Eurovisiooni muljetest/ Poisiklutt on juba praegu tõeline vägilane…

Eurovisioon on ka selleks aastaks läbi saanud. Kuna ma jäin II poolfinaali ajal tuttu, siis ma ei teadnud, et seal tõesti olid paremad laulud kui I poolfinaalis. Osaliselt olen ma eurovisiooni tulemustega väga rahul, samas osaliselt jälle üldse mitte.

Eile õhtul tuli mu sõbranna ka meie juurde, et eurovisiooni vaadata. Hendrik läks kuskil pärast Eesti esinemist tuttu, minul hakkasid silmad kinni vajuma just enne žüriipunktide saabumist. Just sel hetkel sõitis mu sõbranna ka koju ära, sest tema oli samuti väsinud. Ja nii ma tuttu jäingi… Ärkasin lõpus üles ja olin üllatunud, et Holland võitis, aga veel rohkem olin halvas mõttes üllatunud selle üle, et Eesti kõigest 19.koha sai…

Alustamegi siis Eestist – mulle see lugu tõesti meeldis. Ja ma olin üpris veendunud, et nad esikümnesse ka jõuavad. Kuigi finaalis tegi prohmaka kaameramees, sest näha jäi ka teine kaameramees, kes kogu protsessi filmis, aga selle pärast nii halb tulemus kindlasti ei tulnud, sest ega see ju Victor Cronest ei sõltunud (ja see kestis ainult paar sekundit). Kui ma täna hommikul üles ärkasin ja kuulsin, et I poolfinaalis olime me lausa 4.koha saanud, siis tundus see finaalis 19.koht kuidagi eriti nõme. Et kui eile lõpus kuulsin, et Eesti sai 19.koha, siis olin kindel, et ju me juba poolfinaalist napilt edasi saime, aga selline suur kohtade erinevus tuli küll üllatusena. Ilmselt II poolfinaalist me poleks edasi saanudki, aga minule see laul meeldis ja oleks ka siis meeldinud, kui ma ei oleks eestlane. Selles mõttes oli päris kahju Victor Cronest, kes intervjuud andes oli ise ka üpris pettunud. Küll aga läks meil isegi hästi, sest viimasel ajal oleme me finaalis üle kolme aasta olnud. 2012 (Ott Leplandi 6.koht), 2015 (Elina Borni ja Stigi Rästa 7.koht), 2018  (Elina Nechajeva 8.koht) – ehk siis statistiliselt läks meil isegi hästi, et kaks järjestikku aastat finaali jõudsime. Kuid jah – see osa valmistas küll pettumuse, aga ju siis rahvale ega žüriile ikkagi meie laul ei meeldinud nii palju. Minule aga küll meeldis!

Tulles tagasi positiivsemate asjade juurde, siis lõpuks võitis normaalne laul! Ma ise ei hääletanud Hollandi poolt, sest see polnud minu kõige suurem lemmik, küll aga kuskile esiviisikusse kuulus kindlasti. Ma ise hääletasin Rootsi, Šveitsi ja ka San Marino poolt. Ega ma viimase puhul arvanudki, et nad kuhugi kaugele jõuavad, aga selle laulu tantsuline meloodia mulle meeldis. Olin üpris kindel, et nad sinna tagumisse poolde jäävad, aga seda ma tõesti poleks osanud arvanud, et nad Eestile kõigest ühe koha kaotavad. Sest ma nimelt uskusin, et Eesti jõuab kõvasti paremale kohale.

Teise koha saanud Itaalia laul mulle meeldis, aga päris nii kõrgele poleks teda ise pannud. Kolmanda koha saanud Venemaa meeldis mulle ka ning neljanda koha saanud Šveits oli üks mu lemmikuid. Norra oleks minu nimekirjas kindlasti halvema koha saanud kui viies ning Rootsi oleks esikolmikus olnud. Selles mõttes on Rootsist kahju, et enne rahvahääletust oli neil võimalus võita, aga siis kukkusid hoopis kuuendaks. Seitsmenda koha saanud Ažerbadžaan ei meeldinud mulle üldse, aga veel vähem meeldis mulle kaheksandaks jäänud Põhja-Makedoonia, kes žüriihäälte põhjal ju pikalt lausa liidrikohta hoidis. Jumal tänatud, et nad ei võitnud, sest kuigi eelmise aasta võitjast Nettast oli see laul parem (isegi meie Leto Svet oli sellest jamast parem), siis oleksin ma üpris pettunud olnud, kui jälle mingi saast oleks võitnud nagu viimased kaks aastat. Austraalia oli täielik pask, Island ei meeldinud mulle üldse vaatamata oma sõnumile, mida nad edastasid, Tšehhi oli mittemidagiütlev – ehk siis ei jäänud meeldegi. Taani laul oli nagu mingid kanad õrrel kaagutamine ja Sloveenial oli üpris nunnu laul, aga pigem selline, mis eurovisioonil suurt edu ei tooks.

Ongi esimesele poole lauludele oma hinnang antud, teisi ma eraldi ei hakka välja tooma. Sel korral mulle enam Küpros eriti ei meeldinud, kuigi I poolfinaalis meeldis. Ahjaa, selle üle oli mul hea meel, et see saast Prantsusmaa eriti kaugele ei jõudnud (aga sai Eestist siiski parema koha – nagu mis mõttes… Prantsusmaa oli 14.ja Eesti 19.) Mulle ei ole absoluutselt erinevuste vastu midagi, sest ma olen vägagi tolerantne inimene, aga viimasel ajal ongi sellised inimesed võitma hakanud, kuigi nende laulud on surmigavad. Conchita Wurst ehk Austria võitja aastal 2014 oli minu meelest vägagi hea, aga pärast seda on need nii-öelda erilised esitajad nii mõttetud olnud. Ja nagu suht tavapäraseks juba saanud, siis viimasel kohal on ikka keegi suurriikidest – sel korral siis Suurbritannia. Nemad on väga tihti viimased, aga see laul oli ka nii igav.

Et Hollandi võiduga võis rahule jääda, kuigi minu isiklik lemmik oleks Rootsi olnud. Ja selle üle olen küll rõõmus, et Põhja-Makedoonia ei võitnud, vaid rahvahääletusel ikkagi suhteliselt põrus. Õnneks! Eesti suhtes olid lootused kõrgemad, aga mis seal ikka siis… Läks sel korral niimoodi. Mis laulud teile meeldisid? Tegelikult häid laule isegi jagus ja õnneks olid need kõik ka esiotsas (välja arvatud siis Eesti kahjuks).

Kui muudest teemadest rääkida, siis eile oli üpris tegus päev. Päeval käisime Hendriku noorema venna sünnipäeval, kes sai 13, pärast seda läksime Hendriku sõbra lapse sünnipäevale, kes sai kaheaastaks. See toimus nende maja aias ja väga mõnus õhtu oli! Minu jaoks ehk natuke palav, aga rasedana ongi mul alati palav 😀 Hendrik sai suitsusaunas käia, aga mina jätsin selle vahele. Kusjuures ma ise polegi kunagi just konkreetselt suitsusaunas käinud. Kuna Hendriku sõprade seltskonnas on üks naine, kelle tähtaeg on 15.juuni, siis saime rasedusmuljeid jagada – no temal on sünnituseni kõvasti vähem aega kui minul.

Reedel käisin kusjuures Tamme Erakliinikus ja sain ultrahelipildi jälle. Ma tean jah, et mainisin, et ma enam erakliinikusse ei lähe, aga kuna Tartu Ülikooli Kliinikumis seda ei saa, siis ikkagi läksin. Ka seal öeldi mulle, et beebi on suur, et juba praegu kaalub 1090 grammi ja mul jookseb alles kuues kuu (täna on 27+0). Kui mu oma ämmaemand arvas, et ilmselt võib beebi 4500 grammi kaaluda, kui ta sünnib, siis siin öeldi, et võib lausa 5kg sündides olla! OMG! No eks ma ise ka söön palju, aga samas mulle öeldi, et ta oleks siis ka suur, kui ma ei sööks, aga ilmselt siiski mitte nii suur… Et toidu piiramine ei teeks muidugi paha, aga see pole üldse kerge, kui ma pole mitte kunagi oma elus pidanud midagi piirama. Vot see on asi, millega mul on raske harjuda, sest ma olen siiski terve oma elu võinud süüa kõike, mida ma tahan ja ikkagi suht samas kaalus olnud – ehk siis normaalkaalus (kui Mehhiko välja jätta), aga hetkel on asi sellest muidugi kaugel. Nüüd 29-aastaselt näitab elu mulle, et Jaanika, see kõige söömine ei kehti mitte igavesti. Mis on muidugi jama. No ise nad mulle ilmselt sünnitada ei lase, kui laps peaks ikkagi üle 4500 grammi minema, sest esimene laps ja see võib mu niimoodi ära rebestada. Eks näis muidugi – tihti need alguse beebi sünnikaalu prognoosid ei ole päris õiged. Küll aga läheb lõpp kindlasti raskeks, sest kui juba praegu vahel selg valutab, siis mis saab siis, kui poisiklutt tõesti sündides ligi 5 kilo kaalub? Ma ausalt öeldes ei tea, palju peaks keskmine beebi kuuendal raseduskuul peaks kaaluma, aga vähem kui ligi 1100 grammi, mis ta hetkel kaalub. Samas on veider mõelda, et just viimasel kolmel kuul võtab ta nii palju juurde, sest keskmine laps kaalub sündides ju kuskil 3500 grammi. Palju teie beebid kuuendal raseduskuul kaalusid ja palju sündides? Aga muidu kõik muud asjad olid normis – looteveehulk, süda lõi 158 lööki minutis.

Mul on jäänud veel nädal ja üks päev tööl käia! Siis saan koju puhkama jääda 🙂

Advertisements