Laupäev Sibulatee puhvetite päeval (Alatskivil, Kolkjas ja Varnjas)/ “Võta või jäta” – väga hea uus kodumaine film, kui selle lõpp ainult teistsugune oleks… /Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Ja ongi puhkus peaaegu läbi saanud! Täna oli meil Hendrikuga tegevust täis päev, sest hommikul me mõtlesime kõigepealt, et mida selle üpris kauni laupäevaga üldse peale hakata. Googeldamine viis meid selleni, et täna toimus Sibulatee puhvetite päev 2018, kuhu me oma sammud (loe: auto) seadsime! Me kumbki pole varem sellest üritusest osa võtnud, aga see on lausa kolmas kord, kus paljudes Peipsi järve äärsetes piirkondades väga erinevaid asju müüakse alustades sibulatest lõpetades kõikvõimaliku käsitööga. Meie plaan oli külastada Alatskivi, Kolkjat ja Varnjat.

Kõigepealt sõitsime Põlvast Alatskivile. Ma ei ole vist seal varem käinud, vähemalt ma ei mäleta küll, et oleksin, Hendrik pole sinna ka juhtunud. Olime seal laadal, sõime kooki – sellega kusjuures oli see teema, et seda maitsvat maiust ei saanud osta, vaid pidi mingi pildikese värvima ja siis selle vastu anti kook. Rahvast oli piisavalt, mingi bänd mängis ka. Sealt ma ostsin ühe pluusi ka – maksis kaks eurot ainult, panin selle õhtupoole juba selga (kui Võrru kinno läksime, aga sellest juba hiljem).

Alatskivi laadal 🙂 Ootan, kuidas Hendrik kaarti värvib, mina tegin selle juba ära.

Vol 2

 

Pärast Alatskivi sõitsime korraks Kolkjast läbi, aga sealsel laadal ei peatunud, vaid suundusime otse Varnjasse. Varnja oli nendest kolmest kohast minu lemmik – väga ägedad laadakohad, müüdi erinevat toitu ja esemeid, rahvast oli palju. Me ostsime suitsuvorsti, patsijuustu (ma polnud sellest varem kuulnudki, aga Hendrik on seda söönud), latikat, mett. Midagi ehk oli veel, aga hetkel ei meenu.

Varnjas 🙂

🙂

Varnja laat

Rahvast ikka jagus

Ilus maja Varnjas!

 

Pärast Varnjat sõitsime korraks kodust läbi ja siis võtsime suuna Võrru, et seal kinno minna! Me kumbki polnud seal varem kinos käinud, aga Hendrik oli seal saalis mingil muul üritusel käinud. Nagu väiksemate kohtade puhul ikka, siis pannakse see kino püsti ainult siis, kui mingi film on, mida nad näitavad.

Ma teen harva peegliselfisid, aga sel korral siis sai tehtud. Seda pluusi pole siin küll palju näha, aga selle ma ostsin Alatskivi laadalt. Ehk siis kodus väike puhkepaus ja siis suund Võrru!

 

Võrru läksime sellepärast, et ma hiljuti nägin uue kodumaise filmi trailerit. Ja kuna alles eile jõudis see film ka kinno, siis plaanisime selle ära näha. Filmiks oli “Võta või jäta”, mis räägib eestlasest Erikust, kes töötab Soomes kalevipojana ja elab tavalist elu, kui järsku saab teada, et ta eks sai temalt lapse (nad pole pikalt suhelnud – seega mees ei teadnudki, et naine üldse temast rasedaks jäi). Kuna naine ise ei taha last endale, võtab meese tüdruku enda hoole alla, sest vastasel juhul läheks see laps lastekodusse. Film ise räägibki 30-aastasest mehest, kes siiani on suutnud mitte täiskasvanuks saada ja kes on alati emme-issi tiiva alla olnud, aga peab nüüd eluga silmitsi seisma. Kuidas saada hakkama väikse beebiga, kui iseendagagi pole 30 eluaasta jooksul õpitud elama? Milliseid raskusi peab mees ületama? Kuidas veenda lapse ema oma lapsest mitte loobuma? Kas Erik üldse suudab kunagi seda last armastama hakata? Nii palju küsimusi, millele annab ehk film siis lõplikult vastuse.

Film ise on väga hea, trailer oli paljutõotav, film ise õnneks ei jäänud trailerile ka sugugi alla(nagu mõnikord juhtuda võib, et trailer on hea, aga film ise on jama). Ma ei hakka lõppu ära rääkima, aga üht ma siiki ütlen – kui see film poleks niimoodi läbi saanud, nagu see sai, siis oleks see minult 9.5 punkti saanud (10-palli skaalal). Kuna filmi viimased 10 minutit mulle absoluutselt ei meeldinud, siis annan 8 punkti. Kuid siiski – soovitan väga! Head näitlejad, läbimõeldud dialoogid, mõtlemapanev süžee! Kui üksikemadus on Eestis pigem levinud asi (kahjuks!), siis üksikisandus seda pole. Tegelikult on see raske mõlemal juhul, aga arvatakse millegipärast, et üksikisadel on veel raskem, sest… nad pole emad ju. Natuke kahepalgeline suhtumine.

Kui keegi on juba jõudnud seda uut filmi vaatama minna, siis mis emotsioone see tekitas? Mulle üldiselt eesti filmid ei meeldi, aga see film vägagi meeldis, ainult lõpp tõmbas natuke seda fantastilisust alla.

Olen siin vahepeal veel filme vaadanud. Näiteks vaatasin ära suhteliselt palju kiita saanud “Lady Birdi”, mis minus endas mingeid huvitavaid emotsioone ei tekitanud. Lõpp oli lausa nii igav, et jäin tuttu. Iseenesest polnud filmi ideel viga, aga ma ei suutnud end 17-aastase peategelase Christinega samastuda. Võib-olla oli asi minus endas, aga asi jäi minu jaoks lahjaks. Jällegi ei olnud ma selle filmi lõpuga rahul.

Eile vaatasime Hendrikuga ühe prantsuse filmi ka ära – “Les combattants” – see on lugu armastusest, mis viib alguses iseloomult väga erinevad noored teineteisele lähemale. Filmis on valu, eneseületamist, pisaraid, mõistmist, armastust, seksi – seega täitsa vaadatav film oli. Mõned prantsuse filmid on nii imelikud, et mul on alati suur eelarvamus nende suhtes, aga see oli täitsa okei.

Õudukatest olen vaadanud ära “The Bye Bye Mani”, mis oli suhteliselt tavaline, ei midagi erilist. Eriti õudne see ka polnud – seega pigem ei soovita. Siis vaatasin veel ära “Happy  Death Day”, mis oli täitsa hea õudukas, mitte küll eriti hirmus, aga pani mõtlema küll, et mis filmi lõpus saama hakkab. Lugu räägib siis ühest naisest, kes peab mitmeid kordi oma sünnipäeva läbi elama, mille lõpus ta mõrvatakse… Ja siis ärkab ta jälle üles täpselt samal päeval ja peab uurima hakkama, miks teda tappa tahetakse. Kuigi ta üritab kogu aeg ennast surmast päästa, siis see ei kipu õnnestuvat… Seda õudukat ma pigen soovitan, hirmus see eriti küll pole, aga lihtsalt pakub mõtlemisainet, mis on õudukate puhul teine oluline fakt.

Vot selline lugu siis täna 🙂 Mis filmid teile huvi pakuvad? Võite häid filme soovitada, eelistatavalt õudukaid 🙂 Ja kas mõni hiljutine kodumaine film on teile ka hinge läinud? Kuidas teil nädalavahetus sujus? Me hakkame Hendrikuga midagi telekast vaatama, joome õlut, sööme küpsiseid ja seda patsijuustu, millest ma polnud varem midagi kuulnud 😀 Homme saab veel puhata, aga siis hakkab tavaline elurütm jälle pihta!

Lõunatamine sõbrannaga Tillu kohvikus

Praegu pikka juttu ei tule, aga käisime täna sõbrannaga Tillu kohvikus söömas. Ta elab ju ka üldiselt Põlvamaal, ainult suviti on Harjumaal, kus ta lapsepõlvekodu on (sest suvel ta töötab seal). Kuna ta äsja sai autojuhiloa, siis mina ei olnudki varem niimoodi temaga sõitnud, aga nüüd tuli ta mulle järele ja pärast tõi koju ära ka (kuigi ma elan Tillu kohvikule väga lähedal). Nii tore pärastlõuna oli, ma polnud teda ammu näinud ka. Sai naistejuttu rääkida, Tillu kohviku saiakesi nautida ning pärast ka lõunat süüa, mis kõik oli väga maitsev 🙂 Mu sõbranna ka mainis, et kes oleks võinud aasta tagasi seda arvata, et ma siia kolin. Tal on muidugi ka hea meel, sest siis saame rohkem koos chillida jne 🙂

Lõpetuseks siia ka tänane pildike minust Tillu kohvikus!

Veits unise ja valge näoga (nagu ma alati olen, hehe), aga nii õnnelik 🙂 Naudin veel puhkust, päikest ja niisama olemist 🙂

Mis on ülim õnn?/ Hendrik ja tema mõju mulle

Kas teil on ka niimoodi, et kui Telia tehnik tuleb, siis te kohe ei oska kuidagi olla? Et kas teha teises toas omi asju või siis vaadata vahel, mis ta teeb jne? No eile ta siis käis ja see kanalite paigaldus siia võttis oodatust rohkem aega, aga ma olen juba harjunud vist – eelmisel korral Annelinnas läks pea kolm tundi, sest kuidagi juhtmeid vedades suutis too tehnik fonoluku ära lõhkuda, mida ta siis parandama hakkas, et alt ikka keegi helistada saaks, kui külla tuleb ja ma saaksin seitsmendalt ukse avada. No siin sellist asja pole, seega seda muret ei olnud 😀 Aga jah – kanalid said lõpuks paika ja ma olen nii rahul – vaatasin eile salvestusest kõik need osad “Vapraid ja ilusaid” ära, mis mul vahepeal nägemata jäi. Ma olen vist ainuke, kes seda mammutseebikat veel vaatab, uuesti hakkasingi vaatama umbes 1,5 aastat tagasi, vahepeal ma ei vaadanud üldse. Ja nüüd olengi vaatama jäänud. Hendrik ka mainis, et päris omapärane, et nii palju kanaleid on, ta oli oma kolme kanaliga juba nii ära harjunud 😀 Minu jaoks on need ka olulised, aga filmid on eriti tähtsad, sest mulle meeldib filme vaadata. Ja ma ei viitsi netist neid vaadata.

Eile käisime riidekappi ka vaatamas, veel ei ostnud, aga silma jäi midagi küll minu kleitide jaoks. Ja lisaks suurt pesukorvi, Hendrikul oli siiani mingi selline suurem kauss, kuhu ta musta pesu pani, aga suur pesukorv peab olema! 😀 Õnneks see on nüüd ka olemas 🙂

Ja nii me siin vaikselt elame ja toimetame, mina saan veel viimaseid puhkusepäevi nautida, sest esmaspäeval lähen tööle juba. Aga teate, mis on ülim õnn? See, kui koos tuttu läheme igapäevaselt, teineteise kaisus! Ja see, kuidas Hendrik mulle ütleb, et ta mind armastab ja ta on nii õnnelik, et me lõpuks koos elame! Mina ju ka 🙂 Mul on temaga ikka nii vedanud. Ta on inimene, kes on mind nii palju õpetanud selle 11 kuu jooksul, mis me koos oleme olnud. Mitte siis selles mõttes, et ta targutaks või kipuks mind millegi suhtes õpetama, oh ei. Ta ilmselt ise ei aimagi seda, kui palju ta mind on õpetanud lihtsalt olemas olemisega ja just selle iseloomuga, mis tal on. Mõnedel inimestel lihtsalt on see hea aura ja tema on üks neist, ta on hästi hea, soe, südamlik ja mõistev mees. Ja ega siis pulmas ta ilmaasjata terve mõistuse ülesannet ei saanud, ta on alati ka see mees, keda tema sõbrad peavad hästi usaldusväärseks inimeseks, kes suudab igas olukorras rahu säilitada.

Minu imeline Hendrik! See pole vist kellelegi eriline uudis, et ma ei pea ennast maailma kõige soojemaks inimeseks, aga temaga koos olles olen ma ise ka palju soojem/südamlikum naine. Pole seda ülbust ega arrogantsust, mille järgi inimesed mind ehk minevikus defineerinud on. Temaga lihtsalt ei teki tahtmistki selline olla, sest Hendrik on nii armastust ja hoolimist täis mees, et see kõik peegeldab mulle vastu. Ma teen talle hea meelega süüa, kuigi see pole mu lemmiktegevus maailmas, aga ma ei pea ennast selleks sundima – ja see on minu jaoks midagi uut siin maailmas! Jah, muidugi on need lihtsad toidud, sest ma ei oska raskeid teha, aga ma olen pidanud end minevikus sundima sellisteks asjadeks või olen lihtsalt viilinud sellest. Mu sõbranna ütles ka hiljuti, et ehk ongi asi selles, kellele sa süüa teed. Ehk tõesti, sest ma ei tunne kordagi, et mind ei väärtustata jne.

Teate – elu õpetab meid nii palju. Mind on elu kõvasti just õpetanud selles mõttes, et millist suhet ma enam oma ellu ei taha. Toksilist, armukadedat, draamaderohket, suhet, kus toimuvad võimumängud; suhet, kus teineteist ei kuulata reaalselt, kus ei olda teise inimese jaoks tegelikult olemas. Suhet, kus ei hinnata teineteist, kus pisiasjadele ei pöörata tähelepanu; kus ei osata oma emotsioone ega tundeid väljendada ja kui seda ka tehakse, siis just karjudes, sest ainult negatiivsed emotsioone osatakse välja näidata. Ma ei taha oma ellu suhet, kus kogu aeg tülitsetakse, kus pole häid ega hoolivaid sõnu, kus seda teist poolt ei hinnata. Ma ei taha oma ellu suhet, kus öeldakse aastas korra, et mind armastatakse.

Ma tahan oma ellu rahulikku suhet, kus ei toimu mingeid võimuvõitlusi, kus kahel inimesel on reaalselt aega teineteist ära kuulata, kus ma tean, et ma saan igas olukorras alati sellele inimesele loota. Ma tahan oma ellu sellist suhet, kus pisiasju märgatakse, kus tehakse komplimente, tänatakse. Ja kui ongi mingi probleem, siis sellest räägitakse, seda arutatakse. Ma tahan oma ellu suhet, kus ei tülitseta pisiasjade pärast ega teha seda karjudes, vaid arutatakse rahulikult asjade üle; kus on head ja hoolivad sõnad, kus teist poolt hinnatakse. Ja ma tahan oma ellu suhet, kus teine pool näitab mulle nii tegude kui sõnadega välja, et ta mind armastab.

Ja just selline suhe mul ka Hendrikuga on. Jah, ma oleme alla aasta koos olnud ja kindlasti tuleb igasuguseid olukordi ette, kus tuleb kompromisse leida jne, aga mitte kunagi varem ei ole mul olnud nii stabiilset suhet, nii õnnelikuks tegevat. Kui pole olnud minevikus tülisid, siis alati on olnud muud hädad, mis ikkagi kuidagi vaikselt on südames närinud, miski on ikka alati häirinud suhte juures. Ja igasuguseid draamasid ja muid asju on ju ka olnud, nagu me kõik teame.

Nüüd on kõik nii teistmoodi, palju paremas mõttes teistmoodi. Me millalgi arutasime sõbrannaga ka, miks ma minevikus ei ole tahtnud mitte kunagi kellestki teisest päris nimega kirjutada. Hendrik on ju ainukene, kelle tegelikku nime siin blogis saab lugeda. Võib-olla oma alateadvuses olin ma alati uskunud, et need teised asjad pole jäävad. Nüüd ma ka alguses kutsusin Hendrikut kallimaks, aga mingil hetkel tahtsin Hendrikut tema oma nimega kutsuma hakata. Tal polnud selle vastu õnneks midagi. Ta on üldse hästi toetav mu blogi suhtes, sest ta teab, et mulle meeldib kirjutada. Kui ma ka tema depressioonist minevikus ja sellega seonduvatest probleemidest kirjutasin, siis ta tänas mind hiljem nende postituste eest. Ma loomulikult küsisin enne, et kas ta tahaks, et ma sellest kirjutaksin, aga tema jaoks on sellised teemad olulised, sest neist ei räägita piisavalt. Ta ongi selline mees, kellele sellised teemad lähevad korda.

Igal juhul – ma olen tänulik selle üle, et elu mind Hendrikuga kokku viis. Siiani olin ma vaid lugenud/kuulnud, et ka selliseid suhteid on olemas, aga kuna ise polnud kogenud, siis ei teadnud, et niimoodi on samuti võimalik. Nüüd tean 🙂

Elangi nüüd Põlvas!

Kell on 05.37 ja Hendrik läks just tööle. Ma mõtlesin, et panen mõned read kirja ja pärast tudun edasi. See nädal veel saan, sest mul on puhkus, aga järgmisest nädalast hakkan ka kell 06.00 ärkama (järgmisel nädalal on Hendrikul õhtune vahetus, siis saab tema hommikuti magada ja läheb õhtul alles tööle). Ma olen eile ja üleeile ka kell 06.00 ärganud, sest esmaspäeval pakkisin Tartus viimased asjad kokku ja õhtul tõime need ära ka (läksin hommikul selle sama rongiga, millega hakkan igapäevaselt tööl käima). Kõik on nüüdseks juba Põlvas lahti pakitud!

Ja eile päeval andsin Tartu võtmed korteriomanikule ära – seega sellega on nüüd kõik! Muutsin kohe Facebookis ka oma elukoha ära ja panin selleks Põlva. Täna läheme pärast Hendriku tööd mööblipoodi riidekappi vaatama, sest mu riided ei mahu ära 😀 Just kleidid, mis peaksid riidepuudul rippuma. Enne oli ruumi piisavalt, aga siis tulin mina oma asjadega 😀

Kui ma eile Tartust bussiga Põlvasse tagasi tulin (tööl hakkan ma rongiga käima, sest Hendrik elab rongijaama lähedal siin, aga päevasel ajal ronge ei käi, seega eile tulin bussiga Põlvasse tagasi) ning pärast teise Põlva otsa kõndisin (kuna linnaliinini oli nii palju aega, siin nad käivadki tunnis korra), sest Hendrik elab kesklinnast kaugel – siis oli mul nii hea tunne! Vaatasin Põlvat ja mõtlesin, et see on nii armas väikelinn. Ma olin siin varem ka käinud, vähe küll, aga juba siis mulle meeldis Põlva. Ja nüüd ma elan siin 🙂 Ja südames oli/on nii hea tunne.

Eile õhtul käisime Hendriku vanavanematel külas, kellele ma ka ütlesime, et ma nüüd siin elan. Nad teadsid sellest plaanist, sest kuu aega tagasi me mainisime seda, aga siis oli kolimiseni veel neli nädalat aega. Hendriku vanavanemad on alati nii soojad inimesed, nii sõbralikud – just sellised vanavanemad, keda minagi endale tahaksin, kui mu vanavanemad elavate kirjas oleks. Kahjuks mina oma vanaisasid pole üldse näinud, üks vanaema suri siis, kui ma olin kaheksa-aastane, teine siis, kui ma olin 24. Selle viimase vanaema kohta pole mul suurt midagi head öelda, nagu ma ka sada korda kirjutanud olen.

Üldse rääkides perekonnast, siis mina ei ole oma perekonnaga eriti lähedane. Just üks päev mainisin ka Hendrikule, et nägin oma Tartus elavat õde viimati veebruaris (siis nägi Hendrik ka teda ja rohkem polegi ta mu vanemat õde näinud, aga ma ise pole ka teda vahepeal näinud), kuigi me elasime väga lähedal. Me näeme tavaliselt siis, kui mu Inglismaal elav õde Eestis on, muul ajal mitte. Tädi näen ma tihedamini ja isal käin kord kuus külas, kui ma ta arveid maksmas käin (ta ise ei oska arvutit avadagi). Tegelikult sellest kõigest on kahju, just sellest, et ma oma õega nii vähe suhtlen, aga elu on selline. Kui mu Inglismaal elav õde elaks Eestis, siis teda ma näeksin ilmselt tihedamini. Ma usun, et mu teine õde näeks ka teda rohkem, sest nemad omavahel suhtlevad rohkem. Ja mina suhtlen ka Inglismaal elava õega rohkem.

Kuid jah – meil on kuidagi nii kujunenud, et me oleme kõik nii erinevad inimesed, et kui me poleks õed, siis me ilmselt üldse ei suhtleks. Sellest kõigest on muidugi kahju, aga mis sa ära teed. Ja kui ema oleks elus, siis me näeksime rohkem, sest tema kuidagi hoidis elus seda, et perekond saaks rohkem kokku. Oli rohkem üritusi, rohkem istumisi jne. Vahel on elus niimoodi, et just need oleksid/poleksid määravad nii palju. Aga mida pole, seda pole…

Tulles nüüd teise teema juurde, milleks on minu ja Hendriku erinevused, siis üheks selliseks heaks näiteks on see, et mina ei söö külmkapis kaua seisnud toitu. Eile ma küsisingi temalt, et kaua tal see supp seal olnud on, et vanaks läinud juba, aga Hendrik ütles, et kui vahepeal uuesti üles ei soojenda, siis kärab see veel nädal aega 😀 Ja seega ta võtab seda suppi lõunaks tööle kaasa veel pikalt. Mina järgmisel päeval veel võin üles soojendada toitu, aga pärast seda enam mitte. Jah, ma tean, et külmkapis seisab toit küll (vahepeal ei tohi muidugi sama toitu mitu korda üles soojendada), aga mulle siis ei maitse, kui see on kauem seal seisnud 😀 Ma lihtsalt ei söö seda siis.

Kui ma eile poodi hakkasin minema, siis hakkas Hendrik mulle riidest kotti andma, millega tema tavaliselt poes käib. Ma tean jah, et oleks parem riidest kotti eelistada, aga ma armastan kilekotte (mida hiljem saab siis prügikotina kasutada). Ja ma siis mainisingi, et ma ostan poest kilekoti. Mul oli Tartus megasuur hunnik neid kilekotte, mida ma alati prügikotina kasutasin, aga kolimise ajal kulusid need mul kõik ära ka, mis veel alles olid 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Ma tudun vist edasi ja täna päeval tuleb lõpuks Telia tehnik ka! Jee, saan oma kanalid tagasi, millega ma harjunud olen 🙂 Kell on 06.01 ja 772-sõnaline postitus kirjutatud 😀

Kui kirjutad Mallukast halvasti ja taipad, et oled omadega nii ämbrisse astunud, et pead kohe postitused ära kustutama, sest muidu… (ehk siis Jane nägemus asjadest)

Olen Tartus ja ootan Hendriku tööpäeva lõppu, sest siis ta tuleb siia, et mu viimased asjad Põlvasse viia. Täna pakkisin siin viimased asjad veel ära jne. Kuna mul hetkel aega jagub, siis tahtsin kirjutada ühest asjast, millest mina eriti aru ei saa.

Nimelt sellest, kuidas mõned blogijad kirjutavad mitu postitust järjest ja siis kustutavad kohe ära. Jah, konkreetselt räägin Janest. See pole tema puhul mitte esimene kord niimoodi teha. Ka Merje oli kunagi selline, kes vorpis hoolega postitusi valmis, aga hiljemalt 24 tunni pärast olid need kadunud nagu tina tuhka. Jah, sellisel juhul ma saan ehk aru, et kui kirjutadki mingil eriti isiklikul teemal ja saad aru, et vist ikka poleks pidanud. Ja kustutad ära. Või siis sellisel juhul, kui sa saad aru, et aastatetagused postitused ei peaks enam nii avalikult kohe näha olema – ehk siis paned need privaatseks (nagu mina tegin). Et sellisel juhul on need nagunii unustustehõlma vajunud ja pole enam suurt vahet, kas need on avalikult olemas või mitte.

Kuid Jane kirjutab kaks järjestikku postitust Mallukast ja sellest, kuidas viimane närvi läks, et ta julges temalt mingi asja asukoha kohta Facebookis pärida. Kõigepealt kribabki, et Mallukas ju küll ise küsib oma lugejatelt, et ta eeldas, et ta võib ka temalt küsida. Siis järgmises postituses kirjutab ja põhjendab veel oma teguviisi ning vbl ütleb ka paar karmi sõna Malluka kohta. Kommentaarides annab veel vastu Malluka lugejatele. Ja lähed järgmisel päeval neid postutusi otsima – mida pole, seda pole… Olgu, Jane, said aru, et käitusid valesti, Malluka lugejad lendasid peale oma kaitsvate kommentaaridega Malluka suhtes – ja lihtsalt kustutasid postitused ära? Vabandamisest oleks piisanud, kui Jane tõesti tundis, et pidi seda tegema, aga ei – kohe pidi postitused ka ära kustutama, sest muidu 50 000 Malluka fänni lendabki peale ja mis siis sellest elukesest veel saama hakkab küll… Ja mina veel arvasin, et Jane küll Mallukat ei karda. Tundub, et natuke ikka kardab.

Ärge saage minust valesti aru – mul ei ole Malluka vastu midagi, Jane vastu ka mitte. Lihtsalt – kui juba julgesid midagi sellist öelda, siis ehk ei poeks järgmisel päeval urgu ega teeks nägu, et seda ei juhtunudki? Kui käitusid enda meelest valesti, siis ma leian, et järgmises postituses oleks vabandamisest piisanud, aga kõike on vaja kohe ära kustutada… Mina isiklikult arvan, et ta ei käitunud valesti, kui tõesti tahtis oma teguviisi põhjendada jne, aga see on juba tunde küsimus. Ja ehk ei tundukski see kõik nii veider, kui kohe ei hakataks kõike kustutama… Aga mina lihtsalt olengi teistsugune inimene – ma ei karda seda, et mingi teine blogija minu arvamusest suurt ei pea ega hakka kohe midagi kustutama, kui asi kontrolli alt väljub. Ise kirjutasin, ise vastutan oma sõnade eest. Aga nojah – ega ei tea ju, mis tingimustel see andeks palumine toimus, vbl Jane oli sunnitud need postitused eemaldama, et Mallukaga mitte täiesti tülli minna, vbl see oli viimase tingimus… Ei tea ju, mis nende kulisside taga toimub. Jane tundus mulle siiani alati inimene, kes selliste asjadega ometi kaasa ei läheks, aga näed sa siis – eksisin temas.

Mis teie sellistest postituste kustutamistest arvate? Minule need igal juhul ei meeldi. Pole muidugi minu asi ka, aga no millal ma olen suutnud vait olla, kui mulle midagi ei meeldi 😀  Näiteks – kõik teavad, et ma pole just Eveliisi ega Ebapärlikarbi suur fänn (ma loen nende blogisid küll, sest mõned postitused on neil head), aga üks asi, mis mul nende juures meeldib on see, et kui nad midagi kirjutavad, mis võib-olla kõigile ei meeldi, siis nad ei jookse seda päev hiljem kustutama, sest appi – Mallukas tuli ja näitas näpuga, et miks ma ikka niimoodi kirjutasin, et nüüd on maailm hukas. Kui julged öelda, siis vastuta oma tegude eest, mitte ära poe teki alla ega ürita kõike olematuks teha.

 

Käisime Ida-Virumaal pulmas/ Pooled asjad Tartust Põlvasse viidud juba :)

Nädalavahetusel sai Ida-Virumaal pulmas käidud! Registreerimine oli abielupaaril Toila Oru pargis, seega oli see esimene kord minu jaoks, kus ma käisin pulmas, mille registreerimine leidis aset väljas. Kõik oli nii ilus! Pruut nägi vapustav välja, ilm oli megasoe, hilisem pidu seal lähedal asuvas restoranis oli super. Ööbisime ka hostelis, mis oligi kaugematele tulijatele mõeldud. Kuna mehe sugulased ja sõbrad ongi Põlvamaalt pärit, siis neid kaugelt tulijaid oligi päris palju, pruudi sugulased elavad Ida-Virumaal.

Ja tseremoonia ise oli tõesti kaunis – paaripanija rääkis nii ilusaid ja õigeid sõnu, et mul endalgi kippus pisar silma,  kuigi ma tavaliselt selliste asjade puhul nii nutma ei hakka. Nüüd ka ei hakanud, aga palju puudu ei jäänud.

Pulma juures meeldis ka see, et pulmarongi ajal ei olnud üldse neid traditsioonilisi peatusi, see võib küll tore olla, aga kohati on tüütu. Ja pulmavana oli ka väga äge. Kusjuures minu kogemus pulmadega on see, et kui pulmavana on vanuses 30-35, siis on see pulm kohe palju huvitavam ja mängud on ka paremad. Eelmisel sügisel käisin ka ühes pulmas, kus pulmavana oli kuskil 30 – pulm oli super. Samas olen käinud pulmades, kus pulmavana on 50 – siis on kohe tajuda seda, et seda on pikemalt tehtud, mõjub natuke nagu liinitöö. Muidugi oleneb see inimesest, alati ei pea niimoodi olema.

Pulmas oli ka bänd tellitud, mis tegi igasuguseid välismaa ja eesti hitte järele. Saime Hendrikuga ka piisavalt tantsida. Hendrik sai ka ülesande – ta oli nimelt kogu õhtu “Terve mõistus” 😀 Ehk siis ta pidi jälgima, et pidu kontrolli alt ei väljuks. Sellega oli ka see naljakas lugu, et pruutpaar oli pannud igasuguseid märksõnu kirja pulmakülaliste kohta ja need, kelle kohta see käis, pidid püsti seisma. Kui öeldi, et kes on kunagi liikuvast autost välja hüpanud, olin ma suht kindel, et seda on teinud sellest seltskonnast ainult Hendrik, aga tegelikult oli kaks inimest veel, seega lausa kolm meest tõusid püsti. Hendrikul juhtus 18-aastaselt niimoodi, et ta sõitis mingi vana Žiguliga ja ühel hetkel pidurid enam ei töötanud. Et oma elu päästa, hüppas ta sõitvast autost välja. Suht hull ikka, aga õnneks lõppes kõik hästi. Kui ta autost välja hüppas, siis varsti pärast seda pani see sama auto vastu puud. Ja seal oli veel selline asi, et kes on Põlva kesklinnas sauna teinud (see oli ratastel saun ja oli ühe ürituse jaoks nende seltskonna poolt ehitatud), seda oli samuti Hendrik teinud, siis pulmavana mainis, et meil on on ikka omapärane “Terve mõistus” valitud – et päris kreisid asju on ikka minevikus teinud 😀 Siis üks seltskond esitas pulmavana loo järgi ühe mingi etenduse, mis oli nii naljakas, et mul pisarad lausa jooksid naermisest. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naersin 😀

Käisin eile hommikul ka jumestuses Põlvas. Esimest korda siin siis. No mu sõbranna ütles, et ilmselgelt on see liiga tume meik, aga ma ei tea – mina jäin rahule. Kuigi ma olen nendes asjades nagunii võhik ja lasen jumestajal alati öelda, mida teha vaja. Pärast mind tuli jumestusse üks Hendriku sõbra abikaasa, kes ka sinna pulma minemas oli. Kuna mu meik oli siis peaaegu valmis, siis ta ei tundnud mind alguses kaugelt ära. Ma tervitasin teda ja ta küsis, et kes ma olen ja siis alles üllatus ning ütles, et mind ei näe ju kunagi sellise meigiga 😀 Ega ei näe jah. Viimati aasta tagasi, kui pulmas käisin.

Tulime täna tagasi, võtsime Tartust suurema osa minu tavaarist peale, ma pakkisin juba need asjad lahti ka 🙂 Homme toome viimased asjad ära. Tartu korteri võtmed annangi järgmisel nädalal ära 🙂 Päev veel selgub, aga ilmselt teisipäeval või neljapäeval. Kolmapäeval ei saa, sest siis tuleb Telia tehnik ja paigaldab mul need kanalid siin Põlvas ära (mul on puhkus ja Hendrik on päeval tööl) Ja siis saan kõik osad nendest seebikatest järele vaadata, mis nüüd vaatamata on jäänud. Jee, nii vähe on õnneks vaja 😀

Vot selline eluke on siis hetkel. Lisan siis eilsest õhtust ka mõned pildid.

Minu eilne jumestus (kodus tehtud pildid enne pulma minemist, kleiti ei ole veel seljas). Esimest korda elus pandi mulle ühekordsed kunstripsmed ka. Jah, ehk sai liiga tume, aga mulle meeldis, ma tahtsingi tumedat. Pidas terve pika päeva vastu, kuigi ma kartsin natuke, et sellise palavusega hakkab sulama, eile oli megasoe. Õnneks ei hakanud.

Vol 2

Ma tean jah, et ma ei naerata kunagi hammastega. Ma vahel ekstra üritan seda teha, aga pilt jääb suht imelik, seega ma pigem ei teegi seda.

Oru pargis Toilas pärast pruutpaari pulmatseremooniat. Seda kleiti olen ma väga palju kandnud, kunagi Kanal 2 peol jne, see on viis aastat vana. Kuna ma olen veits juurde võtnud, siis on see nüüd natuke rohkem ümber. Ja seda, miks Hendrik kaabu pähe pani, ärge minult küsige, talle vahel meeldib erineda 😀 Üliokonnainimene ta eriti pole nagunii. Õhtusel üritusel  võttis ta muidugi kaabu peast, sest siseruumides pole viisakas kaabut kanda. Hendrik on pildil ka suht tõsine, sest tal eile veits pea valutas, õhtul õnneks läks üle (pulmapeo ajal siis juba).

Pakin asju/ Juba järgmisel nädalal elan Põlvas :)

Uhh, ma olen sellest nädalast kuidagi väga väsinud. Pakkimine on nüüd suht enam-vähem tehtud, juba pühapäeval viime mingid asjad Tartust ära. Laupäeval ei saa, sest siis me oleme Hendrikuga Toilas pulmas (Hendriku sõber abiellub). Mul on küll järgmisel nädalal puhkus, aga suurt ma enne puhata ei saa, kui asjad on siit Põlvasse viidud. Ja seal ka siis lahti pakitud, sest mulle ei meeldi kottide otsas elada. See on lihtsalt nii tüütu. Ma tahaks järgmise nädala lõpuks kindlasti juba nii olla, et kõik on Põlvas lahti pakitud. Lõpuks ometi! Siis jääb see kahe kodu vahel pendeldamine ka ära.

Ma küll arvasin, et viskan palju kraami minema, aga tegelikult nii väga ei olnudki. Olin nagunii riiete hulgas suurpuhastuse hiljuti teinud. Kuid siit ka küsimus – kuidas krt neid asju ikkagi nii palju on? Kui ma eelmise aasta septembris siit korraks välja kolisin (ja nelja päeva pärast uuesti tagasi siia kolisin), siis mul küll nii palju tavaari ei olnud. Ja kui ma Tallinnast Tartusse kolisin mõned aastad tagasi, siis oli mul veel eriti vähe asju. Nii hea oli. Kusjuures ma enda meelest ei shoppa üldse palju vms, aga ikkagi koguneb seda tavaari.

Tahaks juba, et see kolimine oleks tehtud. Ma ei ole küll mingi ülisuur korrafriik (kaugel sellest), aga see on maailma kõige parem tunne, kui asjadel on oma kindel koht olemas. Mis sellest, et see võib ainult mulle arusaadav koht olla 😀

Üksteist kuud pärast Hendrikuga suhtes olemist kolime siis lõpuks kokku 🙂 Hendrik ka mainis, et temal oli pühapäeva öösel viimane öö siin Tartu korteris, mul on täna (me küll viibime siin ka järgmisel nädalal, et asju ära viia ja lõppkoristus jne teha, aga ei ööbi enam siin). Ma usun, et see oli just selline paras aeg enne kokku kolimist, jutuks tuli meil see esimest korda aprillis ja nüüd ma kolingi 🙂

Ja kuigi ma olen sellest nädalast üpris väsinud ja ilmselt järgmise nädala alguses olen seda samuti, siis ma olen nii õnnelik! Nii hea on teada, et näen Hendrikut igapäevaselt, ka sellisel juhul, kui tal on õhtune vahetus (siiani me üle nädala nägime ainult nädalavahetustel, sest siis tal on õhtune vahetus). Ja kuigi see nägemine on suht voodis üle nädala, sest tema jõuab siis, kui ma juba magan, aga mis sellest. Ja kui tal on hommikune vahetus, siis tal lõpeb töö minust varem ja kui mina Põlvasse jõuan, on tema juba kodus. See kõik teeb mind nii õnnelikuks 🙂

Head aega ütlen ma ainult Tartus elamisele, aga olen nagunii argipäeviti siin, sest ma töötan siin. Ja tere tulemast, Põlva! Tere tulemast armsad Põlva tänavad, Põlva keskväljak, Põlva järv jne! Mu parim sõbranna elab ka Põlvamaal, seega näen teda samuti tihedamalt. Aga mis kõige olulisem – tere tulemast Hendriku embuses olemine igapäevaselt 🙂

Millal teie viimati kolisite ja kuhu? Kus linnas/maakonnas te hetkel üldse elate, kust pärit olete? Oleks huvitav teada 🙂

Mulle meeldivad õudukad ja mulle meeldivad veganid, kes ei sunni omnivoore lihast loobuma…

Eile oli meil Hendrikuga õuduka vaatamise õhtu. Tegelikult tema küll nii palju õudukaid ei naudi kui mina, eelistab pigem komöödiad või draamasid, aga vahel ikka koos minuga on nõus neid vaatama. Eile vaatasime sellist õudukat nagu “Chernobyl Diaries“, mis pole küll eriti kõrget hinnet IMDb-s saanud, aga mulle täiega meeldis! Oli hirmus, mõnes kohas tulid täiega külmavärinad peale. Film ise räägib siis noorte seltskonnast, kes otsustavad oma elus natuke šokiturismi kogeda ja Pripjati sõita, mis enne Tšernobõli tuumajaama katastroofi oli armas 50000 elanikuga linn, kus elu kulges tavapäraselt… Kuid sinna jõudes hakkavad asjad üha rohkem valesti minema ja nad mõistavad, et seda reisi poleks nad pidanud küll ette võtma… Mulle igal juhul see õudukas meeldis, piisavalt õudne, samas jälle mitte liiga läbinähtav algusest peale.

Hendrik läks täna hommikul Põlvasse ja mul on viimane nädal veel Tartus elada. No terve nädal siis, sest järgmise nädala alguses ma juba kolingi. Ma pole endiselt veel pakkima hakanud, plaanisin küll täna seda teha, aga sain pärast tööd hoopis ühe leedukast naisega kokku, keda ma aprillis Vilniuses nägin. Ta on tegelikult mu sõbranna sõbranna, aga kuna teda hetkel Tartus pole, siis nägin ise seda leedu naist. Ta nimelt kolis aastaks Tartusse, sest õpib siin ülikoolis.

Kuna ta on vegan, siis ma alguses mõtlesin, kuhu teda üldse sööma viia, sest ma ausalt ei tea Tartus eriti vegan söögikohti. Ta ise on Tartus nüüd nädala elanud, aga nii tihti väljas söömas ei käi. Kuid nüüd oli ta just söönud ja läksime ikkagi Pahadesse Poistesse, kus mina pastat kanalihaga sain süüa ja tema endale tee tellis. Ma kusjuures küsisin enne, et ega teda see ei häiri, et mina kahe suu poolega liha ja muid asju vitsutan, aga õnneks teda see ei häirinud. Ta ütles, et ta on selles mõttes rahulik vegan – ehk siis ise on vegan, aga teistele oma põhimõtteid peale ei suru. Novot – ma olen ka selline inimene, et minu pärast võib inimene ükskõik mida süüa või mitte süüa, aga põhiline on see, et ei hakata mulle moraali lugema, et ma tapan loomi, teen endale kokkuvõttes halba ja suren üldse ilmselt varsti ära sellepärast, sest mind tõesti ei koti. Mulle maitsevad liha- ja piimatooteid ning ma kavatsen neid edaspidi ka süüa (piima ma tõesti konkreetselt ei joo, aga see lihtsalt ei maitse mulle). Et kui seda naist oleks häirinud mu valik, siis ma viisakusest tema vastu oleks sel korral ehk midagi muud võtnud, aga see poleks mu toitumisharjumisi pikemas plaanis mitte karvavõrdki muutunud.

Aga muidu oli väga tore istumine, rääkisime niisama juttu jne. Ta on Tartust juba nädalaga nii võlutud, et plaanib siia ehk pikemakski jääda 😀 Aga see oli ka huvitav, et kui ma talle Hendrikust rääkisin, siis ta mainis, et kohe on aru saada, et ma teda armastan, sest ma räägin nii soojalt temast 😀

Aga väga toredad kaks tundi olid. Ma vist Vilniuse postituses, kus sellest naisest juttu tegin, mainisin, et tegemist on väga tõsise naisega, siis tegelikult polnud üldse. Esmamulje siis oli vist selline, aga täna oli see hoopis erinev.

Vot selline nädala algus. Homme küll hakkan pärast tantsimist pakkima. Kusjuures rääkides tantsimisest, siis käisin eelmisel nädal üle kahe kuu jalga keerutamas ja võttis ikka aega, et sammud meelde tuleksid 😀 Ma konkreetselt ei olnudki just Kuuba stiilis salsat tantsinud, aga eelmisel korral sai see siis ka ära proovitud!

Niisama jutt/ Saade “Kontakt” – kiidan taevani/ Mõne sõnaga sellest, kuidas mulle hinge läks, et Kristallkuul ja Agnes kirjutasid, et Tinderist ilmselt pole võimalik kedagi leida…

Elu läheb oma rütmis. Ehk siis kahe nädala pärast samal ajal elan ma juba Põlvas! Mul algabki järgmisel reedel nädalane puhkus ja ülejärgmise nädala jooksul ma siis kolingi. Kusjuures samal ajal saame me tööl ruume juurde (kuna meil on aina enam rahvast) ja seal toimub ka mu laua ümbertõstmine teise ruumi. Seega saab huvitav olema – nagu öeldakse ka, siis septembrikuus kõik on uus 🙂 Ma veel pakkima ei ole hakanud, aga järgmisel nädalal hakkan. Nagu ikka – jätan ma alati kõik asjad viimasele minutile 😀

Täna käisime Hendrikuga niisama Põlva kesklinnas jalutamas, istusime uue keskväljaku platsil ja meenutasime oma kooliaega. Minu jaoks pole 1.september enam ammu koolipäev olnud, Hendrikul veel mõned aastad tagasi oli, kui ta ülikoolis magistris käis (ta lõpetas selle eelmisel suvel, tal läks sellega mõni aasta kauem, sest lõputöö venis). Minu jaoks oli viimati koolipäev 2012.aastal, kui mul kutseka viimane aasta algas. Pärast seda pole enam vahet olnud, sest tööinimesena nagunii kolme kuud puhata ei saa. No lasteaias või koolis töötades vist kuskil 2,5 kuud saab, aga mujal küll mitte.

Kuid sellised mälestused on alati head. Näiteks mu esimene koolipäev Puhjas, kus ma algklassides sain ühe tüdrukuga heaks sõbrannaks, kelle vanaema töötas mu emaga Puhja kaupluses koos. Selle puhul oli ka see huvitav, et mu ema oli selle tüdruku vanaemast kaks kuud vanem 😀 Nimelt mu ema oli 37, kui mina sündisin – seega juba natuke vanust oli (mul on kaks vanemat õde ka), tolle tüdruku ema oli kõigest 26 siis, kui tütar kooli läks. Tollel ajal oli see meie jaoks naljakas, sest laste mõttemaailm on ikka teistsugune, nüüd on see lihtsalt fakt, et elu ongi selline.

Tahtsin veel sellest kirjutada, et kuna Hendrikul on Põlvas hetkel veel ainult kolm kanalit (varsti on juba rohkem, hehe), siis siin olles olen ma rohkem ETV-d ja ETV 2-te vaadanud. Jah, ma tean, et kultuurne inimene peaks ütlema, et ta ainult ETV-d vaatabki, sest muu on puhas rämps, aga mina kahjuks nii kultuurne pole – mulle nimelt meeldivad erakanalid rohkem. Kuid see selleks. Nimelt on mul üks saade, mis mulle täiega on meeldima hakanud. Jah, meeldivad ka “Heureka” ja “Eesti mäng”, mida ma jälginud olen, aga eriti meeldib mulle “Kontakt” – see on nimelt selline saade, kus intervjueeritakse erinevaid näitlejaid. Näiteks eilses saates olid Andrus Vaarik ja Argo Aadli (kes on minu meelest ülihea näitleja!). Need saated on ehk kordused, sest kui saates oli Elisabet Reinsalu, siis lõi saate lõpus alla, et see oli tehtud 2015. Kuid kõige rohkem on mind liigutanud see saade, kus oli külaliseks Ursula Ratasepp, ta ongi pigem teatrinäitleja, filmides on vähem mänginud, aga konkreetselt seda tema esitatud monoloogi armastusest kuulates tulid mul endalgi pisarad silma! Hämmastav on selle juures see fakt, et ta pole seda ise kunagi teatris mängima pidanud, see pole tema roll olnud – lihtsalt kunagi üks noormees kinkis selle talle ja hiljem sai ta selle pulmadeks. Seega on see temaga kaasas käinud pikka aega ja see esitus oli lihtsalt võimas! Mul tulevad siiani külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen. Ja ma olen seda juba mitmeid kordi kordusest kuulanud ja ilmselt kuulan varsti veel 🙂 Aga jah – “Kontakt” on hea saade, ilmselt küll juba mõned aastad vanad on need saated (vähemalt mõned küll), aga hea on ikka vaadata, sest siis ma neid nägema ei juhtunud. Ma lihtsalt ise vaatan ETV-d suhteliselt harva, aga kuna siin rohkem kanaleid pole, siis olen vaadanud. Kuigi nüüd teades, et seal kanalil on ka päris head kraami, vaatan seda kanalit ilmselt nüüd rohkem, mis sellest, et saan muid kanaleid ka varsti Põlvas vaadata 🙂

Veel üks asi, millest ma rääkida tahtsin, on Kristallkuuli hävitav postitus Tinderist. Kõigepealt mainin ära, et Kristallkuul on üks mu lemmikblogijaid, seega ma väga naudin tema postitusi. Küll aga ei tähenda see seda, et ma alati kõigega nõus oleksin. Näiteks selle konkreetse postitusega mina isiklikult ei nõustu. Kirjutasin ka sinna kommentaaridesse, et minu hämming on pigem hoopis vastupidine, sest kuigi omal ajal sai ka Flirticus tutvuda, siis Tinder oli kõvasti normaalsem (ma jõudsin seal küll ainult viis nädalat olla, aga juba selle põhjal sain aru, et see normaalsem koht). No ikka kõvasti. Inimesed olid viisakad ja normaalsed, kunagise Flirticuga võrreldes ikka totaalselt erinev koht, keegi ei lennanud mingi seksijutu või nilbusega peale (ning Tinderis olid kõik hoopis rohkem altimad tutvuma). Jah, võib-olla mul lihtsalt läks hästi selles mõttes – ei või iial teada. Igal juhul ma siis kirjutasingi, et mina väga ei mõista seda asja, et kui oled kaks aastat Tinderis olnud ja selle aja jooksul käid kaks korda deitimas, et vbl siis tõesti, kui ainult kaks korda sisse logid.

Preili Agnes tundis end aga kohe puudutatuna (sest ta oli just kommenteerinud, et temal just sarnane olukord oligi) ja vastas mu kommentaarile, et ju sellepärast ma sellest aru ei saagi, et tema ja minu meestemaitse on nii erinev, vihjates sellele, et tema oma latt on kindlasti hoopis kõrgemal ja sellepärast Tinderis ta endale kedagi ei leiagi. See selleks. Võib-olla oli asi ka hoopis selles, et ma ise tundsin end puudutatuna, sest kuidas ma saaksin laita Tinderit, kui ma seal tutvusin Hendrikuga? 😀 Ma tahtsin märku anda, et tegelikult leidub seal ka väga häid mehi vms.

Teine asi, millega ma ei nõustu nii Agnese kui Kristallkuuli puhul on see, et need naised, kes Tinderis endale kiiresti elukaaslase leiavad, kindlasti oma nõudmistest taganevad ja järeleandmisi teevad. Nemad mõlemad on selle postituse kommentaarides ära toonud, et need naised, kes kiiresti sealt kellegi leiavad, on kindlasti mingi surve all – a la bioloogiline kell surub peale, lepivad kesisema kraamiga jne. See võib muidugi niimoodi olla, aga ei pruugi. Võib lihtsalt olla ka niimoodi, et lähebki hästi või lihtsalt veab jne. Ja Hendrik oli neljas inimene, kellega ma Tinderist kokku sain (suhtlesin tihedamalt tol ajal viiega, aga üks tõesti vedas kogu aeg alt, seega ma ei viitsinud enam sellist komejanti mängida, vaid kustutasin ta kõikjalt ära) ja kuigi kõik eelnevad kolm olid ka suht okeid inimesed, siis nad polnud minu jaoks. Seega ma teadsin, mida ma otsin – nendes eelnevates seda miskit ei olnud. Mis ei tähenda, et nad oleksid halvad inimesed, lihtsalt mulle ei sobinud. Kui ma Hendrikuga tuttavaks sain, siis sulgesin Tinderi suht ruttu pärast seda, sest olin leidnud selle inimese, kelle puhul ma tundsin, et temas on midagi. Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kõigest saama hakkab, aga sisetunne ütles, et temas on midagi erilist. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma selles veendunud olen 🙂

Mul on tunne, et selle Tinderi värgiga me kõik võtame seda liiga isiklikult. Agnes ja Kristallkuul võtavad seda isiklikult, sest nende kogemus siiani (ma rõhutan siiani, nad on sellest ise kirjutanud, ma ei mõtle seda praegu välja) pole olnud ehk see, mida nad on lootnud, minu enda puhul aga see ületas kõiki mu ootusi. Ju sellepärast on mul halb lugeda, et kõik mehed Tinderis on mõttetud jorsid, kellega nagunii midagi pole peale hakata (okei, nüüd ma lisasin selle teksti ise, nad päris niimoodi pole öelnud) 😀 Kuidas teie Tinderisse või üldse netis tutvumisse suhtute? 🙂

Ilusat nädalavahetuse jätku! 🙂

Edit: Unustasin – täna tehtud pilt minust ja Hendrikust Põlva uuel keskväljakul 🙂 No nii uus see enam pole tegelikult, sest see avati juunis. 20180901_141608.jpg