Argielu

Täna oli ikka nii teistsugune päev! Just selles mõttes, et ma ei ole harjunud nädala keskel pikalt tuduma, aga täna sai lausa 10.00ni põõnatud. Siis tulin korraks üles, aga põõnasin varsti edasi. Kuna Hendrikul on õhtune vahetus, siis saime koos pikalt tududa – nii hea oli 🙂 Kuigi see öine ärkamine ei ole mul sugugi nii äge, siis vähemalt saan selle unevõla hommikuti tasa teha.

Sest tavaliselt on ikka niimoodi, et kui Hendrik on õhtuses vahetuses (üle nädala), siis ma juba magan sel ajal, kui ta jõuab – ehk siis suuremat vestlust ei saa öösel pidada, kuna ma pean vara ärkama. Aga nüüd ta tuli ja rääkisime mitu tundi enne uinumist niisama elust ning asjadest. Muidu olid meil need vestlused muul ajal, sest öisel ajal väga ei saa, sest kuigi õhtuse vahetuse puhul saab tema hommikuti põõnata, siis mina ju varem ei saanud.

Selles mõttes on tõesti omapärane tunne, et nii palju vabadust on korraga. Ärateenitud vabadust, sest Eestis on see asi ikka hästi, et enne sünnitamist saab korralikult aja maha võtta. Et saaks siis valmistuda lapsevanemaks saamiseks 🙂 Mitte et selleks nii otseselt saakski ette valmistuda, sest see on täiesti uudne olukord – nagu pea ees vette hüppamine põhimõtteliselt. Iial ei tea, mis sind ees võib oodata. See võib olla lihtsam, kui sa arvad, aga enamasti on see vist siiski kõvasti keerulisem. Eks näis jah, mida see eluke selles mõttes toob.

Täna käisin ka niisama Põlvas kolamas ja shoppamas. Ma tegelikult pole seda eriti Põlvas teinud, sest nädala keskel olen ju tööl olnud, aga nädalavahetustel oleme siiski pigem Tartusse läinud. Et kui mingit väga kindlat asja on vaja, siis ei pruugi siit leida. Täna ma kusjuures leidsin peaaegu kõik, mida mul vaja oli.

Vot sellised argised lood siis hetkel. Ma vist lähen jälle “Lennuõnnetuste uurimist” vaatama – see on nii põnev saade minu meelest – just see uurimine, mitte õnnetus ise. Et muidugi kõige parem oleks, kui selliseid asju ei juhtuks, aga kui juhtub, siis neid alati uuritakse põhalikult, et järgnevaid samalaadseid õnnetusi ära hoida. Ja tihti see aitabki, kui tegemist on ükskõik millise tehnilise rikkega, aga kui mängu tuleb inimfaktor ja pilootide vead, siis seda kahjuks ära hoida ei saa.

Täna vaatasin ühte osa, mille Telia salvestus lõppes enne ära, kui see läbi sai – mind jäi kummitama küsimus, et mis sellest sai siis (et miks see lennuk siis ikkagi alla kukkus). Pean vist netist selle osa üles otsima!

Advertisements

Lõppsõna

Minu üle-eelmise postituse viimane kommentaar näitab hästi ära (vastus ühele kommentaarile), mida ma praegusest olukorrast arvan. Lühidalt ja konkreetselt sel korral:

Sul on see võim olemas, kui sa oled veebikonstaabel või sul on tutvused seal 🙂Kui pole, siis ei saa sina midagi teha. Nagu ma aru sain, on postitusest juba teada antud, aga siiani pole keegi mulle kirjutanud, et ma selle maha võtaksin.

Ma muidugi võiksin selle postituse kustutada, avalikult vabandada ja olla see tore inimene, kes oma “ülisuurest” veast õppis, aga ma valetaksin otse näkku kõigile. Ja see on asi, mida ma teha kahjuks ei oska.

Ja ma ei saa aru, mis šokis osad blogijad sellest postitusest on, et omg, blogimaailm polegi ühtne konnatiik, kus kõik kokku hoiavad? Millal see viimati selline üldse oli, aastal 1996 ehk? Blogijate “ühtehoidvat” Instagrami juhtis (ei tea, kas enam juhib) anonüümne intrigant (kes tahtis, et teised blogijad end mingis Facebooki grupis AVALIKULT ja oma nimega tutvustaksid – olles ise täiesti anonüümne), need eetikaga näkku viskavad blogijad on esimesed, kes veits privaatsemates vestlustes Miiut maha teevad, aga Facebooki grupis on visad kaitsma (ei mõtle siinkohal Paksukest, loe alt selgitust), Merje-Mallukas-Eveliis-Marimell on hulle blogisõdasid pidanud jne. Ja nüüd väidavad kõik, et blogimaailm on sitaks ühtne maailm… Lubage naerda. Vot see on huumor kuubis hoopis.

Mina võin ju loll olla, aga seda täiesti ühtset blogimaailma ei eksisteeri. Blogiauhinnad küll toovad selle kokku ja see on tõesti tore üritus, aga kõik inimesed ei ole ilusad ega head alati. Ka mina mitte. Ja nüüd kõik, et omg, kustuta ära see postitus jne, et tulevikus kahetsed. Vbl kahetsengi, aga hetkel ei kahetse. Ma olen minevikus paar postitust kirjutanud, mida ma ei kahetse, aga ilmselt päris niimoodi neid asju enam ei sõnastaks. Ja kui kord jõuab selle postituse kätte, siis küll ma teada annan. Niipea seda ilmselt ei juhtu.

Edit: Kuna minuni jõudsid screenshotid Paksukese kinnisest Facebookist, kus tema ja teised veel said aru, nagu ma mõtleksin teda selle eetikaga näkku viskava blogija suhtes, siis ma ei mõelnud teda selle all. Ainult see esimene osa oli seotud Paksukesega, pärast koma tuleb info kahe teise mitteanonüümse blogija kohta. Et tõingi välja erinevaid näiteid, miks blogimaailm ei ole ühtne maailm. Seda, mida Paksuke Miiust arvab või ei arva, ma ei tea. Need, keda mina mõtlesin, ei ole anonüümsed blogijad. Ja ühele neist ma tõin selle nagunii Facebookis välja.