Omamoodi inimesed internetis…/ Eesti sai eurovisiooni finaali, jee! / Nuudelpadi on tõesti väga mugav!

Keegi võiks mulle ühe veidra Facebooki fenomeni ära seletada. Kuna ma panin selle staatuse just oma Facebooki ka, siis kopeerin:

Ühest asjast ei saa mina mitte teps aru. Nimelt on inimesi, kes panevad Facebooki staatusteks, et nad on kurvad, lahku läinud või täiega masendunud jne. Ja kui keegi siis küsib, et mis juhtus, siis pole enam piuksugi või öeldakse, et ei taha avalikult rääkida 😀 No kui sa juba staatuseks midagi sellist kirjutad, siis ilmselgelt tekib inimestel uudishimu – seega on minu meelest nii naljakas see, et panen, et olen sitaks kurb, aga siis veel nähvan, kui keegi julgeb küsida, mis viga. Ma ise iial ei küsi seda, aga näen, et osad seda teevad, aga siis tuleb kohe, et jätame selle teema, mis see sinu asi on. No otsusta ära siis, kas tahad avalikult oma südant puistata või ei taha, aga selline pooltoores asi on lihtsalt nii naljakas 😀

Või siis see, et kedagi kiidetakse pildi all, et ta on ilus. Ja siis see inimene hakkab vaidlema, et tegelikult pole üldse, et kole jne ning siis tuleb uusi kommentaare peale, et mis mõttes ei ole, oled ju jne ja nii see vaidlus jätkub. Just naised kipuvuvad niimoodi tegema – nagu miks? Kas niisama tänada oleks liiga raske? Ma saan aru jah, et inimesed on ebakindlad, aga kui keegi juba mainib, et sa oled ilus jne, siis ju tema jaoks oledki – mis mõttes on inimesi, kes end pärast seda veel laitma hakkavad? Kas ongi asi ainult ebakindluses või lootuses uusi kiitvaid kommentaare saada?

Ohjah – minul on muidugi lihtne rääkida, sest pidades isiklikku ja avalikku blogi tean ma seda, et kui ma millestki kirjutan, siis ma tahangi sellest kirjutada. Oleks päris narr öelda kommenteerijatele, et mida sa krt veel pärid, kui ma ise olen postituse teinud. Sama kehtib ju Facebookis. Aga mõne inimese jaoks vist mitte 😀 Ja komplimentidele vastamine võiks ka aitäh olla, mitte vaidlema hakkamine, et tegelikult ikka nii ei ole. Nagu mis eesmärk sellel on? Ebakindlus nagunii, aga veel? On ikka inimesi siin maailmas…

Ja nii ongi! Mul on paar sellist naistuttavat Facebookis, kes väga tihti niimoodi teevad. Oleks nad siis teismelised, aga 30-aastased ja vanemad naised. Lisaks kõigele muule lisab üks neist tihti staatuseks, et ta abikaasa on täiega hea mees… kuni homseni, mil ta on maailma kõige suurem mölakas. Üks kord ma viskasin õli tulle ja kommenteerisin, et mis aastaks ta plaanib ära otsustada, kas tal on hea või halb mees – et nii läheb igavaks juba lugejatel muidu. Arvata on, et sain vihase vastukaja, et mis see minu asi on jne. No ise ta elab oma elu ju avalikult (just selles mõttes, et ise jagab neid detaile ju). Facebook on blogist selles mõttes erinev, et seal on vähem inimesi, aga point on suht sama. Kui mina kirjutaksin midagi taolist Facebooki, siis loogiline, et inimesi võib huvitada. Sama ju blogiga. Veider maailm ikka…

Blogimaailmas olen ma minevikus ka sarnast suhtumist kohanud, hetkel vist enam mitte. Et blogija mainib, et tal on lugejatele midagi öelda, aga see on saladus. Nagu mis mõttega sa üldse rääkima hakkad siis? Või kui see on hetkel saladus, siis ehk ootad ja tuled sellega siis välja, kui see enam saladus pole? Pole ju tuumafüüsika, et sellest ei peaks aru saama.

See selleks. Ma vaatasin eile eurovisiooni I poolfinaali. Muidugi olin ma ülimalt rahul, et Eesti finaali sai! Mulle on see lugu algusest peale meeldinud ja kuigi eile läks midagi esituses pekki, siis üldmuljet see ei rikkunud. Eriti arvestades seda, et pärast meid tuli kohutav Portugal, mille puhul ma kartsin, et see pask saab nagunii edasi ja võidab ka, aga õnneks sel korral mitte. See eelmise aasta Iisraeli võidulaul ja Netta olid juba niigi kohutavad! Ma ausõna tahtsin oksele hakata, kui ma nägin, et Netta jälle esineb ja finaalis teeb ta seda veel kord. Ja mitte sellepärast, et Netta on ülekaaluline vms, vaid mulle lihtsalt ei meeldi ta laulud, ta näoilmed ega mitte miski tema juures (ega ka tema väljaütlemised meedias). Minu meelest on see viimase 20 aasta kõige hullem võidulaul olnud – just see on aeg, mil ma eurovisiooni rohkem jälgima olen hakanud. Ma pakun tegelikult, et isegi kogu eurovisiooni ajaloo kõige kohutavam laul, sest ma ei usu, et kunagi minevikus on midagi hullemat olnud. Auväärse teise koha saab 2017.aasta võitja Portugal ja Salvador Sobral, kelle puhul ma uskusin, et asi ei saa enam hullemaks minna. Oi, kuidas sai ikka – seda lausa kõigest aasta hiljem! Salvador Sobrali laul oli Netta omaga võrreldes lausa sõõm värsket õhku, kuigi kumbki ei kõlba minu meelest kuhugi.

Aga eilsetest poolfinaali lauludest meeldisid mulle lisaks Eestile Küpros ja San Marino. Kusjuures San Marinot ei ennustanud keegi edasi, aga sai ikka. No natuke mööda see mees ehk laulab, aga siiski meeldib. Üldiselt midagi nii erilist minu jaoks polnud – eks näis, mis II poolfinaal toob. Ja finaal ka muidugi, sest ikka tahaks ju, et Eestil hästi läheks!

Aga nuudelpadi on tõesti issanda õnnistus! Kui ma tööle lähen, siis Hendrik võtab ise selle kaissu 😀 Palju parem magada kohe.

Tellisin blogiauhindadeks ka kleidi ära, peaks paari päeva jooksul kohale jõudma. Niimoodi võib mulle see internetist tellimine veel meeldima hakata 😀 Ega ma veel päris kindel pole, et ma just sellega lähen – see selgub siis, kui see kleit kohale jõuab.

 

 

 

 

Advertisements