emana ma olen aru saanud, et tegelikult ei tea ma siiani sellest mitte essugi. Emaks saamine tähendabki laias laastus ka seda, et sa saad tegelikult aru, et sa ei peagi tark olema, vaid kõik tuleb tasapisi. Minul olid kindlad mallid, millesse ma tahtsin oma last suruda, aga ma olen taibanud, et need asjad ei toimi niimoodi. Seega ma olen nendest sundmõtetest lahti lasknud ja selle tõttu on emadus palju rohkem mõistevamaks minu jaoks läinud 🙂

Kuidas teie mõttemaailm enne lapsi oli? Kas arvasite ka, et teate sellest maailmast kõike? Ja mis soovid teil raseduse ajal lapsevanema eluks olid ja kas need täitusid või pigem purunesid? Mina saan enda puhul muidugi rääkida soovidest, mis ma alla aastase lapse puhul olin ette kujutanud, sest seda, mida tulevik toob, saan ma siis võrrelda, kui see aeg reaalselt käes on 🙂

Paar pilti siis ka viimasest ajast!

View this post on Instagram

Ilusat juunikuu algust! 😍

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Nädalavahetuse chill 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1591458362362.jpg

12 kommentaari “Kes on enda meelest kõige targemad lapsevanemad?

  1. Tere.
    Kirjutasid siin mõned kuud tagasi, et hakkad säästma pikemaks kodus olemiseks. Mul ka kohe emapuhkus tulemas. Kui saladus ei ole, siis palju oled säästnud ja äkki jagad mõned säästunipid, mis võiksid kasulikud olla kõigile uutele emadel. Päikselist suve🤗

    • Ma heameelega jagaksin, aga kahjuks pole ma suurt mitte midagi veel kogunud. Ma olen veits sõltuvuses netishoppamisest olnud, aga üritan end kokku võtta. Et kui tõesti tahan riideid tellida, siis olen endale Paavli kaltsuka netipoe avastanud – sain eelmisel korral 20 euroga umbes 12 riideeset. Et mujalt kavatsen end heaga eemale hoida 😀 Ma oleksin pidanud varem selle nipi avastama, sest ma vist täiesti ilma netis poodlemiseta elada ei saa, aga seal on tõesti odavad hinnad. Nii et olen selles mõttes täiega feilinud kahjuks, sest kogunud ma suurt midagi veel ei ole. Ma loodan, et kui paari kuu/poole aasta pärast see teemaks tuleb, siis on olukord teistsugune.

      Nii et teiste head kogumisnõuanded on seega oodatud! Ma tean, et paljud teevad eelarve või liituvad Facebookis Kogumispäevikuga – et vbl need aitavad sind paremini. Mina jah pole end suutnud veel sel teemal kokku võtta, aga ma üritan seda tegema hakata, aitäh meenutamast ka! 🙂

  2. Mul küll on lapsed juba suhteliselt suured 10 ja 12). Aga mäletan väga hästi kuidas esimest last oodates rääkisid kõik, absoluutselt KÕIK unetutest öödest gaasivalude tõttu. Et need tulevad kõigil, laps röögib ja sa ei saa midagi teha. Ma isegi ei kartnud seda, vaid arvestasin tõsiasjaga nagu mähkmete vahetus vms normaalne nähtus beebide juures. Aga ma ootan neid gaasivalusid siiamaani, laps juba 12 ja pool aastat vana 😁
    Ma ise laste saamise osas väga targutaja ei olnud. Pigem kuulasin ja katsun asjast aru saada. Minu kaks last on väga erinevad olnud. Esimene tõesti magaski pikad ööuned juba beebina (oma voodis!). Teine ei maganud kordagi oma voodis, kogu aeg kaisus ja pidevalt sõi. Isegi 10-aastasena tuleb vahel minu voodisse magama (oma teki ja padjaga õnneks).

  3. Esimese lapsega on kõigil suured plaanid ja ostetakse uued asjad. Esimesega läks mul ka normaalselt, õppis päris kiirelt magama ja üldse kiire arenguga, imetamine see-eest ei sujunud enda teadmatusest, üsna ruttu pudelile üle. Teist oodates juba teadsin, mida vaja, kuidas, võtsin imetamisnõustaja haiglast koju saades. Sain teise lapse väikse vahega, hullumaja, väikelapse ja kapriisse beebiga kes esimene aasta ei maganud, muutusin närvihaigeks magamatusest. No ja kuna esimesed kaks olid tüdrukud, siis poissi ikka ka vaja, taevale tänud, oli rahulik laps, magas ja sõi. Paljuski sellepärast, et teise kahe kõrvalt jäi vähem aega, aga ka sellest et ise kogenum.Praegu kaks esimest algklassides ja poiss lasteaias, aga unevõlg on alles, ikka keegi ärkab, haigused, koroona pärast distantsõpe. Kõik kolm on eri iseloomude ja tahtmistega, tugevad isiksused, panevad mind pidevalt proovile. Koer on ka veel, et ikka seltskonda oleks.

    • Jaa, see asjade ostmine on ka täiesti õige! Mina varusin ka enne sünnitust nii palju asju, millest pooli iial ei kasutanud. Õnneks beebiriideid sain teistelt ja neid olen palju ka kasutatult ostnud või siis tõesti kohtadest, kus üks bodi maksab a la 2.99 (Reserved, Kaup24, Elery.ee jne). Aga samas – kes ei tahaks esmakordse lapsevanemana pigem rohkem ette valmistatud olla kui vähem 😀

      • Ma ostsin esimesele lapsele ka kõik uued asjad. Kuna teadsin, et poiss tuleb, siis ikka sinised-autode-traktoritega. No enamus jõudsid selga ka. Hoidsin asjad kõik alles, teades, et soovin üsna väikse vahega teist last ka. Aga no selle peale, et teine võiks tüdruk olla, tulin alles teise lapse kuklavoldi ultraheli oodates… teine tuli poiss ikka, nagu ma tegelikult kogu aeg sisimas lootsin ka 🙂

      • Merle, eks nende riietega on jah nii, et taaskasutus on hea! 🙂 Ma vahel vaatan täiega, et nii ilusaid kleidikesi on tüdrukutele, aga pole, kellele neid selga panna 😀

  4. Enne esimest poega – laps magab enda voodis, enda toas. Kõik ütlesid, et oota ära ja raudselt magab kaisus ja ripub tissi otsas ja ei maga üldse. Ja raudselt olen karm ema. Nemad eksisid, minul magaski laps oma voodis ja lõpuks kenasti enda toas ja magaski öö läbi rahulikult. Ometi sai poeg jõhkralt tähelepanu.
    Teine laps, peas oli sama plaan ja sama plaan ka töötas. Lähenemised olid mõlema lapse puhul täiega erinevad, aga mingit karmi unekooli polnud, lihtsalt läks kergelt. Teine laps magas 2 esimest nädalat muidugi iga une mul kaisus, magasin ja puhkasin koos temaga, hiljem valis ta üksi magamise.
    Nutvad lapsed – lapsed nutavadki, kasvatamatusega pole siin midagi pistmist, olin siis nõus sellega ja olen siiani sellega nõus.
    Kui kunagi arvasin, et rutiin pole laste jaoks oluline, siis lastega tean, et kui lapsel on kindel rutiin, on laps rahul. Seda nii minu vanema kui noorema lapse jaoks.

    • Jaa, ka mina tean mitmeid näiteid, kus laps on peaaegu kohe oma voodis maganud. See olenebki ehk lapsest, aga ka vanematest – meie ei olnud sellega siiski piisavad järjekindlad, aga vbl see oligi mulle endale õpetuseks, et alati ei lähe kõik nagu planeeritult. Ja ega enam pole vahet ka, kelles see viga oli ja kas see üldse kokkuvõttes viga oli – mis tehtud, see tehtud 🙂

      Aga jah – eks sellega ongi see teema, et kogemused on nii erinevad 🙂 Mis ühele läheb kohe ludinalt, see teisel ei lähe ja vastupidi. Kokkuvõttes teevad kõik õigeid asju, lihtsalt erinevalt.

  5. Minul kogemust napid kolm kuud, aga nii mõnedki illusioonid-lootused on hooga aknast välja lennanud 🙂
    Hästi on läinud:
    Oma voodi. Laps magab öösel oma voodis (mis on esialgu küll meie toas). Seda joont olen ma algusest peale pool-hirmuga rangel hoidnud, sest tean, et kui laps oleks meie voodis, siis ei saaks ma ise silmatäitki magada.
    Imetamine. Imetamise osas mind hirmutati enne sünnitust, kuidas saab raske olema ja kuidas paljudel ei õnnestugi rinnaga toita jne. Noh, peale selle, et alguses olid rinnad valusad (mis on loomulik), ei ole seni probleeme olnud. Sööb ja kosub ilusti.

    Mured:
    Uni. Lootus, et pool aastat vähemalt imik eelkõige sööb ja magab – ehk et päeval on imikul vähemalt 2x 1,5-2h und, kus ma saaksin midagi teha. Lubage naerda, meie tegelane konkreetselt KEELDUB päeval magamast… mõnikord on juhtunud, et õnnestub ta magama saada, aga mida aeg edasi, seda konkreetsemaks see keeldumine muutub. On olnud päevad, kus ma 3-4h järjest üritan teda magama panna, nutame lõpuks mõlemad. Kõik sada imet olen ära proovinud ja targad uneraamatud läbi loetud, aga ei midagi.
    Rutiin. See lootus, et laps sulandub meie väga rutiinivabasse ellu – jällegi, lubage naerda! Nüüdseks olen väga hästi aru saanud kui väga väikelapsel rutiini on vaja. Mina õpin rutiini ära, mitte väikelaps rutiinivaba elu.

    • Siis on mõned asjad läinud nii nagu sa ootasid ja teised jälle mitte. Kusjuures see rutiin on tõesti oluline märgusõna laste puhul, tunnistan ausalt, et endal on see asi veits metsa läinud…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s